I Si hagi Eesti Vabariigi (Tallinna Vangla kaudu) vastu mittevaralise kahju 3000 euro hüvitamiseks
Tsiviilasja hind
3000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja I S (endine perekonnanimi S, isikukood xxx, viibimiskoht xxx) Kostja Eesti Vabariik (Tallinna Vangla kaudu, registrikood 70001113, asukoht Linnaaru tee 5, Soodevahe küla, 75322 Rae vald, Harjumaa) Kostja lepinguline [email protected])
Asja läbivaatamine
esindaja
M
R
(e-post
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata I Si 31. oktoobri 2019 taotlus asja juurde asitõendina 23. aprilli 2016 hageja kukkumise kohta videosalvestise lisamiseks (tõendi kogumiseks).
2.Jätta I Si hagi Eesti Vabariigi (Tallinna Vangla kaudu) vastu mittevaralise kahju 3000 euro hüvitamiseks rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja väljamõistmine
2.Eesti Vabariik (Tallinna Vangla kaudu) ei ole I Silt menetluskulude hüvitamist taotlenud, kuna tal menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse
2-17-5063 kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotluse esitamise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
1.I S (uus perekonnanimi S, hageja) esitas 29.03.2017 Harju Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Tallinna Vangla kaudu, kostja) vastu, milles palus, arvestades hagi hilisemat (05.06.2017) täpsustust, tuvastada kostja poolse rikkumise tervishoiuteenuse osutamisel ning määrata hagejale moraalne kompensatsioon 3000 euro ulatuses.
1.1.Kohus keeldus 07.06.2017 määrusega hageja hagi kostja vastu menetlusse võtmisest osas, milles hageja palus tuvastada kostja poolse rikkumise tervishoiuteenuse osutamisel. Hagi menetlusse võtmisest osalise keeldumise osas jättis kohus hageja menetluskulud tema enda kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt kukkus hageja 23.04.2016 Tallinna Vangla avavangla osakonnas majandustöid tehes trepil ning vigastas jalga ja paremat kätt. Hageja pöördus viivitamatult korrapidaja poole ja meditsiiniosakonda, kus meditsiiniõde tuvastas läbivaatusel käe venituse. Transpordi puudumisel hagejat röntgenisse ei viidud. Hageja pöördus pidevalt meditsiinitöötajate poole valudega, paludes valuvaigisteid, mida hageja võttis, kuna valud olid kohutavad. Hageja palus meditsiinitöötajaid (kahe nädala möödudes pärast kukkumist) talle röntgen teha. 09.05.2016 tehti hagejale röntgen ja tal tuvastati parema käe luumurd. Kaks nädalat oli väga pikk aeg, mil hageja pidi kannatama luumurrust tingitud valu. Olles avavangla kinnipeetav, ei ole transpordi puudumine vanglateenistuse poolt piisav põhjendus abitusse olukorda jätmiseks. Avavangla kinnipeetavat võib direktor lubada ilma järelevalveta, iseseisvalt arsti juurde väljaspool vanglat. Lisaks on alternatiivseks võimaluseks alati kiirabi kutsuda. Hageja kaebus Tallinna Vanglale jäeti rahuldamata, kuid tema ees vabandati. Hageja leiab, et selline vabandus ei ole siiras, kuna seda tehti alles aasta aega hiljem ja kahjunõude menetluse käigus. Hageja oleks vabandusega arvestanud siis, kui seda oleks tehtud kohe pärast intsidenti.
3.Hageja tervisekaardi väljavõttest on näha, et ta on korduvalt pöördunud kostja meditsiinitöötajate poole.
4.Kostja diagnoosis vigastuse olemuse lähtudes hageja enda terviseseisundi kirjeldusest, kusjuures hagejal puuduvad meditsiinialased teadmised ning inimesed kirjeldavad valuaistinguid erinevalt. Kostja ei võimaldanud hagejale peale kukkumist röntgeniteenust. Kukkumisjärgne ravi piirdus rõhtsideme ja valuvaigistite manustamisega. Kostja jättis hageja ilma vajalikust abist ja ravist. Hageja kukkus 23.04.2016 ning pöördus koheselt kostja meditsiiniosakonna poole. Tehtud toimingud on nähtavad meditsiinikaardil. Hageja suunati traumapunkti, kuid kukkumise päeval ei leitud võimalust hagejale röntgeni tegemiseks.
