Hageja I: G P (isikukood xxxx, elukoht xxxx); Hageja II: R P (isikukood xxxx, elukoht xxxx); Hagejate lepinguline esindaja: Ülli Kastepõld (e-post: [email protected]); Kostja: Y K (isikukood xxxx, elukoht xxxx); Kostja lepinguline esindaja: Aleksandra Bolšakova (Stabimer Õigusbüroo OÜ, e-post: [email protected]).
Kohtuistungi aeg Kohtuistungil osalesid
15.05.2019 Hagejate lepinguline esindaja: Ülli Kastepõld, hageja G P Kostja lepinguline esindaja: Aleksandra Bolšakova
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata kostja taotlus hagejate nõude suhtes aegumise kohaldamiseks.
2.Rahuldada hagi.
3.Mõista kostjalt Y K (isikukood xxxx) hagejate G P (isikukood xxxx) ja R P (isikukood xxxx) kasuks solidaarselt välja 49 359,16 eurot, millest 39 240 eurot on pooltevahelise laenulepingu nr 1/2014 alusel antud laenu tagastamata põhisumma ja 10 119,16 eurot sissenõutavaks muutunud ja hagejate poolt taotletud viivis perioodi 02.01.2015 kuni 04.03.2019 eest.
Mõista kostjalt Y K (isikukood xxxx) hagejate G P (isikukood xxxx) ja R P (isikukood xxxx) kasuks solidaarselt välja sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 05.03.2019 kuni kohtuotsuse tegemiseni 21.05.2019 eest summas 670,84 eurot.
5.Mõista kostjalt Y K (isikukood xxxx) hagejate G P (isikukood xxxx) ja R P (isikukood xxxx) kasuks solidaarselt välja viivis hagejate põhinõudelt (39 240 eurot) alates 22.05.2019 võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.
6.Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine: 6.1 Jätta menetluskulud kostja Y K kanda. 6.2 Mõista kostjalt Y K hagejate G P ja R P kasuks solidaarselt välja menetluskulud summas 1620 eurot.
2-19-3393 6.3 Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1620 eurot) tuleb kostjal tasuda hagejatele solidaarselt käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJATE NÕUE JA SELLE PÕHJENDUSED
1.G P ja R P (hagejad) esitasid 05.03.2019 Harju Maakohtule hagiavalduse Y K (kostja) vastu võla nõudes ja 14.03.2019 hagi täpsustuse. Hagiavalduses taotlevad hagejad välja mõista kostjalt hagejate kasuks
359,16 eurot, millest 39 240 eurot on põhivõlg ja 10 119,16 eurot seadusjärgne viivis, samuti taotlevad hagejad välja mõista kostjalt viivis tasumata põhivõlgnevuselt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates 05.03.2019 kuni kohustuse täieliku täitmiseni ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hagejad taotlevad, et rahaline kohustus tuleb täita R Pi pangakontole nr xxxx.
2.01.01.2014 andsid hagejad kostjale üle raha summas 40 240 eurot ja kostja kohustus vastavalt laenulepingule tagastama saadud raha hiljemalt 01.01.2015. Võlgnik on teinud vaid ühe tagasimakse 08.02.2017 summas 1000 eurot. Kostja võlgneb hagejatele põhisumma 39 240 eurot ning seadusjärgse viivise perioodi 01.01.2015 kuni 07.02.2017 eest laenusummalt 40 240 eurot (viivis 6 773,55 eurot) ja perioodi 08.02.2017 kuni 04.03.2019 laenusummalt 39 240 eurot (viivis). Hagejad on kostjalt nõudnud laenuks saadud raha tagastamist ja kostja on andnud lubadusi võla tasumiseks. Muuhulgas 2017. a augustis lubas kostja, et kui müüb maha enda korteri, siis tasub ka võla hagejate ees. Hüpoteeklaen AS ostis ära kostja korteri, aga laenu tagastamist ei toimunud. Võla tagastamise tähtaeg laenulepingu kohaselt oli 01.01.2015, ent võlgnik on tagastanud 08.02.2017 vaid 1000 eurot. Hagejad esitasid hagi lisana sõnumivahetuse, millega soovivad tõendada, et kostja (sõnumivestluses J, telefoninumbrilt xxxx) tunnustab võlgnevust ja on lubanud seda ka tasuda, kui enda vara realiseerib, ent ei ole seda teinud.
