B2 Impact OÜ (end. OK Incure OÜ) hagi M.K. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
9707 eurot 22 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: B2 Impact OÜ (end. OK Incure OÜ) (registrikood 11542046; asukoht XXX); lepinguline esindaja Anne-Liis Veski (e-post ) Kostja: M.K. (isikukood XXX; elukoht XXX xxx– xxxxxxxx; e-post )
Kohtuistungi toimumise aeg
2. juuni 2025. a ja 1. juuli 2025. a
RESOLUTSIOON
Jätta B2 Impact OÜ hagi M.K. vastu rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda. M.K.-le puuduvad.
hüvitatavd menetluskulud
3.Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. M.K.-le teadaande avaldamisega Ametlikes Teadaannetes.
toimetada kohtuotsus kätte
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse 1
kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD
1.B2 Impact OÜ (end. OK Incure OÜ) (hageja) esitas 31. juulil 2023 Tartu Maakohtule hagiavalduse M.K. (kostja) vastu võlgnevuse 9707 euro 22 sendi väljamõistmiseks. Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt tuleneb hageja nõue kostja ja Multitude Bank p.l.c (end. Ferratum Bank p.l.c) (laenuandja) vahel sõlmitud laenulimiidi lepingust. Laenuandja on ülepiirilise pangateenuse pakkuja, kes väljastab taotlejatele laenulimiiti maksimaalses määras 5000 eurot. Laenulimiidi põhimõte on kindlaks määratud limiit, mille piires lisaraha kasutada. Lisaks on kindel tagasimakse kuupäev minimaalsele kuumaksele, kuid igal ajal võib laenulimiiti rohkem tagasi maksta. Oma limiidi piires saab klient igal ajal lisaraha taotleda. Kostja on kasutanud laenuandja poolt võimaldatud laenulimiiti kokku summas 5500 eurot. Leping on sõlmitud määramata ajaks ning tasumisele kuulub miinimummakse 15 päeva jooksul arve väljastamisest. Kostja poolt avatud krediidilimiidi suhtes kehtib Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe p 3 kohaselt intressimäär 49,09% aastas ja krediidikulukuse määraks on 61,79% aastas. Viivisemäär on võrdne intressimääraaga, s.o 49,09% aastas (Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe p 3). Kostjale on 5. oktoobril 2021 edastatud viimane arve tasumise tähtajaga 20. oktoober 2021. Kuivõrd kostja minimaalset tagasimakset tähtaegselt ei tasunud, siis ütles laenuandja lepingu üles 21. oktoobril 2021. Laenuandja loovutas 18. märtsil 2022 nõude hagejale. Lepingu lõppemisel oli põhivõla jääk 4819 eurot 68 senti. Tasumata intressi jääk 6. oktoobri 2021. a seisuga oli 595 eurot 26 senti. Hageja palus mõista kostjalt välja tasumata intressi lepingu lõpetamise 21. oktoobri 2021. a seisuga summas 687 eurot 11 senti. Hageja palus mõista välja viivise võrdses määras intressiga 49,09% aastas alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 22. oktoobrist 2021 kuni hagi esitamiseni 31. juulil 2023 summas 4200 eurot 43 senti.
2.Kostja hagile ei vastanud.
KOHTU SEISUKOHT
3.Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega ning hageja poolt kahel istungil antud selgitustega leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
4.Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). 2
Kui tarbija tahteavaldus ei sisaldanud kõiki VÕS § 404 lg-s 2 loetletud andmeid, muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama (VÕS § 408 lg 2). Tarbija poolt laenu kättesaamist või krediiti kasutamist peab tõendama hageja. VÕS § 410 lg 1 kohaselt ei välista VÕS § 404 lg-s 1 nimetatud vorminõue tarbijakrediidilepingu sõlmimist ka sidevahendi abil. Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal.
