Otsuse tegemise koht ja aeg Tsiviilasi (number ja menetluse ese)
Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja 18. mai 2020 nr 2-20-2438 X.X.X.hagi X.X. vastu X.X.27.02.2018 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr SL18-01-1525800 tuleneva põhivõlgnevuse 6771,10 euro, intressi 374,92 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 1495,07 euro ja alates 14.02.2020 kuni põhivõla tasumiseni viivise VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses väljamõistmiseks kirjalik hagimenetlus
Hagihind
9184,80 eurot
Kohtunik
Kadi Aavik
Hageja
X.X.X.(registrikood xxxxxxxx, asukoht x. xxxxxxxxxx xx xx, xxxxx xxxxxxx)
2.Välja mõista X.X.X.X.X.kasuks põhivõlgnevus summas 6771,10 eurot, intress 374,92 eurot ja kuni 18.05.2019 (k.a) sissenõutavaks muutunud viivis summas 1792,09 eurot ning alates 19.05.2020 kuni põhivõla (6771,10 eurot) täieliku tasumiseni viivis tasumata põhivõlalt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
3.Jaotada menetluskulud ning jätta need kostja kanda.
4.Rahuldada menetluskulude kindlaksmääramise taotlus osaliselt ja välja mõista X.X.X.X.X.kasuks menetluskulud summas 710 eurot ja viivis väljamõistetud menetluskuludelt alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
5.Toimetada kohtuotsuse koopia kätte hagejale, tema esindajale ja kostjale. Edasikaebe kord Kohtumenetluse poolel on kohtuotsuse peale õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse esitamisega. Apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on 30 päeva, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633).
Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).
HAGEJA NÕUE JA SELLE PÕHJENDUSED
1.Hageja on esitanud hagi kostja ja X.X. vahel 27.02.2018 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr SL18-01-1525800 tuleneva võlgnevuse kostjalt väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt esitas kostja 27.02.2018 X.X.laenutaotluse (digi tl 7-9) ning tutvus enne lepingu (digi tl 12-16) sõlmimist ja allkirjastamist Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehega (digi tl 10-11), mille X.X. rahuldas ning pooled sõlmisid 27.02.2018 laenulepingu nr SL18-011525800, mille alusel väljastati kostjale laenu summas 7000 eurot. Lepingujärgne intressimäär aastas oli 16,90% ja krediidi kulukuse määr 19,08%.
3.Vastavalt laenulepingu üldtingimuste punktile 5 oli X.X.õigus leping erakorraliselt üles öelda ja nõuda kogu võla kohest tasumist, kui on saabunud punktis 5.1.1 kirjeldatud olukord, mil laenusaaja on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva maksegraafikujärgse maksega ning X.X. on andnud kliendile edutult vähemalt 2-nädalase täiendava tähtaja võlgnetava summa tasumiseks koos hoiatusega, et ütleb võla tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla kohest tasumist
4.Kuna kostja oli viivituses enam kui kolme maksegraafikujärgse osamaksega tasumisega, saatis X.X. 02.10.2018 krediidilepingu ülesütlemise hoiatuse (digi tl 17). Kuna kostja vaatamata hoiatusele võlgnevust ei likvideerinud, saatis X.X. 24.10.2018 kostjale krediidilepingu ülesütlemise avalduse (digi tl 18).
Nõue on loovutatud hagejale 30.10.2019 (digi tl 19).
6.Hagi õigusliku alusena viitab hageja muuhulgas võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-le 1, VÕS § 82 lg-le 1, VÕS §-le 8, VÕS §-le 100, VÕS § 101 lg 1 p-le 6 ja VÕS § 113 lg-le 1 ning hageja nõuab kostjalt tarbijakrediidilepingust nr SL18-01-1525800 tuleneva põhivõlgnevuse 6771,10 euro, intressi 374,92 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 1495,07 euro ja alates 14.02.2020 kuni põhivõla tasumiseni viivise VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses väljamõistmist.
7.Hageja palus välja mõista kostjalt ka hageja menetluskulud, s.o riigilõivu 550 eurot ja õigusabikulud 480 eurot, esitades tõendid menetluskulude kohta (digi tl 26-28).