3.Hagejad esitasid 16.04.2019 seisukoha kostja vastusele. Hagejad ei nõustu kostja seisukohaga, et nõue võla tagastamiseks on aegunud. Nõude aegumist välistavad tõendid on hagiavaldusele lisatud. Väide, et keegi teine on saatnud sõnumeid kostja mobiiltelefonilt, ei ole tõsiseltvõetav. Telefoninumber xxxx on olnud kostja kontakttelefoniks alates laenulepingu sõlmimisest ja inimeste vahelises suhtlemises ei oma mingit tähtsust, kas mobiiltelefon number, millelt kõnesid peetakse ja tekstisõnumeid vahetatakse, on füüsilise või juriidilise isiku nimele registreeritud. Sõnumeid, milles kostja tunnistab võlga ja lubab selle tasuda, on saadetud erinevatel kellaaegadel, seda nii varahommikul, päeval kui ka hilja õhtul. Samuti on selgelt võla tasumist nõudvaid
2-19-3393 telefonisõnumeid võtnud kostja vastu erinevatel kellaaegadel, mistõttu on välistatud võimalus, et keegi konkreetne isik kostja mobiiltelefonilt mingil arusaamatul põhjustel võttis vastu informatsiooni, et hagejatel on väga vaja laenuks antud raha tagasi saada ja saatis vastuseks lubadusi täita kohustusi korteri müügist saadava rahaga. Kontekstist ei ole midagi välja rebitud, tekstisõnumite ekraanikuvad on esitatud tõenditena, milles kostja selgesõnaliselt lubab hakata võlga tagasi maksma. Väide, et telefonile omavad juurdepääsu mitu inimest, on üldsõnaline ja ei ole tõsiseltvõetav.
4.Teine tõend, mis välistab nõude aegumise hagiavalduse esitamise ajaks, on maksekorraldus, kus 08.02.2017 maksis kostja E M pangakontole 1000 eurot. Kui kostja kokkulepitud ajaks võlga ei tasunud, sattusid hagejad keerulisesse majanduslikku olukorda ning tekkisid kohustused E M ees, kes mõistab küll, et probleem on kostjas, kes enda rahalisi kohustusi hagejate ees ei täida, ent soovib siiski, et kostja maksaks võlgnetava raha otse tema pangakontole. Kõik osapooled, kaasa arvatud kostja, on olukorda aktsepteerinud. Kuna hagejad olid sunnitud laenama raha E Mlt põhjusel, et kostja raha kokkuleppelisel ajal ei tagastanud, maksis 08.02.2017 kostja 1000 eurot otse E M pangakontole. Seda, et tegemist on kostja laenulepingust tuleneva kohustuse täitmisega hagejate ees, saavad hagejad tõendada tunnistaja E M ütlustega.
5.Oma 13.05.2019 seisukohas märgivad hagejad, et nad ei ole kordagi väitnud, et nad laenasid kostjale enda sääste. Kostjale on hagejate arvates väga hästi teada, et laenatud summa oli suures osas E M’i raha, mille ta oli saanud enda korteri müügist. Põhilaenaja oli hageja-2, kelle juures kostja käis sageli külas ja kellelt palus raha laenuks ning kuuldes, et hageja-2 tütar on saanud raha korteri müügist, survestas hagejat ka seda raha E M’ilt laenuks küsima. Raha kogusummas ei antud üle korraga, kostja sai erinevaid summasid sularaha erinevatel aegadel ja aastal 2014 sõlmitud laenulepingus fikseeriti laenu jääk. Sarnaseid vahekokkuvõtteid on allkirjastatud poolte vahel ka varem. Laenusummast suurema osa moodustas E M’i korterimüügist saadud raha ja umbes neljandiku hageja-2 säästud. Hageja-2 on eakas (sündinud aastal 1934) ja kuna ta laenas kostjale nii enda kõik säästud kui ka tütrelt E M’ilt kostja mahitusel saadud raha, oli tema tingimuseks, et tema lapselaps (hageja-1) oleks kaaslaenuandjaks – seda just juhuks kui raha tagasisaamisega tekib probleeme nagu nüüd on juhtunud.
