Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.03.2020, Tallinn
Tsiviilasja number
2-19-3393
Tsiviilasi
QQ (Q) ja EE (E) hagi XX (X) vastu võla saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21.05.2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
53 498.36 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja I/vastustaja QQ (isikukood XXXXXXXXXXX) Hageja II/vastustaja EE (isikukood XXXXXXXXXXX) Hagejate/vastustajate lepinguline esindaja Ülli Kastepõld Kostja/apellant XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Jana Kitter
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 21.05.2019 otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
5.Mõista XX-lt välja QQ ja EE kasuks solidaarselt apellatsioonimenetluse kulude hüvitis 130 eurot.
6.Mõista XX-lt välja QQ ja EE kasuks solidaarselt viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras apellatsioonimenetluse kulude hüvitise 130 euro tasumisega viivitamise korral alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.
Edasikaebamise kord ja tähtajad Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hagejate nõue
1.05.03.2019 esitasid hagejad maakohtule hagi, milles paluvad kostjalt välja mõista põhivõla 39 240 eurot, sissenõutavaks muutunud seadusjärgse viivise 10 119.16 eurot ja lisanduva viivise. Hagejad taotlesid, et rahaline kohustus tuleb täita hageja II pangakontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda.
2.01.01.2014 andsid hagejad kostjale üle 40 240 eurot ja kostja kohustus vastavalt laenulepingule tagastama saadu hiljemalt 01.01.2015. Võlgnik on teinud vaid ühe tagasimakse 08.02.2017 1000 eurot. Kostja võlgneb hagejatele põhisumma 39 240 eurot ning seadusjärgse viivise 6773.55 eurot perioodi 01.01.2015–07.02.2017 eest laenusummalt 40 240 eurot ja viivise 3345.61 eurot perioodi 08.02.2017–04.03.2019 eest laenusummalt 39 240 eurot. Hagejad on kostjalt nõudnud laenuks saadud raha tagastamist ja kostja on andnud lubadusi võla tasumiseks. Mh lubas kostja 2017. a augustis, et kui müüb maha korteri, siis tasub võla. Hüpoteeklaen AS ostis ära kostja korteri, aga laenu tagastamist ei toimunud.
3.Hagejate nõue ei ole aegunud. Kostja on sms-vestluses võlga tunnistanud. Väide, et keegi teine on saatnud sõnumeid kostja mobiiltelefonilt, ei ole tõsiseltvõetav. Lisaks on kostja võla osaliselt tasunud, s.o 08.02.2017 1000 eurot HH pangakontole. Kuna hagejad olid sunnitud laenama raha HH-lt põhjusel, et kostja raha kokkulepitud ajal ei tagastanud, maksis 08.02.2017 kostja 1000 eurot otse HH pangakontole. Hagejad ei ole väitnud, et laenasid kostjale enda sääste. Kostjale on teada, et laenatud summa oli suures osas HH raha, mille ta oli saanud korteri müügist. Raha ei antud üle korraga, kostja sai erinevaid summasid sularaha erinevatel aegadel ja 2014. a lepingus fikseeriti laenu jääk. Sarnaseid vahekokkuvõtteid on allkirjastatud poolte vahel ka varem. Laenusummast umbes 1⁄4 moodustasid hageja II säästud. Hageja I kinnitas, et üheski varasemas kohtumenetluses ei ole ta laenulepingut tõendina kasutanud. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hagejate nõue on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lõike 1 järgi aegunud. Arvestades, et laenulepingu järgi oli tagastamise tähtajaks 01.01.2015, möödus nõude esitamise tähtaeg 01.01.2018. Hagejad pöördusid kohtusse 05.03.2019. Aegumine ei ole katkenud. Kostja ei ole nõuet tunnistanud. HH ei olnud laenulepingu osapooleks, seega ei saa temale tehtud ülekanne olla käsitletav laenulepingu täitmisena.