KOSTJA VASTUVÄITED
8.Kostja tunnistab, et sõlmis X.X.tarbijakrediidilepingu nr SL-18-01-1525800, kuid tegelik laenu saaja on X.X. X. oli kostja kolleeg, kes palus, et kostja võtaks enda nimel tema tarbeks laenu, lubades, et maksab kindlasti ära. Kostja usaldas teda, kuid X.X. on kostja usaldust kuritarvitanud. Kui laen laekus kostja arvele tegi kostja X.X. koheselt ülekande. Umbes pool aastat hiljem laenu taotlemisest taipas kostja ID-kaardiga logida X. ning siis avastas ta, et X.X. ei ole midagi tasunud ja laenulepingul/taotlusel on X kontaktandmed. Kostja isiklikult tol hetkel ei saanud maksegraafikut ega mingeid muid meeldetuletusi maksmata jätmisest. Kui kostja X.X aru päris, sõnas viimane, et kõik korras ja et ta maksab, kuni kostja kannatus katkes ja viis asja televisiooni, kus X.X. väitis kogu rahva ees, et jah need laenud on talle ja ta ise maksab kõik. Kostja leiab, et kogu laenu summa ja sealhulgas
teised maksud, viivised, trahvid, kohtukulud, riigilõiv jm. tasud nõutaks välja X.X.. Kostja esitas kohtule kostja ja X.X. vahel 19.06.2019 sõlmitud notariaalse võlatunnistuse (digi tl 39-42). HAGEJA 07.04.2020 VASTUVÄITED KOSTJA SEISUKOHTADELE (digi tl 50-51)
9.Hageja esitas kostja vastuväidetele oma seisukoha, milles märgib, et vaidlust ei ole selles, et kostja sõlmis laenulepingu nr SL-18-01-1525800, küll aga väidab kostja, et laenulepingul on kolmanda isiku kontaktandmed. Hageja viitab, et lepingu päisest nähtuvalt on laenusaaja elukoha aadress xxxxx xx xx, xxxxxxxx, mis on kostja enda elukoha aadress ka täna. Lepingu sõlmimisel kinnitas kostja oma allkirjaga, et krediidiandjale esitatud informatsioon, dokumendid ja muud andmed vastavad tegelikkusele ja et kostja saab aru lepingu täitmisega kaasnevatest kohustusest ja kohustuste mittetäitmisega kaasnevatest tagajärgedest. Seega kohustus kostja krediidiandjale esitama üksnes selliseid kontaktandmeid, mis vastasid tegelikkusele ja seega ei lange laenu tagasimaksmise kohustus kostjalt ära seetõttu, et laenulepingus esitatud e-maili aadress või telefoni number ei kuulu talle. Hageja selgitab kostjale, et lepingust nähtuvalt on laenusaaja kostja, seega on hageja oma nõudega pöördunud õige kostja vastu. Asjaolu, et kostja võttis tegelikult laenu kolmanda isiku kasuks ei puutu asjasse. Tegemist on kahe füüsilise isiku omavahelise kokkuleppega ja kostja enda poolt võetud riskiga.
KOHTU PÕHJENDUSED
10.Pooltel on tsiviilmenetluses võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Hageja ja kostja määravad ise, mis asjaolud nad oma nõuete ja vastuväidete põhjendamiseks esitavad ja milliste tõenditega neid enda kirjeldatud asjaolusid tõendavad. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Hagi tuleb menetleda poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.
11.Tuvastanud tsiviilasja lahendamiseks olulised asjaolud ning hinnanud TsMS § 232 lg 1 kohaselt esitatud olulisi tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt, leiab kohus, et hagi tuleb rahuldada, põhjendades seda alljärgnevalt.