6.Hageja-1 kinnitab, et üheski varasemas kohtumenetluses ei ole ta laenulepingut tõendina kasutanud. Hageja märgib ka, et laenulepingu tõendina esitamine vara jagamise vaidluses sooviga tõendada vara puudumist ei oleks olnud kuigi arukas – jagada saanuks sellisel juhul nõudeõigust praeguse kostja vastu. Kostja väited selle kohta, et hagejad palusid lihtsalt allkirjastada laenulepingut, on väljamõeldis. Hagejad märgivad, et kostja on mitme äriettevõtja esindaja – näiteks 57 519 euro suuruse aktsiakapitaliga aktsiaseltsi xxxx (registrikood xxxx) ainuke juhatuse liige – ning ei ole usutav, et äritegevuses rahaliste tehingute eest vastutav inimene annaks allkirja laenulepingule lihtsalt niisama, sest kellelgi on vaja kohtusse tõendit.
KOSTJA VASTUVÄITED
7.Kostja oma 08.04.2019 vastuses ja 26.04.2019 vastuväidetes hagi ei tunnistanud ja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud solidaarselt hagejate kanda.
8.Kostja on arvamusel, et möödunud nõude esitamise tähtaeg. Hagejad ei esita oma hagis nõude esitamise täpsemaid õiguslikke aluseid, ainult viitavad võlaõigusseaduse üldosale. Kostja arvates tuginevad hagejad oma hagis VÕS § 396 lg-le 1. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Hagiavalduse lisa 2 järgi (p. 1.1.) "Laenusaaja poolt laenusumma täieliku tasumise lõpptähtaeg Laenuandjatele on 01.Jaanuar 2015.a.“. Seega möödus hagejate poolt kostjale nõude esitamise tähtaeg 01.01.2018. Hagejad pöördusid hagiga kohtusse alles 05.03.2019. Hagiavalduse lisa 3 ei puuduta käesolevasse tsiviilasja. Makse saajana on märgitud E
2-19-3393 M ning selgituseks „kokkuleppe“. Antud makse oli tehtud E M palvel seoses tema kolimisega ja see ei olnud kostja poolt teostatud laenulepingu nr 1/2014 järgi ning ei ole sellega kuidagi seotud. E M ei olnud laenulepingu nr 1/2014 osapooleks, seega ei saa temale tehtud ülekanne iseenesest olla laenulepingu nr 1/2014 täitmisena.
9.Kostja ei vaidle, et ta allkirjastas nii laenulepingu nr 1/2014 kui ka sularaha üleandmise vastuvõtmise akti, kuid ta ei ole hagejalt füüsiliselt antud laenu/raha kätte saanud. Laenuleping oli oma olemuselt näilik tehing. Hageja I G P läks oma elukaaslasega A lahku, neil on kaks ühist last. Kostja andmetel esitas A kohtule elatise nõude G Pi vastu. Sellest tulenevalt palus G P kostjalt abi, kuna pooled olid tol hetkel sõbrad. G P palus allkirjastada dokumendid, mis on esitatud hagiavalduse lisadena 1 ja 2, selleks, et G P saaks elatist puudutavas asjas esitada kohtusse tõendid vara puudumise kohta. Seega palus G P kostjal allkirjastada laenuleping ja sularaha üleandmisvastuvõtmise akt näilikult, et kasutada seda tõendina teises kohtuvaidluses. Vähemalt sellist informatsiooni andis kostjale G P. Kostja on seisukohal, et laenuleping nr 1/2014 on tühine ja sellest ei tulene kostja ega hagejate jaoks mingeid õiguslikke tagajärgi. Hagejal I ega hagejal II ei olnud laenu summas 40 240 eurot andmiseks sellist rahalist võimalust.