5.Hagiavalduse kohaselt sõlmiti krediidileping laenuandjaga iseteenindussüsteemis. Kostja on avaldanud soovi avada konto vastavasisulise taotluse esitamisega. Samal kuupäeval on edastatud läbi iseteeninduse keskkonna kostjale e-posti lepingu üldtingimused ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe. Laenu kinnitamiseks pidi kostja logima oma isikukoodi ja saadetud PIN-koodi kasutades iseteenindusse ning sisestama laenulimiidi kinnitamise lehel saadetud kinnituskoodi. Hageja selgituste kohaselt tegi hageja esmase laenutaotluse 18. mail 2020. Oma väidete tõendamiseks esitas hageja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe (dtl 34–37), laenulimiidi üldtingimused (dtl 38–45). Lisaks esitas hageja väidetava kostja poolt esitatud taotluse laenu saamiseks (dtl 29). Ükski fail ei ole allkirjastatud, standardinfo teabeleht ega üldtingimused ei kajasta isegi kostja andmeid. Kohus selgitas hagejale 2. juuni 2025. a istungil, et hageja peab tõendama kostjale krediidi kasutusse andmist. Hageja esitas 12. juunil 2025 maksekorraldused kostjale krediidi võimaldamise kohta (dtl 112–117). Esitatud maksekorralduste kohaselt on kostjale tehtud väljamakseid kokku summas 5500 eurot. Kohus loeb seega tõendatuks, et kostjale võimaldati perioodil 20. maist 2020 kuni 24. aprillini 2021 krediiti kokku summas 5500 eurot. VÕS § 408 lg 1 ja 2 kohaselt muutub tarbijakrediidileping, milles on puudu VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave, siiski kehtivaks, kui tarbija hakkab krediiti kasutama.
6.Hageja selgituste kohaselt kehtib kostja poolt avatud krediidilimiidi suhtes Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe p 3 kohaselt intressimäär 49,09% aastas ja krediidikulukuse määr 61,79% aastas. Viivisemäär on võrdne intressimääraaga, s.o 49,09% aastas (Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe p 3). VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Esmase krediidi saamise ajal mais 2020. a oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 20,61% (kohaldus alates 1. detsembrist 2019 sõlmitud lepingutele), kolmekordne määr seega 61,83%. Seega ei ületa iseenesest lepingujärgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
7.Krediidiandja peab tarbijale laenu võimaldamisel järgima vastutustundliku laenamise põhimõtted. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt peab krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist esiteks omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja teiseks tarbija krediidivõimelisust ka tegelikult hindama. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja võtma arvesse kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Muu hulgas peab krediidiandja arvestama 3
tarbija varalist seisundit, tema regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Lisaks eelnevale peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt nt RKTKm 24.11.2023. a, nr 2-21-13098, p 18). Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 403 4 lg 2). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid 4
sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (vt nt RKTKo 31.01.2018. a, nr 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018. a, nr 2-14-21710, p 25.3; RKTKm 24.11.2023. a, nr 2-21-13098, p 19–22). VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel.
8.VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Hageja selgituste kohaselt tuleb krediidivõtjal täita standardne laenutaotlus iseteeninduse veebilehel, milles nõutakse vajalike andmete esitamist ning mis on laenu väljastamise aluseks (dtl 29). VÕS § 4034 lg 3 kohaselt peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Infot kliendi varasemate maksekohustuste täitmise kohta omandas krediidiandja lisaks eelnevale veel ka vastavalt VÕS § 4034 lg-le 3 avalikest andmebaasidest, s.h Creditinfost. Krediidiandjal ei ole võimalik võtta krediidivõimekuse hindamisel arvesse andmeid, mis ei ole talle mitte kuidagi kättesaadavad või nähtavad või mida laenusaajale ei avaldata. Samuti on kostjale selgitatud lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi (leping ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht). Kostja on lepingu allkirjastanud ja kinnitanud, et laenulepingu tingimused on temale arusaadavad. Krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni.
9.Hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks kostjaga tarbijakrediidilepingute sõlmimisel täitnud nõuetekohaselt vastutustundliku laenamise nõudeid ja tuvastanud võlgniku tegeliku maksevõime. Kohtu hinnangul ei ole laenuandja vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Piisavaks ei saa lugeda ainult kostja enda poolt esitatud andmetele tuginemist ning ühest allikast (dtl 31) maksehäirete kontrollimist. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et laenuandja oleks kontrollinud muid registreid, nt kinnistusraamat, äriregister, või et oleks nõudnud kostjalt pangakonto esitamist. Muuhulgas võimaldaks pangakonto väljavõte teha kindlaks, kas laenusaaja esitatud andmed oma kohutuste kohta on usaldusväärsed. Kuivõrd laenuandja ei ole kostjalt pangakonto väljavõtteid nõudnud või kogunud muid andmeid kostja kohustuste kohta ega hinnanud kostja sissetulekute ja kohustuste suurust piisavalt pika ajavahemiku jooksul, siis ei ole ta vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud.
