Võlaõigus › Töövõtulepingud

Lisaks mõlema ajakirja üleandmisega hilinemisele on kostja rikkunud lepingu p 4.3, mille järgi kohustus kostja teostama ajakirjale artiklite kirjutamise hageja edastatud materjali ja/või informatsiooni alusel. Esimese ajakirja tegemiseks andis hageja kostjale pidevalt suuliseid juhiseid. Hetkest, mil ilmnes ajakirja hilinemine, hakkas hageja saatma materjale ja juhiseid e-kirjadega, viidates ka kostja töös esinevatele puudustele ning paludes need kõrvaldada. Sellele vaatamata andis kostja hagejale üle ajakirja, milles esinevad olulised puudused. Kostja on rikkunud ka lepingu p 4.4, kuna tõlgetes esineb olulisi vigu. Puudustega ajakirja ei saanud hageja sisuliselt kasutada oma äritegevuse eesmärkidel, oma teenuste korrektsel ja professionaalsel kujul reklaamimiseks klientidele ja potentsiaalsete klientidele. Hageja etteheited esimese ajakirja osas on järgmised: lk 2 sisukorras hotelli nimetuse (Noorus SPA Hotel/Liivarand SPA Hotel) käänamine, käänamisel brändi nimetus ei muutu; lk 6 ebakvaliteetne trükk, udune pilt; lk 7 ebakvaliteetne trükk, udune tekst; lk 8–10, 12–14 teksti serv ei ole ühel joonel; lk 25 ebakvaliteetne pilt (udune), lohakalt väljalõigatud; lk 14–15 teksti serv ei ole ühel joonel; lk 15 õigekirjaviga (Romantic Garden ei käändu); lk 17 õigekirjaviga (shokolaad); lk 18 lohakalt väljalõigatud pilt, udune; lk 22 brändi nimetust ei käänata (Romantic Garden Restaurant); lk 24 õigekirjavead – brändi käänamine; lk 28 brändi vale kirjutamine (Cinq Mondes, mitte Sinq Mondes); lk 29–30 teksti serv ei ole ühel joonel; lk 33 brändi vale kirjutamine (Cinq Mondes, mitte Sinq Mondes); lk 44 teksti serv ei ole ühel joonel; lk 46–47 teksti serv ei ole ühel joonel, ebakvaliteetne trükk (udune); lk 46 logo värv moonutatud; lk 47 puudulik tõlge (ingl k), puudub „rõõm liikumisest“; lk 48 teksti serv ei ole ühel joonel; lk 56–57 tubade pildid segi (peretuba ja superior tuba), tõlge ei vasta venekeelsele tekstile, eesti keeles on vale info; lk 58–61 teksti serv ei ole ühel joonel; lk 66–67 teksti serv ei ole ühel joonel, tekstirea vale poolitamine, ampersandi märgi asendamine koodiga „&amp“.