10.Hagiavalduse lisa 4 ei puutu samuti käesolevasse tsiviilasja ega laenulepingusse nr 1/2014. Sellelt ei ole näha kõikide sõnumite kuupäevad ja ei ole arusaadav, millise konkreetselt perioodi kohta see esitatud on. Lisaks sellele ei ole hagejad tõendanud antud kirjavahetuse ja konkreetselt laenulepingu nr 1/2014 omavahelist seost, sõnumid omavad väga üldist iseloomu. Kuna pooled on juba ammu tuttavad, siis olid poolte vahel aja kestel ka muud näilikust laenulepingust nr 1/2014 tulenevad erinevad rahalised kokkulepped. Praeguseks on kostja ja hageja I ning hageja II omavahelised suhted halvenenud ja seetõttu otsustasid hagejad pahatahtlikult dokumente enda kasuks ära kasutada. Dokumentide olemasolu oli kostja unustanud, kuna reaalselt pole selle dokumendi järgi raha kätte saanud ja kõik pooled teavad, et kostjal ei ole hagejate ees võlgu.
11.Kostja peab oluliseks rõhutada, et mobiiltelefoni number xxxx kuulub ettevõttele ja see ei ole tema isiklik telefoni number. Antud telefoninumbrile omavad juurdepääsu mitu inimest. Kahjuks ei ole telefonil, kus on hetkel kasutuses telefoni number xxxx, säilinud 2017-2018. a sõnumeid. Seega ei õnnestunud kostjal üle kontrollida, kas hagi lisas 4 toodud sõnumid olid üldse ja kui olid, siis kas need olid ka samas järjekorras, st kas oli midagi vahepeal ka kustutatud, mis muudab omakorda kogu kirjavahetuse sisu. Kostja rõhutab, et hagi lisas nr 4 toodud kirjavahetus ei tõenda ega kinnita tema poolt mingite nõuete tunnistamist hagejate ees ja see on rebitud kontekstist välja. Seega ei ole nõude aegumistähtaeg katkenud ega alanud uuesti. Kuna hagejate nõue on esitatud peale nõude esitamise lõpptähtaja möödumist, taotleb kostja hagejate nõude suhtes aegumise kohaldamist.
KOHTU PÕHJENDUSED
12.Hinnates asjas kogutud tõendeid ja arvestades poolte seisukohti, leiab kohus, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele ja põhjendab seda alljärgnevalt.
13.Vaidlus puudub selles, et hagejad ja kostja on allkirjastanud 01.01.2014 laenulepingu nr 1/2014, mille kohaselt hagejad annavad kostjale laenu summas 40 240 eurot ning sularaha üleandmise-vastuvõtmise aktiga on kinnitatud antud summa kostjale üleandmine (tl 19-20). Kostja on esitanud hagile kaks põhilist vastuväidet. Esiteks väitis kostja oma 08.04.2019 esialgses vastuses kohtule, et möödunud on nõude esitamise tähtaeg ja palus kohaldada hagejate nõude suhtes aegumist. Teiseks väitis kostja oma 26.04.2019 vastuses hagiavaldusele, et kostja ei olevat füüsiliselt hagejatelt laenu kätte saanud ja laenuleping oli oma olemuselt näilik tehing.
2-19-3393
14.Kohus võtab esmalt seisukoha hagejate nõuete aegumise suhtes. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 on sätestatud, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Samas TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega ning TsÜS § 158 lg 2 kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Hagejad on seisukohal, et nõue võla tagastamiseks ei ole aegunud, sest kostja on võlga tunnistanud ja lubanud selle tasuda. Nõude aegumise välistab hagejate arvates ka maksekorraldus, millega kostja maksis 08.02.2017 E M’i pangakontole 1000 eurot. Hagejad soovisid tunnistaja E M’i ütlustega tõendada, et 08.02.2017 kostja poolt tasutud 1000 eurot oli laenulepingust 1/2014 tuleneva võla osaline tasumine. Kohus rahuldas hagejate taotluse tunnistaja ülekuulamiseks oma 29.04.2019 määrusega (vt tl 41-42) ning kuulas E M’i tunnistajana üle 15.05.2019 kohtuistungil.
