Täitmine › Kaebused kohtutäituri otsuste peale

2-19-12742 arestimine on nõude liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane. Töövõimetoetusest, mis jääb alla kehtiva kuupalga alammäära (2018. a-l 500 eurot; 2019. a-l 540 eurot), võib TMS § 132 lg 1 järgi arestida kuni 20%. Sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri. Võlgniku esindajale edastati 12.07.2019 teade kaebuse läbivaatamise kohta 22.07.2019, kuid menetlusosalised kohale ei ilmunud ega esitanud ühtegi dokumenti võlgniku sissetulekute ja kulude kohta, millele võlgnik oma kaebuses tugineb. Kohtutäitur nõudis võlgnikult 29.07.2019 kõikide pangakontode väljavõtete esitamist, kuhu laekuvad tema sissetulekud, kuid otsuse tegemise ajaks ei ole neid esitatud. Seetõttu lähtub kohtutäitur temale teadaolevatest andmetest. Võlgnik ei saa eelistada ühte võlausaldajat teisele ning peab tegema kõik endast oleneva oma sissetulekute suurendamiseks ja kulutuste sissetulekutega vastavusse viimiseks. Sissenõudjate nõuded ei ole võlgniku jaoks ootamatud, vaid võlgnevused on aastate pikkused. Tegemist ei ole ka pankrotiolukorraga, sest võlgnik on suutnud töövõimetoetusest nõudeid osaliselt rahuldada ja sealjuures ei ole tema eluaseme üürilepingut teadaolevalt katkestatud. Võlgniku suhtes ei ole algatatud ka uusi täitemenetlusi. Kohtutäitur peab võlgnikule tagama toimetulekuks seadusest tuleneva miinimumi, mitte lähtuma võlgniku kulupõhisest toimetulekust. XX ei ole tõendanud, et tal esineks erandlikke kulutusi toimetulekuks, mille jaoks vahendite tagamiseks oleks õigustatud kohtutäituri poolt arestitud summa vähendamine. Võlgnik sai 2018. a juunis ja juulis töövõimetoetust vastavalt 394,32 eurot ja 381,60 eurot ning igakuiselt puudetoetust 41,17 eurot ja lapsetoetust 55 eurot (2019. a-l 60 eurot). Pärast kohtutäituri 13.06.2018 teadet jäid 04.02.2018 arestimisaktid kehtima selliselt, et TMS § 132 lg-st 12 tulenevalt ei kuulunud arestimisele arvestuslik elatusmiinimum (2018. a-l 207,23 eurot; 2019. a-l 215,44 eurot), TMS § 132 lg 13 kohaselt ülalpeetava osa (2018. a-l 166,67 eurot; 2019. a-l 180 eurot) ning eelnevat ületavast osast kuulus kinnipidamisele 20%. 2019. a-l kehtima hakanud muudatustest tulenevalt muutis kohtutäitur arestimisakte 31.01.2019 ja kuna sellega suurenes võlgniku sissetulekust arestimisele mittekuuluv summa, muutus ka võlgniku olukord soodsamaks. Täitemenetluses on kestnud juba pikka aega (algatatud 2014 ja 2016). Võlgnikul puudub muu vara peale töövõimetoetuse, puudetoetuse ja lapsetoetuse. Kuna võlgniku sissetulek jääb alla kuupalga alammäära, tal on ülalpeetav ja tal puudub vara, mille arvelt oleks võimalik nõuet rahuldada, siis täitmine eeldatavasti ebaõnnestub. Sissenõudjad on täitemenetluse algatamise avaldustes soovinud sissenõude pööramist mh töövõimetoetusele. Arvestades täitmisel olevate asjade menetlemise aega ja võlgniku sissetuleku suurust, on õiglane tema töövõimetoetuse arestimine 20% ulatuses. Kinnipidamiste tegemata jätmine ei võimaldaks nõudeid üldse rahuldada ja kinnipidamiste vähendamine ei muudaks summade väiksuse tõttu (nt 2018. a juunis enne muudatuste jõustumist peeti kinni 45,53 eurot, kuid 2018. a juulis vaid 1,54 eurot) võlgniku olukorda paremaks. Nõuete aegumise tõttu täitmine suure tõenäosusega ebaõnnestub, mis ei ole õiglane sissenõudjate suhtes. Võlgniku kogu sissetulekust (2018. a juunis 490,49 eurot, 2018. a juulis 477,77 eurot) moodustab kinnipidamine väga väikse protsendi ning kõiki asjaolusid arvestades on kinnipidamiste tegemine sellises ulatuses õiglane. Võlgnikule on toimetulekuks tagatud enam vahendeid, kui seadusandja on seda minimaalselt ette näinud (nt viimati 2019. a juulis moodustas tema kogu sissetulek 514,87 eurot, millest peeti kinni 3,65 eurot). Samuti on võlgnikul võimalik taotleda kohalikult omavalitsuselt toimetulekutoetust ning tal on tuvastatud üksnes osaline töövõime puudumine, mistõttu saab ta oma elukvaliteedi tõstmiseks ja kohustuste tasumiseks ka tööle asuda (nt läbides täiendava välja- või ümberõppe). Kokkuvõttes on võlgniku puhul täidetud kõik töövõimetoetuse arestimise eeldused ning võla suurust, täitemenetluste pikkust ja võlgniku toimetulekut arvestades on kinnipidamine maksimaalses määras (20%) õiglane.