12.Kohtul tuleb lahendada küsimus, kas hageja on õigustatud nõudma kostjalt X.X.ja kostja vahel 27.02.2018 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr SL18-01-1525800 tulenevat põhivõlga summas 6771,10 eurot, intressi 374,92 eurot, sissenõutavaks muutunud viivist 1495,07 eurot ja alates 14.02.2020 viivist kuni põhinõude summas 6 771,10 eurot täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
13.Poolte vahel ei ole vaidlust, et X.X.ja kostja vahel on 27.02.2018 sõlmitud tarbijakrediidileping nr SL18-01-1525800 (digi tl 12-16), mille järgi kostja kasutusse anti 7000 eurot, millise summa pidi kostja tagastama vastavalt maksegraafikule alates 16.04.2018 kuni 15.03.2023 (digi tl 15-16). Kostja ei ole vastu vaielnud asjaolule, et nimetatud võlanõue on loovutatud hagejale samuti ei ole kostja esitanud vastuväiteid hageja nõuete suuruse osas.
14.VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ning § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning seda nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 alusel võib võlausaldaja võlgnikupoolsete kohustuste rikkumise korral nõuda muuseas kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
15.Hageja on märkinud, et kostja on tasunud maksegraafiku katteks kokku 553,63 eurot, millega on tasutud osamaksed 1-3 (krediidisumma 228,90 eurot ja intress 324,73 eurot). Seoses krediidilepingu ülesütlemisega 24.10.2018 muutus sissenõutavaks kogu krediidisumma. Kohtule ei ole esitatud
andmeid, et kostja või mistahes muu isik oleks rohkem võlgnevuse katteks tasumisi teostanud. Seega on kohtu hinnangul põhjendatud välja mõista hageja kasuks lepingust tulenev põhivõlgnevus 6771,10 eurot (7000,00 - 228,90).
16.Riigikohus on 26.11.2012 lahendis nr 3-2-1-141-12 selgitanud, et leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu (kapitali) kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt lepingu sõlmimisest 27.02.2018 kuni lepingu ülesütlemiseni 24.10.2018 intressi. VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Poolte vahel on 27.02.2018 sõlmitud tarbijakrediidilepingu põhitingimustes kokku lepitud intressimäär 16,90% aastas. Kohus leiab, et ei esine mõjuvaid põhjuseid lepingus kokku lepitud intressi vähendamiseks. Lepingupool peab lepingut allkirjastades võtma endale täieliku vastutuse selles sisalduvate tingimuste, sh kokku lepitud intressimäära, osas. Kohtule esitatud arvutuste kohaselt oli lepingust tulenev tasumata intressisumma lepingu ülesütlemise seisuga 374,92 eurot (digi tl 3), mis on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista.
17.VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kohase täitmiseni. Hageja on tuginenud sellele, et viivisemääraks on lepingus kokku lepitud intressimäär. Kostja on esitanud taotluse viivise vähendamiseks. Tarbijakrediidilepingu ja selle lisa Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe tingimuste kohaselt oli lepingu sõlmimise hetkest intressimäär 16,90% aastas tagastamata krediidisummalt (digi tl 10- 11 ja 12-16). Riigikohtu praktika (sh RKTKo 08.12.2008 nr 3-2-1-12508, p 14; RKTKo 15.01.2014 nr 3-2-1-156-13, p 10) kohaselt on kohtul kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Viivise "mõistlik määr" tuleb kõrgema kohtu praktika kohaselt sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt (RKTKo nr 3-2-125-16, p 13). Kohus ei hinda tarbijakrediidilepingus kokkulepitud viivisemäära ebamõistlikuks. Kohus arvestab asjaoluga, et kostja puhul on tsiviilasja asjaoludest nähtuvalt tegemist tarbijaga, kelle puhul tuleks eelduslikult hinnata tühiseks selline viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 13). Antud juhul ei ületa kokkulepitud viivisemäär kolmekordset seadusjärgset viivisemäära ning kohtul puudub ka muu mõjuv põhjus lepingus sätestatud määraga viivisesumma vähendamiseks. Seega on kohus seisukohal, et hagejal on õigus nõuda põhinõudelt viivist 27.02.2018 lepingus ja selle lisas sätestatud määras alates lepingu ülesütlemisele järgnenud päevast, s.o alates 25.10.2018 viivisemääraga 16,90% aastas ehk 0,04 % päevas. Kohtuotsuse tegemise päevaks on sissenõutavaks muutunud viivis perioodi eest 25.10.201818.05.2020 kokku 1792,09 eurot (kohtu arvutused: www.viivisekalkulaator.ee).
