XX hagi Eesti Vabariigi (Kaitseministeeriumi kaudu) vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 7. novembri 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Eesti Vabariigi (Kaitseministeeriumi kaudu) apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
1581,12 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Sirk Kostja (apellant): Eesti Vabariik (Kaitseministeeriumi kaudu), lepinguline esindaja Kristiina Valgi-Kopti
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 7. novembri 2019 otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga täiendada ja osaliselt muuta selle põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendava osa punktidele 8 ja 9 koos nende alapunktidega.
Maakohtu menetluskulud jätta 92% ulatuses kostja kanda ja 8% ulatuses hageja kanda ning ringkonnakohtu menetluskulud kõik kostja kanda.
4.Rahuldada hageja XX taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Määrata hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks apellatsioonimenetluses 560 eurot ja mõista see summa kostjalt Eesti Vabariigilt (Kaitseministeeriumi kaudu) hageja XX kasuks välja. Kostjal tuleb väljamõistetud menetluskulu summalt tasuda hagejale alates otsuse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema
tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.XX (hageja) esitas 28. augustil 2018 Harju Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Kaitseministeeriumi kaudu, kostja) vastu kahju hüvitamiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista 1225 eurot mootorrattale tekitatud kahju eest ja 372 eurot kantud õigusabikulu eest ning viivise alates hagi menetlusse võtmisest kuni nõude täitmiseni. Hageja väitel -
-
-
asus hageja 16. juulil 2017 talle kuuluva mootorrattaga Aprilia (registreerimismärgiga XXXX, edaspidi: mootorratas) sõitma Tallinnas aadressil Tööstuse 54 asuvast Eesti Kaitseväe Mereväebaasi (edaspidi: mereväebaas) väravast välja. Pärast teetõkise laskumist ja tõkkepuu tõusmist liikus ta väravani, et oodata selle avanemist, ja jäi seisma laskunud teetõkise peale. Ülestõusev teetõkis tõstis mootorratta üles ja hageja ei saanud seda püsti hoida, sest jalad ei ulatunud maha. Hageja kukkus mootorrattaga vasakule küljele ning kahjustada said mootorratta vasaku külje detailid (summuti, leegitoru ja radiaatori kaitse-iluliist). Mootorratta remondikulu on 1225 eurot; hageja soovis mereväebaasiga kompromissi leida, kuid mereväebaas keeldus. Hageja saatis õigusbüroo kaudu nõude kahju hüvitamiseks, ka sellest mereväebaas keeldus. Seejärel saatis hageja advokaadibüroo kaudu kahju hüvitamise nõude kostjale, kes leidis, et täies ulatuses kahju hüvitamiseks puudub alus. Alates advokaadi poole pöördumisest kandis hageja õigusabikulu 372 eurot; rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest on hagejal õigus nõuda viivist. Hageja taotleb viivise arvestamist alates hagi menetlusse võtmisest.
2.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
-
-
hageja ei tõendanud, et ta on mootorratta omanik; hagejal oli mereväebaasi territooriumile ligipääsuõigus, mille saamiseks ta tutvus territooriumil kehtiva korraga ja andis selle kohta allkirja. Sündmused toimusid Kaitseväe julgeolekualal, kus tohivad liikuda ainult isikud, kes on läbinud julgeolekukontrolli ja osalenud teabepäeval, kus selgitatakse territooriumile sisenemist-väljumist, teetõkise ohutut ületamist, väravast väljumist ja kaasnevaid protseduure; teetõkised olid nõuetekohaselt kollase-musta hoiatusmärgistusega märgistatud ja pidid olema hagejale nähtavad. Teetõkis paigaldati 2013. aastal ning enne 16. juulit 2017 ega pärast seda ei ole esinenud linnaku teenistujatele ei varalise kahju ega kehavigastuste tekkimist territooriumile sisenemisel-väljumisel; kostja järgis hoolsusnõudeid, mis välistab kahju hüvitamise kohustuse, ning tegi omalt poolt kõik mõistliku, vältimaks sarnaste intsidentide toimumist, kui teenistuja järgib territooriumile sisenemise ja väljumise nõudeid ning liiklusseadusest (LS) tulenevaid kohustusi, samuti juhi hoolsuskohustust. Kostjal ei olnud mõistlikult võimalik ette näha, et turvakaalutlustel paigaldatud teetõkis tekitab kahju; viivise nõue ei ole põhjendatud, kuna kostja tegi kohtuväliselt kompromissi pakkumise, millele hageja ei vastanud. Ettepaneku vastu võtmata jätmisega tekitas hageja ise kohtusse pöördumise vajaduse ja tal puudub viivise nõue kuni lahendi tegemiseni.
