Margit Parve hagi Ain Alatsei ja Merike Antonovi vastu solidaarselt leiutasu 19 500 euro ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
11 346 eurot 33 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 9. detsembri 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ain Alatsei ja Merike Antonovi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellandid: Ain Alatsei (kostja I) (isikukood
XXXXXXXXXXX),
Merike Antonov (kostja II) (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja Raivo Kiisk Vastustaja: Margit Parve (hageja) (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaadi abi Marina Kelpman
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 9. detsembri 2019 otsuse resolutsioon muutmata. Muuta maakohtu otsuse põhjendusi.
2.Jätta Ain Alatsei ja Merike Antonovi apellatsioonkaebus rahuldamata.
Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud solidaarselt Ain Alatsei ja Merike Antonovi kanda. Mõista Ain Alatseilt ja Merike Antonovilt solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulu 393 eurot 60 senti. Ain Alatseil ja Merike Antonovil tuleb menetluskulu 393 eurot 60 senti tasuda alates otsuse jõustumisest 15 päeva jooksul Rahandusministeeriumi kontole nr EE571010220229377229 (SEB Pank) või EE062200221059223099 (Swedbank) või EE221700017003510302 (Luminor Bank) või EE567700771003819792 (LHV Pank). Maksmisel tuleb märkida viitenumber 99919700063300. Menetluskulu 393 eurot 60 senti tasumisega viivitamise korral tuleb Ain Alatseil ja Merike Antonovil tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Margit Parve (hageja) esitas 3. aprillil 2019. a Tartu Maakohtule hagi Ain Alatsei (kostja I) ja Merike Antonovi (kostja II) vastu leiutasu 19 500 euro ja viivise solidaarselt väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt tuli kostja I aprillis 2016 hageja juurde ja küsis hageja talumaadelt peidetud aarete otsimiseks luba. Hageja andis loa tingimustel, et kostja I teatab tulekust ette; hageja on kodus, kui kostja I otsib; kostja I näitab kõike, mida leiab, ning hinnalise leiu puhul jagatakse leiutasu maaomaniku ja leidja vahel pooleks. Kostja I oli nõus.
Hageja abistas kostjat I otsingutel, so lülitas välja elektrikarjuse, mis segas aparaadi signaali, paigutas karjamaal loomi ümber ega pannud pahaks rikutud murukamarat. Hageja abistas kostjat I otsingutel, kuna oli selleks kokkuleppest tulenevalt motiveeritud. Kostja I tuli paar päeva hiljem hagejaga konsulteerimata koos kostjaga II ja tõi kommikarbi. Hageja kinnisasjalt leiti 13. aprillil 2016 suurem mündileid ja kutsuti Muinsuskaitseameti ametnikud ja teadurid väljakaevamistele. Kostja I ütles sel päeval, et leidis varanduse. Hiljem vormistati leidjaks kostja II. Kostjal II ei olnud aga luba hageja kinnistu kasutamiseks ja kinnistult kultuuriväärtusega leidude otsimiseks. Leiuautasu 39 000 eurot määrati ja maksti 2017. aasta alguses välja kostjale II. Hiljem selgus, et kostja I teadis enne hagejaga kokkuleppe sõlmimist, et hageja maa sees on suure tõenäosusega aare. Kostja I ei jaganud seda teadmist hagejaga. Kostja I käitumine viitab eesmärgile rikkuda hagejaga sõlmitud kokkulepet ja rikastuda hageja arvel. Aarde leidmise ajal kehtinud muinsuskaitseseaduse (MuKS) § 33 lg 1 on põhiseaduse §-iga 32 vastuolus, sest see riivab maaomanike õigusi. Muinsuskaitseseaduse järgi on kultuuriväärtusega leiu eest õigus leiuautasu saada leidjal, aga põhiseaduse kohaselt peaks see olema maa omanikul. MuKS § 33 lg 1 tuleb tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata, kuna see ei näe maaomanikele ette õiglast hüvitist nende omandiõiguse riive eest. Hagejaga sõlmitud kokkuleppest ei peetud kinni. Hageja soovib sellest tulenevalt saada pool leiutasust ning viivise ajavahemiku 9. detsember 2016 kuni 3. aprill 2019 eest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kokku summas 3615 eurot 51 senti. Viivise arvutamise algus on kuupäev, millal hageja saatis kostjatele sõnumi hageja pangakonto numbriga.
