AS Emajõe Veevärk hagi Trassiehitus OÜ vastu kahjuhüvitise ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
52 015,60 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 6. jaanuari 2020 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Trassiehitus OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): Trassiehitus OÜ (rk: 11941852), esindaja vandeadvokaat Rene Varul Vastustaja (hageja): AS Emajõe Veevärk (rk: 11044696), esindaja vandeadvokaat Margo Lemetti
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 6. jaanuari 2020 otsus osaliselt, s.o hagi osaliselt rahuldamise ulatuse ning menetluskulude osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada AS Emajõe Veevärk hagi Trassiehitus OÜ vastu osaliselt ning mõista Trassiehitus OÜ-lt AS-i Emajõe Veevärk kasuks välja kahjuhüvitis 34 465,60 eurot (ilma käibemaksuta), viivis põhinõudelt
34 465,60 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 01.06.2018 kuni 30.04.2020 summas 5285,38 eurot ning alates 01.05.2020 viivis põhinõudelt 34 465,60 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni nõude täitmiseni.
5.1.Rahuldada AS Emajõe Veevärk hagi Trassiehitus OÜ vastu osaliselt ning mõista Trassiehitus OÜ-lt AS-i Emajõe Veevärk kasuks välja kahjuhüvitis 34 465,60 eurot (ilma käibemaksuta), viivis põhinõudelt 34 465,60 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 01.06.2018 kuni 30.04.2020 summas 5285,38 eurot ning alates 01.05.2020 viivis põhinõudelt 34 465,60 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni nõude täitmiseni.
5.2.Jätta menetluskuludest 61% Trassiehitus OÜ kanda ja 39% AS Emajõe Veevärk kanda.
6.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.
7.Jätta menetluskuludest ringkonnakohtus 61% Trassiehitus OÜ kanda ja 39% AS Emajõe Veevärk kanda.
8.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 177 lg 2 ettenähtud korras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.AS Emajõe Veevärk (hageja) esitas 18.10.2018 maakohtule Trassiehitus OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja hageja kasuks kahjuhüvitis 56 798,40 eurot ja viivis põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 01.06.2018 kuni kohase täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt esitas kostja hagejale pakkumuse riigihankele nr 191855 (Kasepää reoveekogumisala ühisveevärgi ja -kanalisatsioonirajatiste ehitustööd). Pakkumused avati 17.11.2017 ning parimaks tunnistati kostja pakkumus hinnaga 1 636 161,60 eurot. 08.12.2017 sõlmis hageja kostjaga töövõtulepingu nr 002-AR-12/63 (edaspidi ka hankeleping) hankes kirjeldatud tööde tegemiseks. 25.01.2018 esitas kostja hagejale „objektist loobumise“ avalduse, millega soovis väljuda sõlmitud töövõtulepingust. Põhjuseks tõi kostja asjaolu, et hageja ei ole 1,5 kuu jooksul sõlminud SA-ga Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) sihtfinantseerimise lepingut, mis oli töövõtulepingu jõustumise eelduseks. Hageja andis 02.02.2018 kirjaga kostjale viie tööpäeva
pikkuse tähtaja kinnitamaks, et kostja on valmis lepingut täitma ja loobub taganemisavaldusest. Kostja kinnitas telefonivestluses soovi lepingust väljuda. 15.02.2018 esitas hageja kostjale töövõtulepingust taganemise teate tuginedes lepingu p-le 12.2 ning VÕS § 116 lg-le 1 ja lg 2 p-dele 4, 5, kuna kostja oli selgesõnaliselt teatanud, et ei kavatse lepingut täitma hakata. 21.02.2018 avaldas hageja uue hanketeate Kasepää reoveekogumisala ühisveevärgi ja -kanalisatsioonirajatiste ehitustöödeks. Uue hanke raames sõlmis hageja 04.04.2018 töövõtulepingu Wesico Project OÜ-ga hinnaga 1 695 960 eurot, mis on 59 798,40 eurot kallim kui kostja lepingu maksumus. 