5.Laenuleping oli olemuselt näilik. Hagejal I oli vaja kasutada seda tõendina tema vastu esitatud elatise asjas, et tõendada vara puudumist. Seega palus hageja I kostjal allkirjastada laenuleping ja sularaha üleandmise-vastuvõtmise akt, et kasutada seda tõendina teises kohtuvaidluses. Eeltoodust tulenevalt on laenuleping tühine. Kostja ei ole selle alusel raha saanud. Hagejatel ei olnud 40 240 euro andmiseks raha. Esimese astme kohtu otsus
6.Harju Maakohus jättis 21.05.2019 otsusega rahuldamata kostja taotluse aegumise kohaldamiseks ja rahuldas hagi. Kohus mõistis kostjalt hagejatele solidaarselt välja 49 359.16 eurot, millest 39 240 eurot on laenulepingu nr 1/2014 alusel antud tagastamata laenu põhisumma ja 10 119.16 eurot 04.03.2019 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis. Samuti mõistis kohus kostjalt solidaarselt hagejatele välja sissenõutavaks muutunud viivise kohtuotsuse tegemise seisuga 670.84 eurot ning viivise alates 22.05.2019 seadusjärgses määras kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hagejatele solidaarselt välja menetluskulu hüvitise 1620 eurot koos viivisega.
7.Vaidlus puudub, et hagejad ja kostja on allkirjastanud 01.01.2014 laenulepingu nr 1/2014, mille kohaselt hagejad annavad kostjale laenu 40 240 eurot. Sularaha üleandmise-vastuvõtmise aktiga on kinnitatud summa kostjale üleandmine. Kostja on esitanud hagile kaks põhilist vastuväidet: 1) nõue on aegunud; 2) ta ei ole füüsiliselt hagejatelt laenu saanud ja leping oli näilik.
8.Maakohus tugines TsÜS § 146 lõikele 1 ning § 158 lõigetele 1 ja 2. Hagejad leidsid, et nõue ei ole aegunud, sest kostja on võlga tunnistanud ja lubanud selle tasuda, lisaks välistab nõude aegumise maksekorraldus, millega kostja maksis 08.02.2017 HH pangakontole 1000 eurot. Tunnistaja HH ütlustest nähtub kohtu hinnangul veenvalt, et kõnealuse makse eesmärgiks oli tagastada osaliselt hagejatega sõlmitud laenulepingu alusel saadud laenu. Tunnistaja kinnitas hagejate versiooni, et kostjale laenatud summa oli suures osas HH raha, mille ta oli saanud enda korteri müügist ning et poolte kokkuleppel kostja poolt 08.02.2017 otse tunnistajale makstud 1000 euro näol oli tegemist kostja laenulepingust tuleneva kohustuse täitmisega. Seadus ei keela laenulepingust tuleneva kohustuse täitmist poolte kokkuleppel ka kolmandale isikule. Hagejad on sellist kohustuse täitmist aktsepteerinud ning kohtus kostjalt nõutavast laenusummast 1000 eurot maha arvanud. Kuigi tunnistaja on hagejate lähisugulane, ei tekkinud kohtul tunnistaja ülekuulamisel kahtlusi tema ütluste usaldusväärsuses, kuivõrd need olid kohtu hinnangul järjepidavad ja loogilised.
9.Tunnistaja selgitas seoses temale kostja poolt ülekantud 1000 euroga, et mingeid muid kohustusi kui hagejate ja kostja vahelisest laenusuhtest tulenev võlg kostjal tunnistaja ees ei olnud. Ka nimetatud tunnistaja selgitus on kooskõlas tõenditega. Kuigi kostja väitis hagejate ja kostja vaheliste muude võlasuhete olemasolu, jäid kostja väited ebamäärasteks ning paljasõnalisteks. Tunnistaja ütlused ei kinnitanud mh kostja
versiooni, mille kohaselt olevat ta 1000 eurot üle kandnud HH palvel seoses tema kolimisega. Pealegi on kostja versioonid antud küsimuses vastuolulised: kui esialgses vastuses hagile väitis kostja, et makse tunnistajale olevat tehtud kolimiseks tunnistaja enda palvel, siis hilisemas vastuses väitis kostja, et makse seoses kolimisega olevat tehtud hoopis hageja I palvel, kes aga samuti kostja versiooni ei kinnitanud.