2 (10)
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus rahuldas hagi 7. novembri 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 1464 eurot ja viivise sellelt summalt 30. novembrist 2018 kuni põhinõude kohase täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Menetluskuludest jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel 92% kostja ja 8% hageja kanda ning määras kindlaks hagejale hüvitatava summa. Sama otsusega jättis maakohus rahuldamata hageja
3.1.Maakohus tuvastas, et hageja asus 16. juulil 2017 talle kuuluva mootorrattaga sõitma mereväebaasi väravast välja. Mereväebaasi territooriumil asuvad väljumist takistavad tõkked järgmiselt: kõigepealt tõkkepuu, seejärel teetõkis ja lõpuks värav. Pärast teetõkise laskumist ja tõkkepuu tõusmist liikus hageja mootorrattaga suletud väravani, et oodata selle avanemist ning jäi seisma laskunud teetõkise peale. Tõusev teetõkis tõstis mootorratta üles ja ülestõusnud esiosaga mootorratast ei suutnud hageja enam püsti hoida, sest jalad ei ulatunud enam maha. Seetõttu hageja kukkus mootorrattaga vasakule küljele, mille detailid said kahjustada.
3.2.Maakohus leidis, et kostja ei järginud LS § 14 lg 2, seadme ohutuse seaduse (SeOS) § 6 lg 2 ja ehitusseadustiku (EhS) § 8 nõudeid ega vältinud hagejale kahju tekkimist, mis väljendub selles, et kostja ei teinud hagejale teatavaks seadme (teetõkis) kasutamiseks vajalikke tingimusi. Seetõttu esinevad kostja käitumises VÕS § 1045 lg 1 p-s 7 sätestatud kahju tekitamise õigusvastasuse eeldused. Samuti esinevad õigusvastasuse eeldused VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel, kuna kostja rikkus hageja omandit. Neid seisukohti põhjendas maakohus järgmiselt.
3.2.1.Kostja 29. detsembri 2017 kirjast õigusbüroole nähtub, et värav ei avane automaatselt, vaid selle avab pääslas asuv valvur vastavale nupule vajutamisega. Valvuri ülesannete hulka ei kuulu manuaalselt teetõkise algasendisse liikumise peatamine. Territooriumilt sõidukiga väljuda soovijal tuleb esmalt oodata valvuri poolt värava avamist, seejärel registreerida läbipääsuõigust omav kaart kaardilugejas ning avanenud värava, teetõkise lõppasendisse liikumisel, ülestõstetud tõkkepuu ning lubava fooritule süttimisel alustada paigalt liikumist. Ka mereväebaasi nooremleitnandi CC 20. septembri 2017 kirjast nähtub, et värava avanemine toimub manuaalselt nupule vajutusega. Kirja kohaselt on mereväebaasi peapääsla läbipääsukaardi, tõkkepuu ja teetõkise süsteem programmeeritud omavahel seotud jätkutegevustega, mistõttu pärast läbipääsukaardi registreerimist liigub teetõkis lõppasendisse, tõuseb tõkkepuu ja fooris süttib roheline tuli.
3.2.2.Eeltoodust järeldub, et miinisadama territooriumilt väljumiseks tuleb kõigepealt sisestada läbipääsukaart selleks ettenähtud seadmesse, seejärel tõuseb üles tõkkepuu ning langeb alla tõkkepuu ja värava vahel paiknev teetõkis. Samaaegselt süttib vastavas fooris edasiliikumist lubav roheline tuli, kuid värav koos teetõkise laskumise ja tõkkepuu tõusmisega ei avane, vaid seda avatakse manuaalselt valvuri poolt. Teatud viiteaja möödumisel tõuseb teetõkis automaatselt üles. Samas nähtub CC kirjast, et valvur sai teetõkise ülestõusmise manuaalselt peatada.
3.2.3.Hageja esitatud fotodelt nähtub, et sel ajal kui teetõkis oli laskunud, oli hageja mootorrattaga selle peal ja värav oli suletud asendis (hakkas avanema). Kui värav oli avanenud vähem kui pooles ulatuses, oli teetõkis tõusnud üles ning hageja oli koos mootorrattaga kukkunud vasakule poole. Kui värav oli täielikult avanenud, olid ka kõik teised läbipääsusüsteemid avanenud (teetõkis uuesti laskunud ja tõkkepuu üles tõusnud).
3.2.4.Põhjendatud on hageja väide, et teetõkise automaatika ei tundnud ära, et midagi on teetõkise peal ja hakkas tõusma. Seda kinnitavad kostja 29. detsembri 2017 kiri ja CC kiri, milles märgitakse, et teetõkise süsteem töötab automaatselt ja kindla viiteajaga.
3 (10)
3.2.5.Kostja esitatud tõendid (allkirjaleht 21. septembri 2015 käskkirjaga nr 14 „Sissepääsu ja valvekorra kinnitamine (Miinisadam)“ tutvumise kohta, Kaitsejõudude julgeoleku eeskirja väljavõtted, riigisaladuse kaitse ja julgeolekualase õppepäeva osalejate registreerimisleht, väljavõte Miinisadama sissepääsu- ja valvekorrast, hageja 24. septembri 2015 allkiri Miinisadama sissepääsu- ja valvekorraga tutvumise kohta ja hageja 7. oktoobri 2016 allkiri teabepäeval osalemise kohta) ei tõenda asjaolu, et hageja oli või oleks pidanud olema teadlik keelust sõita rohelise tule süttimisel fooris, tõkkepuu tõusmisel ja teetõkise laskumisel sõidukiga värava juurde ja jääda seisma teetõkise peal. Tõendit pole ka sellise korra tutvustamise kohta hagejale, mille kohaselt kaitseväe territooriumilt väljuda sooviv isik peab rohelise fooritule süttimisel, tõkkepuu tõusmisel ja teetõkise alla laskumisel veel ära ootama enne liikuma hakkamist ka värava avanemise. Lisaks pole tõendeid, millest nähtuks, et hageja peaks olema teadlik sellest, et teetõkise peal seistes tõuseb teetõkis üles, olenemata, mis sõiduk selle peal seisab. Pelgalt asjaolust, et hageja töötab igapäevaselt samal territooriumil, ei saa järeldada, et ta pidi olema teadlik kõigist läbipääsusüsteemi toimimise üksikasjadest.
