Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Asja läbivaatamine
Hageja Kerlin Raidvee (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Artur Sanglepp (Advokaadibüroo Glikman Alvin LEVIN; e-post:xxx) Kostja Fakhri Souissi (isikukood xxxxxxxxxxx, viimane teadaolev elukoht xxx; elukoht hagiavalduses xxx; epost:xxx) kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Kerlin Raidvee hagi Fakhri Souissi vastu.
2.Mõista Fakhri Souissilt Kerlin Raidvee kasuks välja põhivõlgnevus 700 ja sissenõutavaks muutunud viivis 11 eurot 35 senti ja sissenõudmiskulud 40 eurot.
3.Mõista Fakhri Souissilt Kerlin Raidvee kasuks välja viivis põhinõudelt (700 eurot) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 20. septembrist 2019 kuni põhivõlgnevuse kohase tasumiseni. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
Määrata Kerlin Raidvee menetluskulude suuruseks 544 eurot 60 senti, sh hagiavalduselt tasutud riigilõiv 175 eurot ja esindajatasu 369 eurot 60 senti.
6.Mõista Fakhri Souissilt Kerlin Raidvee kasuks välja menetluskuluna 544 eurot 60 senti. Kostjal tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (544 eurot 60 senti) tasuda viivist menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2-19-120056 Edasikaebamise kord Tartu Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Otsuse peale võib edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSEKÄIK
1.Kerlin Raidvee esitas 30. augustil 2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 745 euro saamiseks. Kohus tegi võlgnikule 13. augustil 2019 makseettepaneku. Fakhri Souissi esitas 26. augustil 2019 nõudele vastuväite. Pärnu Maakohus lõpetas 30. augusti 2019. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hagiavaldus
2.Kerlin Raidvee esitas 19. juulil 2019 Harju Maakohtule hagi Fakhri Souissi vastu võlgnevuse ja viivise nõudes.
3.Hagiavaldusest nähtub, et 12. veebruaril 2019 pöördus hageja Facebook’i vahendusel kostja poole sooviga tellida kostjalt mööblit (hagiavalduse lisa 1 tõlkega). Hageja tellis kostjalt tugitooli, diivani ja tumba hinnaga 1200 eurot. Seejärel leppisid pooled kokku ettemaksus 30% ehk 400 eurot ning kauba üleandmise tähtajas orienteeruvalt 40 päeva. 20. märtsil 2019 kandis hageja kostjale üle 400 eurot. Hiljem andis hageja kostjale ettemaksuna täiendavalt üle 300 eurot sularahas. 300 euro saamist on kostja kinnitanud 26. augusti 2019 vastuväites makseettepanekule, aga ka Facebook’i vestlustes. Kostja kokkulepitud tähtaega ei järginud. 21. mail 2019 ehk enam kui 2 kuud ettemaksu tasumisest pöördus hageja kostja poole ja küsis, kui kaugel projekt on, millele kostja vastas, et lõpetab niipea kui võimalik. 30. juunil 2019 juhtis hageja kostja tähelepanu asjaolule, et viis nädalat oli möödunud, ning küsis, kas võib kaubale järele tulla. 1. juulil 2019 lubas kostja kauba üle anda laupäeval (6. juulil 2019). 5. juulil 2019 küsis hageja, millal ta võib kaubale järele tulla, millele kostja vastas, et toob kauba ise hagejale pühapäeval (7. juulil 2019). Kui kostja
2-19-120056
7.juulil 2019 hagejale tellitud mööblit ei toonud, teatas hageja 8. juulil 2019 kostjale, et tahab raha tagasi. Kostja küsis hagejalt täiendavat tähtaega, kuid kostja korduvate viivituste tõttu keeldus hageja sellest 10. juulil 2019, juhtides kostja tähelepanu, et hageja oli sunnitud ootama enam kui 100 päeva. Kostja küsis veel korra hagejalt täiendavat tähtaega, kuid hageja jätkas kostjalt ettemaksu tagasinõudmist ning kostja lubas ettemaksu tagastada hiljemalt 16. juuliks 2019. Kostja ei tagastanud raha 16. juuliks 2019 ega ole raha tagastanud hiljem. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks põhivõlg 700 eurot, viivis 19. septembri 2019 seisuga 11 eurot 35 senti, viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatuna alates 20. septembrist 2019 kuni põhivõla tasumiseni ja võla sissenõudmiskulud 40 eurot. Kostja vastus hagiavaldusele