10.Vastuolulised olid ka kostja väited seoses hagejate esitatud sms-sõnumitega. Algselt väitis kostja, et ta ei ole kindel sõnumite olemasolus, kuid igal juhul ei tõendavat need kostja poolt mingite nõuete tunnustamist hagejate ees. Samas kohtuistungil väitis kostja seoses samade sõnumitega, et kirjavahetus küll oli, kuid see ei puudutavat pooltevahelist laenulepingut, vaid mingit muud rahalist kokkulepet. Kostja väitel oli poolte vahel arusaamatus varasema laenu tasumise osas ja seetõttu olevat kostja olnud nõus kompromissina maksma 5000 eurot. Kohtule esitatud sms-sõnumitest ei nähtu, et kostja oleks hagejatele pakkunud raha kompromissina ja viidanud erimeelsustele varasema laenusuhte asjus. Kohtu arvates ei kinnita sms-sõnumid eraldivõetuna, et kostja oleks selgesõnaliselt tunnistanud laenulepingust 1/2014 tulenevat hagejate nõuet. Samas koos tunnistaja ütlustega ja arvestades kostja väidete vastuolulisust kinnitab kostja lubadus maksta 5000 eurot siiski kohtu siseveendumust selles, et kostja oli hagejatelt laenu saanud ning selle tagasimaksmist lubanud. Kostja ei esitanud kohtule tõendeid ühegi muu pooltevahelise laenusuhte või kostja ja tunnistaja vahelise laenusuhte olemasolu kohta lisaks hagejate esitatud laenulepingule 1/2014.
11.Kokkuvõtlikult on kohtu arvates tõendatud, et kostja tagastas 08.02.2017 maksekorraldusega 1000 eurot osaliselt hagejatega sõlmitud laenulepingu nr 1/2014 alusel saadud laenu, tunnustades seega laenulepingust tulenevat hagejate nõuet ja katkestades vastavalt TsÜS §-le 158 nõude aegumistähtaja kulgemise. Aegumine algas pärast katkemist TsÜS § 158 lõike 1 alusel uuesti ning arvestades TsÜS §-s 146 sätestatud tehingust tuleneva nõude kolmeaastast aegumistähtaega ei olnud hagejate nõue hagi esitamise hetkeks 05.03.2019 aegunud. Seega jättis kohus kostja taotluse hagejate nõude suhtes aegumise kohaldamiseks rahuldamata.
12.Järgnevalt hindas kohus kostja väidet laenulepingu rahatuse ja näilikkuse kohta. Kohus selgitas 29.04.2019 määruses pooltele, et kui hagejad on tõendanud laenulepingu olemasolu, pöördub mh ümber tõendamiskoormus ja kostja peab omakorda tõendama, et laenulepingu alusel võlga tegelikult ei ole. Kohus märkis, et mh peab kostja tõendama väidetud näilikkust. Vaatamata kohtu selgitusele ei esitanud kostja tõendeid, mis kinnitaksid pooltevahelise laenulepingu rahatust ja näilikkust. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et laenulepingu rahatuse tõendamiskohustus lasub kostjal, kes peaks tõendama, et ta lepinguga ettenähtud raha ei saanud (vt lahendid nr 3-2-1-147-05 (punktid 11–14), 3-2-1-104-02, 3-2-1-83-05). Seoses kostja väidetud laenulepingu näilikkusega jagas kohus ühtlasi hagejate seisukohta, et ei ole eluliselt usutav, et kostja äritegevuses rahaliste tehingute eest vastutava inimesena andnuks allkirja rahatule laenulepingule ja nõustunuks seega olema kaasosaline väidetavas seaduserikkumises ainuüksi põhjusel, et hageja I olevat soovinud luua perekonnavaidluses kohtus kasutamiseks näiliku ning ebaõige tõendi.