2.Kostjad paluvad jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjad küsisid hagejalt luba otsida hageja kinnistul kultuuriväärtusega leide. Hageja andis loa. Hageja aitas kostjaid mitmete toimingutega seoses kinnistul viibimisega, so lülitas välja elektrikarjuse ja tõstis karjamaal loomi ümber. Kostjad viisid hagejale umbes viiendal päeval tänutäheks kommikarbi selle eest, et hageja lubas kostjatel enda kinnistul otsinguid teostada. Kostjad viibisid hageja kinnistul seega hageja eelneval nõusolekul. Hagejal oli igal ajal võimalik kostjatele teatada, et ei soovi kinnistul võimaliku kultuuriväärtusega leiu otsinguid. Pooled ei sõlminud kokkulepet, et kultuuriväärtusega leiu leidmise korral jagatakse leiutasu pooleks. Hageja ei ole kokkuleppe olemasolu tõendanud. Kuna lepingut leiutasu jagamiseks ei sõlmitud, ei tekkinud poolte vahel võlasuhet. Kostjad ei rikkunud seega lepingut. Hageja kinnisasjalt leiti kultuuriväärtusega leid. Kostjal II kui leidjal oli leidmise ajal kehtinud MuKS § 33 lõige 1 järgi õigus leiuautasule. MuKS § 33 lg 1 on põhiseadusega kooskõlas. Kuna leid ei kuulunud hagejale, vaid riigile, ei tekkinud hagejal õigust leiule ning leiu leidmisega ei riivatud hageja omandit. Hagi esitamine kostja I vastu on põhjendamatu. Kostja I ei ole leiuautasu saanud. Kostjad ei ole solidaarvõlgnikud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 9. detsembri 2019. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhinõude 9750 eurot ja viivise 1596 eurot 33 senti. Maakohus jättis kostjate esindamisega seotud menetluskulud nende endi kanda ja hageja esindamisega seotud menetluskulud riigi kanda. Maakohus mõistis kostjatelt solidaarselt riigituludesse riigilõivu 450 eurot ja hagejalt riigi tuludesse riigilõivu 450 eurot. Hageja ja kostja I sõlmisid kinnistu kasutamise lepingu. Hageja ja kostja I ei vaidle selle üle, et neil oli kokkulepe järgmises: hageja lubab kostjal I teostada oma kinnistul metalliotsijaga
otsinguid, enne kinnistule tulekut helistab kostja I hagejale ja hageja peab otsingu tegemise ajal olema kodus. Hagejal ja kostjal I oli kokkulepe, et kostja I näitab hagejale leide. Poolte vahel kokku lepitu vastab VÕS § 339 lõikes 1 sätestatud rendilepingu tunnustele. Hageja andis kostjale I nõusoleku oma kinnistu kasutamiseks, so sellel peitvara otsingute teostamiseks. Pooled möönsid, et kinnistult võib saada vilja, milleks on peitvara (aare). Kuna kostja I kasutas kinnistut peitvara leidmise eesmärgil, saab seda lugeda kinnistu korrapäraseks majandamiseks. Kostja I avaldas, et ta teadis, mis on aarde leidmise tagajärjed: see antakse üle muinsuskaitseametile ja on võimalik saada leiutasu. Hageja selgitas vande all, et ta lootis, et tema kinnistult saab aarde leida, sest naabrimehe kinnistult leiti aare. Hageja kuulis naabrimehelt, et aarde leidmisel on võimalik saada leiutasu. Hageja ja kostja I möönsid seega, et kinnistu kasutamise tulemuseks on vilja saamine. Rendileping on tasulise kasutamise leping, mistõttu oli kostjal I kohustus maksta hagejale maa kasutamise ees tasu. Hageja vande all antud ütluste kohaselt oli renditasu suurus pool leiutasust. Kostja