18.Hageja on TsMS § 367 alusel taotlenud mõista kostjalt välja ka jooksev viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni. Kohtu hinnangul puudub alus hageja vastava taotluse rahuldamata jätmiseks ning kostjalt tuleb hageja kasuks alates 19.05.2020 kuni põhivõla tasumiseni välja mõista viivis tasumata põhinõudelt päevas VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
19.Puutumuses kostja väitega, et ta on tarbijakrediidilepingu nr SL18-01-1525800 alusel saadud laenusumma koheselt üle kandnud hiljem usaldust kuritarvitanud X.X:, mistõttu tuleb kostja hinnangul
hagejal nõuded esitada X.X. vastu, märgib kohus, et vastavat seisukohta ei toeta võlaõigusseaduses sätestatu. Kui laenusaaja ja kolmanda isiku omavahelise kokkuleppe alusel sai tegelikult laenulepingu alusel raha kolmas isik, võib kostjal olla nõue raha tegelikult saanud isiku, s.o antud juhul X.X. vastu, kuid see asjaolu ei saa olla välistuseks hageja poolt kostja vastu esitatud laenulepingust tulenevate nõuete rahuldamata jätmisele.
MENETLUSKULUD
20.Hageja esitas kohtule taotluse ka menetluskulude kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt koosnesid hageja menetluskulud kulust riigilõivule 550 eurot ja kulutustest õigusabile summas 480 eurot (km-ta), seega on hageja kandnud tsiviilasjas menetluskulusid kokku summas 1030 eurot. Kostja ei ole menetluskulude osas oma seisukohta esitanud.
21.TsMS § 162 lõike 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jätab kohus menetluskulud kostja kanda.
22.Kohus leiab, et menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb siiski rahuldada osaliselt. Kohus on seisukohal, et kuivõrd riigilõivu 550 euro tasumise kohustus tuleneb seadusest, on tegemist täies ulatuses vajaliku ja põhjendatud kuluga. Samas leiab kohus, et hageja õigusabikulud on põhjendatud osaliselt. Nimelt peab TsMS § 175 lg 1 järgi kohus lepingulise esindaja kulud välja mõistma põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja on märkinud oma tunnitasumääraks 120 eur/h. Kohtu hinnangul oleks hageja märgitud tasumäär põhjendatud advokaadist esindaja puhul. Nimelt on advokaadi tunnitasu kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitte-advokaadist esindajate puhul nii ei ole. Kuivõrd hageja esindaja ei ole advokaat, saab kohtu hinnangul pidada hageja esindaja põhjendatud tunnitasumääraks 80 eur/h. Kohtu hinnangul on hageja poolt esindamise eest märgitud 480 euro suurune õigusabikulu (s.o 4 tunni ulatuses) sellest tulenevalt põhjendamatu. Arvestades nõude olemust, hagiavalduse tüüpvormi (samalt hagejalt on kohtule esitatud mitmeid analoogseid hagiavaldusi) ja asjaolu, et käesolev tsiviilasi ei olnud kohtu hinnangul tavapärasest oluliselt keerulisem, st tegemist oli tavapärase tarbijakrediidilepingust tuleneva vaidlusega, samuti ei olnud tõendite hulk ega menetluse kestus tavapärasest suurem ning nõue lahendati kohtuistungit pidamata, peab kohus põhjendatud ja vajalikuks 2 tunni ulatuses õigusabi osutamist, summas 160 eurot (2 x 80). Kokku tuleb kostjal hagejale hüvitada menetluskulud summas 710 eurot (550 + 160).
23.Hageja taotlusest ning TsMS § 177 lg-st 4 tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ka viivis väljamõistetud menetluskuludelt (710 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras, tingimusel, et viivis ei ületa menetluskulude põhisummat.
24.Kohus selgitab, et menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/
Kadi Aavik kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.