Lääne-Harju vald, Klooga alevik, Liiva tn 3 korteriühistu avaldus XX vastu majandamiskulude nõudes
Vaidlustatud määrus
Harju Maakohtu 11. veebruari 2020 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
Lääne-Harju vald, Klooga alevik, Liiva tn 3 korteriühistu määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja (määruskaebuse esitaja): Lääne-Harju vald, Klooga alevik, Liiva tn 3 korteriühistu, lepinguline esindaja Pille Martin Puudutatud isik (vastustaja määruskaebemenetluses): XX
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 11. veebruari 2020 määruse resolutsioon jätta muutmata, aga täiendada selle põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendava osa punktile 10.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta avaldaja kanda.
4.Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Lääne-Harju vald, Klooga alevik, Liiva tn 3 korteriühistu (avaldaja) esitas 2. juulil 2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse ja 3. septembri 2019 Harju Maakohtule (edaspidi: maakohus) avalduse XX (puudutatud isik) vastu korteriühistu majandamiskulude tasumise nõudes. Avaldaja nõuab 4921,90 euro, sh võla 4227,34 eurot ja viivise 694,56 eurot maksmist. Avaldaja esitas järgmised väited: -
-
-
avaldaja on korteriühistu ja puudutatud isik selle liige; alates 2006. aastast on puudutatud isikul avaldaja ees kujunenud võlgnevus, mille kohta avaldaja esitas andmed igal kuul puudutatud isikule esitatud arvete, laekumiste ja viivise arvestuse kohta alates 2006. aasta novembrist kuni 2019. aasta augustini; varasemate aastate kohta esitatud tabelite kohaselt koosnes avaldaja nõutud igakuine summa hooldustasust, maksest hoone kindlustuse eest ning vee- ja küttekulust; puudutatud isiku summad arvestas avaldaja praktiliselt kuni 2010. aasta lõpuni tervikuna ja edaspidi osaliselt põhivõla katteks, aga aastatel 2016 ja 2017 peamiselt viivise katteks; avaldaja põhikirja p-d 3.2, 4.9 ja 4.11 järgi on puudutatud isik ühistu liikmena kohustatud tasuma ühistus elaniku kohta arvestatud sihtotstarbelisi makseid vastavalt korteri tegelike kasutajate arvule (liige, perekonnaliikmed, üürnikud, ajutised elanikud).
2.Puudutatud isik vaidles avaldusele vastu. Ta on tegelikult talle esitatud arvete ja osutatud teenuste eest tasunud. Avaldaja nõuded enne 2016. aastat on aegunud ja hilisemad arved kõik tasutud.
3.Avaldaja leidis, et tema nõudele kui seadusest tulenevale nõudele kohaldub 10-aastane aegumistähtaeg ja puudutatud isik on regulaarsete tasumistega nõudeid tunnustanud. Nõuded ei ole seetõttu aegunud.
MAAKOHTU MÄÄRUS
4.Maakohus jättis 11. veebruari 2020 määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel avaldaja kanda ja märkis, et puudutatud isikule hüvitatavad kulud puuduvad.
4.1.Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoluna, et puudutatud isik on avaldaja liige. Avaldaja esitatud arved kajastavad makseid, mille sisu on haldusteenus, heakorrateenus, hooldusteenus, prügivedu, reservfond, vesi ja kanalisatsioon (nii korteris kui hoone üldarvestuses), üldelekter, küte ja kütteõli ning kindlustus. Kohus kvalifitseeris hageja põhinõude korteriühistu majandamiskulude nõudeks korteriomandi- ja korteriühistuseaduse (KrtS) § 40 lg-te 1 ja 2 alusel ning viivise nõude õiguslik alus on sama seaduse § 42 lg 1. Avaldaja saab nõuda rahalise kohustuse täitmist vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg-le 1.
4.2.Avaldaja nõuete aegumisele kohaldub tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 154 lg-s 1 sätestatud kolme aasta pikkune tähtaeg alates iga kohustuse sissenõutavaks muutumise aasta lõppemisest. Maakohus viitas Riigikohtu 14. veebruari 2012 määrusele tsiviilasjas nr 32-1-174-11, mille p 11 kohaselt tuleb korteriühistu ja tema liikmete vahelisi suhteid korteriühistu majandamisest tulenevalt käsitada tehingulise suhtena. Seetõttu ei kohaldu avaldaja soovitud 10-aastane aegumistähtaeg. Viitega Riigikohtu 20. detsembri 2017 otsuse tsiviilasjas nr 2-15-10683 p-le 20.1 sedastas maakohus, et perioodiliste maksete korral ei saa eeldada kohustatud isiku tahet tunnustada nõuet suuremas ulatuses, kui ta on maksnud. Järelikult ei ole aegumine puudutatud isiku maksete tõttu katkenud nende summade osas, mis avaldaja väitel on veel tasumata. 2 (5)
4.3.Kalendrikuu eest esitatud arvel kajastatud nõue muutus sissenõutavaks ülejärgmise kuu esimesel kuupäeval. Tulenevalt maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajast on aegunud kõik nõuded ajavahemiku eest alates 2006. aasta novembrist kuni 2015. aasta oktoobrini.