3(11)

2-19-12742 XX esitas Harju Maakohtule 26.08.2019 kaebuse kohtutäituri 12.08.2019 otsuse tühistamiseks ja kohtutäituri kohustamiseks vaadata tema 11.06.2018 kaebus uuesti läbi. Vaidlustatud otsus on õigusvastane, sest kohtutäitur ei ole hinnanud kaebaja majanduslikku olukorda TMS § 131 lg 2 ja § 132 lg 12 nõuete kohaselt (vt Riigikohtu 20.03.2019 määrus nr 218-4482, p 21.2). Kohtutäitur ei ole arvestanud kaebaja igakuiste kulutustega eluasemele (üür 45,90 eurot ning kommunaalkulud keskmiselt suvel 100 eurot ja talvel 155 eurot), samuti asjaoluga, et kaebaja ülalpidamisel on alaealine laps. Kõik tõendid sissetulekute ja kulude kohta on kohtutäiturile esitatud ning need dokumendid asuvad täiteasja toimikus. Samuti esitati vastavad dokumendid koos 23.03.2018 kaebusega tsiviilasjas nr 2-18-4560, milles kohtutäitur oli menetlusosaliseks. Kohtutäituri põhjendused seoses 2019. a kuupalga alammääraga ja võlgniku majandusliku olukorraga on asjakohatud, sest kaebuse lahendamisel tuli lähtuda selle esitamise aja seisust (11.06.2018).