MAAKOHTU LAHEND

ettemaks 4500 eurot ja 15. novembri 2019 seisuga arvestatud viivis 328,44 eurot) ning viivise põhinõudelt (4500 eurolt) alates 16. novembrist 2019 kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 249,31 eurot. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 400 eurot ja jättis ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt nõustus kohus kostjaga selles, et leping lõppes tähtaja saabumisega 30.09.2018. See aga ei tähenda, et pooled ei pea lepingu alusel tekkinud kohustusi täitma. Võlasuhe ei lõpe lepingu tähtaja saabumisega. VÕS § 186 p-dest 1 ja 5 tulenevalt lõpeb võlasuhe muu hulgas kohase täitmise ja lepingust taganemisega. Ajakirjas esinevad hagiavalduses väljatoodud puudused. Nendest puudustest on hageja teatanud kostjale 26.04.2018 e-kirjaga. Kostja ei eita nimetatud puuduste esinemist. Seega kostja ei ole täitnud lepingu p-s 4.3 sätestatud ajakirja artiklite kirjutamise kohustust kohaselt. Seadus ei sätesta hinna alandamiseks tähtaega (3-2-1-156-11, p-d 21, 22). Kohus ei nõustunud ka kostja vastuväidetega hageja poolt hinna alandamisel heas usus mitte toimimise kohta. Riigikohus on leidnud (3‐2‐1‐16‐17, p 19), et müügilepingu puhul võib ostja VÕS § 112 lg 1 esimese lause alusel alandada ostuhinda, kui on täidetud järgmised põhilised materiaalsed eeldused: müügileping on kehtiv; müüja on täitnud oma kohustuse mittekohaselt, eelkõige andnud üle lepingutingimustele mittevastava (s.o puudustega) asja; müüja vastutab asja puuduse eest; müüja ei ole puudust kõrvaldanud või on ostja sellest õigustatult keeldunud. Maakohus leidis, et ka töövõtulepingu alusel hinna alandamise põhjendatuse hindamisel peab kohus eeltoodud materiaalsete eelduste esinemise tuvastama. Hinna alandamise avalduse tegemise ajal töövõtuleping enam ei kehtinud. Hageja sai esimese ajakirja kätte 17.04.2018. Hageja ei ole väitnud, et ta on nõudnud kostjalt puuduste kõrvaldamist. Samuti ei ole väidetud, et kostja keeldus rikkumise heastamisest. VÕS § 648 p 1 alusel tellija ei või vähendada töövõtjale maksmisele kuuluvat tasu, kui töövõtja viis töö vastavusse lepingutingimustega või tegi uue töö. Hageja ei ole väitnud, et hinna alandamine on kostjale soodsam kui puuduste kõrvaldamiseks uue tiraaži trükkimine. Seega ei tekkinud hagejal formaalset hinna alandamise alust. Hinna alandamise valemi on Riigikohus määranud otsuse nr 3-2-1-85-13 p-s 11, mille kohaselt hinda saab VÕS § 112 lg 1 esimese lause järgi alandada võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Hinda ei saa alandada ilma eseme puudustega ja puudusteta väärtust välja toomata. Põhjendatuks ei saa lugeda hinna alandamise avaldust, milles alandamise metoodikat ei ole esitatud. Hageja on ajakirja vähemalt kuni hinna alandamise avalduse esitamiseni enda tegevuse reklaamimiseks kasutanud. Tõendatud ei ole, et vigade tõttu kannatas hageja või kolmandate isikute majandustegevus. Puudused olid pärast ajakirja trükkimist koheselt avastatavad, hagejal ei kulunud selleks 8 kuud. Seega kostja rikkumist ei ole võimalik käsitleda olulise lepingurikkumisena. Ka hageja ise ei ole neid olulisteks rikkumisteks pidanud, sest on andnud nõusoleku ajakirja trükkimiseks. Kohtul ei ole võimalik diskretsiooniõiguse alusel puudustega ja puudusteta ajakirja väärtuseid VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause järgi kindlaks määrata põhjusel, et ei ole võimalik välja tuua, milline oleks olnud puudusteta ajakirja väärtus ning kas ja kuivõrd takistasid puudused hagejal ajakirja eesmärgipäraselt ehk hageja teenuste ja majandustegevuse reklaamimiseks kasutada. Esitatud ei ole selliseid asjaolusid, mis tingiksid hageja poolt laialt kasutatud ajakirja hinna 1⁄2 võrra alandamise. Ajakiri oli mõeldud teenuste reklaamimiseks 2018. a kevad–suvel. Hinna alandamise avalduse esitamisel 10.12.2018 oli ajakiri ilmselt väärtuseta ning jääb ka tulevikus ilma väärtuseta. Seetõttu ei ole võimalik ka kohtu diskretsiooniõigust kasutades hooaja saabumise tõttu kasutuks muutunud ajakirja hinda alandada. Lisaks ei ole täidetud hinna alandamiseks vajalikud eeldused, s.o kostjale ei ole määratud tähtaega puuduste

