Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg.6 § 633 lg.7). Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded 06.08.2019 esitas K K Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse ning seoses võlgniku vastuväite esitamisega, menetluse jätkumisega hagimenetluses 11.12.2019 Harju Maakohtule hagi H S vastu võlgnevuse nõudes. 12.12.2019 kohtumäärusega jättis Harju Maakohus hagi menetlusse võtmata ja edastas kohtualluvuse järgi Viru Maakohtu Rakvere kohtumajale. Toimik saabus 03.01.2020. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid H S ja K K 08.04.2018 üürilepingu nr xxxx eluruumi asukohaga xxxx osas. Nimetatud üürilepingu punkti 3 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale igakuiselt üüri summas 230 eurot ja lisaks ka kommunaalkulud vastavalt tarbimisele. Seisuga 17.05.2019 oli kostja üürivõlg 1 345 eurot, millise osas koostati poolte vahel võlakiri. Nimetatud võlakirjas tunnistas kostja võlgnevust ning kinnitas võla tasumist juuni 2019 jooksul. Võlakirja koostamise hetkel maksis kostja hagejale ära 500 eurot, mistõttu jäi kogu võlgnevuse summaks 845 eurot. Käesoleva hetkeni ei ole kostja võlgnevust likvideerinud ega teinud ka konkreetseid ettepanekuid võlgnevuse tasumiseks. VÕS § 271 sätestab, et üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Kostja on jätnud hagejale korteriomandi asukohaga xxxx eest maksmata tasu vastavalt üürileping nr xxxx punkti 3 alusel ja 17.05.2019 sõlmitud võlakirjale. Eeltoodust tulenevalt on kostja rikkunud lepingut ja kokkulepet. Kostja ja hageja poolt 17.05.19 allkirjastatud võlakiri on käsitletav võlatunnistusena, millises kostja tunnistab võlgnevuse olemasolu, sh sissenõutavaks muutumist. Nimetatult sai kostja hageja poolse aktsepti 17.05.19, kus hageja võimaldas kostjal kokkuleppena tasuda võlgnevust ositi, juuni 2019 jooksul. VÕS § 30 lg-s 1 on sätestatud, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Hageja täitis oma kohustuse ning andis korteriomandi kostjale kasutada, kostja ei täitnud oma kohustust maksta selle eest tasu. Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevus summas 875,27 eurot, millest põhinõue on summas 845 eurot ja perioodi 01.07.2019 – 11.12.2019 viivised summas 30,27 eurot (845*0,02198/100=0,185731*163=30,27). Samuti palub hageja kostjalt välja mõista alates 12.12.2019 kuni kohtuotsuse tegemiseni hageja kasuks viivis põhinõudelt 845 eurolt kindla summana arvestatuna VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ning alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast kuni põhinõude (845 eurot) täitmiseni viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 845 eurolt aastas. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning palub hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt välja mõista menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Kostja vastuväited Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud 23.01.2020 edastamisega e-posti aadressidele xxxx ja xxxx. Kohus luges TsMS § 3141 lg-st 2 tulenevalt antud dokumendid kättetoimetatuks kolme tööpäeva möödumisel. Kostja oli kohustatud hagile vastama 14 päeva jooksul alates hagimaterjalide kättetoimetamisest. Kostja kirjaliku vastust hagiavaldusele ei esitanud. Maksekäsu kiirmenetluse vastuväites on kostja märkinud, et isik on saanud kõik rahad kätte sularahas ja nõue on täielik väljapressimine. K K esitas võltsitud elektriarveid, pressides niimoodi kostjalt raha välja ja esitas suuremaid kommunaalarveid kui need tegelikult olid. Olles xxxx tööl maksis kostja talle korterivõlgnevuse sularahas kinni, võlakiri jäi hageja kätte ja lisa paberit kostjaga ei tehtud. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused, tõendid Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, sh hagiavaldusega ja esitatud dokumentaalsete tõenditega ning hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele kogu haginõude ulatuses. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid H S ja K K 08.04.2018 üürilepingu nr xxxx eluruumi asukohaga xxxx osas. Seoses üürivõlgnevusega koostasid pooled 17.05.2019 allkirjastatud võlakirja, millises kostja tunnistab võlgnevuse olemasolu summas 1345 eurot ning millest tasub koheselt ära 500 eurot. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 271 kohaselt üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 292 lg 1 järgi kohustub üürnik kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega. Kostja on tunnistanud üürilepingust tulenevat võlgnevust võlatunnistuse andmisega. VÕS § 30 lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. VÕS § 30 lg 2 kohaselt peab kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohtule on esitatud kirjalik võlatunnistus. Deklaratiivse võlatunnistusega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Pooled on sellise võlatunnistuse sõlminud. Deklaratiivse võlatunnistuse sõlmimise põhiliseks tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine, st võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Kostja ei ole eelnimetatud asjaolusid ega maksekäsu kiirmenetluse vastuväites nimetatut ühegi tõendiga tõendanud. Seega leiab kohus, et kostja ei ole oma lepingulisi kohustusi põhjendamatult nõuetekohaselt täitnud ning kostjalt kuulub väljamõistmisele tasumata põhivõlgnevus summas 845 eurot. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Esitatud võlatunnistuse kohaselt kohustub kostja tasuma võlgnetava summa 2019.aasta juuni kuu jooksul. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.

Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud seadusjärgne viivis põhiosalt 845 eurolt alates 01.07.2019 kuni hagiavalduse esitamiseni 11.12.2019 kokku summas 30,27 eurot. Kohus on kontrollinud ja nõustub hageja esitatud viivise arvestusega. Kuivõrd TsMS § 367 teisest lausest tulenevalt tuleb kohtul välja mõista viivis kindla summana kuni otsuse tegemiseni, arvestab kohus sissenõutavaks muutunud viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras vastavalt hageja taotlusele perioodil 12.12.2019 – 23.04.2020 (k.a) 134 päeva eest summas 24,76 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Lähtudes eeltoodust kuulub kostjalt väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis 23.04.2020 seisuga kokku summas 53,31 eurot (30,27 + 23,04). Hageja on taotlenud ka edasiulatuva viivise väljamõistmist, mistõttu juhindudes TsMS §-st 367, kuulub kostjalt väljamõistmisele alates 24.04.2020 edasiulatuv seadusjärgne viivis VÕS § 113 lõikes 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt kuni põhinõude 845 euro tasumiseni. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi rahuldatakse, siis jätab kohus menetluskulud kostja kanda. Kohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista tasutud riigilõiv kokku summas 220 eurot ja lepingulise esindaja kulud summas 130 eurot. Kohus leiab, et hageja taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vajaliku kulutusega, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada. Esitatud hagilt hinnaga 942,87 eurot kuulus tasumisele riigilõiv summas 175 eurot. Hageja on tasunud hagi esitamisel riigilõivu kokku 220 eurot. Seega on hageja pool enammaksnud riigilõivu suuruseks 45 eurot. Kohus ei pea põhjendatuks kostjalt välja mõista riigilõivu rohkem kui seadus ette näeb, mistõttu mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu summas 175 eurot. Enamtasutud riigilõivu tagastamiseks tuleb hagejal esitada kohtule nõuetekohane taotlus (TsMS § 150 lg 4). Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus. Kohus ei pea põhjendatuks kostjalt välja mõista lepingulise esindaja kulusid summas 130 eurot. Kohus on varasemalt 15.01.2020 kirjas soovinud hagejalt selgitust seoses esitatud lepingulise esindaja kuludega, kuivõrd hagiavalduses ei kajastu hageja ankeetandmete juures, et hagejal oleks esindaja. Hagiavaldus lõpeb küll selliselt justkui selle esitaks esindaja, kuid digiallkirjastanud on hagiavalduse hageja ise ning hagile ei ole ka lisatud võimaliku esindaja volikirja ega haridust tõendavat dokumenti. Hageja kohtule ühtegi selgitust ei esitanud. Sealhulgas selgitas kohus hagejale, et kuni menetlusosalise lepinguline esindaja ei ole vormistanud ühtegi menetlusdokumenti ja/või ei ole reaalselt (nt suulises) menetluses poole esindajana osalenud, ei ole väljakujunenud kohtupraktika kohaselt alust esinduskulude vastaspoolelt väljamõistmist taotleda. Kohus jääb märgitud seisukohale ka käesoleval juhul. Kostja ei ole kohtule vastanud ning muid menetlustoiminguid teinud, mistõttu võib eeldada, et kostjal menetluskulud puuduvad. Kostja võimalikud menetluskulud jäävad kostja enda kanda. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist ja kohus rahuldab hageja taotluse. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Marika Leimann Kohtunik Tartu Ringkonnakohtu 26.06.2020 kohtumäärusega keelduti Viru Maakohtu 23. aprilli 2020. a otsuse peale esitatud H S (S) apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. 23.04.2020 kohtuotsus 2-19-120999 jõustus 17. juulil 2020 Tartu Ringkonnakohtu kohtumäärusega.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.