2-17-5063 24.04.2016 ei täpsustatud enam hageja tervise seisukorda. 25.04.2016 konsultatsiooni käigus leidis kostja, et hageja kaebused viitavad venitusele. 27.04.2016 oli hageja perearsti vastuvõtul ning hageja kaebuste põhjal ei näinud terapeut vajadust röntgeni kontrolliks. Alles 09.05.2016 võimaldati hagejale röntgenikontroll, milles tuvastati hagejal luumurd. Meditsiiniabi mitteandmisega vajalikul viisil põhjustati hagejale põhjendamatuid kannatusi ja valu.
5.Hageja pöördus meditsiinilise abi poole korduvalt ja küsis valuvaigisteid, kuna käsi tegi valu, seda meditsiiniosakond ei fikseerinud. Peale 09.05.2016, kui käevalu ei kahanenud enam ka valuvaigistiga, pöördus hageja arsti poole ja palus röntgenit. Hageja töötas sel ajal, kui tal käsi valutas, kuna ei saanud vabastust tööst.
5.1.Hageja soovib, et asitõendina lisataks asja juurde videosalvestis, kus on näha tema kukkumist, et peale õnnetusjuhtumit ei saanud hageja kaua püsti tõusta.
5.2.Hageja palub vabastada teda kohtukuludest, mis kaasnevad, kuna ta viibib kinnipidamisasutuses ja on maksejõuetu.
KOSTJA VASTUVÄITED
6.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
7.Hageja tervisekaardist nähtub, et hageja pöördus 23.04.2016 (laupäev) meditsiiniosakonna poole seoses kukkumise tagajärjel tekkinud randmepiirkonna valuga. Meditsiiniosakonnas fikseeriti hageja käsi lahasega ja väljastati valu vaigistav ravim. Meditsiiniõe hinnangul vajas hageja vigastus röntgenoloogilist uurimist, kuid piiratud teenistusliku võimekuse tõttu (nädalavahetuseti tavapäraseid kinnipeetavate saatmisi ei toimu, mistõttu on tööl vähem vanglaametnikke) ei saanud vangla hagejat nädalavahetusel väljaspoole vanglat asuvasse traumapunkti viia. 25.04.2016 konsulteeriti hageja terviseseisundit radioloog dr V, kelle hinnangul olid hageja tervisekaebused iseloomulikud venitusele ning ei andnud alust luumurru kahtlustele. 27.04.2016 ei pidanud ka perearst hageja kaebuste põhjal röntgenkontrolli vajalikuks. Tervisekaardi andemetest nähtuvalt viibis hageja peale 23.04.2016 korduvalt meditsiiniosakonnas vastuvõttudel, kuid mingeid kaebuseid käe valulikkusele ei ole esitanud. Alles 09.05.2016 kaebas hageja käevalu ning siis teostati hagejale ka koheselt röntgenuuring.
7.1.Meditsiinitöötajad annavad igale kaebusele individuaalse hinnangu ning otsustavad edasise raviplaani - antud juhul hageja poolt peale 23.04.2016 esitatud kaebused luumurru kahtlust ei tekitanud ning kaebajale määrati randme venitusele kohane ravi. Kuna kaebaja enne 09.05.2016 mingeid kaebuseid käe jätkuva valu osas ei esitanud, ei olnud põhjendatud ka diagnoosi ümber hindamine. Olukorras, kus hagejal luumurrule iseloomulikke kaebuseid ei esinenud, ei olnud kohustust hagejale igal juhul röntgenuuringut teha. Arvestades, et röntgenuuringu tegemiseks kasutatakse ioniseerivat kiirgust ning iga röntgenülesvõtte tegemisel saab isik teatud koguse lisakiiritust, ei ole kergekäeliselt ilma näidustuseta röntgenuuringute tegemine kuidagi põhjendatud. Röntgenuuringu näidustamiseks peab meditsiinitöötaja olema veendunud, et kiirgusest tulenev võimalik kahju on väiksem kui selle kasutamisest saadav kasu. Kuivõrd käesoleval juhul ei näinud ei radioloog dr V ega perearst dr S hageja kaebuste pinnalt mingit alust hagejal luumurdu kahtlustada, ei olnud põhjendatud hagejale röntgenuuringu teostamine.