13.Kuivõrd kostja ei ole laenulepingu väidetavat rahatust ega näilikkust tõendanud, lähtus kohus vaidlustamata asjaolust, et hagejad ja kostja on allkirjastanud 01.01.2014 laenulepingu nr 1/2014, mille kohaselt hagejad andsid kostjale laenu 40 240 eurot ning sularaha üleandmise-vastuvõtmise aktiga on kinnitatud antud summa kostjale üleandmine. Kostja kohustust laenu tagastamiseks ei muuda asjaolu, et hagejate
kinnitusel laenatud raha ei antud üle korraga, vaid kostja sai erinevaid summasid sularahas erinevatel aegadel ja laenulepingus fikseeriti laenu jääk. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lõikest 2 tulenevalt on mistahes võlasuhte pooltel õigus kokku leppida, et vastava kohustuse täitmine võlgnetakse kohustatud isiku poolt õigustatud isikule laenuna.
14.Lisaks on Riigikohus lahendi nr 3-2-1-96-11 punktis 12 selgitanud, et kehtiva õiguse kohaselt on laenusaajal kohustus tõendada, et ta on võlausaldajale laenu tagasi maksnud. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks hagejatele laenu tagasi maksnud rohkem, kui hagejate poolt arvesse võetud 1000 eurot.
15.Eeltoodud põhjendusi arvestades tuleb hagi rahuldada, sest kostja vastuväited ei leidnud kohtus kinnitust. Hagejad nõuavad kostjalt võla väljamõistmist hagejate kui solidaarvõlausaldajate kasuks. Kuivõrd hagejad nõuavad kostjalt laenu tagastamist (lähtudes algsest laenusummast 40 240 eurot ja arvestades tasutud 1000 eurot) ning laenu tagastamise tähtaeg vastavalt laenulepingule on saabunud, tuleb kostjalt hagejatele solidaarselt välja mõista tagastamata laenu põhisumma 39 240 eurot.
16.Lisaks eeltoodule kuulub rahuldamisele ka viivisenõue seadusjärgse viivise saamiseks. Kohus tugines VÕS § 113 lõikele 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 367. Kuna laenusumma tagastamise tähtaeg vastavalt pooltevahelisele laenulepingule oli 01.01.2015, saavad hagejad viivist nõuda järgmisest päevast. Seadusjärgse viivise suuruseks perioodi 02.01.2015–07.02.2017 eest (st kuni laenu osalise tagastamiseni) laenusummalt 40 240 eurot on 6794.80 eurot. Seadusjärgse viivise suuruseks perioodi 08.02.2017–04.03.2018 (arvestusest kuni 04.03.2018 on lähtutud ka hagis) eest laenusummalt 39 240 eurot on 3354.21 eurot ning perioodi 05.03.2019 kuni otsuse tegemiseni 21.05.2019 eest on viivis 670.84 eurot.
17.Eeltoodut arvestades rahuldas kohus hagi. Kohus ei hinnanud eelnevalt käsitlemata poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi rahuldamise osas.
18.Kuivõrd kohus tegi otsuse kostja kahjuks, jäid menetluskulud kostja kanda. Kohus pidas hagejate menetluskulusid põhjendatuks täies ulatuses, s.o riigilõiv 1100 eurot ja õigusabikulud 520 eurot (8h eest tunnitasuga 65 eurot (käibemaksuta)), seega kokku 1620 eurot, mille kohus kostjalt hagejatele välja mõistis. Hagejad esitasid ka TsMS § 177 lõikele 4 vastava taotluse, mille kohus rahuldas. Apellatsioonkaebus
19.18.06.2019 kaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks lahendamiseks.
20.Hagejad ei ole tõendanud laenulepingu alusel raha üleandmist. Hagis väitsid hagejad, et andsid 01.01.2014 kostjale üle 40 240 eurot ning tõendasid nimetatud asjaolu hagile lisatud raha üleandmise aktiga. 13.05.2019 seisukohas aga märkisid, et raha ei antud üle korraga, vaid kostja sai erinevaid summasid erinevatel aegadel ja 2014. a lepingus fikseeriti laenu jääk. Kuivõrd hagejad ise kinnitasid, et 01.01.2014 ei toimunud 40 240 euro üleandmist, ei saa raha üleandmise aktiga lugeda tõendatuks laenu andmist 40 240 eurot. Raha üleandmise akt ei kinnita hagejate väiteid varasemate raha üleandmiste kohta. Seega on laenuleping rahatu. Lisaks ei ole eluliselt usutav, et nii suure võlgnevuse
olemasolul (sh, et laenati kostjale mitte enda raha, vaid enamuses lähedase sugulase raha) ei pöördunud hagejad kohtusse mitmete aastate jooksul peale maksetähtaja möödumist.