3.2.6.Hageja ei saanud arvestada ka sellega, et samaaegselt hageja väljumisega miinisadama territooriumilt toimus pääslas Vahipataljoni ajateenijate külaliste registreerimine, mistõttu oli valvkonna vaateväli blokeeritud ning valvuril puudus võimalus alaliselt jälgida hageja territooriumilt väljaliikumist. Hageja võis eeldada, et pääsla valvkonna töö toimib korrakohaselt ja ei esine segavaid asjaolusid. Kuna pääslas toimus tegevus, mille tõttu oli valvuri tähelepanu mujal, siis jäi valvuril teetõkise ülestõusmise manuaalselt peatamine tegemata.
3.2.7.Seega on põhjendamatu kostja väide, et hageja ei rakendanud territooriumilt väljumisel temalt mõistlikult oodatavat hoolsuskohustust ja põhjustas ise oma käitumisega sõidukile varalise kahju tekkimise. Hagejat ei olnud teavitatud läbipääsusüsteemi toimimise üksikasjadest ja ta rakendas tavalisele mõistlikule liikleja omast hoolsust. Ühtegi takistavat asjaolu edasi liikumiseks kuni suletud väravani ei olnud ning hageja ei pidanud teadma, et teetõkis tõuseb tema värava ees seismise ajal üles. Samuti ei ole keskmise mõistliku inimese seisukohalt usutav, et isik sõidaks langenud teetõkise peale teades, et see tõuseb üles. Sellist enesekahjustamise soovi ei saa eeldada. Lisaks ei saa hageja hoolsuskohustuse rikkumiseks pidada seda, kui pääsla valvur tegeleb muude tööülesannetega ega pane seetõttu tähele teetõkisel seisvat sõidukit.
3.3.Kostja ei tõendanud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist ega temalt oodatava objektiivse hoolsuskohustuse ehk käibekohustuse järgimist. Ohtliku seadme (teetõkis) kasutamisel on oodatava hoolsuskohustusega hõlmatud, et seadme töötamise ja rakendumise eripäradest jagatakse igakülgset informatsiooni nendele, kes võivad kokku puutuda seadme igapäevase kasutamisega. Kostja objektiivse hoolsuskohustuse hulka kuulub ka pääsla valve korraldamine selliselt, et oleks välistatud teistele isikutele kahju tekkimine.
3.4.Maakohus kohaldas VÕS § 128 lg 3 ja § 115 lg 1 ning leidis, et hageja kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele kokku 1464 euro ulatuses (= 1092 + 372) järgmistel kaalutlustel. Hageja esitatud fotodelt nähtub, et mootorratas paiknes ülestõusnud teetõkise vasakpoolse serva lähedal, vajus teetõkise peal olles vasakule küljele ja kukkus selle servalt alla. Pelgalt sellest, et mootorratas enne vasakule küljele vajumist seisis lühikest aega teetõkise peal ei saa järeldada, et kahjustused tekiks mootorratta paremale küljele või parema külje allosale. Seega jäi hageja nõue rahuldamata 133 euro ulatuses, mis kulus mootorratta keskel allosas oleva „belly pan“ nimelise gondli väljavahetamisele. Kostja ei vaielnud vastu, et mootorratta vasakpoolse külje kahjustuste kõrvaldamiseks on hagejal kulunud 1092 eurot. Hageja kohtueelne õigusabikulu 372 eurot oli põhjendatud ning selles osas tuleb hagi VÕS § 128 lg 3 ja VÕS § 115 lg 1 alusel rahuldada. 4 (10)
3.5.Vastavalt põhinõude rahuldamise ulatusele saab rahuldada ka viivise nõude alates hagi menetlusse võtmisest (30. november 2018) kuni rahuldatud osas põhinõude kohase täitmiseni.
3.6.Hageja taotluse vaatluse korraldamiseks jättis maakohus TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel rahuldamata põhjendusega, et mootorratta seisukorra kohta nähtub piisavalt teavet fotodelt.
3.7.Hageja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud on põhjendatud ja vajalikud kokku 10 t ja 9 min ulatuses tunnihinnaga 100 eurot (lisandub käibemaks), mis rahaliselt teeb 1218 eurot (= 10,15 × 100 + 20%). Lisaks tasus hageja hagi esitamisel riigilõivu 225 eurot. Hageja menetluskulud kokku on 1443 eurot (= 1218 + 225). Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 1327,56 eurot (= 1443 × 92%) ja viivis.