2-17-5063
7.2.Hageja tervis ei ole luumurru õigeaegse tuvastamata jätmise tõttu halvenenud ning kuivõrd hageja ei ole meditsiinitöötajaid enne 09.05.2016 ka teavitanud, et tema käsi valutaks ning on jätkanud kuni 09.05.2016 ka vangla majandustöödel töötamist, ei tõenda faktilised asjaolud ka hagejal luumurrust põhjustatud kannatuste esinemist. Hageja käsi fikseeriti kukkumise päeval koheselt sidemega ning ka 09.05.2016 luumurru tuvastamise järgselt jätkati kaebaja ravi nädala jooksul toetava sidemega. Olukorras, kus hagejal tervisekaardi andmetest nähtuvalt mingeid kaebusi ei esinenud, ning perioodil 27.04.-07.05.2016 olid hageja pöördumised meditsiiniosakonda tingitud hoopis teistest asjaoludest – nt oli hageja meditsiiniosakonda pöördumise põhjuseks 27.04.2016 soov saada tõend alumisel naril magamiseks, 28.04.2016 ei soovinud I korrusel magada, 02.05.2016 meditsiiniline üldläbivaatus, 07.05.2016 iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus – ei ole kuidagi tõendatud, et hagejale oleks luumurru õigeaegselt tuvastamise tõttu mingeid kannatusi põhjustatud. Eeltoodud asjaolud viitavad üheselt pigem randme venitusele, mitte aga luumurrule.
7.3.Isegi raviga viivitus ei tõenda, et kostja oleks rikkunud tervishoiuteenuse osutajana kohustust ja on süüdi kohustuse rikkumises ning rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Kuna pole tõendamist leidnud, et kostja tervishoiuteenuse osutajana rikkust võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 762 tulenevat kohustust, ei ole ka võimalik hinnata, kas raviga viivitamisest on hagejale tekkinud hüvitatav kahju. Mitte üksnes vanglal ei ole vastutus hoolitseda kinnipeetava tervise eest, vaid ka kinnipeetaval endal on kohustus oma tervist kaitsta ning teavitada vanglat oma tervisekaebustest.
7.4.Kostja poolt meditsiiniabi osutamise puhul süülist tegevust ei ole ning hageja ei ole sellise asjaolu esinemist ka tõendanud.
8.Kostja ei vaidle vastu asjaolule, et hagejal diagnoositi luumurd kaks nädalat peale traumat. Kostja hinnangul ei saa sellest siiski automaatselt järeldada lepingu rikkumist. Ei saa eeldada, et igale traumale järgneb kindlasti luumurd ja et sõltumata vigastatud koha kliinilisest pildist ning objektiivsetest asjaoludest on igakordselt eranditeta vajalik röntgenuuringu tegemine. Meditsiiniline uuring, milleks on ka röntgenülesvõtte tegemine, tehakse vastava meditsiinilise näidustuse korral. Arvestades, et röntgenuuringu tegemisel saab isik teatud koguse lisakiiritust, peab meditsiinitöötaja röntgenuuringu näidustamiseks olema veendunud, et kiirgusest tulenev võimalik kahju on väiksem kui selle kasutamisest saadav kasu. Tervekaardi kandest nähtuvalt (ravilugu nr 429) viibis hageja vahetult peale traumat 23.04.2016 meditsiinitöötaja vastuvõtul vanglas, kuid piiratud teenistusliku võimekuse tõttu ei saanud vangla hagejat nädalavahetusel väljapoole vanglat asuvasse traumapunkti viia. 25.04.2016 (ravilugu nr 431) konsulteeris hageja terviseseisundit radioloog, kelle hinnangul olid hageja tervisekaebused iseloomulikud venitusele ning ei anna alust luumurru kahtlustele. 27.04.2016 (ravilugu nr 432) viibis hageja perearsti vastuvõtul, kes hageja kaebuste pinnalt samuti röntgenkontrolli vajalikuks ei pidanud. Seega vahetult peale traumat ei tekitanud hageja terviseseisund meditsiinitöötajates kahtlusi, et tegemist võiks olla luumurruga ja seetõttu röntgeniülesvõtte tegemise vajadust ka ei nähtud.