4.Kostja esitas 22. oktoobril 2019 vastuse hagiavaldusele, milles vaidleb hagile vastu. Hageja on kasutanud vestlusest osa, mis oli talle kasulik. Kostja ei tootnud ise mööblit, ta ei teinud seda kaubanduslikul eesmärgil ja ta oli üksnes tööline. Hageja oli ise huvitatud kostja kunstitöödest ja käsitsi peale joonistatud kunstiesemest - vanast sohvast. Pooltel ei olnud lepingut, mis määranuks disaini ja maksegraafiku. Pooled leppisid kokku kasutatud mööblile peale joonistamisest. Kokku oli lepitud 1200 eurot, et osta tugitool, diivan, tumba ja vajaminev materjal. Kostja tegi valmis tugitooli, mille tegemine võttis kaks kuud aega. Hageja tuli stuudiosse, oli tänulik töö eest ja andis 300 eurot lisa. Ühel hetkel muutis hageja meelt, ei nõustunud enam ootamisega ja soovis raha tagasi. Hageja ei soovinud ka talle valminud tugitooli. Hageja ei soovinud sõbraliku lahendust ja postitas kostjast postituse sotsiaalmeedias valeväidetega, millega määris kostja au ja nime. Kostjal oli 80% tööst valmis. Kostja ei teeni ise raha selle tegevusega. Kostja ei soovi tagastada hagejale raha, sotsiaalmeedia postituse tõttu millega kostja kaotas töökoha ja sotsiaalse elu.
5.Kostja vastas kohtule 29. oktoobril 2019, et ta oli tööl X OÜ-s. X OÜ ja hageja vahel puudub seos, sest hageja kontakteerus kostjaga Facebook’is. Kostja arvates antud menetlus ei allu Harju Maakohtule, kuna puudus tarbijamüük. Pooled ei sõlminud omavahel lepingut. Kostja ei valmistanud mööblit ja oli abitööline antud firmas.
6.Harju Maakohus edastas 31. oktoobri 2019. a kohtumäärusega tsiviilasja nr 2-19-120056 kohtualluvuse järgi lahendamiseks Tartu Maakohtu Valga kohtumajale. Hageja seisukoht kostja vastusele
7.Hageja on seisukohal, et kostja vastuväited ei anna alust jätta hagi rahuldamata. Kostja on väitnud, et ta ei tootnud ise mööblit ega teinud seda kaubanduslikul eesmärgil. Kohtule esitatud Facebook’i vestlustest nähtub ühemõtteliselt, et kostja valmistas mööblit kaubanduslikul eesmärgil ja sõlmis selleks hagejaga lepingu. Tähtsust ei oma see, kas kostja maalitavate mööbliesemete toorikud kui sellised valmistas või ostis. Kostja väidab, et hageja muutis ühel hetkel meelt, ei nõustunud enam ootamisega, soovis raha tagasi ning ei soovinud ka talle valminud tugitooli. Hagiavaldusele lisatud Facebook’i vestlustest nähtub selgelt, et hageja tellis mööbli komplektina ja loobus mööblist korduvate viivituste tõttu, misjärel kostja lubas hagejale 700 eurot tagasi maksta. Seda, et kostja lubas raha
2-19-120056 tagastada tõendab ühtaegu, et lepingu sõlmis kostja füüsilise isikuna, mitte ei sõlminud hageja seda mõne ettevõttega. Hageja ei ole keeldunud alusetult ühe tooli osalisest vastuvõtmisest. Pooled olid kokku leppinud mööblikomplekti valmistamises, mistõttu hageja ei olnud kohustatud vastu võtma osalist täitmist. Samuti pakkus kostja hagejale lepingu osalist täitmist 10. juulil 2019, hageja aga oli lepingust taganenud 8. juulil 2019. Kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingust taganeda, vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest (VÕS § 188 lg 2 esimene lause). Seega ei olnud hagejal peale lepingust taganemist kohustust kostjalt täitmist vastu võtta. Kostja ise lubas hagejale raha tagastada, mis tõendab ühtaegu, et lepingu sõlmis kostja füüsilise isikuna, mitte ei sõlminud hageja seda mõne ettevõttega. Kostja on esitanud vastuolulisi väiteid, sest ühest küljest väidab kostja, et kostja väidetava tööandja X OÜ ja hageja vahel ei ole mingit seost, sest hageja kontakteerus Facebook’is kostjaga, teisest küljest väidab, et kostja ja hageja vahel ei ole lepingut, sest kostja ei valmistanud mööblit ja oli abitööline. Hageja esitatud tõenditest nähtub selgelt, et kostja sõlmis füüsilise isikuna hagejaga lepingu mööbli valmistamiseks ja müügiks hagejale. Kostja ei esinenud Facebook’i vestlustes kordagi ei X OÜ nimel ega mõne muu äriühingu nimel. Kostja väited X OÜ-s abitöölisena töötamise kohta on ka täielikult tõendamata, samas kui hageja väited kostja poolt füüsilise isikuna mööbli tellimuse vastuvõtmise kohta on tõendatud.
MAAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Kohus leiab, et hagiavaldus on põhjendatud ja hageja nõue tuleb täies ulatuses rahuldada.
9.Kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt TsMS § 444 lõike 4 esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all.
10.Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 4. mai 2016.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks.
11.Hageja nõuab kostjalt põhivõla 700 euro, viivise 11 euro 35 sendi, sissenõudmiskulu 40 euro ja hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks mitte muutunud viivise tasumist. Kohus võtab esmalt seisukoha 700 euro suuruse põhivõla nõude kohta (I), seejärel käsitleb kohus viivise ja sissenõudmiskuludega seonduvat (II) ning lõpetuseks jagab kohus menetluskulud (III).
I
2-19-120056
12.Hageja nõuab kostjalt müügilepingust tulenevat põhivõlgnevust 700 eurot. Hageja põhinõue kostja vastu tuleneb VÕS § 189 lg-st 1, mille kohaselt lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu.
13.Hageja pöördus 12. veebruaril 2019 Facebook’i vahendusel kostja poole sooviga tellida kostjalt mööblit (dtl 21-22). Hageja tellis kostjalt tugitooli, diivani ja tumba hinnaga 1200 eurot (dtl 14). Pooled leppisid kokku ettemaksus 30% ehk 400 eurot ning kauba üleandmise tähtajas umbes 40 päeva. Hageja kandis kostjale 20. märtsil 2019 üle ettemaksu 400 eurot (dtl 27). Avaldaja andis 25. mail 2019 kostjale 300 eurot sularahas (dtl 14).
14.Kostja ei eita, et poolte vahel oli sõlmitud leping tugitooli, diivani ja tumba valmistamiseks tasuga 1200 eurot, millest hageja maksis ettemaksu 700 eurot. Kostja on esitanud hagile järgmised vastuväited: Kostja oli ainult tööline ettevõttes, ta ei tootnud ise mööblit ega teinud seda kaubanduslikul eesmärgil. Pooltel ei olnud ametlikku lepingut mis määraks disaini ja maksegraafiku. Hageja kasutas töö valmimise hilinemist vabanduseks, et saada raha tagasi. Kostjal oli 80% tööst valmis, talle makstud raha sisaldas materjali ja mööblit ning kostja ei teeni ise raha selle tegevusega. Kostja ei soovi tagastada hagejale raha sotsiaalmeedia postituse tõttu millega kostja kaotas töökoha ja sotsiaalse elu.
15.Kohtu peamine ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimene lause). Hageja on tuginenud hagiavalduses VÕS § 189 lg-s 1 sätestatud lepingu taganemisest tulenevale üleantu tagastamise nõudele ning VÕS § 113 lg-st 1 tulenevale viivisenõudele. Hageja hinnangul on poolte vahel sõlmitud müügileping VÕS § 208 lg 1 ja lg 2 tähenduses. Kohus nõustub hageja märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga.
16.VÕS § 208 lg 1 sätestab müügilepingu mõiste, mille kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS § 208 lg 2 esimese lause kohaselt käsitletakse müügilepingu peatükis sätestatut ka lepingutele, mis on sõlmitud valmistatava asja tellimiseks, välja arvatud juhul, kui tellija andis teisele lepingupoolele olulise osa asjade valmistamiseks vajalikust materjalist. Hageja ja kostja leppisid Facebook’i sõnumiedastuse teenuse abil kokku, et kostja valmistab hagejale tugitooli, diivani ja tumba ja hageja tasub kostjale selle eest 1200 eurot (dtl 14). Pooled leppisid kokku ettemaksus 30%. Tellimuse valmimise tähtajaks lepiti kokku umbes 40 päeva (dtl 25-26). Hageja tasus 20. märtsil 2019 ettemaksu 400 eurot (dtl 27). 25. mail 2019 andis hageja kostjale ettemaksuna täiendavalt üle 300 eurot sularahas (dtl 14). Kohtu hinnangul tuleb hakkas tellimuse tähtaeg seega kulgema 21. märtsist 2019. Poolte vahel kokkulepitu kohaselt oleks pidanud mööbel seega valmima (umbes) 29. aprillil 2019. Eelnimetatud asjaoludes ei ole poolte vahel vaidlust.