kõrvaldamiseks. Seetõttu jättis kohus hagi hageja poolt seoses esimese ajakirja hinna alandamisega kostjalt 1⁄2 ehk 4500 euro väljamõistmiseks rahuldamata. Kostja ei ole täitnud lepingu p-s 4.2 sätestatud kohustust välja anda teine ajakiri augustis 2018. Ajakiri ei olnud 2018. a augustis trükkimiseks valmis materjali puudumise tõttu. Hageja ei täitnud lepingu p-s 5.1 sätestatud kohustust esitada materjal ja/või informatsioon augusti numbri jaoks hiljemalt 01.07.2018. Eeltoodu aga ei tähenda, et kostja ei pea ettemaksu tagastama. Kostja esitatust tulenevalt oli ajakirja võimalik välja anda pärast 16.11.2018. Asjas ei ole esitatud tõendeid, mille kohaselt pärast 16.11.2018 kuni hageja poolt 10.12.2018 hinna alandamise avalduse tegemiseni olid muud takistused ajakirja trükkimiseks. VÕS § 101 lg 3 alusel võib teatud juhtudel vabaneda kohustuste täitmisest, kuid sellisel juhul kohustuste mittetäitmine ei tekita töövõtjale õigust saada VÕS § 635 lg 1 alusel tasu. Kostja saaks nõuda temal teise ajakirja ettevalmistamisega tekkinud kulude väljamõistmist või vähendada ettemaksu tasaarvestusega tekkinud kulude võrra, mida kostja teinud ei ole. Kostja ei ole tõendanud, kas ja kui palju tal teise ajakirja ettevalmistamisel kulusid tekkis. Kuna kostja ei ole ajakirja väljaandmise kohustust täitnud, mõistis kohus kostjalt välja ettemaksu 4500 eurot ja viivise 4500 eurolt alates 18.12.2018 kuni kohtuotsuse tegemiseni 328,44 eurot ning edasi alates 16.10.2019 kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Kohus rahuldas hagi summas 4828,44 eurot, s.o 48,48% hagi hinnast (9959,67 eurost). Hageja on tasunud hagilt riigilõivu 550 eurot. Nõudelt, mille ulatuses hagi rahuldatakse, tuli tasuda riigilõivu 400 eurot, mille kohus pidas põhjendatuks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vaidluse olemust ja menetlusosaliste vahel toimunut arvestades ei nõustunud kohus hageja taotlusega jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel kostja kanda ja jättis ülejäänud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

sarnane õigus tuleneb kohtule TsMS §-st 233. Kuivõrd tegemist on VÕS § 112 lg 1 kolmandast lausest tuleva diskretsiooniõigusega sisult sarnase õigusega, siis saab kohus määrata kohase ja mittekohase täitmise väärtused oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Hooaja möödumine ei muuda ajakirja väärtusetuks. Ajakirjad on väljas 2–3 hooaja jooksul; 4) pidanuks kohus jätma menetluskulud kostja kanda või hageja menetluskulud osaliselt kostja kanda. Kostja loobus hageja pakutud kompromissist tasuda 4500 eurot, mis on 15% vähem väljamõistetud summast. Kohus on rikkunud mh TsMS § 4 lg-s 4 sätestatud kohustust.

