2-19-12058/24 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

4.Maakohus jättis kostja taotluse hagi läbivaatamata jätmiseks rahuldamata. Maakohus lõpetas käesoleva asja menetluse osaliselt põhinõude 209 730,50 euro osas ja viivise nõudes põhinõude 209 730,50 euro tasumisega viivitamise eest alates 28. aprillist 2014 kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus määras, et menetlust tuleb jätkata põhinõude 88 884,50 euro osas ja viivise nõudes põhinõude 88 884,50 euro tasumisega viivitamise eest alates 28. aprillist 2014 kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus märkis, et kostja esiletoodud asjaoludel on TsMS § 428 lg 1 p 2 tähenduses tegemist menetluse lõpetamise, mitte hagi läbivaatamata jätmise alusega. Hageja nõuab käesolevas tsiviilasjas kostjalt 209 730,50 euro ulatuses sama kahju hüvitamist, mida nõudis kolmas isik tsiviilasjas nr 2-16-16386 esitatud hagis, lisaks nõuab hageja 209 730,50 euro tasumisega viivitamise eest ka sama ajavahemiku eest samas määras viivise tasumist, mida nõudis kolmas isik tsiviilasjas nr 2-16-16386 esitatud hagis. Tsiviilasjas nr 2-16-16386 nõudis kostjalt kahju hüvitamist kolmas isik, käesolevas tsiviilasjas nõuab seda hageja, kellele on kolmanda isikuga sõlmitud kindlustuslepingu ja VÕS § 492 lg 1 alusel seoses kindlustushüvitise väljamaksmisega üle läinud kolmanda isiku kahju hüvitamise nõue kostja vastu. TsMS § 210 lg 2 kohaselt ei mõjuta vaidlusaluse eseme omandi või muu sellesarnase õiguse üleandmine või nõude loovutamine kolmandale isikule (eriõigusjärglus) iseenesest asja menetlust. See tähendab, et pärast nõude üleminekut kolmandalt isikult hagejale jäi kolmas isik tsiviilasja nr 2-16-16386 menetluses hagejaks koos kõigi menetluslike õigustega, mille tsiviilkohtumenetluse seadustik hagejale annab. Asjaolu, et kolmas isik ei pruukinud pärast nõude üleminekut olla materiaalõiguslikult õigustatud nõuet käsutama, sh sellest loobuma, ei tähenda TsMS § 210 lg 2 järgi seda, et ta ei võinud hagejana realiseerida TsMS § 429 lõikest 1 tulenevat õigust hagist loobuda. Kuna nõude üleminek kolmandalt isikult hagejale toimus tsiviilasja nr 2-16-16386 menetluse ajal, siis on Tartu Maakohus 17. juuli 2019 määrus hageja jaoks TsMS § 460 lg 1 ja § 463 lg 2 järgi siduv. Kolmanda isiku poolt 7. augustil 2015 Harju Maakohtule tsiviilasjas nr 2-15-6538 esitatud seisukoha p-st 6.1 ja samas tsiviilasjas 1. novembril 2016 toimunud kohtuistungi protokollist nähtub, et hagejat esindanud advokaat oli kolmanda isiku poolt hagi esitamisest teadlik hiljemalt 1. novembril 2016. Tulenevalt TsMS § 217 lg 6 tuleb lugeda, et ka hageja oli hagi esitamisest teadlik hiljemalt 1. novembril 2016, s.o enne kahju hüvitamise nõude summas 209 730,50 eurot kolmandalt isikult hagejale üleminekut. Tartu Maakohtu 17. juuli 2019 menetluse lõpetamise määrus tsiviilasjas nr 2-16-16386 on hageja jaoks TsMS § 460 lg 1 ja 2 järgi seega siduv. Menetluse lõpetamine hagist loobumise tõttu toob TsMS §-de 432 ja 457 lg 1 järgi kaasa selle, et hageja ei saa pöörduda uuesti kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle. Eeltoodu tõttu tuleb käesolevas tsiviilasjas kahju 209 730,50 euro hüvitamise ja sellest arvestatud viivise nõude osas menetlus TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetada.

TsMS § 460 lg 1 kehtib ainult kohtuotsuste osas. Maakohus on põhjendamatult kohaldanud TsMS § 463 lg 2 alusel TsMS § 460 lõiget 1. Menetluslike otsustuste, millega asja ei ole sisuliselt läbi vaadatud ega lahendatud, võrdsustamine kohtuotsustega ei ole õigusjärgluse kontekstis millegagi põhjendatud. Kolmas isik loobus oma nõudest kostja vastu seetõttu, et temal endal puudus loobumise ajaks nõudeõigus ning igasugune vajadus seda hagi edasi menetleda. Kohus on seostanud TsMS § 460 kohaldamise sellega, et kehtivad TsMS § 210 lg 2 ja 3, mis võimaldavad hagejal nõuet käsutada ja eriõigusjärglasel teatud tingimustel menetlusse astuda. Kogu TsMS § 210 regulatsioon on kehtestatud nii seaduse sõnastuse kui mõtte kohaselt lähtudes sellest, et hageja ise oma nõude võõrandab. Sätted ei ole kohaldatavad olukorras, kus nõue läheb eriõigusjärglasele üle seaduse alusel ilma võõrandaja enda tahteavalduseta. Materiaalõiguslikult puudus kolmandal isikul kostja vastu nõue juba alates 10. juunist 2019, kui selle omanikuks sai hageja VÕS § 492 lg 1 alusel. Hagist loobumise hetkel ei olnud kolmandal isikul mingit nõuet, mida käsutada. Tsiviilasjas nr 2-16-16386 esitatud hagi ei olnud esitatud samadel asjaoludel, mis käesolevas asjas. Oluline hagi aluseks olev uus asjaolu on vähemalt see, et menetlusosaliste vahel on toimunud asjas nr 2-15-6538 kohtuvaidlus ja hageja on kindlustuslepingu alusel kindlustussumma kolmandale isikule tasunud. Erinevad asjaolud esinevad ka kolmanda isiku ja hageja hagides selles osas, mida heidetakse ette kostjale ja millega kahjunõuet põhjendatakse. Kolmas isik tugines rikkumisele, mis tekkis juba paigaldatud kuivati suhtes pärast paigaldamist tehtud ebaõnnestunud parandustöödest. Käesolevas asjas tugineb hageja sellele, et kuivati ise oli puudustega. Tsiviilasjas nr 2-16-16386 hagi esitamise ajaks puudus info tulekahju põhjuse kohta, mis on keskne asjaolu. Tulekahju põhjuse selgumine oli seega uus asjaolu hageja hagis.