15.Tunnistaja E M’i kohtuistungil antud ütlustest nähtub kohtu arvates veenvalt, et kostja poolt tunnistajale 08.02.2017 tehtud maksekorralduse summas 1000 eurot (tl 6) eesmärgiks oli tagastada osaliselt kostja poolt hagejatega sõlmitud laenulepingu alusel saadud laenu. Tunnistaja kinnitas hagejate versiooni sellest, et kostjale laenatud summa oli suures osas E M’i raha, mille ta oli saanud enda korteri müügist ning et poolte kokkuleppel kostja poolt 08.02.2017 otse tunnistajale makstud 1000 euro näol oli tegemist kostja laenulepingust tuleneva kohustuse täitmisega. Kohus märgib, et seadus ei keela laenulepingust tuleneva kohustuse täitmist poolte kokkuleppel ka kolmandale isikule. Hagejad on sellist kohustuse täitmist aktsepteerinud ning kohtus kostjalt nõutavast laenusummast kostja poolt tasutud 1000 eurot maha arvanud. Kuigi tunnistaja on hagejate lähisugulane, ei tekkinud kohtul tunnistaja ülekuulamisel kahtlusi tema ütluste usaldusvääruses, kuivõrd need olid kohtu hinnangul järjepidavad ja loogilised.
16.Tunnistaja selgitas seoses talle kostja poolt üle kantud 1000 euroga, et mingeid muid kohustusi kui hagejate ja kostja vahelisest laenusuhtest tulenev võlg kostjal tunnistaja ees polnud. Ka nimetatud tunnistaja selgitus on kooskõlas asjas esitatud tõenditega. Kuigi kostja väitis hagejate ja kostja vaheliste muude võlasuhete olemasolu, jäid kostja nimetatud väited ebamääraseks ning paljasõnalisteks. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Tunnistaja kohtuistungil antud ütlused ei kinnitanud muuhulgas kostja versiooni, mille kohaselt olevat kostja poolt tunnistajale 1000 eurot üle kantud tunnistaja E M’i palvel seoses tema kolimisega. Pealegi on kostja versioonid antud küsimuses vastuolulised: kui esialgses vastuses hagile väitis kostja, et makse tunnistajale olevat tehtud kolimiseks tunnistaja enda palvel (tl 28 pöördel), siis hilisemas hagivastuses väitis kostja, et makse seoses kolimisega olevat tehtud hoopis G Pi palvel (tl 37), kes aga samuti kostja versiooni ei kinnitanud.
17.Vastuolulised olid ka kostja väited seoses hagejate poolt esitatud SMS-sõnumitega (tl 7 ja tl 7 pöördel, tl 16 pöördel). Algselt väitis kostja, et ta pole kindel nimetatud sõnumite olemasolus, kuid igal juhul ei tõendavat need kostja poolt mingite nõuete tunnustamist hagejate ees (tl 28 pöördel). Samas kohtuistungil väitis kostja seoses samade sõnumitega, et kirjavahetus küll oli, kuid see ei puudutavat pooltevahelist laenulepingut, vaid mingit muud rahalist kokkulepet. Kostja väitel oli poolte vahel arusaamatus varasema laenu tasumise osas ja seetõttu olevat kostja olnud nõus kompromissina maksma 5000 eurot (tl 59). Kohus märgib, et kohtule esitatud SMSsõnumitest (tl 7 ja tl 7 pöördel, tl 16 pöördel) ei nähtu, et kostja oleks hagejatele pakkunud raha kompromissina ja viidanud erimeelsustele varasema laenusuhte asjus.
18.Kohtu arvates ei kinnita nimetatud SMS sõnumid eraldivõetuna, et kostja oleks selgesõnaliselt tunnistanud laenulepingust 1/2014 tulenevat hagejate nõuet. Samas koos tunnistaja ütlustega ja arvestades kostja väidete vastuolulisust kinnitab kostja lubadus maksta 5000 eurot siiski kohtu siseveendumust selles, et kostja oli hagejatelt laenu saanud ning selle tagasimaksmist lubanud. Nagu mainitud, ei esitanud kostja kohtule tõendeid ühegi muu pooltevahelise laenusuhte või kostja
2-19-3393 ja tunnistaja vahelise laenusuhte olemasolu kohta lisaks hagejate poolt kohtule esitatud laenulepingule 1/2014.