POOLTE SEISUKOHAD
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
4.1.Esiteks tegi maakohus otsuse kostja suhtes, kelleks märkis Eesti Vabariigi (Kaitseministeeriumi kaudu). Samas võttis maakohus 30. novembri 2018 määrusega menetlusse hagi Eesti Vabariigi (Kaitseväe kaudu) vastu. Otsuses märgitud kostja erineb seega algselt hagi menetlusse võtmisel määratletud kostjast, kusjuures Kaitseministeeriumit ei ole menetlusse kaasatud ja ka otsusest ei nähtu menetlusosalise asendamine (TsMS § 442 lg 9).
4.2.Teiseks kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust, kuna jättis VÕS § 1045 lg 3 kohaldamata. Maakohus nimetas vaidlustatud otsuses küll deliktilise vastutuse eeldused, aga ei kontrollinud võimaliku vastutuse eeldusi materiaalõigusest lähtuvalt ega andnud hinnangut, kas esinevad kõik vastutuse eeldused. Kostja õigusvastast käitumist ei saa järeldada ainuüksi asjaolust, et mereväebaasi territooriumil on teetõkis, mis tõstis üles selle peale seisma jäänud sõiduki. Hagi rahuldamiseks pidanuks kohus tuvastama kostja käibekohustuse või seadusest tuleneva kohustuse rikkumise. Kui kostja väidetavalt õigusvastane tegu seisneb VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi kaitsenormi rikkumises, ei ole teo õigusvastasus ja selle väidetav kahjulik tagajärg (vara kahjustamine) omavahel automaatselt seotud, vaid see tuleb eraldi tuvastada. Vaidlustatud otsusest ei nähtu tegevust, mille tegemata jätmist kostjale ette heidetakse. Maakohus ei selgitanud, millised on käibes ettenähtud mõistlikud viisid isikute teavitamiseks teetõkisest ja miks kostja meetmed ei olnud piisavad, samas kui aastaid on ilma õnnetusjuhtumiteta tõkis samamoodi toiminud.
4.3.Kolmandaks jättis maakohus arvesse võtmata hageja võimaliku hooletuse. Hagejal oli kohustus oodata esmalt valvuri poolt värava avamist ja seejärel registreerida läbipääsukaart. Piisavalt tähelepanelik juht peab aru saama, et liiklusohu (ja sellega kaasneda võiva varalise kahju tekkimiseks) vältimiseks ei piisa ainult tõkkepuu, fooritule ja teetõkise jälgimisest, vaid veenduda tuleb ka edasisõidu võimalikkuses ja ohutuses. Hakates liikuma ajal, kui värav oli suletud ja jäädes seisma nähtavalt märgistatud ohuala peal, rikkus hageja juhi hoolsuskohustust.
4.4.Neljandaks rikkus maakohus menetlusõiguse norme, sest jättis asjas esitatud tõendid osaliselt hindamata. Tähelepanuta jäi CC 20. septembri 2017 kiri, millest nähtub, et territooriumilt sõidukiga väljuda soovijal tuleb esmalt oodata valvuri poolt värava avamist ja seejärel registreerida ligipääsuõigust omav kaart kaardilugejas. Hinnates kostja tõendeid (väljavõtte sissepääsu- ja valvekorrast, hageja 24. septembri 2015 allkiri korraga tutvumise kohta, väljavõtted julgeolekueeskirjast ja hageja 7. oktoobri 2016 allkiri teabepäeval osalemise kohta) kogumis, ei ole võimalik väita, et väljasõiduvärava ja teetõkise toimimise põhimõtted territooriumil on kirjeldamata ja hagejale teadmata. 5 (10)
4.5.Viiendaks tugines maakohus otsuses asjaolule, mida menetluses ei arutatud. Menetluses ei kogutud tõendeid selle kohta, et hagejal oleks olnud õigus nädalavahetusel territooriumil viibida, millest tal oleks võinud tekkida eeldus, et külaliste registreerimise asemel peab valvur eelistama mõnda muud tegevust või hagejal on õigus takistamatult väravast väljuda. Maakohtu järeldus, et hageja pidi saama miinisadama pääslast peatumata läbi sõita, on Kaitseväe julgeolekuala läbipääsunõuete meelevaldne tõlgendamine. Miinisadama sissepääsu- ja valvekorra p 6.10 kohaselt on valvemeeskonnal õigus teatud juhtudel rakendada väljumisel transpordivahendi kontrolli. Järelikult ei saa territooriumilt väljuja eeldada, et väravad avanevad automaatselt ja tal on õigus igal juhul takistamatult väljuda.
5.Hageja vaidleb kaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga täiendada ja osaliselt muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.
7.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja kaebuse esitas ainult kostja. Seega on vaidlustatud otsus hagi osaliselt rahuldamata jätmise ja 8% menetluskulude hageja kanda jätmise osas TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud. Samuti pole vaidlustatud (ega saakski vaidlustada) maakohtu otsustust hageja 1. oktoobri 2019 taotluse rahuldamata jätmise kohta.
