OÜ EUROPARK ESTONIA hagi OÜ Linar Autorent vastu võlgnevuse 30 eurot ja sissenõudmiskulu 40 euro nõudes
Tsiviilasja hind
70 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: OÜ EUROPARK ESTONIA (registrikood: 10811490; asukoht: Tartu mnt 16b, 10117 Tallinn); Hageja lepinguline esindaja: Rainis Loit (Solaris keskuse bürooplokk, III korrus; Estonia pst 9, 10143 Tallinn; tel: +372 55 671 081; e-post: [email protected]); Kostja: OÜ Linar Autorent (registrikood: 10678097; Narva mnt 5, 10117 Kesklinna linnaosa, Tallinn, Harju maakond; e-post: xxxx), seaduslik esindaja H Ä (isikukood: xxxx; epost: xxxx) Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Raul Markus (e-post: [email protected])
Menetlustoimingu tegemise viis
Kirjalik lihtmenetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi.
2.Välja mõista kostjalt OÜ Linar Autorent (registrikood: 10678097) hageja Osaühingu EUROPARK ESTONIA (registrikood: 10811490) kasuks leppetrahvivõlgnevus 30 eurot ja sissenõudmiskulu 40 eurot, kokku 70 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
1.Jätta menetluskulud kostja OÜ Linar Autorent kanda.
Välja mõista kostjalt OÜ Linar Autorent hageja Osaühingu EUROPARK ESTONIA kasuks menetluskulud, s.o menetluses tasutud riigilõiv 75 eurot ja õigusabikulud maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot, kokku 95 eurot.
3.Välja mõista kostjalt OÜ Linar Autorent hageja Osaühingu EUROPARK ESTONIA kasuks viivis menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses
sätestatud määras alates tagaseljaotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4). Edasikaebamise kord Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 ei anna kohus menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.Hagiavalduse kohaselt on kostja sõiduki xxxx (VIN: xxxx) numbrimärgiga xxxx (edaspidi Sõiduk) omanik/vastutav kasutaja vähemalt alates 31.08.2011 kuni 05.06.2019. Nimetatud sõidukit pargiti hageja opereeritavale parkimisalale parkimistingimusi rikkudes. Parkimislepingu rikkumise tõttu on väljastatud leppetrahvinõue, mis on käesoleva ajani tasumata: 13.01.2018 Rotermanni tn.18/T5, leppetrahvinumber 0561 3011 8140 7074.
2.Hageja on parkimisteenust osutav ettevõte ning iga hageja poolt opereeritava parkla sissesõidu juurde on paigaldatud vastav infotahvel koos viitega tüüptingimustele ja/või viitega, kus tüüptingimustega tutvuda saab. Tüüptingimused sisaldavad tingimusi sõiduki parkimiseks. Ühtlasi on hageja avaldanud tüüptingimustes sõnaselgelt oma tahet lepingu sõlmimiseks, kui sõiduki kasutaja auto hageja parklasse pargib. Lisaks parkimistingimustele on parkla sissesõidu juurde, sh parkimisalale paigaldatud rida liiklus- ja teavitusmärke, mis annavad parkimisalale sõitjale teada, et ta siseneb eraparklasse ja eraparkla operaator on seal parkimiseks kehtestanud tingimused. Eeltoodust tulenevalt pidid kostjale olema liiklus- ja teavitusmärgid nähtavad ja kostjal oli võimalik parkimistinigmustega tutvuda enne kui ta võttis vastu otsuse parkimislepingu sõlmimiseks sõiduki parkimise näol. Võttes arvesse, et sissesõidul on sõiduki kasutajale tehtud nähtavaks hagejale kuuluvale eraparkla alale sisenemise teave koos lepingutingimustega või viide lepingutingimustele ja hageja avaldas tüüptingimustes sõnaselgelt oma tahet sõlmida leping, tuleb seda lugeda hageja poolseks lepingu sõlmimise pakkumuseks. Sõiduauto parkimisega avaldas sõiduki kasutaja (kostja) lepingu sõlmimiseks nõustumuse. Seega oli poolte vahel sõlmitud leping.
