OÜ Aktiva Finants hagi X X vastu võla nõudes 2076,50 eurot
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: OÜ Aktiva Finants (registrikood 10746479) Hageja lepinguline esindaja: Maarja Radziwill (e-post [email protected]) Kostja: X X (isikukood xxx)
Menetluse liik
Lihtmenetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista X Xilt OÜ Aktiva Finants kasuks põhivõlgnevus 1500 eurot, intress 212,51 eurot ja viivis seisuga 12.03.2020 summas 243,54 eurot.
3.Välja mõista X Xilt OÜ Aktiva Finants kasuks viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 13.03.2020 arvestatuna põhinõudelt (1500 eurolt) kuni põhinõude tasumiseni.
4.Menetluskulud jätta X Xi kanda.
5.Välja mõista X Xilt OÜ Aktiva Finants kasuks menetluskulud kokku 450 eurot, s.o riigilõiv 250 eurot ning lepingulise esindaja põhjendatud kulu 200 eurot.
6.Välja mõista X Xilt OÜ Aktiva Finants kasuks viivis väljamõistetud menetluskulude tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2). Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud OÜ Aktiva Finants (hageja) esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse X Xi (kostja) vastu võla väljamõistmiseks. Kohus tegi makseettepaneku, millele kostja esitas vastuväite. 04.03.2020 määrusega lõpetas kohtunikuabi maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 12.03.2020 esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid IPF Digital Estonia OÜ (endine ärinimi MCB Finance Estonia OÜ) ja kostja 22.03.2016 krediidikontolepingu, mille krediidilimiidiks oli 1500 eurot. 22.03.2016 võttis kostja krediidikontolt välja krediiti summas 1500 eurot. 11.04.2016 tasus kostja krediidisumma katteks tagasi 40,95 eurot ning 21.04.2016 veel 1459,05 eurot, millega oli kogu krediidisumma tagastatud. 21.05.2016 võttis kostja uuesti krediiti välja krediidilimiidi ulatuses ehk summas 1500 eurot. 08.06.2016 tasus kostja krediidisummat tagasi 21 eurot ning 25.06.2016 võttis uuesti välja 21 eurot. Seejärel tasus kostja krediidisumma katteks kokku 230,20 eurot järgnevalt: 1) 14.07.2016 makse summas 57,55 eurot; 2) 22.08.2016 makse summas 57,55 eurot; 3) 26.09.2016 makse summas 57,55 eurot; 4) 10.10.2016 makse summas 57,55 eurot. 20.10.2016 võttis kostja välja täiendava krediidisumma krediidilimiidi ulatuses 230,20 eurot. 13.02.2017 tasus kostja krediidisumma katteks 107,22 eurot. 06.03.2017 võttis kostja välja täiendava krediidisumma krediidilimiidi ulatuses 107,22 eurot. Seega 06.03.2017 seisuga oli kostja kasutuses krediit summas 1500 eurot. Kostja võttis endale lepingu sõlmimisega kohustuse tasuda krediit koos intressiga tagasi 24 kuu jooksul igakuiste maksetena iga kuu 22. kuupäeval alates krediidi täissumma kasutusele võtmisest ehk ajaperioodil 22.04.2016 kuni 22.04.2018, tasudes igakuiselt põhikohustuse katteks mitte
vähem kui 62,50 eurot kuus (1500/24 = 62,50). Krediidikontoleping ise on sõlmitud tähtajatuna ning krediidi tagasimaksmise tähtaega hakatakse arvestama alates päevast, mil krediit väljastatakse, mis tähendab, et tagasimakseperiood lükkub edasi iga kord, kui krediiti uuesti välja võetakse. Kuna kostja võttis peale lepingu sõlmimist korduvalt uuesti krediidilimiidi piirides krediiti kasutusele, viimast korda 06.03.2017, lükkus krediidi tagastamise periood edasi perioodile 22.04.2017 kuni 22.04.2019. IPF Digital Estonia OÜ ütles krediidikonto lepingu võlgnevuse tõttu üles alates 05.03.2018, andes kostjale eelnevalt 14-päevase tähtaja kohustuse täitmiseks. Sellega muutus sissenõutavaks kogu krediidisumma 1500 euro ulatuses. Kostja pole oma kohustuste katteks sooritanud ühtegi makset. Hageja on seisukohal, et nõude kujunemine on hagiavalduses selgelt lahti kirjutatud ning nõude esitamisel kohtule on lähtutud nõude aluseks olevatest dokumentidest, mis on hagiavalduse juurde lisadena esitatud. Ka intresside arvestamisel on hageja lähtunud kostja poolt sõlmitud lepingust ning intresside arvestus on õiguspärane. Hageja nõuab kostjalt põhivõlgnevust 1500 eurot, intressi 212,51 eurot, sissenõutavaks muutunud viivist 243,54 eurot ja edasiulatuvat seadusjärgset viivist. Kostja vastus Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja ei tunnista tema vastu esitatud nõudeid ning leiab, et talle ei ole teada, kust selline summa on tekkinud ning et nõude kujunemine ei ole selge. Samuti leiab kostja, et intress on vastuolus Eesti Vabariigi seadustega. Kohtu põhjendused
1.Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 määras kohus asja lahendamise lihtsustatud korras 01.04.2020 määruses. Kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Poolte seisukohad on välja selgitatud kirjalikus vormis ja pooled ei ole taotlenud ärakuulamist.