8.TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest 16. juuli 2017 sündmuste ja mootorratta kahjustamise kohta, sest neid ei ole apellatsioonimenetluses kahtluse alla seatud. Samuti ei sisalda kaebus väiteid mootorratta puuduste kõrvaldamise maksumuse, õigusabikulu suuruse ega viivise arvestuse kohta. Sisuliselt pole vaidlust, et hagi rahuldamise osas on täidetud VÕS § 127 lg 1 tingimused.
8.1.Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et maakohus oleks uurinud ja hinnanud kostja
12.detsembri 2018 vastuse lisana nr 4 esitatud videot, mis ühtlasi sisaldus vastusele lisatud sama kuupäevaga e-kirjas. Kõnealuse puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada.
8.2.Eelmises punktis viidatud videolt nähtub, et juht koos mootorrattaga on saabunud läbipääsu juurde ja peatunud oranži seadme (eeldatavasti läbipääsu lubavat kaarti kontrolliva kaardilugeja) juures. Algselt suletud tõkkepuu avaneb, misjärel mootorrattur liigub edasi kuni veel suletud väravani ning samal ajal hakkab värav avanema ja peatselt langeb tõkkepuu. Mootorrattur on peatunud läbipääsutee vasakus servas (kuspoolt avaneb ka värav) ja ratas on vähemalt osaliselt metallist teekattel, mille keskel ja teises servas (st paremal) on kollane märgistusjoon. Metallist kate (teetõkis) hakkab tõusma väravapoolsest küljest ja mootorrattur kaotab tasakaalu kukkudes koos rattaga vasakule küljele. See toimub enne värava nii palju avanemist, et rattaga saaks sealt välja sõita. Värav jätkab avanemist, teetõkis langeb uuesti alla ja tõkkepuu avaneb. Kirjeldatud sündmused võtavad kokku aega ca 25 sekundit.
8.3.Pooled ei vaidle, et video kajastab vaidlusalust 16. juuli 2017 sündmust. Kuna videolt nähtuv sündmuste käik kattub maakohtu tuvastatuga (lisaks tuvastas maakohus, et süttinud oli lubav foorituli), siis ei mõjutanud video hindamata jätmine asja lahendamise tulemust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et mootorratta (hageja vara) kahjustamise põhjustas teetõkise tõusmine ajal, mil mootorratas paiknes selle peal.
8.4.Hageja taotlusel ja vastavalt maakohtu 18. aprilli 2019 määruses tehtud korraldusele esitas kostja 13. mail 2019 teetõkise tehnilise dokumentatsiooni inglise keeles. Hageja märkis 25. juuni 2019 menetlusdokumendis, et tõendi sisu ei ole talle hästi arusaadav, aga ei astunud ka samme enda soovitud dokumendi tõlkimiseks. Maakohus ei kohustanud pooli esitama dokumentatsiooni tõlget. Vastuseks ringkonnakohtu küsimusele leidsid mõlemad pooled, et kõnealust tõendit pole vaja uurida, sest sellest ei nähtu vaidlusaluseid asjaolusid. Seega tuleb tõend jätta TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata. 6 (10)
9.Maakohus kvalifitseeris hageja nõude õigesti lepinguvälise kahju hüvitamise nõudeks VÕS § 1043 alusel. Ringkonnakohus nõustub üldjoontes maakohtu põhjendustega ega korda neid. Täienduseks ja vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.1.Kaebuse esimese väitega heidab kostja ette vaidlustatud otsuses kostja tähistamist erinevalt senisest menetlusest. Samas ei ole kostja väitnud, et seeläbi oleks maakohus teinud ebaõige lahendi. Maakohtu 23. oktoobri 2018 määrusest ja hageja 31. oktoobri 2018 menetlusdokumendist nähtub, et riigi vastu esitatud hagi puhul on kostja kohane esindaja Kaitseministeerium. Seda ei ole menetluse kestel (vaatamata teistsugusele tähistusele) keegi kahtluse alla seadnud ja see on ka kooskõlas TsMS § 220 lg-ga 1. Hagile vastates lisas kostja kaitseministri väljastatud volikirja, mille kohaselt esindati menetluses just riiki.
9.2.Põhjendatud on kaebuse teine väide osas, et maakohus ei eristanud piisavalt kostja tegevuse õigusvastasuse aluseid (§ 1045 lg 1 p-d 5 ja 7) ning jättis kontrollimata VÕS § 1045 lg 3 kohaldamise eeldused. Need puudused saab ringkonnakohus kõrvaldada maakohtu otsuse põhjendusi täiendades ja osaliselt muutes.
9.2.1.Kohus peab deliktilise kahjunõude lahendamisel selgitama välja, millistele asjaoludele hageja tugineb: kas omandiõiguse rikkumisele (VÕS § 1045 lg 1 p 5) või mõne kaitsenormi rikkumisele (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3). Esimesel juhul eeldatakse, et kostja tegevus oli õigusvastane, aga kostjale ette heidetava tegevusetuse puhul peab hageja tooma esile ja vaidluse korral tõendama, et kostja rikkus kas õigusnormi või üldist käibekohustust. Lisaks kuuluvad hageja tõendamiskoormisesse hüvitatav kahju (VÕS § 127 lg-d 1 ja 2, § 128) ning rikkumise ja kahju vaheline põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kostja saab näidata, et ta ei ole kahju tekkimises süüdi, kusjuures süü tuvastamisel VÕS § 1050 järgi hinnatakse seda, kas kostjale saab ette heita õigusvastase teo toimepanemist. VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi kvalifitseeritava delikti korral tähendab see hinnangut, kas kostja oli väliselt ja sisemiselt hooletu hageja omandi kahjustamise suhtes, aga VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi kvalifitseeritava delikti korral kostjat kohustava ja hagejat kaitsva sätte rikkumise suhtes (kokkuvõtvalt Riigikohtu 13. aprilli 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 15 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika).