02.05.2018 esitas hageja kostjale nõude lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks 56 798,40 euro (s.o 59 798,40 eurot – tagatis 3000 eurot) tasumiseks hiljemalt 31.05.2018. Kostja nõuet ei aktsepteerinud. Kostjal puudus alus lepingust taganemiseks. Kostja oli pakkumust esitades teadlik, et tal tuleb pakkumust jõus hoida kolm kuud pakkumuste avamisest, s.o vähemalt kuni 17.02.2018, ja et hankelepingu jõustumine sõltub KIK-ga sihtfinantseerimise lepingu allkirjastamisest. Sihtfinantseerimise leping jõustus 15.02.2018. Lepingu kestuseks oli hanketeate kohaselt 17 kuud alates lepingu jõustumisest. Kostjal ei olnud alust eeldada, et töödega saab alustada 2017. a detsembris.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt kostja eeldas, et sihtfinantseerimise lepinguni jõutakse ligikaudu samal ajal kui toimus töövõtulepingu allkirjastamine ja kostja saab töödega alustada 2017. a detsembris. KIK allkirjastas sihtfinantseerimise lepingu alles 15.02.2018. Kostja 25.01.2018 teade ei ole lepingust taganemise avaldus. Töövõtuleping ei olnud jõustunud (kehtiv) ning mittekehtivast lepingust ei ole võimalik taganeda. 25.01.2018 teade on käsitletav pakkumuse tagasivõtmisena ja seda hagejast tulenevalt (lepingu jõustumine venis hageja tõttu). Juhul kui hageja leidis, et kostja võttis pakkumuse tagasi hagejast mitteolenevatel põhjustel, pidanuks hageja riigihangete seaduse (RHS) § 119 lg-te 1 ja 2 kohaselt tunnistama edukaks sama hanke raames järjestuselt teise pakkumuse. Seejärel olnuks hagejal võimalik esitada nõue RHS § 119 lg 3 järgi pakkumuste rahalise vahe osas. Juhul kui kohus tõlgendab kostja 25.01.2018 teadet lepingust taganemisena, siis oli taganemine kehtiv. Hageja oli lepingut oluliselt rikkunud, kuna 1,5 kuu jooksul ei olnud suudetud luua kostjale võimalust töödega alustamiseks. Olukorras, kus kostja oli teavitanud objektist loobumisest, ei olnud hagejal võimalik töövõtulepingust taganeda. Pealegi ei arvesta hageja taganemisavaldus hageja lepingurikkumisi. Seega ei saa hageja nõuda kahju hüvitamist VÕS § 135 lg 1 alusel. Alternatiivselt taotles kostja kahjuhüvitise vähendamist VÕS § 139 ja § 140 alusel. Kahju on vähemalt osaliselt tekkinud kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel. Lisaks on selgunud, et hanke kallinemisest tulenevat kulu ei kanna hageja, vaid selle maksavad kinni Mustvee vald ja KIK. Kahju hüvitamise üldise eesmärgiga ei ole kooskõlas olukord, kus hagejal kahju ei teki, kuid hageja siiski hageb vastavaid summasid. Kahjuhüvitis ei peaks sisaldama käibemaksu, kuna hageja on käibemaksukohustuslane.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 6. jaanuari 2020 otsusega hagi osaliselt ning mõistis Trassiehitus OÜ-lt AS Emajõe Veevärk kasuks välja kahjuhüvitise 46 832 eurot (ilma käibemaksuta) ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt (46 832 eurot) alates 1. juunist 2018 kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus jättis rahuldamata kahju hüvitamise nõude 9966,40 euro ulatuses. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 6245 eurot (sh riigilõiv 1100 eurot ja õigusabikulu 5145 eurot). Hüvitamisele
kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda hageja kasuks kohtuotsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude tasumiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei saanud hageja valida sama hanke raames teist pakkujat, kuivõrd hankemenetlus lõppes hankelepingu sõlmimisega (RHS § 73 lg 3 p 1). Hageja oleks saanud järgmise pakkujaga lepingu sõlmida, kui kostja oleks pakkumuse tagasi võtnud enne töövõtulepingu sõlmimist (RHS § 53). Kuna alates 17.02.2018 ei olnud pakkumused enam jõus, ei saanud hageja loota, et teised pakkujad on nõus lepingu sõlmimisega pärast pakkumuse jõushoidmise aega. Seega on hageja tuginenud õigesti VÕS §-le 135, mitte RHS-le. Kuivõrd pooled allkirjastasid 08.12.2017 töövõtulepingu hankes kirjeldatud tööde tegemiseks, siis on leping sõlmitud ja kehtiv selles nimetatud tingimustel. Sõlmitud töövõtuleping on tingimuslik tehing. Lepingu p-de 7.1 ja 14.2 kohaselt pidi leping jõustuma samaaegselt KIK ja hageja vahel sõlmitava sihtfinantseerimise lepingu jõustumisega. KIK esindaja allkirjastas sihtfinantseerimise lepingu 15.02.2018. Töövõtulepingus ei ole sätestatud tähtaega, mille jooksul peab hageja sihtfinantseerimise lepingu sõlmima. Kuivõrd hanketeate kohaselt pidid pakkujad oma pakkumusi üleval hoidma kolm kuud, ei saa vähema kui kolme kuu jooksul edasilükkava tingimuse saabumist pidada ebamõistlikult pikaks ajaks. Kuna 15.02.2018 saabus töövõtulepingu p-des 7.1 ja 14.2 sätestatud tingimus, siis tekkisid pooltele sellest õiguslikud tagajärjed ning neil tuli asuda oma lepingulisi kohustusi täitma. Kostja 25.01.2018 teadet, milles kostja väljendas loobumist objektist põhjusel, et hageja ei ole suutnud luua eeldusi töövõtulepingu jõustumiseks ja töödega alustamiseks, saab käsitleda kui lepingust taganemise avaldust. Kostja taganemisavaldus on tühine, kuna hageja ei ole töövõtulepingut rikkunud. Kostja ei saanud lepingust taganeda alusel, et hageja ei suutnud 1,5 kuu jooksul sihtfinantseerimise lepingut sõlmida. Kostja pidi pakkumuse tegemisel arvestama, et pakkumust tuleb hoida üleval kolm kuud. Kuivõrd hankelepingu tingimus saabus enne seda tähtaega, tuleb sellist viivitust pidada mõistlikuks. Tõenditest ei tulene, et kostja võis eeldada, et saab töövõtulepingu täitmisega alustada 2017. a detsembris. Hageja 15.02.2018 töövõtulepingust taganemise avaldus on kehtiv. Kuivõrd kostja on hagejale nii telefoni teel kui ka kirjalikult väljendanud, et ei kavatse lepingut täita, ei oleks täiendava tähtaja andmine olnud mõistlik. Kostja on oma lepingulisi kohustusi rikkunud ja vastutab selle eest. Asjas ei saa asuda kontrollima hageja suhteid tööd finantseerinud kolmandate isikutega, kuna see väljuks tsiviilasja piiridest. Samuti ei vabasta kostjat kahjuhüvitise maksmisest asjaolu, kas sihtfinantseerimise lepingu kohaselt tekib kolmandatel isikutel hageja vastu kahjuhüvitise osas tagasinõue või mitte. Tegemist on nn reaalse kahjuga (edukaks tunnistatud pakkumuse tagasi võtnud pakkuja pakkumuse ja järgmise hanke edukaks tunnistatud pakkumuse maksumuse vahe) ning kahjuhüvitise suuruse määramisel ei oma tähtsust see, millistest allikatest sai hageja raha hankelepingu järgsete tööde teostamiseks. Kahjuhüvitist ei ole põhjendatud vähendada. Kohus on eespool selgitanud, et hageja ei saanud pärast kostja poolt lepingu täitmisest keeldumist valida sama hanke raames teist pakkujat ja et hageja poolne sihtfinantseerimise lepingu sõlmimisega viivitamine ei ole oluline rikkumine. Kahjuhüvitisest tuleb maha arvestada käibemaks, kuna hagejal on õigus tekkinud kuludelt sisendkäibemaks maha arvestada. Eelnevast tulenevalt mõistis kohus kostjalt välja 46 832 eurot, mis on Wesico Project OÜ netopakkumise ja kostja netopakkumise vahe, millest on lahutatud tagatis 3000 eurot. Lisandub viivis põhinõudelt alates 01.06.2018 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja lepinguline esindaja avaldas 15.05.2019 kohtuistungil, et hageja on teinud korduvalt ettepanekuid kompromissiks. Summa ei saa olla alla 40 000 euro, mida oleks võimalik ka ajatada. Hageja oli nõus loobuma viivisest ja menetluskulud oleksid jäänud poolte endi kanda.