2.Kohus lahendab antud asja lihtsustatud kirjeldava osaga juhindudes TsMS § 442 lg 7 ja § 444 lg 1. Lihtsustatud kirjeldava osa täiendamist ei saa nõuda, mistahes asjaoludel. TsMS § 444 lg 2 alusel, kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.
3.Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike materjalidega ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele.
4.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte
faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
5.Kohus juhindub antud asja lahendamisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-st 1, mis sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
6.Kostja on seisukohal, et talle ei ole teada, kust selline summa on tekkinud ning et nõude kujunemine ei ole selge. Eeltoodust tulenevalt tuleb kohtul seega esmalt välja selgitada, kas IPF Digital Estonia OÜ ja kostja vahel oli 22.03.2016 sõlmitud kehtiv krediidileping. VÕS § 401 lg 1 järgi krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 401 lg 3 kohaselt krediidilepingule kohaldatakse laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 järgi tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kohtule esitatud hagiavalduse lisadega 1 ja 4.1.-4.4. on tõendatud, et IPF Digital Estonia OÜ ja kostja vahel on 22.03.2016 sõlmitud tarbijakrediidileping nr 2666811, mille järgi oli krediidiliimiks 1500 eurot intressimääraga 47,88% aastas. Lepinguga on hageja tõendanud, et kostjal oli kohustus tasuda krediit koos intressiga tagasi 24 kuu jooksul igakuiste maksetena iga kuu 22. kuupäeval alates krediidi täissumma kasutusele võtmisest. Hageja on kohtule arvelduskonto väljavõtetega (hagiavalduse lisad 4.1.-4.4.) tõendanud, et kostja võttis krediidikontolt välja krediiti järgnevalt: 1) 22.03.2016 summas 1500 eurot; 2) 21.05.2016 summas 1500 eurot; 3) 25.06.2016 summas 21 eurot; 4) 20.10.2016 summas 230,20 eurot; 5) 06.03.2017 summas 107,22 eurot. Kostja ei ole vastu vaielnud asjaolule, et ta on krediiti tasunud tagasi järgnevalt: 1) 11.04.2016 summas 40,95 eurot; 2) 21.04.2016 summas 1459,05 eurot; 3) 08.06.2016 summas 21 eurot; 4) 14.07.2016 summas 57,55 eurot; 5) 22.08.2016 summas 57,55 eurot; 6) 26.09.2016 summas 57,55 eurot; 7) 10.10.2016 summas 57,55 eurot; 8) 13.02.2017 summas 107,22 eurot. Hageja nõuab kostjalt tarbijakrediidilepingust tuleneva põhivõlgnevuse 1500 euro väljamõistmist. Kohtu hinnangul on põhivõlgnevuse kujunemine arusaadav ja tõendatud. Kostjal oli tarbijakrediidilepingu järgi raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud, jättes hagejale maksmata põhiosa tagasimaksed alates 22.04.2017. Kohus leiab, et kostja vastuväited ei ole aluseks hageja poolt väljastatud krediidi tasumata jätmiseks. Kostja
rikkumine ei ole vabandatav, seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Lähtudes eeltoodust on kohus seisukohal, et hageja põhivõlgnevuse nõue on põhjendatud ning kostjalt kuulub välja mõistmisele põhivõlgnevus suuruses 1500 eurot.