21.Hagejad ei ole tõendanud, et neil oli rahaline võimalus laenata kostjale 40 240 eurot. Kohus on tõendeid valesti hinnanud. Ei saa lugeda tõendatuks, et hagejad andsid laenu HH-lt saadud raha eest. Arvestades, et HH kinnitas tunnistajana, et müüs korteri 2008– 2009. a ning andis emale raha osade kaupa, jääb korteri müügi ning laenulepingu sõlmimiseni piisav aeg, mis võimaldas hagejal II kasutada tütrelt saadud raha muudeks tehinguteks. Kostja ei nõustu kohtu poolt tema tõendi kogumise taotluse (hagejate tuludeklaratsioonid) rahuldamata jätmisega põhjusel, et hagejad ei tugine menetluses sellele nagu oleksid nad kostjale laenanud oma sääste. 1⁄4 summast 40 240 eurot on 10 060 eurot, mis on piisavalt suur vaba raha isiku jaoks, kes töötab koristajana. Hageja II tuludeklaratsioonid näitaksid hageja II sissetulekuid, mille arvelt ei oleks tal olnud võimalik kostjale 10 060 eurot laenata. Kostja kohustus on tõendada, et tema ei saanud hagejatelt raha, millise asjaolu tõendamise võimalused on piiratud. Kostja saabki seda tõendada nt asjaoluga, et laenuandjal ei olnud laenamiseks raha. Kohus ei ole piisavalt uurinud, kas hagejal II oli vahendeid kostjale laenu andmiseks lepingu sõlmimise/raha üleandmise ajal.
22.Kostja ei nõustu, et tema poolt HH-le 1000 euro tasumisest saab järeldada laenulepingu tunnustamist, mistõttu aegumine katkes. Hagejate väited ja tunnistaja ütlused on vastuolus. Hagejad väitsid 16.04.2019 menetlusdokumendis, et „kui kostja kokkulepitud ajaks võlga ei tasunud, sattusid hagejad keerulisse majanduslikku olukorda ning tekkisid kohustused HH’i ees, kes mõistab küll, et probleem on kostjas, kes enda rahalisi kohustusi hagejate ees ei täida, ent soovib siiski, et kostja maksaks võlgnetava raha otse tema pangakontole. Kõik osapooled, kaasa arvatud kostja, on olukorda aktsepteerinud – kuna hagejad olid sunnitud laenama raha HH’ilt põhjusel, et kostja raha kokkuleppelisel aja ei tagastanud, maksis 08.02.2017 kostja 1000 eurot otse HH’i pangakontole.“ HH ütlustest 15.05.2019 istungil aga nähtub, et kostja tegi talle 08.02.2017 ülekande 1000 eurot põhjusel, et just tunnistaja vahenditest oli kostjale väidetavalt hagejate poolt antud laen. Kohus rikkus tunnistaja ülekuulamisel TsMS § 262 lõikeid 4 ja 7, esitades suunavaid küsimusi. Antud asjaolu ning see, et tunnistaja on hagejate lähisugulane, annab alust kahelda ütluste usaldusväärsuses. Lisaks jääb arusaamatuks, kuidas kohus jõudis järeldusele, et koos tunnistaja ütlustega ja arvestades kostja väidete vastuolulisust, kinnitab kostja lubadus maksta 5000 eurot kohtu siseveendumust selles, et kostja oli hagejatelt laenu saanud ning selle tagasimaksmist lubanud. Hagi lisas 4 ei ole näha kuupäeva, eriti sõnumi juures, milles kostja räägib lubadusest maksta 5000 eurot. Seega on arusaamatu, kuidas kohus on saanud sellest järeldada, et hagejate nõue kostja vastu ei ole aegunud. Kostjale jääb ka arusaamatuks, kuidas on kohus saanud tunnistaja ütlustest järeldada, et poolte vahel ei olnud muid kui kõnealusest laenulepingust tulenevaid õiguslikke suhteid. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus vääralt, et nõue ei ole aegunud.