17.Kostja on vastuses hagile märkinud, et ta oli ainult tööline ettevõttes, ta ei tootnud ise mööblit ega teinud seda kaubanduslikul eesmärgil (dtl 48). Kohtu hinnangul ei nähtu poolte esitatud tõenditest, et pooled oleksid lepingu sõlminud läbi ettevõtte, kus kostja oli tööline.
2-19-120056 Pooled on lepingu tingimused kokku leppinud omavahelistes vestlustes ja ühtegi ettevõtet ei ole pooled maininud. Hilisemas 29. oktoobri 2019 seletuses on kostja ka ise tunnistanud, et hageja ja X OÜ vahel, kus kostja oli töötaja, puudub seos, sest hageja kontakteerus kostjaga Facebook’is. Seega on kohtu hinnangul mööbliesemete müügileping sõlmitud hageja ja kostja vahel.
18.Kostja on samuti seisukohal, et kostjal ja hagejal ei olnud ametlikku lepingut mis määraks disaini ja maksegraafiku. Kohtu hinnangul ei ole hageja tuginenud mööbliesemete disaini või maksegraafikut puudutavatele asjaoludele. Hageja on tuginenud sellele, et kostja ei andnud hagejale lubatud mööbliesemeid üle kokkulepitud aja jooksul. Seega ei ole kostja sellekohane vastuväide kohtu hinnangul asjasse puutuv.
19.Kostja on veel väitnud, et hageja kasutas töö valmimise hilinemist vabanduseks, et saada raha tagasi (dtl 48). VÕS § 116 lg 1 sätestab, et lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. VÕS § 116 lg 2 p-de 1, 3 ja 5 kohaselt on olulise lepingurikkumisega on eelkõige tegemist siis, kui: 1) kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, välja arvatud juhul, kui teine lepingupool ei näinud kohustuse rikkumise niisugust tagajärge ette ja temaga sarnane mõistlik isik ei oleks seda tagajärge samadel asjaoludel samuti ette näinud; 3) kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu; 5) teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust käesoleva seaduse §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. Kostja ei andnud hagejale kaupa üle kokkulepitud tähtajaks ega hageja antud korduvateks täiendavateks tähtaegadeks. Kohus nõustub hagejaga, et sellega rikkus kostja müügilepingut VÕS § 116 lg 1 ja lg 2 p-de 1, 3 ja 5 tähenduses oluliselt. Hagejal tekkis VÕS § 105 alusel alus müügilepingust taganemiseks ja seda kostja vastutusest sõltumata.
20.Kostja on seisukohal, et ta ei soovi tagastada hagejale raha sotsiaalmeedia postituse tõttu, millega kostja kaotas töökoha ja sotsiaalse elu (dtl 48). Kohus nõustub hagejaga, et need väited ja tõendid tuleb jätta tähelepanuta, sest haginõuete lahendamisel need asjasse ei puutu. Kostja ei ole esitanud kostja au ja nime määrimise osas hageja suhtes nõuet.
21.Kostja väitel oli tal tööst valmis 80%. Kohtu hinnangul ei ole müügilepingu kontekstis oluline kui suur osa tööst oli valminud. Kohus on tuvastanud, et kostja ei andnud müügilepingu esemeks olevat mööblit tähtaegselt ega ka mitme täiendava tähtaja jooksul üle. Samuti ei ole kohtu hinnangul müügilepingu sõlmimisel määrava tähtsusega, mille eest on müügilepingu pool teinud ettemaksu ning kas ja kui palju müügilepingu pool eseme müügiga raha teenib.