9.2.2.Õige on kostja arusaam, et üldist käibekohustust ja selle rikkumist on vaja tuvastada kahju tekitaja vastutusele võtmiseks delikti üldkoosseisu (sh VÕS § 1045 lg 1 p 5) alusel juhul, kui kahju põhjus on tegevusetus või ebapiisav tegutsemine, aga kannatanu ei heida kahju tekitajale ette seaduses sätestatud kohustuse rikkumist (st deliktiõiguslikku kaitsenormi rikkumist VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi, vrd Riigikohtu 17. detsembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 32-1-161-12, p 10 teine lõik). Käesolevas asjas tugineb hageja mõlemale alusele, st esimesena on asjakohane kontrollida kostja käitumise õigusvastasust VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 alusel.
9.2.3.Hageja tugines järgmistele kaitsenormidele, mille rikkumist maakohus ka jaatas: -
-
-
-
LS § 14 lg 2 kohustab mh liikluse korraldajat jm isikut järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist; LS § 6 lg 4 kohustab teeomanikku või teehoiu korraldamise eest vastutavat isikut tagama liikluse korraldamise ning liikluskorraldusvahendite õige paigutuse ja korrasoleku; SeOS § 4 lg 1 kohustab seadme kasutamisel ja seadmetööl tagama mh asja ja keskkonna ohutuse, milleks tuleb mh rakendada ohu ennetamise, väljaselgitamise, tõrjumise ja kõrvaldamise abinõusid; SeOS § 6 lg 2 kohustab seadme kasutamisel lisaks tagama seadme nõuetekohaseks kasutamiseks ja korrashoiuks vajalikud tingimused, sh on olemas asjakohane teave, mis on seadmega kokku puutuvatele isikutele teatavaks tehtud ja kättesaadav (p 1) ning et seadme kasutamine peatatakse, kui ilmneb vahetu oht (p 2); 7 (10)
-
EhS § 8 nõuab mh, et ehitis ja selle kasutamine peab olema ohutu, st ei tohi põhjusta ohtu inimesele, varale ega keskkonnale; EhS § 16 lg 1 kohustab tagama ehitise ohutu seisundi ehitise olemasolu vältel; EhS § 19 lg 1 kohustab samuti ehitise omanikku ja paneb talle kohustused tagada mh ehitise ja selle kasutamise vastavus õigusaktidest tulenevatele nõuetele, sh ehitise korrashoid ja kasutamise ohutus (p 4).
9.2.4.Ringkonnakohus nõustub hageja ja maakohtuga, et eelmises punktis loetletud normid panid kostjale kohustusi. Esiteks on kostja hallataval territooriumil paiknev teetõkis liikluskorraldusvahend LS § 2 p 29 tähenduses; teiseks seade SeOS § 3 lg 1 tähenduses (täpsemalt SeOS § 3 lg 5 p-s 1 kirjeldatud masin) ja kolmandaks ehitis EhS § 3 lg 1 tähenduses (täpsemalt EhS § 3 lg 2 kolmanda lause järgi rajatis). Kokkuvõtvalt kohustavad loetletud normid kostjat tagama teetõkise kasutamise ohutuse, mis tähendab mh toimimist nii, et see ei kahjusta isikute vara. Maakohus tuvastas õigesti, et teetõkis kahjustas hageja vara, sama järelduse tegi ringkonnakohus eespool p-s 8.3. Järelikult rikkus kostja loetletud normidest tulenevat kohustust. Rikkumine seisnes selles, et kostja ei korraldanud teetõkise toimimist nii, et see ei tõuseks üles, kui tõkise kohal paikneb sõiduk, või teise võimalusena teiste liikluskorraldusvahendite (tõkkepuu, foor ja värav) toimimist nii, et teetõkise peal peatumist ei toimu.
9.2.5.Kui hageja tugineb kostja teo õigusvastasuse tuvastamisel VÕS § 1045 lg 1 p-le 7, peab ta lisaks deliktiõigusliku kaitsenormi rikkumisele kostja poolt tõendama, et hageja kahju ärahoidmine oli VÕS § 1045 lg 3 järgi seadusest tuleneva kohustuse vähemalt üks eesmärk (Riigikohtu 20. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-50307, p 17 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Normi kaitse-eesmärgi selgitamiseks tuleb analüüsida, kas hageja kaitsmine ja temal tekkinud kahju ärahoidmine oli kostja rikutud sätte (kaitsenormi) eesmärk. Ringkonnakohus leiab, et kui norm näeb otseselt ette kohustuse vältida liikluses kahju tekkimist (LS § 14 lg 2) või kohustab teatava seadme või rajatise käitajat tagama selle ohutuse (eespool p-s 9.2.3 viidatud SeOS ja EhS sätted), siis on normi eesmärk liikluses osaleva ning seadme või rajatisega kokku puutuva asja kahjustamise vältimine. Seega oli hagejal tekkinud kahju ärahoidmine loetletud normide eesmärk.