4.4.Maakohus kontrollis avaldaja nõuet sisuliselt ajavahemiku osas alates 2015. aasta novembrist kuni 2019. aasta augustini. Kõigi avaldaja arvete osas tuvastas maakohus, et tasumise tähtaeg oli arvega hõlmatud kalendrikuule järgneva kuu viimane kuupäev. Kokkuvõtvalt tuvastas ja arvutas maakohus järgmist: -
-
-
-
-
2015. aasta novembri arve tasus puudutatud isik 28. detsembril 2015 ja detsembri arve
24.jaanuaril 2016 – mõlemad enne tasumistähtaja möödumist ja võlg puudub; 2016. aasta eest esitatud arved tasus puudutatud isik vastavalt 25. veebruaril,
19.oktoobril, 16. novembril, 23. detsembril 2016 ja 30. jaanuaril 2017 –tasumised olid tähtaegsed ja võlg selle aasta eest puudub; 2017. aasta eest esitatud esimesed 11 arvet tasus puudutatud isik tähtaegselt vastavalt
10.septembril, 15. oktoobril ja 23. oktoobril, 27. novembril ja 20. detsembril, kusjuures ühe juba tasutud arve eest tegi ta 30. juuli 2017 korduva makse 63,40 eurot. Sama aasta detsembri eest esitatud arve summas 136,01 eurot tuli tasuda
31.jaanuaril 2018, aga puudutatud isik maksis selle 8. veebruaril 2018, st hilinenult. Võttes arvesse eelnevat ettemakset 63,40 eurot oli ta 7 päeva viivituses 72,61 euro tasumisega ja selle eest tuleb tasuda viivist 0,11 eurot; 2018. aasta jaanuari–märtsi, mai–juuli, septembri, oktoobri ja detsembri arved tasus puudutatud isik tähtaegselt vastavalt 21. veebruaril, 28. märtsil, 29. aprillil, 16. juunil,
18.juulil, 21. augustil, 20. oktoobril, 14. novembril 2018 ja 15. jaanuari 2019. Sama aasta aprilli arve summas 142,83 eurot tasus puudutatud isik 15 päeva ja augusti arve summas 94,57 eurot 5 päeva ettenähtust hiljem. Võttes arvesse endiselt ettemaksu on viivis neilt kahelt arvelt 0,26 ja 0,03 eurot. Sama aasta novembri arve summast 154,85 eurot tasus puudutatud isik 12. detsembril 2018 osa 125,09 eurot, mistõttu väheneb ettemaks vahe 29,76 eurot võrra summani 33,64 eurot; 2019. aasta kohta esitatud arved tasus puudutatud isik tähtaegselt vastavalt
21.veebruaril, 27. märtsil, 23. aprillil, 1. juunil, 18. juunil, 26. juulil ja
21.augustil 2019. Kuigi 1. juuni tasumine on hilisem arvel märgitud tasumise tähtajast, siis ei saa sellelt viivist arvutada, sest kohustus muutuks sissenõutavaks tasumistähtpäevale järgneval päeval. Sama aasta augusti arvet avaldaja kohtule ei esitanud, aga puudutatud isiku esitatud arvete ja väljavõtte järgi on ta tähtaegselt tasunud ka veel 2019. aasta novembrini; eelneva põhjal maksis puudutatud isik ette summa 33,64 eurot ja võlgneb viivisena 0,40 eurot (= 0,11 + 0,26 + 0,03) – kokkuvõtvalt on tal avaldaja ees ikka ettemaks ja avaldaja rahalist nõuet ei saa rahuldada.
MÄÄRUSKAEBUS
5.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja uue määrusega avalduse rahuldada. Menetluskulud palub avaldaja panna puudutatud isiku kanda. Avaldaja nõuded ei ole aegunud. Riigikohtu 20. detsembri 2017 otsusest tsiviilasjas nr 2-1425115 (p 13) nähtub, et kui on tuvastatud korteriomanike ühisuse olemasolu, siis tuleb nõude aegumisele eelduslikult kohaldada TsÜS § 149, mille esimese lause kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg üldjuhul kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest. Avaldaja ei nõustu ka sellega, et puudutatud isikult nõutavad maksed on korduvad kohustused TsÜS § 154 lg 1 tähenduses. 3 (5)
MENETLUSE EDASINE KÄIK
6.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis puudutatud isikule tähtaja sellele vastamiseks. Puudutatud isik vaidles kaebusele vastu. Maakohus kaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu toimik saabus 3. märtsil 2020.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määruse resolutsioon tuleb TsMS § 659 kaudu kohalduva § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, aga täiendada selle põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata ja avaldaja kannab kaebusega seonduvad menetluskulud.