7.Hageja nõuab kostjalt intressi 212,51 euro tasumist. Kostja leiab, et intress on vastuolus Eesti Vabariigi seadustega. VÕS § 94 lg 3 esimese lause kohaselt fikseeritud intressimääraks on lepingus võlausaldaja ja võlgniku vahel terveks lepingu kehtivuse ajaks kokkulepitud intressimäär või kindlateks ajavahemikeks kokkulepitud intressimäär, mis arvutatakse üksnes kindlaksmääratud protsendimäära alusel. VÕS § 397 sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest. VÕS § 397 lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Riigikohus on 29.01.2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 tehtud otsuse punktis 17 selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Kohus on seisukohal, et kostja vastuväide, mille kohaselt intress on vastuolus Eesti Vabariigi seadustega, ei ole põhjendatud. 22.03.2016 tarbijakrediidilepingu 2666811 kohaselt oli intressimäär 47,88% aastas. Hageja arvestusel moodustas intress lepingu lõppemise seisuga 212,51 eurot, mille tasumist hageja kostjalt nõuab. Vaidlust ei ole selles, et kostja tähtaegselt intressimakseid tasunud ei ole. Laenuandja ütles lepingu üles 05.03.2018. Hageja on arvestanud intressi perioodil 07.03.2017 kuni 22.06.2017. Kohus ei tuvastanud eksimust intressiarvestuses ja loeb esitatud võlaarvestusega tõendatuks, et kostjal on tasumata intress summas 212,51 eurot. Kuna lepingu pooled on leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud nimetatud kohustuse täitmata, siis on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista intress 212,51 eurot.
8.Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka viivise. VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 113 lg 2 esimese lause kohaselt kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks
määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivist, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõuab kostjalt viivist alates tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele järgnevast kalendripäevast 06.03.2018 kuni hagiavalduse esitamiseni 12.03.2020 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud. Arvestades, et kostja on olnud oma kohustuse täitmisega viivituses, on põhjendatud kostjalt välja mõista viivis alates hageja poolt ülesütlemisele järgnevast kalendripäevast seadusjärgses määras ajavahemikul 06.03.2018-12.03.2020 (k.a), mis on 243,54 eurot ja alates 13.03.2020 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.
9.Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja nõue kuulub rahuldamisele. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 1500 eurot, intress 212,51 eurot, viivis 243,54 eurot, ning seadusjärgne viivis põhinõudelt alates 13.03.2020 kuni põhinõude kohase täitmiseni. Menetluskulud
10.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda.
11.TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Hageja palub menetluskulude nimekirja kohaselt kostjalt välja mõista õigusabikulud 360 eurot, riigilõivu summas 250 eurot ning viivise menetluskuludelt. Menetluskulude nimekirja on hageja esitanud nii koos hagiavaldusega, kui ka 21.04.2020. Mõlemas esitatud nimekirjas on kajastatud samad menetluskulud. Seega ei takista menetluskulude kindlaksmääramist asjaolu, et kostja ei ole hageja 21.04.2020 dokumenti kätte saanud. Riigilõivu tasumine nähtub e-toimikust (hageja tasus 90,79 eurot 08.01.2020 ja 159,21 eurot 12.03.2020) Tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga ning see kuulub kostjalt väljamõistmisele.
Kohus leiab, et lepingulise esindaja kulu 360 eurot ei ole põhjendatud. Hageja esindaja tunnihind on 120 eurot tunnis. Võttes arvesse eelkõige hageja esindaja kvalifikatsiooni (jurist), on kohtu hinnangul esindaja põhjendatud tunnitasu suuruseks 100 eurot (käibemaksuga). Kohus märgib, et juristid osutavad üldjuhul õigusteenust advokaatidest mõnevõrra madalama tasu eest. Kohtu hinnangul ei ole antud juhul tegemist keerulise ega mahuka tsiviilasjaga. Eelnevat arvestades on hageja põhjendatud ja vajalik esindajakulu 2 tunni eest, s.o 200 eurot. Seega on hageja menetluskulud põhjendatud kokku 450 euro ulatuses ning kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks menetluskulud summas 450 eurot.
12.TsMS § 177 lg 4 alusel kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava taotluse kohtule hagiavalduses esitanud. Seetõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (450 eurolt) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Liisi Vernik kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.