Kostja kompromissiga ei nõustunud. Kuivõrd kohus rahuldab hagi kompromisspakkumisega sarnases ulatuses, on põhjendatud jätta menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 2 alusel kostja kanda.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Trassiehitus OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 6. jaanuari 2020 otsuse tühistamist osas, milles AS Emajõe Veevärk hagi rahuldati, ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei olnud 08.12.2017 hankeleping kehtiv, kuna selle jõustumine oli seotud hageja ja KIK vahel sihtfinantseerimise lepingu sõlmimisega. 08.12.2017 lepingule kehtivuse andmine läbi KIK lepingu on õiguslik tingimus, mitte asjaolu, mille kohta ei ole teada, kas see saabub või mitte (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 102 lg 2). Samuti on kaheldav, kas RHS järgi üldse saab sõlmida tingimuslikku hankelepingut TsÜS § 102 tähenduses. Seega ei lõppenud hankemenetlus RHS § 73 lg 3 p 1 tähenduses 08.12.2017 lepingu sõlmimisega ning kostjal oli võimalik pakkumus tagasi võtta. Kostja 25.01.2018 teade on käsitletav pakkumuse tagasivõtmisena ja seda hagejast tulenevalt (lepingu jõustumine venis hageja tõttu, kostja tööjõud ja masinapark olid kinni antud objekti arvestades jm). RHS § 119 on erisäte VÕS § 135 suhtes. Kuna kostja võttis pakkumuse tagasi (või ei asunud hankelepingut hankija määratud aja jooksul täitma), pidanuks hageja tunnistama edukaks järgneva pakkumuse ja esitama hinnavahe nõude RHS § 119 lg 3 alusel; 2) ei ole hageja 15.02.2018 taganemine hankelepingust kehtiv ja seega ei ole hagejal võimalik nõuda kahju hüvitamist VÕS § 135 alusel. Kuna hankeleping jõustus ja omandas kehtivuse 15.02.2018, siis ei saanud kostja olla lepingut rikkunud. Hageja ei andnud kostjale täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks peale seda, kui leping saavutas kehtivuse. VÕS § 116 alusel lepingust taganemiseks peab üldjuhul andma teisele lepingupoolele täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, v.a juhul, kui teine lepingupool teatab, et ta kohustust ei täida. Kostja on 25.01.2018 teates rääkinud pakkumuse tagasivõtmisest enne hankelepingu jõustumist, mitte kavatsusest mitte täita hankelepingut, kui see on kehtivuse saavutanud; 3) ei ole kohus lahendanud kostja taotlusi hüvitise vähendamiseks VÕS § 139 ja § 140 alusel, kuna ei ole kostja esiletoodud asjaolusid sisuliselt puudutanud. Apellant tugineb siinkohal Riigikohtu ja Tartu Ringkonnakohtu seisukohtadele sarnases kaasuses (3-2-1-144-14). Maakohtus selgus, et hanke kallinemisest tulenevat kulu ei kanna hageja, vaid selle maksavad kinni Mustvee vald ja KIK. Hageja ei pea Mustvee vallale lisakulu tagastama, samuti ei ole tagastamiskohustust ette nähtud KIK ja hageja vahelises lisalepingus. Kahju hüvitamise üldise eesmärgiga ei ole kooskõlas olukord, kus hagejal kahju ei teki, kuid hageja siiski hageb vastavaid summasid. Kostja on põhjendanud 25.01.2018 teates, et pooltel puudub 1,5 kuud peale lepingu allkirjastamist jõustunud töövõtuleping ning puudub ka teadmine, kas ja millal võiks jõustunud lepinguni jõuda. Kostja eeldas, et saab alustada töödega 2017. a detsembris, objektiks oli hoitud tööjõudu ja tehnikat. Hageja ei suutnud hankelepingut jõustada mõistlikul ajal, kuna hageja jõudis KIK-ga sihtfinantseerimise lepinguni alles 15.02.2018, s.o napilt enne kolme kuu möödumist pakkumuste jõusolekust; 4) on kohus ebaõigesti jaotanud menetluskulud. Kostjale ei tehtud 15.05.2019 kohtuistungil konkreetset ettepanekut 40 000 euroga kokkuleppe sõlmimiseks. Hageja ettepanekud on alati näinud ette, et põhinõude peaks kostja ära maksma. Kostja on näidanud initsiatiivi kompromissile jõudmiseks. Selleks tehti kohtu kaudu ettepanek, millest hageja keeldus, ja kostja soovil toimus kohtumine, kus hageja konkreetseid ettepanekuid ei teinud, oli vaid jutt, et
kompromiss tuleb kooskõlastada KIK-ga. Kostja on igal juhul vaielnud põhjendatult vastu nõudele 9966,40 euro ulatuses, mis peaks kajastuma ka menetluskulude jaotuses.