eitas tasu maksmise kokkulepet. Hageja väidet kinnitas kaudselt tunnistaja A.A., kes kuulis tasu puudutavast kokkuleppest hagejalt, kes talle pärast kokkuleppe sõlmimist helistas ja sellest rääkis. Kuigi tunnistaja ise kokkuleppe sõlmimise juures ei viibinud, saab tema poolt avaldatut siiski võtta kaudse tõendina arvesse. Tunnistaja B.B. ei kinnitanud tasu kokkulepet. Tema ütluste kohaselt sõlmis hageja lepingu ühe mehega, kes tuleb otsima. Kirjalikku lepingut ei koostatud. Kuna poolte vahel on vaidlus, milline oli kinnistu kasutamise eest tasu, ja tõsikindlad tõendid ei ole, määras kohus tasu VÕS § 28 lg 2 järgi. Pooled ei esitanud andmeid, milline on Jõgeva vallas peitvara otsingute tegemiseks antud kinnistu kasutusõiguse eest tavaliselt makstav tasu. Kohus määras tasuks seega mõistliku hinna, so 1/4 leiuautasust. Otsingute tegelik teostaja peaks saama leiutasust suurema osa, kui kinnistu omanik, kes ise aktiivselt vilja saamisesse ei panusta. Samas on omanikul omandist tulenevalt õigustatud ootus osale viljast, mis tema kinnistult saadakse. Seda ka olukorras, kus riik on kehtestatud erisätted ja leidnud, et peitvara omanikuks on riik olenemata sellest, kust peitvara leitakse. Tavapäraselt ei ole leidjatele määratavad leiutasud nii suured, et renditasu ülemäära suureks kujuneks. Leiutasust 1/4 suuruse osa määramine kinnistu omanikule tagab, et omanik lubaks kinnistul otsinguid teostada ja võiks peitvara leidmisel arvestada sellelt saadava kasuga. Kuna peitavara otsingute puhul ei ole tegemist tavapära kasutusviisiga, ei saa lähtuda põllumajanduslikul eesmärgil maa kasutamise eest makstavast tasust. Õiglane ei ole ka, et kogu peitavara eest määratav kasu jääks otsijatele. Kostja I pidi seega tasuma hagejale renditasu. Kostja I ei ole kohustust täitnud. Tegemist oli tingimusliku lepinguga ja renditasu maksmise kohustust tuleb käsitleda edasilükkava tingimusena. Kuna leiutasu maksti, tekkis hagejal nõudeõigus kostja I vastu renditasu saamiseks. Oluline on seega leiutasu määramine, mitte see, kellele leiutasu määrati. Kostjal II oli hageja kinnistu kasutamiseks ja sellel otsingute tegemiseks õiguslik alus, milleks oli eelduslikult samasugune leping nagu hageja oli sõlminud kostjaga I. Kuna hageja ei tõendanud, et ta keelas kostjal II otsingute toestamiseks oma kinnistul viibida, luges kohus, et kostja II viibimine kinnistul ja otsingute teotamine toimus õiguslikul alusel. Nimetatud eeldust toetab hageja käitumine: hageja teadis, et kostja I teostab otsinguid ja võis eeldada, et mingil ajal teeb seda ka kostja II. Hageja ei tundnud enda sõnul huvi, mida kostjad tema maa peal tegelikult teevad. Hageja vande all antud ütlustest saab järeldada, et hageja möönis, et tema ja kostja I vahel sõlmitud leping võib laieneda ka kostjale II. Kuna leiutasu määrati ja maksti, oli ka kostja II suhtes renditasu maksmise eelduslik tingimus täidetud ja maakohus mõistis kostjalt II välja renditasu 9750 eurot. Kuna kostjad tegutsesid ühiselt, peitavara leidmine oli ühekordne sündmus ja leiutasu maksti ühel korral, mõistis kohus renditasu välja ühise summana, VÕS § 65 järgi solidaarselt.