8.1.Terviseportaali inimene.ee andmete kohaselt on luumurd luu järjepidevuse katkemine kaheks või enamaks osaks ehk fragmendiks. Luumurruga kaasneb peaaegu alati ka ümbritsevate pehmete kudede (lihased, rasvkude, nahk) vigastus. Luumurdu võib liigitada lahtiseks (luumurru kohal esineb haav) või kinniseks. Samuti võib jaotada luumurrud nihketa (nn mõra) või nihkega murdudeks. Luumurdude sümptomid võib jagada kaheks. Esimesed on üldised sümptomid. Nendeks on valu, turse ja verevalum murru piirkonnas, samuti ei saa valu tõttu liigutada läheduses asuvaid liigeseid. Teised sümptomid on ainult luumurrule
2-17-5063 iseloomulikud. Nendeks on jäseme ebanormaalne liikuvusmurru piirkonnas, kuuldav luuotste krõbin ehk krepitatsioonja jäseme deformatsioonehk ebaloomulik kõverdumine murru piirkonnas. Kuivõrd luumurru üldised sümptomid (valu, turse, verevalum) võivad esineda ka ainult pehmete kudede või lihaste vigastuste korral, siis üksnes selliste sümptomite ilmnemisel ei saa eeldada luumurru võimalikkust. Selleks peaksid esinema ka luumurrule iseloomulikud sümptomid. Tervisekaardi sissekannetest nähtuvalt meditsiinitöötajad 23.04.2016, 25.04.2016 ega 27.04.2016 selliseid sümptomeid ei tuvastanud. Pigem nähtub tervisekaardi sissekannetest (ravilood nr 429, 431 ja 432), et luumurrule iseloomulikke sümptomeid (käe liikumine/hoidmine teisiti, käe liikuvus oluliselt piiratud ja turse vms) ei esinenud.
8.2.Hageja väidab, et luumurru õigeaegselt diagnoosimata jätmise tõttu pidi tema kannatama tugevat valu, kuid tervisekaardi kanded hageja väiteid ei kinnita. 23.04.2016 (ravilugu nr 429) tervisekaardi sissekande kohaselt on hagejal valu randme piirkonnas ning siis on hageja saanud ka valuvaigistit. Tervisekaardi kannetest nähtuvalt on hageja peale 23.04.2016 viibinud korduvalt meditsiiniosakonnas vastuvõttudel, kuid mingeid kaebuseid seonduvalt väidetava suure valuga kaebaja meditsiinitöötajatele ei esitanud. On usutav, et talumatu valu korral oleks hageja seda ka meditsiinitöötajatele vastuvõttudel kaevanud. Käevalu kaebas hageja alles 09.05.2016 ning siis teostati hagejale ka koheselt röntgenuuring.
8.3.VÕS § 770 lg 3 sätestab, et vastutuse aluseks olevat asjaolu peab tõendama patsient, v.a juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Kostja leiab, et hagejale osutatud tervishoiuteenust on nõuetekohaselt dokumenteeritud vastavalt sotsiaalministri 18.09.2008 määruse nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise ning nende dokumentide säilitamise tingimused ja kord“ esitatud nõuetele. Käesolevalt ei nähtu asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et hagejale tervishoiuteenuse osutamine oleks nõuetekohaselt dokumenteerimata, millest tulenevalt peab VÕS § 770 lg 3 kohaselt ravivea olemasolu tõendama patsient. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja hinnangul tõendamiskoormis ümber pöördunud, mistõttu tuleb lepingulise vastutuse eeldusi tõendada hagejal.
8.4.Hageja väidete kohaselt oli ta sunnitud jätkama vangla majandustöödel töötamist, kuna tal tööst vabastus puudus ning seega tööst keeldumine oleks arvesse läinud rikkumisena, mis oleks ta tagasi kinnisesse vanglasse toonud. Kostja hageja eeltoodud väidetega ei nõustu. Üldise praktika kohaselt võtab vanglaametnik olukorras, mil kinnipeetav väidab, et ei saa tervislikel põhjustel töötada, ühendust meditsiiniosakonnaga kontrollimaks, kas kinnipeetaval esineb töötamist välistavaid tervisenäidustusi. Arvestades, et tervisekaardi 25.04.2019 (ravilugu nr 431) kande kohaselt ei ole hagejale töötamine soovitatud, oleks see info vanglaametnikule kontrollimisel koheselt teatavaks saanud. Samuti oli hagejal korduvatel meditsiinitöötajate vastuvõttudel käies (nt 27.04.2016, 28.04.2016, 02.05.2016, 07.05.2016) võimalik tööst vabastus küsida. Eluliselt ei ole usutav, et hageja olukorras, mil ta enda sõnul pidi kannatama suuri valusid, lihtsalt jätkas töötamist võtmata midagi ette töölt vabastuse saamiseks. Eelnevale tuginedes on kostja seisukohal, et oli hageja enda soov töötamist jätkata.