Kohtutäitur palus 15.10.2019 vastuses jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda, jäädes oma 12.08.2019 otsuses toodud seisukohtade juurde. Täiteasjades nr 031/2014/96 ja nr 031/2016/1567 on nõuete jääk 15.10.2019 seisuga vastavalt 5034,52 eurot ja 279,65 eurot. Kohtutäitur on töövõimetoetuse arestimise lubatavust ja selle ulatust piisavalt põhjendanud, võttes mh seisukoha võlgniku kulude ja majandusliku olukorra osas ning kontrollides, kas töövõimetoetuse maksimaalses määras arestimisel on võlgnikule tagatud toimetulek minimaalselt vajalikus määras. TMS § 132 lg-st 12 tulenevalt arestimisele mitte kuuluv arvestuslik elatusmiinimum on Statistikaameti selgituste järgi elatusvahendite väikseim kogus, mis katab inimese igapäevased vajadused. Elatusmiinimum koosneb arvestuslikust minimaalsest toidukorvist (v.a alkohol ja tubakas) ja individuaalsetest muudest kulutustest (k.a eluasemekulutused). Ülalpidamiskohustusega seotud kuludeks on arvestatud kolmandik palga alammäärast (TMS § 132 lg 2). Seega on kõik kaebuses nimetatud võlgniku kulud hõlmatud arvestusliku elatusmiinimumi või ülalpeetava osaga ja muid kulutusi või erilist majanduslikku olukorda, mida kohtutäitur peaks eraldi analüüsima, ei ole võlgnik esile toonud ega tõendanud. Kohtutäitur ei pea hindama võlgniku kõiki kulusid iga kuu lõikes ega analüüsima, kas need on vastavuses võlgniku tuludega ja kas pärast kinnipidamiste tegemist jätkub võlgnikul vahendeid tema äraelamiseks soovitud tasemel. Kohtutäitur peab võlgniku sissetuleku arestimisel järgima seadusega seatud piiranguid, kuid kohtutäitur ei hinda seda, kuidas võlgnik temale ettenähtud vahendeid kulutab või oma elu korraldamisega toime tuleb. Töövõimetoetusele sissenõude pööramise lubatavust võlgnik 11.06.2018 kaebuses ei vaidlustanud ning see küsimus puudutab 04.02.2018 arestimisakte ja nende muutmist 13.06.2018 teatega, siis ei ole kohtueelne menetlus selles osas läbitud. Praeguse vaidluse ese on jõustunud arestimisaktide alusel kinnipidamisele kuuluva summa (protsendi) muutmine ja kaebus on esitatud TMS § 134 lg 1 alusel. Samas on kohtutäitur tuvastanud, et tingimused, millest lähtudes on arvestatud sissetuleku osa, millele ei saa sissenõuet pöörata, ei ole muutunud. Arestimise ulatus on õiglane nii võlgniku kui ka sissenõudjate suhtes. Võlgniku elukvaliteedi tõstmine sissenõudjate arvelt oleks viimaste suhtes äärmiselt ebaõiglane. Võlgnik ei esitanud kohtutäiturile ka infot lisakulude kohta, mis annaksid aluse kohelda teda teistest erinevalt ja arestimise ulatust vähendada. On ilmne, et võlgnik ei soovigi kohtutäiturit oma tegelikust majanduslikust olukorrast teavitada ning viide varasemalt esitatud dokumentidele ei ole piisavalt konkreetne, et kohtutäitur saanuks nendega arvestada. Seejuures tegutseb võlgnik juristist esindaja kaudu, kellele pidi kohtutäituri 29.07.2019 nõude sisu olema arusaadav. Tsiviilasjas nr 2-18-4560 esitatud tõendid ei saanud kajastada võlgniku

4(11)

2-19-12742 majanduslikku olukorda 2018. a juunis, sest selleks ajaks oli see kohtumenetlus juba lõppenud. Võlgniku töövõimetoetusest peetakse tänaseni kinni ca 4 eurot kuus, mis on ilmselgelt väga väike summa ning kinnipidamise ulatuse vähendamine ei avaldaks sisulist mõju võlgniku praegusele ja tulevasele olukorrale.

SA KredEx palus 21.10.2019 seisukohas jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda, nõustudes kohtutäituri otsuses toodud seisukohtadega. Täitemenetluse kestel on võlgnikule TMS alusel garanteeritud arestimisele mittekuuluvad summad, millest võlgnikul tuleb ära elada. SA KredEx nõude täitmiseks on nelja aasta jooksul laekunud vaid 480,12 eurot. Tsiviilasjas nr 2-18-10646 oli võlgniku üheks põhiväiteks, et teda ei olnud ära kuulatud, kuid sellele vaatamata ei ilmunud ta 22.07.2019 kaebuse läbivaatamisele ega esitanud ühtegi tõendit või selgitust. Kohtutäituri 12.08.2019 otsusest nähtuvalt jääb võlgnikule praegusel ajal kätte 99% sissetulekust ning seda arvestades on kinnipidamise määr 20% põhjendatud ja õiglane, sest tegemist on niikuinii marginaalse osaga kogu võlgniku sissetulekust. Täitemenetluses kehtiva proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt peavad võlgniku ja sissenõudja huvid olema tasakaalus. Lisaks tuleb arvestada, et Harju Maakohus võttis 12.09.2019 määrusega menetlusse XX avalduse pankroti väljakuulutamiseks (tsiviilasi nr 2-19-12650) ning olukorras, kus on algatatud pankrotimenetlus, pooleliolevad täitemenetlused peatatakse, ning pankroti väljakuulutamisel need lõpevad (TMS § 51 lg 1).

AS Eesti Gaas kaebuse suhtes seisukohta ei esitanud.