10.VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. 5
Selleks, et hageja saaks nõuda kostjalt kohustuse täitmist, peab kostja kohustus olema muutunud sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7). Hageja tugines hagiavalduses, et leping kostjaga on 21. oktoobril 2021 üles öeldud (dtl 3). Kohus selgitas hagejale, et hagejal lasub lepingu ülesütlemise tõendamise kohustus (dtl 83). Lepingu ülesütlemise tõendamiseks esitas hageja meeldetuletuse lepingu lõpetamisest (dtl 119). Kohus selgitas hagejale 1. juuli 2025. a istungil, et olukorras, kus hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei ole hagejal õigust nõuda lepingus kokkulepitud intressi, vaid ta saab nõuda seadusjärgset intressi. Lepingu sõlmimise ajal 2020. aastal oli seadusjärgne intress 0%, samas hagiavalduse p-s 2.2 esitatud raamatupidamisväljavõttest nähtuvalt on 6. novembri 2022. a seisuga tasumata intressijääk 595 eurot 26 senti. Vaadates ainsat kohtule esitatud arvet (dtl 46), siis ka selles on märgitud, et laenujääk eelmisest perioodist on 4838 eurot 22 senti, meeldetuletuskirja väljastamine 5 eurot ja intress 576 eurot 26 senti. Minimaalne maksmisele kuuluv summa 271 eurot. Arvel on märgitud, et võlgnevus on 517 eurot 26 senti. Kuivõrd hagejal ei olnud õigust nõuda lepingujärgset intressi ja seadusjärgne intress oli 0%, siis ei ole hageja tõendanud, et kostja oli võlgnevuses. VÕS § 4034 lg 7 järgset ümberarvestust ei ole hageja kohtule esitanud.
11.Kohus selgitas hagejale, et kuivõrd hagejal ei olnud õigust nõuda intressi, siis ei pruukinud kostja olla võlgnevuses ning lepingu ülesütlemise materiaalõiguslikud eeldused ei pruukinud olla täidetud. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad piirangud. Tarbijakrediidilepingu võib üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2). Kohus selgitas hagejale, et ülesütlemisavalduse kehtivuse hindamiseks tuleb hagejal esile tuua VÕS § 416 lg-st 1 tulenevad ülesütlemisavalduse materiaalsed ja formaalsed eeldused laenulepingu kohta. Kostjale saadetud lepingu ülesütlemise avalduse kehtivuse hindamiseks tuleb hagejal tõendada, et kostja on lepingu ülesütlemise teate kätte saanud (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 3 ja RKTKo 2-15-17677/33, p 13). Hageja esitas ülesütlemise tõendamiseks meeldetuletuse lepingu lõpetamisest ning selgitas, et see oli kostjale esitatud iseteenindussüsteemi kaudu. Hageja hagis ning menetluse kestel esitatud andmed lepingu ülesütlemise kohta on olnud vastuolulised. Hagis väitis hageja, et leping oli üles öeldud 21. oktoobril 2021, samas meeldetuletuse lepingu lõpetamisest (dtl 119–120) kohaselt on võlgnevus 19. oktoobri 2021 seisuga ning kostjale antakse 14 päeva selle tasumiseks. Seega ei saanud leping olla lõppenud hagis väidetud 21. oktoobril 2021. Hageja täpsustas 1. juuli 2025. a istungil, et leping on üles öeldud 3. novembril 2021, hageja lähtus 19. oktoobril 2021 välja saadetud teatisest. Kuigi hageja ei ole olnud ise lepingupool ning omandas nõude loovutamise teel, mis ehk selgitab segadust kohtule esitatud andmetes, peab hageja siiski nõuete omandamisel olema hoolas ning andmeid kontrollima.
