Võlaõigus › Võõrandamislepingud

võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kaja peab vastama tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) § 416 sätestatud nõuetele. Kajalt tuleb kautsjonina tasuda summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1 500 eurot (TsMS § 142 lg 1, 2). Kautsjon tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS-is SEB Pank või nr EE062200221059223099 Swedbank AS-is või nr EE221700017003510302 Luminor Bank AS. Asjaolud ja kohtu põhjendused Aktsiaselts PlusPlus Capital esitas 18.12.2019 kohtule hagi I Ki vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja nõuab põhivõlgnevuse 345,52 euro, seisuga 16.12.2019 sissenõutavaks muutunud viiviste 287,51 euro, jooksvate viiviste ja sissenõudmiskulude 25 euro tasumist. Viiviste arvestamisel on aluseks võetud lepinguline määr 0,07% päevas. Lisaks nõuab hageja menetluskulude tasumist summas 545 eurot (riigilõiv 125 eurot ja lepingulise esindaja tasu 420 eurot). TsMS § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Hagiavaldus on kostjale kätte toimetatud. Kostja pole ettenähtud tähtaja jooksul hagile vastust esitanud. Eeltoodust tulenevalt teeb kohus käesolevas tsiviilasjas tagaseljaotsuse. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1132 lg 2 p 1 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandusvõi kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. VÕS 1132 lg 2 p 1 alusel saab võlausaldaja pärast lepingu lõppemist sissenõudmiskulude hüvitist maksimaalselt 30 euro ulatuses. VÕS 1132 lg 2 ei anna võlausaldajale erinevalt VÕS 1132 lg-st 1 õigust nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse sissenõudmise eest, vaid kõigi lõppenud lepingust tulenevate kohustuste sissenõudmise eest. Seejuures sätestab VÕS 1132 lg 2 p 1 sissenõudmiskulude ülempiiri lepingu kohta. TsMS § 428 lg 1 p 2 sätestab, et kohus lõpetab menetluse otsust tegemata, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend või Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu lahend või vahekohtu otsus või jõustunud lahend kohtueelses menetluses, muu hulgas õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Hageja on esitanud käesolevas asjas sissenõudmiskulude 25 eurot hüvitamise nõude liitumislepingu nr xxxx alusel. Hageja avaldas lepingu lõppemise ajaks 24.09.2016. Kostjale on saadetud kolm võlateatist saatmise aegadega 01.04.2018, 01.05.2018 ja 01.06.2018. Kohus loeb hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks (TsMS § 407 lg 1). Harju Maakohtu 14.06.2019 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-19-4707 on kostjalt hageja kasuks välja mõistetud liitumislepingust kliendinumbriga xxxx tulenev põhivõlgnevus 144,32 eurot, võla sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 100,12 eurot. Harju Maakohtu 14.06.2019 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-19-4707 jõustus 27.08.2019. Kohus leiab, et hageja on kostja vastu esitanud käesolevas tsiviilasjas ja tsiviilasjas nr 2-194707 sissenõudmiskulude tasumise nõude, mis tuleneb samast alusest – meeldetuletuskirjade saatmine kostjale kliendilepingust xxxx tulenevate nõuete sissenõudmiseks pärast

kliendilepingu lõppemist. Seetõttu esineb TsMS § 428 lg 1 p 2 sätestatud alus menetluse osaliseks lõpetamiseks. Eeltoodust tulenevalt lõpetab kohus menetluse hageja sissenõudekulude 25 euro tasumise nõudes kostja vastu. Riigikohus on selgitanud, et tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus, sest see on õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 järgi. Kui pooled vaidlevad tüüptingimuste üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-109-11, nr 3-2-1-56-08, nr 3-2-1-106-13). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-25-16 asunud seisukohale, et selgelt ülemäärast ja tarbijat (kostjat) ebamõistlikult kahjustavat viivisemäära saab pidada tühiseks. Viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Hagiavaldusele lisatud E AS-i teenuste kasutamise üldtingimuste punkti 7.10 kohaselt on viivise määraks 0,07% päevas. Kohus on seisukohal, et antud juhul on tegemist tüüptingimustega ning kostjaks on tarbija, kuivõrd teenuse osutajaks on kutse- või majandustegevuses tegutsev isik, kelle igapäevane äritegevus mobiilsidealaste teenuste osutamine. Kostja on füüsiline isik, kes ei tegutsenud oma kutse- või majandustegevuses. Riigikohtu praktikast tuleneb, et ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-66-05). Hagis märgitud päevane viivisemäär 0,07% teeb aastaseks viivisemääraks 25,55% (0,07 x 365=25,55), mis on rohkem kui kolmekordne seadusjärgne viivisemäär. Kohus leiab, et tüüptingimus viivisekokkuleppe kohta on eeltoodut arvestades tühine. VÕS § 39 lg 2 sätestab, et tühisele tüüptingimusele ei või tõlgendamisega anda sisu, mille kohaselt tingimus kehtib. Tulenevalt VÕS § 39 lõikest 2 ei muuda tühist viivisekokkulepet kehtivaks see, kui hageja ümardab kokkulepitud viivisemäära kuni 24%-ni. Kohus on seisukohal, et viivisemäär 0,07% päevas võlgnetavalt summalt on eeltoodust tulenevalt tühine, sest ületab seadusjärgset määra rohkem kui kolm korda. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kuivõrd E AS-i teenuste kasutamise üldtingimuste punkt 7.10 on eeltoodust tulenevalt tühine kokkulepitud viivise määra osas, siis kohaldab kohus lähtudes VÕS § 113 lg 1 ja Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-25-16, seadusjärgset viivise määra. Viivist on arvestatud hagiavalduse kohaselt järgmiselt  Viivise arvestuse algus 19.08.2016, viivise arvestuse lõpp 16.12.2019, võlgnevus 52,67 eurot, viivise määr päevas 0,07% viivis 44,80 eurot;  Viivise arvestuse algus 19.09.2016, viivise arvestuse lõpp 16.12.2019, võlgnevus 292,85 eurot, viivise määr päevas 0,07% viivis 242,71 eurot.

Vastaval perioodil kehtis järgmine seadusjärgne viivise määr: 8% aastas. Seadusjärgset viivise määra arvestades kujuneb seadusjärgseks sissenõutavaks muutunud viivise summaks 90,18 eurot. Ülejäänud osas rahuldab kohus hageja nõuded võlgnevuse väljamõistmiseks. Kohus märgib, et hageja on koos hagiavaldusega esitanud menetluskulude kindlaksmääramise avalduse. TsMS § 168 lg 2 sätestab, et hageja kannab menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja sama paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus lõpetas menetluse osaliselt sissenõudmiskulude osas. Nõuete osas, milles kohus menetlust jätkas, rahuldas kohus hagiavalduse osaliselt. Kohus jätab TsMS § 163 lg 2 ja 168 lg 2 alusel poolte menetluskulud nende endi kanda. Kuivõrd kohus jättis poolte menetluskulud nende endi kanda, jätab kohus menetluskulude suuruse kindlaks määramata. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.