19.Kokkuvõtlikult on kohtu arvates tõendatud, et kostja tagastas 08.02.2017 maksekorraldusega summas 1000 eurot osaliselt hagejatega sõlmitud laenulepingu nr 1/2014 alusel saadud laenu, tunnustades seega laenulepingust tulenevat hagejate nõuet ja katkestades vastavalt TsÜS § 158 nõude aegumistähtaja kulgemise. Aegumine algas pärast katkemist TsÜS § 158 lg 1 alusel uuesti, kuid arvestades TsÜS § 146 sätestatud tehingust tuleneva nõude kolmeaastast aegumistähtaega ei olnud hagejate nõue hagi esitamise hetkeks 05.03.2019 aegunud. Seega jätab kohus kostja taotluse hagejate nõude suhtes aegumise kohaldamiseks rahuldamata.
20.Järgnevalt hindab kohus kostja väidet laenulepingu rahatuse ja näilikkuse osas. Kui esialgses vastuses tugines kostja hagejate nõude aegumisele, siis 26.04.2019 hagivastuses leidis kostja täiendavalt, et kostja ei ole hagejalt füüsiliselt laenu kätte saanud ja laenuleping oli oma olemuselt näilik tehing. Kohus selgitas 29.04.2019 kohtumääruses pooltele, et kui hagejad on tõendanud laenulepingu olemasolu, pöördub mh ümber tõendamiskoormus ja kostja peab omakorda tõendama, et laenulepingu alusel võlga tegelikult ei ole. Kohus märkis, et mh peab kostja tõendama tema väidetud laenulepingu näilikkust (tl 42).
21.Vaatamata kohtu selgitusele kostja tõendamiskoormuse osas ei esitanud kostja kohtule tõendeid, mis kinnitaksid pooltevahelise laenulepingu rahatust ja näilikkust. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et laenulepingu rahatuse tõendamiskohustus lasub kostjal, kes peaks tõendama, et ta lepinguga ettenähtud raha ei saanud (vt Riigikohtu 23.01.2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-05 p-d 11-14, samuti Riigikohtu 10.10.2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-02 ja 26.09.2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-05). Seoses kostja väidetud laenulepingu näilikkusega jagab kohus ühtlasi hagejate seisukohta, et pole eluliselt usutav, et kostja äritegevuses rahaliste tehingute eest vastutava inimesena andnuks allkirja rahatule laenulepingule ja nõustunuks seega olema kaasosaline väidetavas seaduserikkumises, ainuüksi põhjusel, et hageja G P olevat soovinud luua perekonnavaidluses kohtus kasutamiseks näilikku ning ebaõiget tõendit.
22.Kuivõrd kostja pole laenulepingu väidetavat rahatust ega näilikkust tõendanud, siis lähtub kohus vaidlustamata asjaolust, et hagejad ja kostja on allkirjastanud 01.01.2014 laenulepingu nr 1/2014, mille kohaselt hagejad andsid kostjale laenu summas 40 240 eurot ning sularaha üleandmise-vastuvõtmise aktiga on kinnitatud antud summa kostjale üleandmine (tl 19-20). Kostja kohustust laenu tagastamiseks ei muuda asjaolu, et hagejate kinnitusel laenatud raha kogusummas ei antud üle korraga, vaid kostja sai erinevaid summasid sularaha erinevatel aegadel ja laenulepingus fikseeriti laenu jääk. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 2 on sätestatud, et isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Mistahes võlasuhte pooltel on õigus seega kokku leppida, et vastava kohustuse täitmine võlgnetakse kohustatud isiku poolt õigustatud isikule laenuna.