8.5.Hageja tervis ei ole luumurru õigeaegse tuvastamata jätmise tõttu halvenenud ning kuivõrd hageja ei ole meditsiinitöötajaid enne 09.05.2016 ka teavitanud, et tema käsi valutaks ning on jätkanud kuni 09.05.2016 ka vangla majandustöödel töötamist, ei tõenda faktilised asjaolud hagejal luumurrust põhjustatud kannatuste esinemist. Hageja käsi fikseeriti kukkumise päeval koheselt sidemega ning ka 09.05.2016 luumurru tuvastamise järgselt jätkati hageja ravi nädala jooksul toetava sidemega. Seega on kostja hageja vigastatud koha
2-17-5063 fikseerinud, et vältida selle liikumist. Isegi kui asuda seisukohale, et kostja oleks pidanud hageja käe muul viisil kui toetava sidemega fikseerima, ei saa järeldada, et nt kohese kipsi paigaldamisega poleks hageja pidanud valu kannatama. Kipsi asetamine vigastatud käele ei ole valuvaigistav ravivõte ja kips ise ei võta valu ära. Seega valu oleks võinud esineda ka lahastatud käe korral. Vaatamata sellele, et hagejale traumajärgselt kipsi ei paigaldatud, fikseeriti hageja käsi toetava sidemega, mida hageja ka ise ei eita. Eelnevast tulenevalt fikseeriti hageja käsi koheselt, et vähendada vigastatud koha liikuvust ja käele rahu anda, mistõttu ei saanud tema valutunnetus olla oluliselt suurem kui nt kipsiga fikseerimise korral.
8.6.Tervishoiuteenuse osutaja vastutab VÕS § 770 lg 1 järgi üksnes oma kohustuste süülise rikkumise ees. Käesoleval juhul ei ole kostja rikkumine diagnoosi- või ravivea näol tuvastatav. Puuduvad tõendid selle kohta, et kostja meditsiintöötajate poolt osutatud ravi ei olnud kvaliteetne või teenusel osutamisel oleks tehtud raviviga. Seega ei ole kostja tervishoiuteenuse osutamise lepingust ja seadusest tulenevaid kohustusi rikkunud. Hageja ei ole tõendanud kostja kohustuste rikkumist, süüd, põhjuslikku seost väidetava rikkumise ja kostja süü vahel. Seega ei esine aluseid, millest tulenevalt kuuluks hageja kahju hüvitamise nõue rahuldamisele. Väited hagejal tekkinud tervisevaeguste, vaevuste ja valu kohta on üldsõnalised ja tõendamata.
8.7.Hageja ei ole esitanud ühtegi põhjendust, miks ta nõuab hüvitist summas 3000 eurot. Kostja leiab, et mittevaralise kahju hüvitisena nõutav summa on alusetult suur isegi juhul, kui oleks tuvastatav tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumine kostja poolt. Eesti kohtupraktikale selline nõude summa ei vasta.
8.8.Hageja on esitanud ka ta taotluse lisada asitõendina 23.04.2016 videosalvestis hageja kukkumise kohta. Kostjal ei ole võimalik nimetatud videosalvestist esitada, kuivõrd nimetatud sündmuse kohta ei ole salvestist tehtud. Samas on kostja seisukohal, et hageja taotlus nimetatud salvestise lisamiseks asitõendina ei ole põhjendatud, kuna vaidlust ei ole selles, kuidas hageja vigastuse sai.
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Esmalt lahendab kohus hageja 31.10.2019 taotluse asja juurde asitõendina 23.04.2016 hageja kukkumise kohta videosalvestise lisamiseks. Kuna hageja ei ole kohtule viidatud videosalvestist esitanud, käsitleb kohus hageja taotlust kui taotlust tõendite kogumiseks.
10.Kohus on seisukohal, et hageja taotlus tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 236 lg 1 sätestab, et tõendi esitamine on menetlusosalise poolt kohtule taotluse esitamine, et kohus hindaks menetlusosalise väidet taotluses nimetatud tõendi vastuvõtmise ja uurimise alusel. TsMS § 236 lg 2 kohaselt kui tõendit esitada sooviv menetlusosaline ei saa tõendit ise esitada, võib ta taotleda kohtult tõendite kogumist. TsMS § 238 lg 1 järgi võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust eelkõige, kui (p 1) tõendatavat asjaolu ei ole vaja tõendada, muu hulgas kui asjaolu ei ole vaidlusalune. Samuti võib kohus TsMS § 238 lg 3 alusel keelduda tõendi vastuvõtmisest või tõendite kogumisest, kui (p 2) tõend ei ole kättesaadav.