9.2.6.Kostja rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahe on põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 tähenduses. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non-põhimõtet. Kui kostjale etteheidetav käitumine seisneb tegevusetuses (seadusega ette nähtud kohustuse täitmata jätmine), saab põhjusliku seose tuvastamiseks kasutada asendamismeetodit, mille abil asendatakse ärajäänud tegevus mõtteliselt ja vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata. Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, pole kostja käitumine kahju põhjuseks (Riigikohtu 8. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-16, p 19 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Kui kostja oleks järginud eespool p-s 9.2.3 viidatud SeOS ja EhS sätteid, st korraldanud läbipääsusüsteemi töö nõuetekohaselt ja turvaliselt, siis poleks hagejal kahju tekkinud. Seega on kostja rikkumise ja kahju vahel põhjuslik seos. Samuti esineb põhjuslik seos teetõkise tõusmise ja kahju vahel, mille ringkonnakohus tuvastas eespool p-s 8.3.
9.2.7.Nagu märgitud eespool p-s 9.2.1, tuleb kostja süü tuvastamisel hinnata, kas ta oli hooletu kostjat kohustava ja hagejat kaitsva sätte rikkumise suhtes. VÕS § 104 lg 3 kohaselt on hooletus käibes vajaliku hoole järgimata jätmine. Süü puudumist pidi tõendama kostja, kes tugineb hageja piisavale teavitamisele läbipääsusüsteemi korraldamise kohta. Maakohus hindas kostja tõendeid hagejale erinevate kordade tutvustamise kohta ning sedastas põhjendatult, et neist ei nähtu sellise korra tutvustamist, mille kohaselt territooriumilt väljumisel peab rohelise fooritule süttimisel, tõkkepuu tõusmisel ja teetõkise alla laskumisel veel ootama enne liikuma hakkamist värava avanemist. Õige on ka maakohtu arusaam, et teetõkise töötamise ja rakendumise eripäradest oleks tulnud jagada igakülgset teavet kõigile, kes võivad selle kasutamisega kokku puutuda, aga kostja seda ei tõendanud. Samuti kuulus kostja hoolsuskohustuse hulka pääsla valve korraldamine nii, et oleks välistatud kahju tekkimine. 8 (10)
9.2.8.Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt käitus kostja õigusvastaselt VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses ja täidetud on ka muud vastutuse eeldused. Seega pole enam vaja hinnata õigusvastasust VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi ja vastavad põhjendused tuleb vaidlustatud otsusest välja jätta (eelkõige p 19 viimane lause).
9.3.Ülejäänud osas ei ole kaebuse teine väide põhjendatud. Kohtul ei ole kohustust kostjale selgitada, millised on mõistlikud viisid isikute teavitamiseks teetõkisest. Kostja võetud meetmed ei olnud ilmselt piisavad, sest läbipääsusüsteemi senise korralduse tõttu tekkis hagejal kahju. Hagejale kahju hüvitamist ei välista varem sarnaste vahejuhtumite puudumine.
9.4.Ringkonnakohus ei nõustu kaebuse kolmanda väitega hageja hooletuse ja enda osaluse kohta kahju põhjustamisel.
9.4.1.VÕS § 139 lg 1 sätestab, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel (esimene alternatiiv) või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab (teine alternatiiv), vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Vastavalt VÕS § 139 lg-le 2 kohaldatakse sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatut mh juhul, kui kahjustatud isik jättis tõrjumata kahju tekkimise ohu (esimene alternatiiv) või tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui temalt võis seda mõistlikult oodata (teine alternatiiv). VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel ei hinnata, kas kannatanu oli hooletu või mitte, st kahjuhüvitist saab nimetatud sätte alusel vähendada ka siis, kui kannatanu polnud süüdi kahju tekkimises (Riigikohtu 27. oktoobri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-14, p 16 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Sisuliselt tuleb nimetatud sätete kohaldamiseks hinnata, mil määral mõjutasid hagejast lähtuvad asjaolud kahju tekkimist (vrd Riigikohtu 5. juuni 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 23 esimene lõik).
9.4.2.VÕS § 139 lg 1 esimene alternatiiv (kahjuhüvitise vähendamine kahjustatud isikust tuleneva asjaolu tõttu) kohaldub juhul, kui kahju tekkimine on põhjuslikus seoses kahjustatud isikust tuleneva asjaoluga (Riigikohtu 18. detsembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-15364, p 15 teine lõik). Hagejal tekkis kahju mh seetõttu, et ta sõitis mootorrattaga teetõkise asukohta. Ringkonnakohus leiab, et siiski mitte iga tegevus või toiming, mille teeb kahjustatud isik ja mis moodustab osa kahjuni viinud sündmuste ahelast, ei ole kahjustatud isikust tulenev asjaolu VÕS § 139 lg 1 tähenduses. Eelkõige on hõlmatud asjaolud, mida kahjustatud isik peab mõistlikult ette nägema ja arvesse võtma (vrd Riigikohtu 7. märtsi 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-13-11524, p 13 teine lõik). Mõlemad pooled väidavad, et käesoleva vaidluse põhjustanud juhtumiga sarnast pole varem nende teada toimunud. Sellises olukorras ei pidanud hageja ette nägema võimalust, et teetõkis hakkab tõusma ajal, mil sellel paikneb mootorratas.