8.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga asjaolude tuvastamise osas ega korda vastavaid põhjendusi. Avaldaja rolli korteriühistuna ja puudutatud isiku oma selle liikmena, samuti maakohtu tuvastatud asjaolusid arvete ja maksete summade ning kuupäevade osas pole menetlusosalised määruskaebemenetluses kahtluse alla seadnud.
9.Maakohus jättis aegumise tõttu rahuldamata avaldaja nõuded, mis on kajastatud alates 2006. aasta novembrist kuni 2015. aasta oktoobrini esitatud arvetel. Hilisemad nõuded jäid rahuldamata põhjusel, et puudutatud isik on kohustuse täitnud. Määruskaebus sisaldab väiteid ainult aegumise kohta. Sellest saab ringkonnakohus aru, et kuigi avaldaja kaebuse sõnastuse järgi vaidlustab ta maakohtu määruse tervikuna, siis sisuliselt piirduvad etteheited aegumise vastuväite lahendamisega. Alates 2015. aasta novembrist esitatud arvete osas saab ringkonnakohus seega samuti nõustuda maakohtu põhjendustega ilma neid kordamata.
10.Maakohus kvalifitseeris avaldaja nõuded KrtS sätete järgi. See on õige nõuete osas, mis tekkisid pärast selle seaduse jõustumist, st alates 1. jaanuarist 2018. Enne nimetatud kuupäeva reguleeris korteriühistu ja korteriomanike suhteid korteriühistuseadus (KÜS). Avaldaja nõude õiguslik alus tuleb määrata vastavalt sellele, millise perioodi eest avaldaja puudutatud isikult tasu nõuab (vrd nt Riigikohtu 18. detsembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-15364, p 10). Seetõttu täiendab ringkonnakohus vaidlustatud määruse põhjendusi järgnevaga. KÜS § 13 lg 4 nägi ette, et korteriühistu otsused elamu majandamise ja säilitamiseks vajalike toimingute tegemise ning majandamiskulude kandmise kohta on kõigile korteriühistu liikmetele kohustuslikud. Kulude kooseisu sätestas KÜS § 151. Need sätted koos maakohtu viidatud VÕS § 108 lg-ga 1 moodustavad hageja põhinõude õigusliku aluse enne 1. jaanuarit 2018. Viivist sai avaldaja sama perioodi eest nõuda KÜS § 7 lg 4 alusel.
11.Korteriühistu majandamiskulude nõude aegumisele antud hinnangu osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ja märgib vastuseks kaebusele järgmist.
11.1.Maakohus leidis asjakohaselt Riigikohtu praktikale viidates, et majandamiskulud KÜS § 151 tähenduses on korduvad ehk perioodilised kohustused, seda eelkõige juhul, kui korteriühistu põhikirjaga on lepitud kokku ühiste kulude jaotamises selliselt, et korteriühistu liikmed peavad tasuma kulude eest perioodiliselt (iga kuu). Kirjeldatud kohustustele vastavate nõuete aegumisele kohaldub TsÜS § 154 (14. veebruari 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-11, p 11 teine lõik). Sarnaselt kuuluvad TsÜS § 154 lg 1 kohaldamisalasse ka KrtS alusel esitatud majandamiskulude nõuded. Kokkuvõtvalt järeldas maakohus õigesti, et enne 1. jaanuari 2016 sissenõutavaks muutunud summad olid kohtusse pöördumise ajaks aegunud.
11.2.Ringkonnakohus ei nõustu avaldajaga, et eelmises punktis 11.1 viidatu asemel peaks järgima Riigikohtu praktikat, mis käsitleb korteriomanike ühisust või kaasomanike suhteid muul (seadusest tuleneval) alusel. Esiteks on avaldaja ise toonud esile korteriühistu moodustamise ja teiseks ei sõltu TsÜS § 154 lg-s 1 sätestatud tähtaeg nõude õiguslikust alusest. Õige on avaldaja arusaam, et hagita asjas kohaldub uurimispõhimõte, aga maakohus selgitas välja asjas tähtsust omavad asjaolud. Asjakohatu on avaldaja viide käsundita asjaajamisele, sest korteriühistu tegutseb elamu igapäevasel majandamisel oma liikmete huvides KÜS § 2 lg 1 ja KrtS § 34 lg 2 alusel ning nende vahel ei teki käsundita asjaajamise suhet. 4 (5)
12.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus määruse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Puudutatud isik ei esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, mistõttu rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
13.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Sama paragrahvi teine lause sätestab, et kui maakohtu määruse peale saab seaduse järgi esitada määruskaebuse, saab määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse ka Riigikohtule, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesoleva määruse peale saab kaevata TsMS § 617 lg 2 alusel. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.