11.Hageja soovib, et asitõendina lisataks asja juurde videosalvestis, kus on näha tema kukkumist. Esiteks on kostja selgitanud, et tal ei ole võimalik nimetatud videosalvestist esitada, kuivõrd kõnesoleva sündmuse kohta ei ole salvestist tehtud. Teiseks ei ole hageja taotletud tõendil asjas ka tähtsust, kuna vaidluse all ei ole asjaolu, kuidas hageja vigastuse sai
2-17-5063 (st kukkus). Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja taotluse tõendi kogumiseks rahuldamata TsMS § 238 lg 1 p 1 ja lg 3 p 2 alusel.
12.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
13.Hageja on esitanud kostja vastu tervishoiuteenuse lepingu rikkumisele tugineva mittevaralise kahju hüvitamise hagi. VÕS § 758 lg 1 tähenduses on tervishoiuteenus tegevus tervishoiuteenuse lepingu täitmisel, s.o eelkõige patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbivaatamine, patsiendi teavitamine, nõustamine ja ravimine või muu tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevus. Tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise korral võib hageja nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused: tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud (VÕS § 100, § 770 lg 1); lepingut on rikutud süüliselt (VÕS § 770 lg 1); patsiendil on tekkinud mittevaraline kahju (VÕS § 134); rikkumise ja tekkinud mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); mittevaraline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2, VÕS § 134 lg 1); mittevaraline kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena tervishoiuteenuse osutajale ettenähtav (VÕS § 134 lg 1).
14.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: hageja viibis vaidlusaluse sündmuse ajal Tallinna Vangla avavanglas; hageja kukkus 23.04.2016 (laupäev) Tallinna Vangla avavangla osakonnas majandustöid tehes trepil ning vigastas jalga ja paremat kätt; 23.04.2016 viibis hageja meditsiiniõe vastuvõtul seoses samal päeval kukkumisel tekkinud valuga randme piirkonnas, meditsiiniõde fikseeris käe lahasega, määras valu vaigistava ravi ja suunas hageja Ida-Tallinna Keskhaigla röntgeniuuringusse, kuhu hagejat aga nädalavahetusel vanglaametnike puudumise tõttu ei olnud võimalik viia; 24.04.2016 hageja terviseseisundit ei täpsustatud; 25.04.2016 konsulteeris kostja meditsiiniõde hageja terviseseisundi osas radioloogiga (dr Virkus), kelle hinnangul olid hageja tervisekaebused iseloomulikud venitusele ning ei anna alust luumurru kahtlusele, röntgenit hageja ei vaja, töötada ei ole soovitatud; 27.04.2016 viibis hageja perearsti vastuvõtul, kes hageja kaebuste pinnalt samuti röntgenkontrolli vajalikuks ei pidanud; ajavahemikus 28.04.-07.05.2016 viibis hageja erinevatel meditsiinitöötajate vastuvõttudel; hageja jätkas kuni 09.05.2016 vangla majandustöödel töötamist; 09.05.2016 kaebas hageja käevalu ning talle teostati röntgenuuring ja tuvastati parema kodarluu sissekiildunud nihkumiseta murd, mille järel jätkati hageja ravi nädala jooksul toetava sidemega; 29.12.2016 esitas hageja hüvitisnõude kostjale, mille viimane jättis 03.03.2017 vastusega rahuldamata.
15.Pooled vaidlevad esmalt selle üle, kas kostja on teinud hageja ravimisel diagnoosi- ja ravivea, kui hageja kaebas parema käe valu, kuid ei saanud tema arvates õiget ravi õigel ajal.
16.Arvestades ülaltoodut, tuleb kohtul tuvastada, kas kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust, mille tagajärjel tekkis hagejale väidetavalt mittevaraline kahju ning kas kostja
2-17-5063 vastutab selle kahju tekkimise eest. VÕS § 101 lg 1 p 3 kohaselt võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist, kui võlgnik on kohustust rikkunud. Kohustuse rikkumiseks on VÕS § 100 alusel eelkõige võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine. Hageja väidete kohaselt diagnoosis kostja vigastuse olemuse lähtudes hageja enda terviseseisundi kirjeldusest ning ei võimaldanud hagejale peale kukkumist röntgeniteenust, seda võimaldati hagejale alles kaks nädalat hiljem. Kukkumisjärgne ravi piirdus rõhtsideme ja valuvaigistite manustamisega. Hageja leiab, et kostja jättis ta ilma vajalikust abist ja ravist ning meditsiiniabi mitteandmisega vajalikul viisil põhjustati hagejale põhjendamatuid kannatusi ja valu.