Hageja ei saanud oma nõuet kostjate vastu maksma panna enne, kui leiutasu oli määratud. Leiutasu määrati 15. veebruaril 2017 Muinsuskaitseameti peadirektori käskkirjaga. Kostjatel tekkis renditasu maksmise kohustus mõistliku aja jooksul pärast käskkirja väljaandmist, so ühe kuu jooksul käskkirja tegemisest. Kostjad pidid kohustuse täitma hiljemalt 17. märtsiks 2017. Kostjad ei täitnud kohustust. Hageja viivise nõue on seega põhjendatud alates 18. märtsist 2017 kuni 3. aprillini 2019 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kokku 1596 eurot 33 senti.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse. Kostjad paluvad tühistada maakohtu otsuse hagi osalise rahuldamise, menetluskulude jaotuse ja menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas ning teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kostjad paluvad jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Maakohtu poolt otsuses rendilepingule tuginemine oli kostjatele üllatuslik. Kohus ei viidanud ega selgitanud, et pooltevaheline õigussuhe võiks olla kvalifitseeritav rendilepinguna. Kohus ei küsinud poolte seisukohta rendilepingu sätete kohaldamise kohta. Kohus ei analüüsinud, miks ei olnud tegemist tasuta kasutamise lepinguga. Otsusest ei ole võimalik aru saada, miks on tegemist rendi-, mitte tasuta kasutamise lepinguga. Vastuses ringkonnakohtu määrusele leidsid kostjad, et kostjate ja hageja vahelist suhet ei saa kvalifitseerida seltsinguna. Kostjatel ja hagejal ei olnud ühist eesmärki. Hageja ei panustanud selleks, et leida peitvara või muu vara, mille alusel oleks võimalik leiutasu saada. Kostjatel oli ühine eesmärk ja nad tegid selle saavutamiseks koostööd. Kostjad omasid lubasid, et teostada otsinguid, ja olid seda aastaid teinud. Hageja ja kostjate omavahelises suhtes ei olnud ka seltsingule iseloomulikku majanduslikku riski. Kostjad tegid kõik kulutused. Kostjatel omavahel võis tekkida kahjum soetatud varustuse ja tehnika osas. Hagejal ei teinud kulusid ja ei saanud kahjumit tekkida. Seltsingulepingu saaks seega tuvastada üksnes kostjate vahelises suhtes, kuid mitte kostjate ja hageja vahel. Poolte vahel oli sõlmitud tasuta kasutamise leping. Kohus ei põhjendanud, miks AÕS § 103 jj ei kohaldu. Kuna asjaõigusseaduses sätestatud peitvara regulatsioon ei näe ette leiutasu maksmist kinnistu omanikule, tuleb AÕS § 103 jj kohaselt leiutasu maksta leidjale ning hagejal kui kinnistu omanikul puudub õigus leidjalt leiutasu nõuda. Selline õigus saaks tulla üksnes leidja ja kinnistu omaniku omavahelisest eraldiseisvast lepingust. Seda ei ole aga sõlmitud. Kohus hindas asjaolusid ja tõendeid valesti. Kohus ei saa jätta põhjendamatult kõrvale teisi tõendeid (menetlusosaluste vande all antud ütlusi), mis on vastuolus vastuolulisi ütlusi andnud tunnistaja ütlustega. Kohus peab põhjendama, miks ta tõendit arvestab või jätab selle kõrvale. Kohus leidis valesti, et mõistlik tasu on 1⁄4 leiutasust. Kostjad ei nõustu sellega. Kohus ei põhjendanud oma järeldust. Sellises ulatuses hagi rahuldamine oli üllatuslik. Kohus ei põhjendanud, miks kostjad on solidaarvõlgnikud. Kostjad ei ole solidaarvõlgnikud. Maakohus oleks pidanud analüüsima kumb kostjatest vastutab hageja ees ning tuvastama, millisel õiguslikul alusel vastutus sai tekkida. Kohus hindas asjaolusid valesti. Kohus tuvastas, et mündiaare leiti 13. aprillil 2016 hagejale kuuluvalt kinnisasjalt asukohaga X. Kostja I teostas 2016. aasta aprillikuus hagejale kuulunud kinnistul X aarde otsimist. Kohus jaotas menetluskulud valesti. Juhul, kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, tuleks jätta menetluskuludest 49% kostjate ja 51% hageja kanda. Leid kuulub riigile. Vastuses ringkonnakohtu määrusele leidsid kostjad, et leid ei kuulunud seltsinguvarasse. Tegemist ei saa olla seltsinguvaraga VÕS § 589 lg 1 mõistes ning vara ära võtmise ja selle
seejärel seltsingule hüvitamisega. Leiuautasu ei saa VÕS § 589 lg 2 kohaselt seltsinguvarasse kuuluda. Leiuautasu saab leidja.