5.AS Emajõe Veevärk vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude kostja kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) oli kostja ja hageja vahel sõlmitud töövõtuleping kehtiv ning pooltele siduv alates allkirjastamisest 08.12.2017 (VÕS § 8 lg 1; lg 2; § 9; § 11 lg 4). Töövõtuleping oli sõlmitud edasilükkava tingimusega TsÜS § 102 lg 2 mõttes, kuivõrd töövõtulepinguga seotud kohustused muutusid sissenõutavaks hetkest, kui hageja ja KIK vahel oli sõlmitud sihtfinantseerimise leping. Teise isikuga sõlmitava lepingu näol ei ole tegemist õigusliku tingimusega. Põhjendamatu on seisukoht, et kostjal oli võimalik pärast lepingu sõlmimist ning enne lepingu jõustumist pakkumus tagasi võtta. Sellist seisukohta jaatades kaotaks tingimuslike lepingute regulatsioon mõtte. Samuti ei olnud kostjal võimalik pakkumust tagasi võtta RHS § 111 lg-st 3 tulenevalt, kuna teate esitamise hetkeks oli pakkumuste esitamise tähtpäev möödunud ja sõlmitud hankeleping (RHS § 73 lg 3). Seega ei ole võimalik kostja 25.01.2018 teadet käsitleda teisiti kui teadet lepingust taganemise kohta. Lepingust taganemiseks puudus kostjal alus, kuivõrd hageja ei ole töövõtulepingut rikkunud; 2) on hageja töövõtulepingust kehtivalt taganenud. Seisukoht, et tehingu hõljumisajal ei ole võimalik lepingust taganeda, on väär. Etteheide, et hageja ei andnud pärast edasilükkava tingimuse saabumist kostjale täiendavat tähtaega lepingu täitmiseks, on asjakohatu, kuivõrd kostja oli üheselt väljendanud, et ei kavatse töövõtulepingut täita (VÕS § 116 lg 4 teine lause). Lisaks ei olnud hagejale teada, millal KIK sihtfinantseerimise lepingu allkirjastab. Seega ei saanud edasilükkava tingimuse saabumisega kaasneda hagejale täiendavaid kohustusi lepingust taganemisel. Edasilükkava tingimuse saabumisega ei muutunud lepingust taganemise eelduste täidetus (s.o kehtiva lepingu olemasolu; poole kinnitus, et ta ei kavatse lepingut täita; taganemisavalduse esitamine teisele poolele); 3) leidis kohus õigesti, et kahjuhüvitise suurust ei ole põhjust vähendada. Kostja pidi arvestama, et edasilükkav tingimus ei pruugi saabuda kohe pärast lepingu sõlmimist ja kostja oli oma pakkumusega seotud kuni pakkumuste jõusoleku tähtaja lõppemiseni. Ka Riigikohus on kinnitanud, et pakkujad peavad arvestama, et nad on pakkumusega seotud hankedokumentides märgitud tähtaja jooksul ning kandma ka sel ajavahemikul majandusriski (3-2-1-194-13, p 11). Samuti on Riigikohus leidnud, et kahjuhüvitise suuruse määramisel ei ole tähtsust sellel, kuidas ja kelle poolt on tööde tegemist finantseeritud või millised suhted on tellijal oma finantseerijatega (3-2-1-144-14, p 20). Õigussuhe tööde teostamiseks oli kostja ja hageja vahel, kostja poolt tööde teostamata jätmisega on hagejale tekkinud reaalne kahju ning kahju tuleb selle tekitanud isikul VÕS § 135 alusel hüvitada; 4) on menetluskulud jaotatud õigesti. 15.05.2019 kohtuistungi protokollist nähtub, et hageja hinnangul on kostja kompromissettepanekud liialt väikesed ja hageja on teinud selge ettepaneku kompromissi sõlmimiseks summas 40 000 eurot. Hageja on kompromissi pakkunud korduvalt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada hagi osaliselt rahuldamise ulatuse ning menetluskulude osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja kahju 34 465,60 eurot ja sellelt viivise alates 01.06.2018 kuni 30.04.2020 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 5285,38 eurot ning alates 01.05.2020
viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskuludest jätab ringkonnakohus 61% kostja ja 39% hageja kanda. Apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele.