23.Maakohus jättis olulises osas täitmata eelmenetluse ülesanded. Kohus tegi otsuse üllatuslikult kiiresti. Kohus rikkus TsMS § 217 lõikest 2, § 199 lõikest 7 ja § 201 lõikest 1 tulenevaid kostja õigusi sellega, et ei kutsunud teda isiklikult istungile ütluste andmiseks ning põhjendas seda esindaja olemasoluga. Arvestades käesolevas asjas kirjalike tõendite vähesust ning poolte positsioonide erinevust rikkus kohus TsMS § 2681 jättes kasutamata kohtule antud õigust mõlema poole vande all ülekuulamiseks.
Vastustajate seisukoht
24.Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
25.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt asja lahendamisel olulisi menetlusõiguse rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis oleks viinud ebaõige lõpplahendi tegemiseni. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lõige 6). Maakohtu otsus jääb muutmata ja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kolleegium jaotab ning määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulud (TsMS § 657 lõike 1 punkt 1, § 173 lõige 1, § 174 lõige 3).
26.Vastuseks kaebuse väidetele selgitab kolleegium järgmist. Kaebaja on seisukohal, et maakohus jättis asja lahendades tähelepanuta, et laenusumma üleandmist 01.01.2014 ei toimunud. Kolleegium sellise väitega ei nõustu. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt ei tuvastanud maakohus laenusumma üleandmist lepingu allkirjastamisel. Maakohus tuvastas, et tegemist oli varasemalt sularahas osade kaupa antud laenude jäägiga, mille kirjalikult fikseerimiseks lepingudokument ja akt koostati ning allkirjastati. Kolleegium nõustub maakohtuga, et VÕS § 396 lõike 2 kohaselt on selliselt laenu tagastamise kohustuse fikseerimine lubatud. Kostja väited laenuraha mittesaamise (lepingu rahatuse) kohta lükkas hagejate tõendite kogum ümber.
27.Tsiviilasja materjalid annavad aluse nõustuda apellandiga, et hagejad muutsid menetluses (osaliselt) väiteid laenu andmise/ osaliselt tagasi saamise eluliste asjaolude kohta. Samas ei olnud tegemist hagi aluse muutmisega TsMS § 376 lõike 1 mõistes, kuna algusest peale oli hagejate väide, et kostja sai neilt laenuks raha ega ole seda tagastanud. Maakohus ei lähtunud otsuse tegemisel hagejate väidetest, vaid nendest elulistest asjaoludest, millised leidsid kogutud tõenditega tõendamist. Eluliste asjaolude muutmist menetluse kestel saab ette heita ka kostjale endale (vt maakohtu otsuse põhjenduste punkt 17). Seega kokkuvõttes olid pooled kohtu ees ja jaoks võrdses positsioonis nagu näeb ette TsMS § 7.
28.Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt tõendite ebaõiget hindamist ega näe alust ümberhindamiseks. Kolleegium on tsiviilasja materjalidega tutvumise, sh tunnistaja ütluste salvestise ärakuulamise, järgselt seisukohal, et maakohus hindas kogutud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lõikega 1. Nimetatud sätte kohaselt hindab kohus seadusest tulenevalt kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades mh poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Käesolevas asjas sellised kokkulepped puuduvad. Sama sätte lõike 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Maakohus hindas kogumis poolte esitatud dokumentaalseid tõendeid ja kohtuistungil kogutud tunnistaja ütlusi. Maakohtu järeldused on loogilised ja kooskõlas tõendite sisuga.