5.Hageja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud kostjate kanda. Maakohus palus 25. juuli 2019. a kirjas esitada kostjatel seisukohad kasutuslepingu sätete kohaldamise kohta. Kohus selgitas, et kostjatel tuleb täpsustada, milline on nende õiguslik suhe hagejaga tema kinnistu valdamiseks ja kasutamiseks. Maakohus juhtis kostjate tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile, kuid kostjad ei tunnistanud, et tegemist oli rendilepinguga. Kostjad olid seega teadlikud, et kohus võib kohaldada kasutuslepingu norme. Kohus hindas tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt ja põhjendas otsust. Tasuta kasutamise lepingu eesmärk on esemete kasutamine, mitte viljade saamine. Rendilepinguga saab rentnik lepingu eset tasu eest kasutada ja omandada lepingu eseme kasutamisest tulenevaid vilju. Hageja ei andnud oma kinnistut kostjatele tasuta kasutada, sest kokkuleppega tekkisid hagejale kohustused ning tal ei olnud põhjust sõlmida tasuta kasutamise kokkulepet. Maakohus tuvastas õigesti, et tegemist on rendilepinguga, mis näeb ette tasu maksmise kohustuse. Hageja leiab, vastuseks ringkonnakohtu määrusele, et pooltevahelist õigussuhet on võimalik kvalifitseerida ka seltsinguna. Hageja ja kostja I eesmärk oli leida hageja kinnistult kultuuriväärtusega leid. Pooled tegutsesid selle eesmärgi saavutamiseks ühiselt. Seltsinglaste eesmärgiks oli saada leiu eest tasu ja see pooleks jagada. Hageja ei olnud teadlik, et kostja II osaleb samuti aarde otsimisel, kuid arvestades asjaolusid tuleb tõdeda, et ka kostjal II oli eesmärk leida kinnistult kultuuriväärtusega leid. Hageja andis oma kinnistu seltsingu kasutusse. Kostja I panus seisnes tehniliste vahenditega kultuuriväärtusega leiu otsimises. Kostjale I abiks tulnud kostja II panus oli samuti mündiaarde otsimine. Hageja panus mündiaarde leidmisesse on vähemalt 50%. Leiuautasu, mis maksti välja kostjale II, tuleb VÕS § 589 lg 2 alusel lugeda seltsinguvaraks. Seltsing on eesmärgi saavutanud. Seltsing tuleb seega likvideerida ja seltsinguvara jagada. Hageja osa seltsinguvaras on 19 500 eurot. Kui pooltevaheline õigussuhe kvalifitseerida seltsinguna, tuleb uuesti hinnata ka viivis. Viivis on sel juhul VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 4755 eurot 83 senti (18. märts 2017 - 3. aprill 2020). Kostjad on õigussuhte seltsinguna kvalifitseerimise korral solidaarvõlgnikud. Peitvara kuulub AÕS § 103 lg 2 kohaselt isikule, kelle kinnisasjast see leiti. Kultuuriväärtusega aare leiti hageja kinnistult. Peitvara kohta sätestatu kohaldamisel kuuluks aare hagejale. Kuna peitvara kuulub isikule, kelle kinnisasjast see leiti, jääb AÕS § 104 lg 1 alusel peitvara leidjale õigus leiutasule pooles peitvara väärtuses. Kultuurväärtusega leiu leiuautasu määramist reguleerib MuKS § 28 lg 1, kuid see ei mõjuta leidja ja kinnisasja omaniku kokkuleppeid. Kohus ei määranud tasu valesti. Tasu suuruses 1⁄4 leiuautasust, so 9750 eurot, on põhjendatud. Maakohus põhjendas, miks kostjad on solidaarvõlgnikud. Kohus ei hinnanud asjaolusid valesti. See, et kohtuotsuses sai hageja põhjendustes hageja elukoha muutmise tõttu märgitud, et kostja I teostas 2016. aasta aprillis otsinguid hagejale kuulunud kinnistul (X), ei tähenda, et pooltel puudus vaidlus, et aare leiti hagejale 2016. a aprillis kuulunud kinnistult X, X heinamaalt. Kohus ei jaotanud menetluskulusid valesti. Kohus rahuldas nõude pooles ulatuses, mistõttu jäävad menetluskulud võrdselt poolte kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni tühistamiseks ega muutmiseks.