23.Lisaks on Riigikohus 17.11.2011. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-96-11 p-s 12 selgitanud, et kehtiva õiguse kohaselt on laenusaajal kohustus tõendada, et ta on võlausaldajale laenu tagasi maksnud. Kostja pole väitnud ega tõendanud, et ta oleks hagejatele laenu tagasi maksnud rohkem, kui hagejate poolt oma nõudes juba arvesse võetud 1000 eurot.
24.Eeltoodud põhjendusi arvestades tuleb esitatud hagi rahuldada, sest kostja vastuväited hagile ei leidnud kohtus kinnitamist. Hagejad nõuavad kostjalt võla väljamõistmist hagejate kui solidaarvõlausaldajate kasuks (tl 58 pöördel). Kuivõrd hagejad nõuavad kostjalt laenu tagastamist (lähtudes algsest laenusummast 40 240 eurot ja arvestades kostja poolt tasutud 1000 eurot) ning laenu tagastamise tähtaeg vastavalt laenulepingule on saabunud, siis tuleb kostjalt hagejate kasuks
2-19-3393 solidaarselt välja mõista tagastamata laenu põhisumma 39 240 eurot.
25.Lisaks eeltoodule kuulub rahuldamisele ka hagejate viivisenõue seadusjärgse viivise saamiseks, vastavalt hagejate taotlusele. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kuna laenusumma tagastamise tähtaeg vastavalt pooltevahelisele laenulepingule oli 01.01.2015, siis saavad kohtu hinnangul hagejad viivist nõuda alates laenu tagastamise tähtajale järgmisest päevast ehk alates 02.01.2015. Seadusjärgse viivise suuruseks perioodi 02.01.2015 kuni 07.02.2017 eest (st kuni kostja poolt laenu osalise tagastamiseni summas 1000 eurot) laenusummalt 40 240 eurot on 6794,80 eurot vastavalt alljärgnevale arvutuskäigule: Periood 02.01.2015 - 30.06.2015 01.07.2015 - 31.12.2015 01.01.2016 - 30.06.2016 01.07.2016 - 31.12.2016 01.01.2017 - 07.02.2017
Viivis Päevade arv Perioodi summa: 8,05%
1597,47 € 8,05%
1632,97 € 8,05%
1610,81 € 8,00%
1618,40 € 8,00%
335,15 €
6794,80 €
Seadusjärgse viivise suuruseks perioodi 08.02.2017 kuni 04.03.2018 (viivisearvestusest kuni 04.03.2018 on lähtutud ka hagiavalduses, vt hagi p 1) eest laenusummalt 39 240 eurot on 3354,21 eurot vastavalt alljärgnevale arvutuskäigule: Periood 08.02.2017 - 30.06.2017 01.07.2017 - 31.12.2017 01.01.2018 - 04.03.2018
Viivis Päevade arv Perioodi summa: 8,00%
1229,88 € 8,00%
1582,50 € 8,00%
541,83 €
3354,21 €
26.Seadusjärgse viivise suuruseks perioodi 05.03.2019 kuni kohtuotsuse tegemiseni 21.05.2019 eest laenusummalt 39 240 eurot on 670,84 eurot vastavalt alljärgnevale arvutuskäigule: Periood 05.03.2019 - 21.05.2019
Viivis Päevade arv Perioodi summa: 8,00%
670,84 €
670,84 €
27.Hagejad on taotlenud viivise väljamõistmist perioodi 02.01.2015 kuni 04.03.2019 eest kokku summas 10 119,16 eurot, s.o väiksemas summas, kui kohtu poolt käesoleva kohtuotsuse punkti 25 alusel arvestatud viivis summas 10 149,01 eurot (6794,80 + 3354,21). TsMS § 439 on sätestatud, et kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Seetõttu lähtub kohus hagi esitamise hetkeks 04.03.2019 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summa määratlemisel hageja poolt esitatud viivisenõudest summas 10 119,16 eurot.