12.Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud lepingu ülesütlemise meeldetuletuse kostjale kätte toimetamist ega lepingu ülesütlemist. Hageja tugines üldtingimuste p-le 12.1 (dtl 43), mille kohaselt nõustub klient lepingu sõlmimisega sellega, et kõik asjakohased teated ja muu teave võidakse saata talle 6
elektrooniliselt läbi konto või muu sellel eesmärgil kokkulepitud sidevahendit kasutades. Edastamine konto kaudu hõlmab teate saatmist kliendi isiklikule e-posti aadressile ja / või kliendi kirjakasti, mis on kättesaadav kontole sisselogides. Hageja kinnitas 1. juuli 2025. a istungil, et tegemist on laenuandja poolt väljatöötatud tüüptingimusega (dtl 123). Kohtu hinnangul on viidatud lepingu tingimuse puhul tegemist tühise tüüptingimusega VÕS § 42 lg 3 p 35 kohaselt. VÕS § 42 lg 3 p 35 sätestab, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette tahteavalduse teatavaks tegemine erinevalt seaduses sätestatust ja see on teisele lepingupoolele kahjulik, välja arvatud juhul, kui erisus käib teise lepingupoole tahteavalduse vormi kohta või kui nähakse ette, et tingimuse kasutaja võib lugeda teise lepingupoole poolt tingimuse kasutajale antud aadressi õigeks niikaua, kuni talle ei ole teatatud uut aadressi. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaande järgi on selle punkti kohaselt oluline tagada tahteavalduse kättesaamine ehk selle sisuga tutvumise võimalus. Tüüptingimuste kasutaja huvi sättes kirjeldatud tingimuse kasutamisel on panna tahteavalduste kättesaamise risk lepingu teisele poolele. TsÜS § 69 kohaselt kannab tahteavalduse kättesaamisega seotud riski saatja, v.a kohustuse rikkumisest teatamise korral TsÜS § 70 järgi. Seega kalduks riski teisiti jagamise korral tüüptingimused kõrvale seaduse põhimõttest, mida võib teha ainult kokkuleppel teise poolega. TsÜS § 69 lg 3 esimese lause kohaselt loetakse lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. TsÜS § 69 lg-st 3 tulenevalt kannab aga kättetoimetamise riski saatja. Tüüptingimused laienevad ainult tahteavaldustele nagu lepingust taganemine, ülesütlemine, täiendava tähtaja andmine; tahteavaldustele, millel puudub kindel õiguslik tähendus, see regulatsioon ei laiene. Kirjeldatud tingimust kasutatakse nn masslepingutes, kus teadete edastamine on tavaline osa lepingulisest suhtest ning kasutaja on õigustatud seda ratsionaalselt korraldama. Igal juhul peab kasutaja tõendama tahteavalduse tegemist, st ka siis, kui tüüptingimused kehtivad (Varul, P. jt (koost). Võlaõigusseadus I. (§ 42). Komm vlj. Tallinn: Juura 2016).
13.Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et leping kostjaga oleks kehtivalt üles öeldud. Tõendamata on nii materiaalõiguslikud alused, kui ka formaalsed eeldused, sh kostjale kättetoimetamine. Ka ei saa kohus lugeda lepingu kohtumenetluses ülesöelduks. Kohtumenetluses laenulepingute ülesütlemiseks ei piisa vaid varasema meeldetuletuse hagile lisamisest. Laenulepingute kehtivaks ülesütlemiseks oleks hageja pidanud esitama kostjatele VÕS § 416 nõuetele vastava avalduse, eelkõige märkima täitmiseks täiendava tähtaja ning mis kuupäevast alates on seejärel leping üles öeldud (vt RKTKo 14.06.2016. a, nr 3-2-1-53-16, p 14).
14.Kuivõrd leping ei ole kehtivalt üles öeldud, siis ei saa väita, et sellega oleksid hageja nõuded muutunud sissenõutavaks. Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehes (dtl 34) on olemas lahter „Tagasimaksed ja vajaduse korral erineva intressimääraga laenujääkide puhul see, milliste tarbijakrediidilepingust tulenevate maksete katteks tagasimakset arvestatakse“. Selle lahtri juures on märgitud, et tasumisele kuulub 15 päeva jooksul arve väljastamisest miinimummakse, milleks on; (a) 5% kliendi poolt võlgnetavast summast (krediit koos teenustasudega) või (b) 10 eurot, sõltuvalt sellest, kumb on suurem. Kui kogu krediidiandjale võlgnetav summa koos kohaldatavate tasudega jääb alla 10 euro, tuleb kogu maksmisele 7
kuuluv summa tasuda sellise tähtaja jooksul. Edaspidi toimub tagasimaksmine krediidiandja poolt väljastatud arvete alusel vähemalt iga 30 päeva järel. Kohtule ei ole ühtegi kostjale väljastatud arvet esitatud, v.a 5. oktoobri 2021. a arve (dtl 46). Muid arveid kohtule esitatud ei ole ning hageja ei pidanud vajalikuks neid täiendavalt esitada (dtl 122–123). Lisaks ei ole 5. oktoobri 2021. a arve kostjale kättetoimetamine tõendatud. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud kohustuse sissenõutavaks muutumist. Kõike eespoolöeldut arvestades tuleb hageja hagi jätta rahuldamata.
15.Kohtuotsus tuleb kostjale kätte toimetada avalikult TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel. TsMS § 317 lg 5 esimese lause kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. Menetluskulude jaotus
16.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda. Kuna hageja menetluskulud jäävad hageja enda kanda, ei määra kohus kindlaks hageja menetluskulusid rahaliselt ega hinda hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust. Kostja ei ole menetluses aktiivselt osalenud ja tsiviilasja toimikust nähtuvalt kostjal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole, samuti ei ole kostja esitanud menetluskulude nimekirja. Lähtudes eeltoodust kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.