22.VÕS § 188 lg 1 kohaselt taganeb lepingupool lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. VÕS § 118 lg 1 kohaselt tuleb taganemise avaldus teha olulisest lepingurikkumisest teadasaamisest (või teada saama pidamisest) või täiendava tähtaja möödumisest mõistliku aja jooksul. Müügilepingust taganemise avaldusena on käsitatav korduvate tähtaegade rikkumiste järgselt 8. juulil 2019 edastatud hageja teade, milles hageja nõuab kostjalt kauba asemel raha tagasi (dtl 30-31). Eelnevast tulenevalt on hageja kostjaga sõlmitud müügilepingust kehtivalt taganenud ning hagejal on õigus nõuda kostjalt VÕS § 189 lg 1 alusel müügilepingu alusel üle antud 700 euro tagastamist. Kostjalt tuleb välja mõista 700 euro suurune põhivõlgnevus. II
2-19-120056
23.Kui võlgnik on kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis on võlausaldajal õigus VÕS § 101 lg-st 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist ja VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral ka viivist.
24.Hageja nõuab hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise ja edasiulatuva viivise alates hagi esitamisest väljamõistmist kostjalt. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuivõrd pooled ei ole lepingus kokku leppinud viivisemääras, tuleb kohaldada seaduses sätestatud viivise määra.
25.VÕS § 113 lg 2 kohaselt kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Hageja teatas 8. juulil 2019 kostjale, et soovib ettemaksu tagasi saada (dtl 30-31). Seega on hagejal õigus arvestada põhinõudelt summas 700 eurot viivist alates
8.juulist 2019. VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi arvutatud hageja viivisenõue kostja vastu on
19.septembri 2019, so hagi esitamise seisuga 11 eurot 35 senti. Kostjalt tuleb välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 11 eurot 35 senti.
26.Hageja palub mõista kostjalt välja viivise ka edasiulatuvalt alates hagi esitamisest. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja nõuab viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses määras. Eeltoodu alusel kuulub kostjalt väljamõistmisele viivis lepingust taganemisest tulenevalt põhinõudelt (700 eurot) alates 19. septembrist 2019 kuni põhinõude kohase täitmiseni.
27.Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. VÕS § 1131 lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Hageja võib nõuda viivist, seega võib hageja nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 40 eurot.
III
28.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 174 lg 1 järgi menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
29.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi täies ulatuses, siis jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS §
2-19-120056 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
30.Tulenevalt TsMS § 175 lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt.
31.Hageja esitas menetluskulude nimekirja hagiavalduse p-s 21-26. Menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad hageja menetluskulud riigilõivust ja lepingulise esindaja kuludest. Hageja lepingulise esindaja kulud seisnevad hagiavalduse koostamise kuludes. Hagiavalduse koostamiseks kulus lepingulisel esindajal 2 tundi 12 minutit tunnihinnaga 140 eurot (käibemaksuta). Kuna hageja ei ole käibemaksukohustuslane, lisandub lepingulise esindaja kulule käibemaks. Riigikohus 2. oktoobri 2013. a määruses tsiviilasja nr 3-2-1-93-13, p-s 12 leidnud, et „asja materjalidest ei järeldu, et ka avaldaja arvestatud õigusabi tunnihind 120 eurot oleks praegustel asjaoludel ülemäärane“. Samuti on Riigikohus on 11. veebruari 2015. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p-s 14 pidanud mõistlikuks ja põhjendatuks ka lepingulise esindaja tunnitasu kuni 153 eurot ilma käibemaksuta. Riigikohus tõi välja, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi ning tunnitasu hindamisel tuleb lähtuda tsiviilasja keerukusest ja mahukusest. Kohtu hinnangul on 140 euro suurune esindaja tunnihind põhjendatud ja ei ole ülemäärane. Seega on hageja lepingulise esindaja kulu 369 eurot 60 senti (2 tundi 12 minutit x 140 eurot + 20% käibemaks).
32.Hageja on tasunud riigilõivu maksekäsu kiirmenetluses 45 eurot ja täiendavalt hagiavalduse esitamisel 130 eurot, kokku 175 eurot. Kuna riigilõivu kohustus ja summa tuleneb seadusest, siis on see põhjendatud menetluskulu. Hageja menetluskulud kokku on 544 eurot 60 senti (175 + 369 eurot 60 senti). Kostja ei ole esitanud vastuväidet hageja menetluskulude nimekirjale. Kohtu arvates on hageja kantud esindajakulud vajalikud ja põhjendatud ning tuleb TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi kostjalt välja mõista. Seega peab kostja hüvitama hagejale 544 eurot 60 senti.
33.TsMS § 177 lg 2 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on palunud kohustada kostjat menetluskulude hüvitamisega viitamisel tasuma menetluskulude kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Seega tuleb välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis protsendina menetluskuludelt alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.