7.Hageja nõuab kostjatelt osa leiuautasust, mida Muinsuskaitseamet maksis kostjale II välja X aarde avastamise eest (I kd, tl 24). Maakohus rahuldas hageja nõude osaliselt. Hageja maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust ei esitanud, seega on maakohtu otsus jõustunud osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus vääralt andnud hinnangu kinnisasjale, millelt peitvara leiti. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu ilmne eksitus kohtuotsuse põhjendavas osas kinnistu asukoha suhtes (kohtu kirjelduse kohaselt X) ei tähenda, et maakohus oleks vastuoluliselt tuvastanud selle hagejale kuuluva kinnistu asukoha, kus otsinguid tehti. Maakohus viitas ebaõigesti kinnistu asukohale hageja nõuet kokkuvõtvas osas, kohtu põhjendustes on kinnistu õige asukoht selgelt välja toodud ja poolte vahel selles osas menetluses vaidlus puudus. Ka menetlusdokumentides on leiukogumi asukohaks nimetatud X. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on ebatäpselt nimetanud lisaks ka mündiaaret (maakohtu poolt on kasutatud nii X kui X), samuti ei ole kostjale II Muinsuskaitseameti poolt välja makstud mitte „leiutasu, vaid „leiuautasu“. Ükski eelnimetatud ebatäpsus ei ole aga aluseks maakohtu otsuse muutmisele.
8.Apellatsioonkaebuses ei vaidlusta kostjad maakohtupoolt tuvastatut, et hageja lubas kostjal I oma kinnistul metalliotsijaga aaret otsida. Hageja soovis, et ta oleks sellel ajal, kui kostja tuleb otsima, kodus. Kostja I pidi hagejale leide näitama. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on ekslikult kvalifitseerinud pooltevahelise õigussuhte rendilepinguks. VÕS § 339 lg 1 järgi kohustub rendilepinguga üks isik (rendileandja) andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti). Rendilepingu esemeks saavad olla viljakandvad esemed, seega võib iseenesest hagejale kuuluv põllumajanduslik kinnisasi olla rendilepingu objektiks. Samas ei vaidle pooled selle üle, et nendevahelise kokkuleppe eesmärgiks oli maapinnast aarde otsimine. Peitvara ja kultuuriväärtusega peitvara ei ole selle kinnisasja, kust ta leiti, vili, kuna kinnisasja korrapärase majandamise saagiks ei saa olla (erinevalt looduslikust maavarast), peitvara.
9.Ringkonnakohus leiab, et hageja, kostja I ja kostja II tegevuses on kõige enam seltsingulepingule omaseid tunnuseid. VÕS § 580 lg 1 järgi kohustuvad seltsingulepinguga kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Võlaõigusseadus ei näe ette seltsilepingu eesmärgi suhtes sisulisi nõudeid, seega piisab ka lühiajalisest ühisest tegevusest. Oluline seltsingulepingu tunnus on, et poolte tahe peab olema suunatud koostööle. Ringkonnakohtu hinnangul see praegusel juhul ka nii on. Kostja I pöördus hageja poole sooviga otsida tema kinnistul aaret. Hageja selgituste kohaselt soovis ta viibida sellel ajal kodus, kui kostja I otsib, ta pidi otsimise ajaks elektrikarjuse välja lülitama. Hageja käis kostja I ütluste kohaselt mõned korrad kostjaga kaasas ning „proovis ka aparaati“. Kostja I väitel selgitati hagejale, kuidas otsimine toimub, mis leiuga edasi saab. Poolte kokkuleppe sisuks oli ühine, ajaliselt ja esemeliselt piiratud tegevus. Kuigi kostja I väitel oli peitvara otsimine tema hobi, ei olnud kostjate tegevus suunatud vaba aja veetmisele hageja kinnistul: pooltel oli ka äratuntav vähemalt osaliselt tegevuse aluseks olnud majanduslik eesmärk (peitvara leidmine), mis on seltsingulepingu tunnuseks.
Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et asja materjalide põhjal võib asuda seisukohale, et hageja teadis ja oli nõus sellega, et otsimisega seotud toiminguid teeb ka kostja II. Nimetatu tuleneb otseselt hageja maakohtu istungil antud ütlusest: „Ma läksin just lehma lüpsma ja Ain sõitis mööda ja ütles autoaknast, et võttis naise kaasa. Naisel pidi kodus väike laps olema ja tal pidi kopp ees olema kodus istumisest. Mulle anti kommikarp ja ma ei süvenenud rohkem, läksin edasi lehma lüpsma. Ma väga täpselt ei mäleta ka, enne otsima minekut nad minuga rääkima ei tulnud. Kuusehekk oli vahel ja ma väga oma nina ei toppinud enam..... Kahel päeval nad käisid Merikesega ja kahel päeval toodi ka kommikarp.“ Ringkonnakohtu hinnangul saab poolte ühisest käitumisest tuletada tahet olla omavahel õiguslikult seotud. Hageja lubas kostjatel oma maal otsida ja aidata sellele kaasa: ainult nii said kostjad oma tegevust läbi viia. Elektrikarjuse välja lülitamisega tagas hageja ühtlasi ka selle, et kostjate tegevus on neile ohutu. Seega soovisid nii hageja kui ka kostjad leida kinnistult peitvara. Kui mündiaare leiti, siis kutsus kostja hageja seda vaatama. Seda, et hageja viibis leiukohal, kinnitab ka TÜ aruanne X mündiaarde väljakaevamisest (tl 37jj). Seltsingulepingu võib VÕS § 11 lg 1 järgi sõlmida ka suuliselt. Lepingu sõlmimise ajahetkeks võib lugeda kokkuleppe saavutamist selles, et kostja I alustab otsimist. Seltsingulepingu olemasolul lähevad selle alusel tehtud panused ja seltsingu jaoks omandatud vara seltsinguvarana VÕS § 589 lg 1 järgi seltsinglaste ühisomandisse, kuid ühisvara ei ole seltsingu vältimatu tunnus (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-10914, p 17; 29. aprilli 2020 otsust tsiviilasjas nr 2-18-255, p 13). Ainult ühele seltsinglasele tehtud sooritus (leiuautasu maksmine) ei tähenda, et seda summat ei võiks käsitleda majanduslikus mõttes ühisvarana. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostjate tegevuse tulemusena leiti mündiaare. Ka majandusliku riski kandmine ei ole praegusel juhul seltsingulepingu tuvastamise oluliseks kriteeriumiks: kostjatel oli vajalik tehnika olemas juba enne otsingute läbiviimist hageja kinnistul. Ringkonnakohtu hinnangul viitab poolte tegevuse eesmärk: aarde leidmine sellele, et kostjale II väljamakstud leiuautasu kuulus seltsinglaste varasse VÕS § 589 lg 1 järgi. Kultuuriväärtusega peitvara leidmise järel võis lugeda poolte ühine tegevus lõppenuks VÕS § 596 lg 1 p 5 järgi, menetluses ei ole tuginetud sellele, et kostjad oleksid hageja kinnistul rohkem otsinud või et poolte vahel oleks olnud kokkulepet pärast leidu otsinguid jätkata. Seltsingu likvideerimismenetluse sätete kohaldamine analoogselt VÕS §-le 603 ja 604 viiks tulemuseni, kus leiuautasu läheks poolte vahel jagamisele. Leiuautasu maksti Muinsuskaitseameti käskkirja alusel välja kostjale II, samas väitis kostja I maakohtu istungil, et „see summa, mis saime, on leiuautasu, mis riik määrab leidjale“, kogu menetluse kestel on kostja I tuginenud sellele, et nii tema, kui kostja II said leiuautasu, seega käsitleb kostja I ennast samuti leiuautasu saajana. Praegusel juhul on seega tekkinud olukord, kus kogu seltsinguvara jäi ühiselt kostjate kätte. Kostjate ühine tegevus moodustab põhimõtteliselt uue seltsingu, mis jätkuvalt otsib aardeid, kostja väitel on ta otsingutega tegelenud hobina sageli, kostja II tuleb temaga kaasa, kui see on võimalik (I kd, tl 199). Vastuses ringkonnakohtu määrusele leidsid kostjad ka ise, et nende vahel on kostjate omavahelises suhtes võimalik tuvastada seltsingulepingut (p 2.1.2). Ringkonnakohus leiab, et asja materjalide põhjal võib asuda seisukohale, et kostjad on jätkuvalt vaidlusaluse leiuautasu ühisomanikud. Kostjate suhtes on hageja võlausaldajaks, seega on praegusel juhul põhjendatud käsitleda kostjaid solidaarvõlgnikena hageja ees VÕS § 595 järgi (nõuda oma osa tervikust mõlemalt kostjalt täies ulatuses).