Vastuväidete kohaselt puudub kostjal õigus tasule teise ajakirja eest ainuüksi seetõttu, et õigus tasule tekib VÕS § 635 järgi lepingus kokkulepitud tulemuse saavutamisel. Siinjuures ei ole oluline, millisel põhjusel tulemus saavutamata jäi. Hagejapoolne lepingurikkumine, eriti kui see väljendus vaid 5% materjali esitamata jätmises, ei anna kostjale õigust jätta ettemaks endale.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

tagastab kõik üleantu. Sama paragrahvi lg 2 sätestab juhud, mil tagastamise või üleandmise asemel tuleb hüvitada üleantu väärtus. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus esmalt kindlaks tegema, kas kostja on rikkunud lepingut oluliselt. Kuivõrd kostja on hagile vastu vaielnud, siis tuleb maakohtul kostjale selgitada vastuväidete tõendamise kohustust. Taganemise kehtivuse korral tuleb maakohtul selgitada pooltele tagasitäitmise võlasuhte sisu, sh vastastikuste soorituste väärtuste kohta tõendite esitamist. Seejuures tuleb üleantu väärtuse tuvastamisel arvestada ka selle lepingule mittevastavusega. Nagu ringkonnakohus käesoleva otsuse p-s 9 märkis, rikkus maakohus asja lahendamisel oluliselt TsMS §-s 392 sätestatud eelmenetluse ülesandeid, sh selgitamiskohustust. Arvestades seda, on põhjendamatu maakohtu otsuse p-s 67 märgitud etteheide kostjale, mille kohaselt saaks küll kostja nõuda teise ajakirja ettevalmistamisega tekkinud kulude väljamõistmist, kuid kuna kostja ei ole neid asjaolusid tõendanud, siis ei saa kohus sellega arvestada.

lepingu kehtivuse ajal. Samas on maakohus õigesti leidnud, et hinna alandamise avaldus esitati tähtaegselt (VÕS § 118 lg 2) ning hinna alandamine ei ole seetõttu tühine. Lisaks märgib ringkonnakohus, et maakohus on jätnud tähelepanuta VÕS § 13 lg-s 3 sätestatu, mille kohaselt kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Nimetatud säte kuulub kohaldamisele, kui lepingupool võis teise poole käitumisest aru saada nõusolekut teha lepingusse muudatus muus vormis, kui kokku lepitud. Sellisel juhul tuleb hinnata poolte käitumist konkreetsetest asjaoludest lähtudes. Praegusel juhul on maakohus otsuse p-s 65 tuvastanud, et pooled jätkasid lepingu täitmist (teise ajakirja väljaandmisele suunatud tegevus) ka pärast 30.09.2018. Nii nähtub kostja 02.11.2018 e-kirjast hagejale (I kd, tl 190), et materjal on olemas 64 lehekülje jaoks ja vaja on materjali reklaami jaoks. 16.11.2018 on hageja edastanud kostjale täiendavat materjali ajakirja jaoks (I kd, tl 184, 185). Seetõttu ei ole õige ka see maakohtu seisukoht, et hinna alandamise avalduse tegemise ajaks oli lepingu kehtivus lõppenud. Otsuse p-s 57 on maakohus viitega VÕS §-le 648 asunud seisukohale, et hagejal puudub alus hinda alandada, kuna ta pole eelnevalt nõudnud kostjalt lepingu täitmist. Ringkonnakohus leiab, et tehtud töö lepingutingimustele mittevastavuse korral on reeglina primaarne õiguskaitsevahend täitmise nõue. Samas on ebaõige väita, et kui hageja ei ole täitmisnõuet esitanud, on hinna alandamise nõue välistatud. VÕS § 108 lg 2 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, mis ei seisne raha maksmises, võib võlausaldaja nõuda temalt kohustuse täitmist. Kohustuse täitmist ei või nõuda, kui: 1) kohustuse täitmine on võimatu; 2) kohustuse täitmine on võlgnikule ebamõistlikult koormav või kulukas; 3) võlausaldaja saab mõistlikult saavutada kohustuse täitmisega taotletava tulemuse muu viisil; 4) kohustuse täitmine seisneb isikliku iseloomuga teenuse osutamises. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on tegemist VÕS § 108 lg 2 p-s 2 sätestatud erandiga, s.o kohustuse täitmine on võlgnikule ebamõistlikult koormav või kulukas. Tegemist on olukorraga, kus täitmine ei ole võlgniku jaoks küll objektiivsaelt võimatu, kuid täitmisega seoses peab ta kandma kulutusi, mida ei sa temalt puuduste iseloomu arvestades pidada oodatavaks. Sellisel juhul on võlausaldajal õigus esitada võlgniku vastu muu õiguskaitsevahend, sh nõuda hinna alandamist. Lepingu kohaselt kohustus kostja andma hagejale esimese ajakirja üle 2018. a veebruaris, s.o enne kevad-suvise hooaja algust. Tegelikult täitis kostja omapoolse kohustuse 17.04.2018 ja seda puudustega. Hageja teavitas puudustest kostjat 26.04.2018. Hageja seisukohtadest tulenevalt oli ta sunnitud seoses täitmise viivitamisega kostja poolt puudustega ajakirja kasutusse võtma. Uue ajakirja tiraaži trükkimise nõudmine ei oleks kummalegi poolele olnud mõistlik ja majanduslikult otstarbekas. 12.06.2019 menetlusdokumendis (II kd, tl 9) on hageja väljendanud seisukohta, et jätab kohtu otsustada mittekohase väärtuse (s.o mitte hagis nõutud 50%). Sellest tulenevalt on ebaõige maakohtu seisukoht, et hageja ei ole menetluses väitnud, et hinna alandamine on kostjale soodsam kui puuduste kõrvaldamiseks ajakirja uue tiraaži trükkimine. Kostja vastupidine väide on paljasõnaline ega ole ka usutav.