17.Hageja kui patsiendi kohustus on VÕS § 770 lg-s 3 esimesena sõnastatud üldreegli kohaselt tõendada tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu, s.o eelkõige lepingu rikkumist (diagnoosi- ja raviviga) ja põhjuslikku seost rikkumise ning tekkinud kahju vahel (erinorm VÕS § 770 lg 4). Tekkinud mittevaralist kahju peab kirjeldama ja tõendama samuti patsient (hageja), täpsemalt peab ta tõendama nende asjaolude olemasolu, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Kohus on vastavat tõendamiskoormist pooltele eelnevalt ka selgitanud 24.10.2019 määruses (vt tl 84-86). Lisaks on kohus viidatud määruses (p 14) selgitanud, et hinnangu sellele, kas hageja esitatud kaebused viitasid luumurrule või selle kahtlusele ning kas ja missuguseid raviteenuse toiminguid pidi kostja tegema, saab anda meditsiiniasjatundja ehk hageja esitatud väidete kontrollimine nõuab meditsiinilisi eriteadmisi. Kohus lisab, et ka hageja ise on 05.06.2017 menetlusdokumendis märkinud, et hageja esitatud terviseseisundi kirjelduse alusel diagnoosi panemine eeldab meditsiinialaseid teadmisi. Kohus on määruses selgelt välja toonud, et kuna hageja peab tõendama, et kostja ei ravinud teda nõuetekohaselt, peaks hageja esitama ekspertiisi määramise taotluse. Kohtul ei ole meditsiinialaseid teadmisi hindamaks, kas kostja osutatud tervishoiuteenus vastas, arvestades hageja avaldatud kaebusi kostjale ning muid juhtumi asjaolusid, vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal. Meditsiinieksperdi eriteadmistel põhinevat arvamust on vaja ka selleks, et hinnata, kas, arvestades hageja kaebusi kostjale ning arstiteaduse üldist taset, oleks võimalik avastada luumurrule viitavaid tunnuseid varem kui üle kahe nädala hiljem. Ekspert saaks kohtule mh selgitada, kas arvestades seda, mida hageja kostjale avaldas ja samuti seda, mida kostja väitis, et hageja neile avaldas, ning muude raviteenuse osutamise jaoks oluliste asjaolude korral on piisav hageja kui patsiendi ülevaatamine ja tema käe fikseerimine lahasega ning valu vaigistava ravi määramine või eeldab arstiteaduse üldine tase mingite muude toimingute tegemist. Samuti oleks vaja eelduslikult selgitada, kas röntgeni tegemine oleks olnud nõutav ning kas juhul, kui midagi nõutavast jäeti tegemata, oleks selle tegemine võinud aidata luumurru tagajärgi leevendada. Hageja ei ole vaatamata kohtu eelnevatele selgitustele esitanud ekspertiisi määramise taotlust (ega muidu tõendeid). Seega ei ole hageja tõendanud tervishoiuteenuse osutaja (kostja) vastutuse aluseks olevat asjaolu, s.o lepingu rikkumist (diagnoosi- ja raviviga) ja põhjuslikku seost rikkumise ning tekkinud kahju vahel.
18.Kohus märgib seoses poolte väidetega täiendavalt järgmist. Praegusel juhul on kostja raviteenuse osutamist dokumenteerinud (vt käesoleva otsuse p 14; tl 3, 17-29, 39, 61-74). Seejuures on ka hageja ise esitanud kohtule väljavõtte oma tervisekaardist ning väitnud, et selles on näha, et ta on pöördunud korduvalt meditsiinitöötajate poole (vt tl 16-29). 31.10.2019 menetlusdokumendis on hageja väitnud, et kostja meditsiiniosakond ei ole fikseerinud, et hageja küsis korduvalt valuvaigisteid, kuna käsi tegi valu. Seejuures ei ole hageja täpsustanud, millal ta kostja poole pöördus, mida pole fikseeritud. Vaidlus puudub, et juba kukkumisega samal päeval sai hageja kostjalt valuvaigistid. Samuti on hageja ise 31.10.2019 menetlusdokumendis avaldanud, et 09.05.2016 kui käevalu ei kahanenud enam ka
2-17-5063 valuvaigistitega, pöördus ta arsti poole ja palus röntgenit. Ka selle üle puudub poolte vahel vaidlus. Küll aga nähtub hageja avaldatust, et selle ajani (09.05.2016) tarvitas ta valuvaigisteid, mis olid saadud kostjalt, ning valuvaigistid kahandasid käevalu. Seega kehtib tõendamisel tavapärane kord, st kostja võimaliku vastutuse aluseks olevaid asjaolusid (välja arvatud süü puudumine) peab tõendama hageja.