10.Ringkonnakohtu hinnangul oli hagejal õigus saada seltsingu lõppemise järel osa kostjatele makstud leiuautasust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuigi tunnistaja A.A. ise kokkuleppe sõlmimise juures ei viibinud, tuleb tema poolt avaldatud siiski arvesse võtta kaudse
tõendina tasukokkuleppe osas. Ringkonnakohtu hinnangul on eluliselt usutav, et hageja eeldas, et tema osaks on pool kostjale makstavast leiuautasust. Hageja väitel tuli kostja I tema juurde peitvara leidmise järel ning soovis talle õnne (I kd, tl 200 pöördel). Kaudselt viitab hageja õigusele ka AÕS § 104 lg 1, mille järgi on peitvara leidjal õigus saada leiutasu peitvara pooles väärtuses, peitvara kuulub AÕS § 103 lg 2 järgi isikule, kelle kinnisvõi vallasasjast see leiti. Seega olukorras, kus kostjate poolt leitu puhul ei oleks olnud tegemist kultuuriväärtusega peitvaraga, mille suhtes tuleb juhinduda muinsuskaitseseadusest, oleks kostjatel olnud õigus teistsuguse kokkuleppe puudumisel poolele maasse kaevatud või peidetud vara väärtusele, tõendamiskoormis muu kokkuleppe suhtes oleks siis olnud kostjatel. Kuna hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud, siis ei muuda ringkonnakohus hagejale väljamõistetud summa suurust.
11.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on TsMS § 163 lg 1 alusel põhjendatult jätnud riigilõivu võrdses ulatuses poolte kanda ja ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda. TsMS § 163 lg 1 ei näe ette, et hagi osalise rahuldamise korral tuleks menetluskulud jaotada ilmtingimata võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. TsMS § 163 lg 1 võimaldab hagi osalise rahuldamise korral jagada menetluskulud võrdsetes osades või võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätta need täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole kaalutlusõigust rikkunud. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 ja § 165 lg 3 alusel solidaarselt kostjate kanda. Hagejale Tartu Maakohtu 23. aprilli 2019. a määrusega antud riigi õigusabi jätkus RÕS § 17 lg 3 järgi ringkonnakohtu menetluses. Ringkonnakohus määras hageja esindaja vandeadvokaadi abi Marina Kelpmani poolt hagejale ringkonnakohtus osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 393 eurot 60 senti, sh käibemaks 20 % 65 eurot 60 senti. Kuna apellatsioonkaebus jäi rahuldamata ja menetluskulud solidaarselt kostjate kanda, tuleb TsMS § 190 lg 3 alusel mõista hagejale määratud esindaja tasu kostjatelt solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks välja. Kostjatel tuleb TsMS § 179 lg 5 järgi tasuda 393 eurot 60 senti riigi tuludesse 15 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Tasumisega viivitamise korral tuleb kostjatel TsMS § 179 lg 9 järgi tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest
Üllar Roostoja
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.