7.Osas, milles maakohus leidis, et poolte vahel 08.12.2017 sõlmitud leping on kehtiv, kostja taganemisavaldus on tühine ja hageja taganemisavaldus on kehtiv ning kostja põhjustas hagejale kahju, on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda neid kõiki käesolevas otsuses. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele ülalmärgitud osas märgib ringkonnakohus järgmist.
7.1.Maakohus on kohaldanud õigesti töövõtulepingu p-des 7.1 ja 14.2 sätestatut ning jõudnud põhjendatud seisukohale, et leping muutus kehtivaks selle allkirjastamisega alates 08.12.2017. Samuti on põhjendatud maakohtu seisukoht, et tegemist oli edasilükkava tingimusega lepinguga TsÜS § 102 lg 2 mõttes ning leping jõustus hageja ja KIK-i vahel sõlmitud sihtfinantseerimislepingu sõlmimisega 15.02.2018. Lepingu p-dest 7.1 ja 14.2 ning TsÜS § 102 lg-st 2 tulenevalt saabusid lepingu õiguslikud tagajärjed alates sihtfinantseerimislepingu sõlmimisest ning õige on hageja seisukoht, et vaidlusalusel juhul ei langenud lepingu kehtima hakkamise ja jõustumise aeg kokku. Seetõttu ei ole õige kostja väide, et 08.12.2017 lepingu allkirjastamisega ei muutunud leping kehtivaks ning tema 25.01.2018 teadet tuleks käsitleda pakkumuse tagasivõtmisena. Kostja on jätnud tähelepanuta, et RHS § 73 lg 3 kohaselt hankemenetlus lõpeb hankelepingu sõlmimisega. Käesoleva juhul sõlmiti leping 08.12.2017 ning kostja väide pakkumuse tagasivõtmisest 25.01.2018 ei ole kooskõlas RHS-e sätetega. kostja viide RHS § 119 lg-le 3 ei ole asjakohane. Ülaltoodu alusel on õiged maakohtu otsuse põhjendused (maakohtu otsuse p-d 33-36) selle kohta, et apellandi 25.01.2018 teade on käsitletav lepingust taganemise avaldusena ning see on tühine.
7.2.Õige on maakohtu seisukoht, et hageja 15.02.2018 lepingust taganemine on kehtiv ja hagejal on õigus nõuda kahju hüvitamist VÕS § 135 lg 1 järgi. Kostja seisukohtadest nähtuvalt ei ole hageja taganemine kehtiv, kuna pooltevaheline leping jõustus ja omandas kehtivuse alles 15.02.2018 ning seetõttu ei saanud kostja lepingut rikkuda. Kuna vaidlusalune leping kehtis alates 08.12.2017 (vt käesoleva otsuse p 7.1), siis ei ole apellandi seisukoht hageja lepingust taganemise kehtivuse kohta asjakohane.
7.3.Maakohus on õigesti leidnud, et kostja põhjustas hagejale kahju ning hageja nõue kahju hüvitamiseks VÕS § 135 lg 1 alusel on põhjendatud. Riigikohus on analoogses asjas tehtud lahendites (vt Riigikohtu 10.03.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-194-13 ja 04.02.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-14) leidnud, et kahjuhüvitise suuruse määramisel ei ole tähtsust sellel, millistest allikatest finantseeriti hankelepingu alusel tehtud ehitustöid. Seetõttu ei ole tähendust kostja väitel, et kuna ehitustööd (sh tööde kallinemise) maksid kinni Mustvee vald ja KIK, siis ei ole hagejal kahju tekkinud.
8.Riigikohus on 10.03.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-194-13 asunud seisukohale, et olukorras, kus hageja sai hanketööde jaoks raha kolmandatelt isikutelt, ei ole põhjendatud jätta kahjuhüvitist kostjalt välja mõistmata, kuid välistatud ei ole kahjuhüvitise vähendamine VÕS § 139 või 140 alusel. Asja materjalidest nähtuvalt tugines kostja kahjuhüvitise vähendamisele nii VÕS § 139 kui § 140 alusel. Otsuse p-des 47 ja 48 on maakohus hinnanud kostja põhjendusi kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 alusel, kuid on jätnud hindamata kostja esiletoodud põhjendused kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 140 alusel.