18.1.Kostja ei vaidle vastu asjaolule, et hagejal diagnoositi luumurd kaks nädalat peale traumat. Samas ei saa üksnes sellest automaatselt järeldada lepingu rikkumist. Vaidlustamata asjaolude kohaselt fikseeriti hageja parem käsi kukkumise päeval (23.04.2016) koheselt sidemega (vt tl 61) ning ka 09.05.2016 luumurru tuvastamise järgselt jätkati hageja ravi nädala jooksul toetava sidemega, st mingit muud ravi (kipsi paigaldamist) hagejale täiendavalt ei määratud (vt tl 61 pöördel). Asjas esitatud tõenditest saab järeldada, et vigastatud käele kipsi paigaldamine ise ei võta valu ära. Nimelt nähtub hageja tervisekaardi väljavõttest, et 18.11.2016 hageja libises ja kukkus töö juures, hageja pöördus ITK EMO osakonda, kus talle pandi vasakule käele kipslongett kaheks nädalaks. Edasi nähtub, et hageja kaebas kostjale ikkagi vasaku käe valu vähemalt kuni 14.12.2016 (vt tl 61-74).
18.2.Hageja väidete kohaselt oli ta sunnitud jätkama vangla majandustöödel töötamist, kuna tal tööst vabastus puudus ning seega tööst keeldumine oleks arvesse läinud rikkumisena, mis oleks ta tagasi kinnisesse vanglasse toonud. Kostja on selgitanud, et üldise praktika kohaselt võtab vanglaametnik olukorras, mil kinnipeetav väidab, et ei saa tervislikel põhjustel töötada, ühendust meditsiiniosakonnaga kontrollimaks, kas kinnipeetaval esineb töötamist välistavaid tervisenäidustusi. Arvestades, et tervisekaardi 25.04.2019 (ravilugu nr 431) kande kohaselt ei ole hagejale töötamine soovitatud, oleks see info vanglaametnikule kontrollimisel koheselt teatavaks saanud. Samuti oli hagejal korduvatel meditsiinitöötajate vastuvõttudel käies (nt 27.04.2016, 28.04.2016, 02.05.2016, 07.05.2016) võimalik tööst vabastus küsida. Kohus nõustub kostjaga, et eluliselt ei ole usutav, et hageja olukorras, mil ta enda sõnul pidi kannatama suuri valusid, lihtsalt jätkas töötamist, võtmata midagi ette töölt vabastuse saamiseks.
19.Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja lepingurikkumine tuvastamist leidnud. Seetõttu puudub vajadus analüüsida käesolevas otsuses küsimust tervishoiuteenuse osutaja vastutusest (VÕS § 770 lg 1) ning tuvastada väidetava kahju tekkimisega seonduvad asjaolud.
20.Kohus lisab eelnenule, et kuigi hageja on tuginenud nõude esitamisel kostja lepingulise kohustuse väidetavale rikkumisele, ei oleks VÕS § 1044 lg-s 3 sätestatut arvestades tsiviilasja lahendamisel põhimõtteliselt välistatud ka deliktiõiguse normide kohaldamine. Samas ei muudaks õigussuhte taoline kvalifitseerimine kohtu lõppjäreldusi hageja nõude põhjendatuse osas.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
21.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jättis hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud asjas jätta hageja kanda.
2-17-5063
22.Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama paragrahvi 2. lõike järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kostja ei ole taotlenud hagejalt oma menetluskulude väljamõistmist ning asja materjalidest nähtuvalt kostjal ka menetluskulud puuduvad.
23.Kohus märgib täiendavalt, et riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 12 järgi ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise hagi läbivaatamise eest. Seega jätab kohus hageja menetlusabi taotluse tähelepanuta.
24.TsMS § 178 lg-st 1 lähtudes saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kruusel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.