Harju Maakohus jättis 15.01.2020 määrusega XX kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Kohus kontrollib kohtutäituri 12.08.2019 otsuse seaduslikkust selle tegemise aja seisuga ning lähtudes otsuse aluseks olnud võlgniku 11.06.2018 kaebusest ja kohtule esitatud avalduse nõudest. Kohtule arusaadavalt taotles võlgnik 11.06.2018 kaebuses TMS § 133 lg 1 alusel arestimise tühistamist. TMS § 131 lg 1 p 61 võimaldab pöörata sissenõude võlgniku töövõimetoetusele, kui täidetud on TMS § 131 lg-s 2 sätestatud eeldused. Perioodil 09.01.2018–09.06.2018 kehtinud TMS § 132 lg 12 redaktsiooni kohaselt võis arestida kuni 20% töövõimetoetuse osast, mis ületas kehtestatud toimetulekupiiri. Alates 10.06.2018 kehtiva TMS § 132 lg 12 redaktsiooni kohaselt võib arestida kuni 20% töövõimetoetuse osast, mis ületab Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslikku elatusmiinimumi. TMS § 132 lg 2 järgi suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra kuupalga alammäärast.

TMS § 131 lg-s 2 sätestatud kaks esimest eeldust on täidetud, sest kohtutäituri kinnitusel on sissenõudjad avaldanud soovi mh töövõimetoetuse arestimiseks ning kohtutäituri hinnangul täitmine eeldatavasti ebaõnnestub seoses nõuete aegumisega. Kohtutäitur on seisukohal, et täitmisel olevate asjade menetlemise aega ja võlgniku sissetuleku suurust arvestades oli töövõimetoetuse 20% ulatuses arestimine õiglane, kuna kinnipidamiste tegemata jätmine ei võimaldaks sissenõudjate nõudeid üldse rahuldada, mis ei ole õiglane sissenõudjate suhtes, ja niigi väikese suurusega kinnipidamiste vähendamine ei muudaks võlgniku olukorda tajutavalt paremaks. Samuti ei ole võlgnik esitanud kohtutäiturile tõendeid temal esinevate erikulutuste vms kohta, mida kohtutäitur saanuks töövõimetoetuse arestimisel arvestada. Selliseid asjaolusid ei nähtu ka kohtule esitatud avalduse lisana 6 esitatud dokumentidest. Kuna töövõimetoetuse arestimisel on lahutatud sellest maha 166,67 eurot, mis vastas kolmandikule 2018. a-l kehtinud kuupalga alammäärast, siis on kohtutäitur arvestanud võlgnikul ülalpeetava lapse olemasoluga.

5(11)

2-19-12742 Kohtule ei ole esitatud tõendeid lapse ülalpidamiseks vajalike täiendavate põhjendatud kulude kohta. Üüri- ja kommunaalkuludega arvestamata jätmise tõendamiseks on avaldaja esitanud 31.12.2017 arve kommunaalkulude eest, mille järgi on arve maksjaks Paldiski Linnavalitsus. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks avaldaja poolt üüri või kommunaalkulude tasumine. Pelgalt kulude olemasolu ei anna alust töövõimetoetuse arestimist tühistada või selle tingimusi muuta, sest esitatud arvest nähtuvalt ei ole kommunaalkulud avaldaja kanda. Kohtutäitur arestis XX töövõimetoetuse 04.02.2018 arestimisaktidega tingimusel, et sissetulekust lahutatakse ülalpeetava osa 166,67 eurot ja säilitatakse võlgnikule toimetulekupiir 140 eurot. TMS-i muudatuste jõustumise tõttu tühistas kohtutäitur 13.06.2018 omal algatusel töövõimetoetuse arestimise ulatuses, mis tagas avaldajale arestimisele mittekuuluva summa (s.o enne 20% kinnipidamist lahutati sissetulekust ülalpeetava osa ja arvestuslik elatusmiinimum). Statistikaameti selgitustest nähtuvalt on arvestuslik elatusmiinimum elatusvahendite väikseim kogus, mis katab inimese igapäevased vajadused, ning arvestuslik elatusmiinimum koosneb toidukulutustest, eluasemekulutustest ja individuaalsetest mittetoidukulutustest. Võlgnikule jäi ka pärast maksimaalses määras tehtud töövõimetoetuse kinnipidamisi 2018. a juunis ja juulis kätte suurem summa (vastavalt 348,79 eurot ja 380,06 eurot), kui kehtestatud toimetulekupiir (140 eurot) või arvestuslik elatusmiinimum (207.23 eurot). Lisaks sai avaldaja puudetoetust 41,17 eurot kuus ja lapsetoetust 55 eurot kuus, mis suurendasid tema igakuiselt arestimisele mittekuuluvat summat 96,17 euro võrra. Avaldajale oli tagatud rohkem raha, kui minimaalselt vajalik, et katta inimese igapäevased vajadused, mistõttu ei ole kohtutäitur 12.08.2019 otsuses ületanud diskretsioonipiire, leides, et töövõimetoetuse arestimine maksimaalse 20% ulatuses on õiglane ja põhjendatud. Kuna avaldaja kaebus jääb rahuldamata, jäävad kõiki menetlusosaliste menetluskulud TsMS § 172 lg 1 järgi avaldaja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus TsMS § 174 lg-te 2 ja 4 alusel vastavalt TsMS § 177 lg-le 2 kindlaks pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist.