Apellatsioonkaebus on selles osas põhjendatud.
8.1.VÕS § 140 lg 1 kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõetamatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Nimetatud sätte kohaselt on kahjuhüvitise vähendamise peamiseks eelduseks see, et kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõetamatu, kusjuures kohus võib arvesse võtta ka asjaolusid, mida ei ole nimetatud sätte teises lauses. Asja materjalidest nähtuvalt finantseeris hankelepingu alusel tehtud töid 80% ulatuses KIK ja 20% ulatuses Mustvee vald. Ehitustööde kallinemise hüvitamiseks sõlmiti hageja ja KIK-i vahel lisaleping ning KIK-i 03.05.2018 ja 05.06.2019 kirjadest (II kd, tl 124-125, 127) nähtuvalt kohustus hageja lisalepinguga saadud toetuse tagastama, kui hageja ja kostja vaidluse tulemusena ehitustööde kallinemine hagejale hüvitatakse. Mustvee Vallavalitsuse 31.05.2019 kirjast (II kd, tl 116) ega muudest tõenditest ei nähtu, et osaluse tööde kallinemisest peab hageja Mustvee vallale tagastama. Sihtfinantseerimislepingu lisa (II kd, tl 118-122) kohaselt finantseeris KIK ehitustöid täiendavalt summas 37 465,60 euro ulatuses ja Mustvee vald 12 366,40 euro ulatuses (summad ilma käibemaksuta). Sellest tulenevalt on põhjendatud kostja väide, et ebaõiglane oleks olukord, kus hageja ei pea tööde kallinemist summas 12 366,40 eurot tagastama, kuid samas peab kostja samas ulatuses hüvitama hagejale kahju. Tegemist oleks hageja alusetu rikastumisega ning 12 366,40 euro ulatuses kahju hüvitamine oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Seetõttu kuulub kostjalt väljamõistetav kahjuhüvitis vähendamisele 12 366,40 euro võrra. Kuna hageja peab ehitustööde kallinemise 37 465,60 euro ulatuses KIK-le tagastama, puudub alus selles osas kahjuhüvitist vähendada. Apellatsioonkaebus ei ole nimetatud osas põhjendatud. Hageja kahjuhüvitis on põhjendatud summas 34 465,60 eurot (maakohtu poolt väljamõistetav summa 46 832 – 12 366,40 eurot).
8.2.Maakohus on õigesti leidnud, et puudub alus kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 lg 1 alusel ning selles osas ei ole apellatsioonkaebus põhjendatud. Maakohus on VÕS § 139 lg 1 alusel esitatud kostja põhjendusi kahjuhüvitise vähendamiseks hinnanud otsuse p-des 47 ja 48 ning seejuures viidanud otsuse p-dele 27 ja 36, milles käsitles kostja väiteid hageja väidetava kohustust rikkuva käitumise kohta. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning leiab samuti, et kahju ei tekkinud hagejast tulenevatel asjaoludel.
9.Seoses kostjalt väljamõistetava kahjuhüvitise summa vähendamisega tuleb tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja viivise kahjuhüvitiselt 46 832 eurot. Ringkonnakohus peab põhjendatuks mõista välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras võlgnevuselt 34 465,60 eurot alates 01.06.2018 kuni ringkonnakohtu otsuse tegemise ajani 30.04.2020 kindla summana ning alates 01.05.2020 võlgnetavalt summalt kuni nõude täitmiseni. Viivise suurus alates 01.06.2018 kuni 30.04.2020 on 5285,38 eurot (vt viivisekalkulaator.ee).
10.Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel kostja kanda ja põhjendas seda sellega, et 15.05.2019 kohtuistungil oli hageja nõus kahjusummaga 40 000 eurot.
Ringkonnakohus leiab, et kõiki asjaolusid arvestades on õiglane kohaldada menetluskulude jaotusele TsMS § 163 lg-s 1 esitatud teist alternatiivi ning jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Ringkonnakohus rahuldas osaliselt kostja apellatsioonkaebuse ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 34 465,60 eurot, s.o rahuldas hageja 56 798,40 euro suuruse nõude ca 61% ulatuses. Sellest järelduvalt tuleb jätta menetluskuludest nii maa- kui ringkonnakohtus 61% kostja ja 39% hageja kanda. Kuna ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas, siis määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks tervikuna maakohus (vt Riigikohtu 20.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15).
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.