28.Eeltoodut arvestades rahuldab kohus hagi ja mõistab kostjalt hagejate kasuks solidaarselt välja 49 359,16 eurot, millest 39 240 eurot on pooltevahelise laenulepingu nr 1/2014 alusel antud laenu
2-19-3393 tagastamata põhisumma ja 10 119,16 eurot on sissenõutavaks muutunud ja hagejate poolt taotletud viivis perioodi 02.01.2015 kuni 04.03.2019 eest. Samuti mõistab kohus kostjalt hagejate kasuks solidaarselt välja sissenõutavaks muutunud viivise perioodi 05.03.2019 kuni kohtuotsuse tegemiseni 21.05.2019 eest summas 670,84 eurot ja viivise hagejate põhinõudelt (39 240 eurot) alates 22.05.2019 võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Kohus ei hinda eelnevalt käsitlemata poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi rahuldamise osas.
29.Asja lahendamisel kuuluvad kohaldamisele lisaks juba eelnevalt kohtu poolt viidatud õigusnormidele ka muud võlaõigusseaduse asjakohased sätted, mida kohus alljärgnevalt tsiteerib. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 73 lg 1 on sätestatud, et kui sama kohustus tuleb seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täita mitmele isikule selliselt, et igaüks neist võib nõuda kohustuse täielikku täitmist, on need isikud solidaarvõlausaldajad. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 76 lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuna antud juhul ei ole kostja oma laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud ning võlgnevust tähtajaks tasunud, on tegemist kohustuste rikkumisega tulenevalt VÕS §-st 100. Nimelt sätestab VÕS § 100, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Seega on võlausaldajat ehk antud juhul hagejatel õigus vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 nõuda kostjalt kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
30.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus tegi otsuse kostja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hagejate menetluskulude nimekirja või kohtutoimiku materjalide põhjal. Hagejad esitasid kohtule 15.05.2019 menetluskulude nimekirja. Kokku on hagejate menetluskulud summas 1620 eurot, sh hagiavalduselt tasutud riigilõiv 1100 eurot ning õigusabikulud OÜ Annelinna Õigusbüroo poolt esitatud arvete alusel 520 eurot (8 töötundi korda õigusabi tunnihind 65 eurot). Kohus leiab, et TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hagejate menetluskuluna tasutud riigilõiv summas 1100 eurot.
31.Kostja esitas 17.05.2019 vastuväite hagejate menetluskulude nimekirja osas. Kostja on seisukohal, et hagejate lepingulise esindaja menetluskulud ei ole mõistlikud. Kostja arvamusel põhjendatuks ajakuluks, arvestades käesoleva tsiviilasja materjale, keerukust, mahtu ning hagejate lepingulise esindaja poolt tehtud toiminguid ja osalust menetluses, võiks lugeda kokku 4 tundi (hagejate menetluskulude nimekirjas sisalduvate punktide järgi: 2.1 – 1,5 t; 2.2. – 0,5 t; 2.3. – 0,5 t; 2.4 – 1,5 t = 4 töötundi). Hagejate lepingulise esindaja tunnitasu suuruse ja tasutud riigilõivu osas kostjal vastuväited puuduvad. Kohus märgib, et menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks menetluskulude jaotuse alusel üksnes vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Kohus leiab vaatamata kostja vastuväidetele, et hagejate õigusabikulud on täies ulatuses vajalikud ja põhjendatud. Kohtu arvates ei saa käesolevas menetluses, kus hagejad esitasid hagiavalduse, pidid vastama kostja aegumise kohaldamise taotlusele ja osalema kohtuistungil, pidada ülemääraseks ajakuluks 8 töötundi. Samuti on mõistlik hagejatele osutatud õigusabi tunnihind 65 eurot.
2-19-3393 Kokkuvõttes mõistab kohus kostjalt hagejate kasuks solidaarselt välja menetluskulud summas 1620 eurot (riigilõiv 1100 eurot + õigusabikulu 520 eurot). Nimetatud summa on arvestatud ilma käibemaksuta ja käibemaksu sinna lisada ei saa, sest hagejad pole taotlenud menetluskulude hüvitamist koos käibemaksuga ega esitanud kohtule TsMS § 174 lg 10 ettenähtud kinnitust.
32.Vastavalt hagejate taotlusele märgib kohus TsMS § 177 lõike 4 alusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1620 eurot) tuleb kostjal tasuda hagejatele solidaarselt käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
33.Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.