XX esitas maakohtu määruse peale 03.02.2020 määruskaebuse. Harju Maakohus ei pidanud 16.03.2020 põhjendatuks määruskaebust rahuldada ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6(11)

2-19-12742 d 1 ja 2 on vastuolus põhiseaduse §-dega 16, 18 ja 28, sest annavad kohtutäiturile õiguse arestida isiku sissetuleku ulatuses, mis jätab isikule raha alla absoluutse vaesuse piiri. Ühe kolmandiku kuupalga alammäära suurune summa ei taga lapse heaolu ega ole piisav lapse ülalpidamiseks. Ka perekonnaseaduse kohaselt võrdub minimaalne kulu ühe lapse ülalpidamiseks kuupalga alammääraga. Maakohtu määrus on üldsõnaline ja seega nõuetekohaselt põhjendamata osas, milles kohus otsustas jätta menetluskulud avaldaja kanda. Kohus ei lahendanud menetluskulude jaotamise küsimust erapooletult ja õiglaselt. Jääb arusaamatuks, kuidas on õiglane, et avaldaja kannab SA KredEx esindaja menetluskulud. Sisuliselt on avaldajat karistatud kohtutäituri otsuse vaidlustamise eest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7(11)

2-19-12742

8(11)

2-19-12742 ikkagi rahuldamata. Seetõttu nõudis kohtutäitur 29.07.2019 e-kirjaga õigustatult võlgnikult täiendavaid tõendeid tema sissetulekute ja kulude kohta ning vaidlust ei ole selles, et võlgnik jättis nõutud dokumendid (nt kontoväljavõtted) esitamata, põhjendades seda kohtumenetluses, et kohtutäituril oli kogu vajalik teave juba varasemast olemas. Kuivõrd ringkonnakohus selgitas eelnevalt, et kohtutäitur pidi mh analüüsima võlgniku töövõimetoetuse arestimise määra proportsionaalsust 12.08.2019 otsuse tegemise seisuga, siis ei olnud võimalik lähtuda enam kui aastatagustest andmetest ja tõenditest. Kuna võlgnik jättis tõendid esitamata, võttis kohtutäitur otsuse tegemisel põhjendatult aluseks temale kättesaadava teabe.

ja võlgniku arveldusarve nr EE812200221063666192 filtreeritud väljavõte perioodist 01.11.2017–28.01.2018, mis kajastab üksnes Eesti Töötukassa makstud töövõimetoetuste suurust), mille XX lisas juba oma 23.03.2018 kaebusele tsiviilasjas nr 2-18-4560 ja mida Harju Maakohus ei pidanud 05.06.2018 määruses piisavaks, et hinnata töövõimetoetuse 20% ulatuses arestimine võlgniku suhtes ebaõiglaseks. Praeguses asjas ei ole alust asuda teistsugusele seisukohale ja ringkonnakohus ei pea selles osas vajalikuks maakohtu 15.01.2020 määruse põhjendusi korrata (TsMS § 654 lg 6 ja § 659).

9(11)

2-19-12742 tõendeid oma majandusliku olukorra kohta, siis ei ole alust hinnata tema sissetuleku ca 1% ulatuses arestimist ebaõiglaseks.

10(11)

2-19-12742 miks tuleks praegusel juhul pidada õiglaseks teistsugust olukorda, siis tuleb ringkonnakohtu hinnangul arvestada, et kuna avaldaja põhjustas oma põhjendamatu kaebusega menetluse, mis tingis teistel menetlusosalistel kulude tekkimise, tuleb nimetatud kulud kanda avaldajal. Seda, kas teiste menetlusosaliste kantud esindajakulud on põhjendatud ja vajaliku suurusega, hindab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 alusel tehtavas lahendis.

(allkirjastatud digitaalselt)

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.