9.4.3.VÕS § 139 lg 1 teine alternatiiv (kahju tekkis ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab) ei ole asjakohane, sest hageja ei vastuta kostja hallataval territooriumil läbipääsusüsteemi nõuetekohase ja turvalise toimimise ega ka teetõkise liikumise eest.
9.4.4.VÕS § 139 lg 2 esimese alternatiivi (kahju tekitaja tähelepanu juhtimata jätmine ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule) kohaldamise eeldus on, et kahju tekitaja ei teadnud ega pidanud teadma kahju tekkimise ohust (Riigikohtu 18. detsembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-15364, p 15 kolmas lõik). Väravasüsteemi toimise korraldamine ja korrashoid oli kostja kohustus, mistõttu ei saa ta väita, et ei teadnud ega pidanud teadma kahju tekkimise ohust.
9.4.5.VÕS § 139 lg 2 teine alternatiiv (kahjustatud isik jättis tegemata kahju vähendava toimingu) eeldaks käesoleval juhul, et hagejal oli kohustus või vähemalt võimalus käituda viisil, mis oleks kahju vähendanud. Kostja on väitnud, et hageja pidanuks liikuma hakkamisega ootama kuni värava avanemiseni. Samas nähtub eespool p-s 8.2 analüüsitud videost ja maakohtu tuvastatud asjaoludest, et tõkkepuu langes enne, kui värav avanes piisavalt. Seega ei oleks hageja saanud kostja kirjeldatud viisil toimida. Lisaks tuvastas maakohus, et hageja järgis lubavat foorituld. Koostoimes ringkonnakohtu tuvastatuga tähendab see, et hageja valis mõistliku käitumisviisi ega jätnud tegemata temalt oodatavat kahju vähendavat toimingut. 9 (10)
9.4.6.VÕS § 140 lg 1 võimaldab kahju hüvitamist piirata muudel kui VÕS §-s 139 nimetatud asjaoludel, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu (Riigikohtu 19. märtsi 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13, p 28). Selliseid asjaolusid käesoleval juhul ei esine.
9.4.7.Vahekokkuvõttena saab märkida, et hageja enda käitumine ei anna alust kostjalt välja mõistetavat kahjuhüvitist vähendada.
9.5.Kaebuse neljas ja viies väide on ainetud, sest nendega ette heidetavaid rikkumisi vaidlustatud otsusest ei nähtu. Maakohus hindas CC 20. septembri 2017 kirja vaidlustatud otsuse p-des 9 ja 16 ning tegi sellest teiste tõenditega kooskõlas olevad järeldused, milleni jõudmist ka piisavalt põhjendas. Ringkonnakohus märkis eespool p-s 9.2.7, et maakohus hindas kostja tõendeid hagejale erinevate kordade tutvustamise kohta ning sedastas põhjendatult, et neist ei nähtu sellise korra tutvustamist, mille kohaselt territooriumilt väljumisel peab rohelise fooritule süttimisel, tõkkepuu tõusmisel ja teetõkise alla laskumisel veel ootama enne liikuma hakkamist värava avanemist. Samuti ei nähtu eelviidatud kirjast ega ka teistest tõenditest kostja soovitud asjaolu nagu oleks hagejale tehtud teatavaks või olema arusaadav läbipääsusüsteemi toimimine nii, et kaardi võib registreerida alles pärast värava avanemist. Asja lahendamisel ei omistanud maakohus tähtsust sellele, kas hageja viibis mereväebaasi territooriumil õiguspäraselt. Hageja tugines valvuri hõivatusele muu tegevusega hagiavalduse p-s 9.4.
10.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.
11.Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need TsMS §-de 174 ja 175 sätete järgi rahaliselt kindlaks määrata hageja kulunimekirja alusel. Hageja taotles 560 euro hüvitamist ja esitas ärakirjad arvetest 4 t 45 min õigusteenuse eest tasumääraga 100 eurot/t (lisandub käibemaks). Kostja leidis, et tegemist ei ole mõistliku ja põhjendatud ajakuluga ning palus kohtul määrata menetluskulude jaotus vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja ajakulu vajalik ja põhjendatud (sh kaebusega tutvumine ja vastuse koostamine 3 t 36 min ning ringkonnakohtu määrusega tutvumine ja seisukohta esitamine 1 t 9 min). Esindaja tunnitasu määr on kohane. Hageja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Neil kaalutlustel saaks hageja taotleda apellatsioonimenetluse kuluna 570 euro (= 4 t 45 min × 100 + 20%) hüvitamist. Hageja taotles sellest summast 560 euro maksmist, mille ringkonnakohus kostjalt ka välja mõistab. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab kostja tasuma viivist. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm
10 (10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.