29.Kolleegium ei tuvastanud olulisi menetlusõiguse rikkumisi tunnistajalt ütluste võtmisel. Asjaolu, et kohus küsis tunnistajalt küsimusi ka selliste eluliste asjaolude kohta, mida hagejad ei olnud tõendi kogumise taotluses selgelt esile toonud, ei anna alust jätta tunnistaja ütlusi siiski selles osas tähelepanuta. Kohtuistungi protokolli salvestise
ärakuulamisel tuvastas kolleegium, et maakohus esitas tunnistajale küsimusi, mille kogumi eesmärgiks oli kontrollida tunnistaja ütluste veenvust ja mõista ütluste sisu, mis kokkuvõttes aitas kaasa kohtul vajaliku siseveendumuse kujunemisele. Seega tegutses kohus kooskõlas eesmärgiga lahendada asi õigesti (TsMS § 2).
30.Kolleegiumi hinnangul ei anna alust kaebuse rahuldamiseks apellandi etteheide maakohtule täiendavate dokumentaalsete tõenditena hagejate viimase 5 aasta tuludeklaratsioonide kogumata jätmine. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega 15.05.2019 istungil taotluse rahuldamata jätmise kohta. Kolleegium on lisaks seisukohal, et isegi kui tegemist oleks olnud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulise rikkumisega (TsMS § 656 lõike 1 punkt 5), oleks tegemist rikkumisega, mida ringkonnakohus saaks ise parandada (TsMS § 652 lõiked 3, 4). Samas kostja ei esitanud kaebuses korduvat tõendite kogumise taotlust.
31.TsMS § 2681 rakendamine on kohtu diskretsiooniotsustus, millesse menetlusosalised ega kõrgema astme kohtud sekkuda ei saa. Kui kostja leidis, et ta ei suuda asjas tähtsust omavat elulist asjaolu muude tõenditega tõendada, oli tal võimalik TsMS § 267 lõike 1 alusel taotleda vastaspoole ülekuulamist vande all. Seda menetluslikku õigust kostja ei kasutanud.
32.Kui kostja oleks soovinud isiklikult istungil osaleda, oleks tal tulnud seda kohtule selgelt avaldada ja paluda istung sel põhjusel edasi lükata. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja esitas 09.05.2019 tingimusliku taotluse, pannes istungi edasilükkamise sõltuma kohtu tahtest (t lk 45). Kuna tegemist ei ole tsiviilasjaga, milles pooled peaksid seadusest tulenevalt isiklikult istungil viibima (TsMS § 346), oli maakohtul õigus otsustada istungit mitte edasi lükata, seda enam, et kostja oli menetluses esindatud lepingulise esindaja kaudu (TsMS § 414 lõiked 2, 3). TsMS § 217 lõike 5 kohaselt on esindajal selle menetlusosalise õigused ja kohustused, keda ta esindab ja esindaja tehtud menetlustoiming loetakse tehtuks esindatud menetlusosalise poolt.
33.Asja kiire (2,5 kuu jooksul) lahendamisega täitis maakohus TsMS §-s 2 sätestatud ülesannet lahendada tsiviilasi võimalikult väikeste kuludega. Kuna asi on lahendatud seejuures ka õigesti, oli tegemist konkreetse asja jaoks mõistliku lahendamise ajaga ning vastupidised etteheited maakohtule ei ole asjakohased.
34.Menetluskulud jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda.
35.TsMS § 174 lõike 3 kohaselt määrab ringkonnakohus rahaliselt kindlaks apellatsioonimenetluses vastustajatele hüvitamisele kuuluvate menetluskulude suuruse. Menetluskulude nimekirja kohaselt koosneb vastustajate kulu lepingulise esindaja õigusabi tasust kokku 2h eest tunnitasuga 65 eurot, kokku 130 eurot. Vastustajad kinnitavad, et kulud on seotud käesoleva apellatsioonimenetlusega. Ringkonnakohus on seisukohal, et taotletavad kulud on täies ulatuses TsMS § 175 lõike 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud. 2h kaebusele vastamiseks ja vastuse kohtule esitamiseks vastab tehtud toimingute sisule ja mahule, arvestades, et vastuse koostamisele pidi eelnema kaebusega tutvumine.
36.TsMS § 177 lõike 4 alusel kuulub rahuldamisele vastustajate taotlus kohustada apellanti tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist käesoleva lahendi jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni.
(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv Peeter Pällin Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.