Maakohus leidis, et antud juhul ei ole kohtul võimalik diskretsiooniõiguse alusel puudustega ja puudusteta ajakirja väärtusi kindlaks määrata, samuti ei saa kindlaks teha, kas ja kuivõrd ajakirjas esinenud puudused takistasid hagejal ajakirja kasutada. Selline maakohtu seisukoht on ekslik, kuna maakohus on jätnud TsMS 233 lg-st tuleneva diskretsiooniõiguse kasutamata. Oluline on siinkohal märkida, et hageja on veenvalt põhjendanud, miks ei ole antud juhul võimalik kohase ja mittekohase täitmise väärtusi täpselt kindlaks teha (eelkõige puuduste iseloom). Hageja seisukohtadest tulenevalt võttis ta ajakirja kasutusse ning sellest järelduvalt ei saanud puudused olla olulised. Hageja on ka apellatsioonkaebuses rõhutanud, et ta palub kohtul määrata kindlaks kohase ja mittekohase täitmise väärtused. Arvestades eelkõige seda, et puudused olid valdavalt vormilist laadi (kirja- ja tõlkevead), mis ei takistanud hagejat seda kasutusse võtma, ning et hageja jätkas kostjaga lepingu edasist täitmist teise ajakirja osas, on ringkonnakohtu hinnangul mittekohase täitmise väärtuseks TsMS § 233 lg 1 alusel 8500 eurot ning kohase täitmise väärtuseks 9000 eurot, mis on võrdne lepingus kokkulepitud ühe ajakirja hinnaga. Lähtudes hinnaalandamise valemist (vt Riigikohtu 09.10.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-13, p 11) on alandatud hind 8500 eurot (8500x9000:9000= 8500). Kuna hageja on tasunud kostjale esimese ajakirja hinna täielikult, s.o 9000 eurot, siis tuleb tema nõue rahuldada osaliselt, s.o 500 euro ulatuses (9000-8500=500). Seetõttu tuleb hageja hinna alandamisest tulenev nõue osaliselt rahuldada ning kostjalt hageja kasuks välja mõista 500 eurot. Hageja palus välja mõista viivise seadusjärgses määras alates hagi esitamisest. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele viivis võlgnevuselt 500 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates 04.04.2019 kuni 27.03.2020 summas 39,32 eurot (vt viivisekalkulaatot.ee) ning alates 28.03.2020 võlgnetavalt summalt kuni täitmiseni.

/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest

/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.