3.Hageja on seisukohal, et parkimislepingu pooleks on kostja. Liiklusseaduse § 2 p 93 järgi on vastutav kasutaja Eesti kodakondsusega või Eestis elamisloa või –õiguse saanud füüsiline isik või Eestis registreeritud juriidiline isik, kes kasutab sõidukit kasutulepingu või omandireservatsiooniga müügilepingu alusel ning kes on kantud mootorsõiduki eest vastutajana liiklusregistrisse. Vastutavaks kasutajaks loetakse ka punktis 93 nimetatud tingimustele mittevastava sõiduki omaniku poolt määratud esindaja. Vastutavale kasutajale laienevad omaniku kohustused (LS § 72 lg 3, analoogia korras vt LS § 188 lg 2). Vastavalt Maanteeametist saadud teabele oli kostja sõiduki omanik/vastutav kasutaja leppetrahvinõuete esitamise ajal, mis tähendab, et üksnes kostjal oli seadusest tulenev ainuõigus sõidukit vallata, kasutada ning otsustada, kellele sõidukit kasutada antakse.
Eeltoodu alusel on parkimise operaatoril õigus eeldada, et sõidukit kasutas, sh parkis hagejale kuuluvale parkimisalale sõiduki omanik/vastutav kasutaja kuni ta ei tõenda vastupidist.
4.Hageja leiab, et sõiduk oli pargitud parkimistingimusi rikkudes. Hageja ja kostja vahel tekkis sõiduki parkimisega lepinguline suhe. Parkimislepingu tingimuste kohaselt tuleb parkimistingimuste rikkumisel tasuda leppetrahvi. Võttes arvesse, et parkimislepingus oli kokku lepitud leppetrahvi tasumise kohustus, oli hagejal õigus esitada leppetrahvi nõue. Hageja esitas leppetrahvinõue kohe pärast rikkumise tuvastamist, paigutades selle sõiduki kojamehe vahele. Leppetrahvi 30 eurot ei ole tasutud.
5.Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse 30 eurot ja sissenõudmiskulu 40 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
6.Seoses kostja vastuväidetega märgib hageja järgmist. Olukord, kus parkimislepingu pooleks oli kostja ning parkimislepingut on rikutud ning kostja väidab, et tema ei ole leppetrahvinõuet mõistlikul ajal kätte saanud VÕS § 159 lg 2 mõttes, tuleb esmalt hinnata seda, kas hageja valis leppetrahvinõude esitamiseks mõistliku viisi TsÜS § 70 mõttes. Riigikohtu hinnangul on parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemine sõiduki esiklaasile kojamehe vahele tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes (RKTsKO 05.06.2019 nr 2-17-117146 p 12). Samuti on TsÜS § 70 kohaldamise eeldus see, et teine pool ei ole tahteavaldust kätte saanud, kuigi tavaliste asjaolude korral ta oleks pidanud selle kätte saama. Olukorras, kus isiku sõidukit kasutab kolmas isik ning kolmas isik on sõidukit parkides parkimistingimuste rikkumise tõttu saanud leppetrahvi, peaks keskmine mõistlik (kolmas) isik sõiduki omanikku parkimsiteenuse osutaja leppetrahvinõudest teavitama. Selline kohustus on kolmandal isikul muu hulgas näiteks tulenevalt hea usu põhimõttest (TsÜS § 138 lg 1). Seega TsÜS § 70 mõttes oleks sellises olukorras kostja tavaliste asjaolude korral saanud teada leppetrahvi nõude esitamisest. Isegi juhul, kui Sõidukit kasutanud kolmas isik leppetrahvinõudest kostjat ei teavitanud, loetakse leppetrahvinõudest teavitamine kostja osas kättesaaduks TsÜS § 70 mõttes. Seega EP-l oli/on õigus nõuda parkimislepingu rikkumisel leppetrahvi, olles täitnud leppetrahvinõude mõistliku aja jooksul esitamise kohustuse, mis tuleneb VÕS § 159 lg-st
2.Kostja seisukohad
7.Kostja vaidleb esitatud hagiavaldusele vastu ega tunnista esitatud nõuet. Kostja on autorenditeenust osutav ettevõte ja kostjal puudub ülevaade võimalikest leppetrahvinõuetest. Hageja ei ole leppetrahvinõudest teatanud mõistliku aja jooksul. Teate sõiduki kojamehe vahele jätmine annab leppetrahvist teada auto rentnikule, mitte kostjale (tema juhatuse liikmele). Autot ei kasutanud kostja, vaid kolmas isik. Kostja ei olnud trahvist teadlik. LS § 72 lg 2 sätestab aja, mil kostjal on kohustus auto kasutamise andmeid säilitada. Hageja ei ole nimetatud tähtaja jooksul kostjat leppetrahvist teavitanud. Seega puudub võimalus auto tegeliku kasutaja kindlakstegemiseks ja trahvi kostjalt väljamõistmine ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas. Kohtuotsuse põhjendused
8.Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse ja asjas esitatud tõenditega ning hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
9.Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja oli 13.01.2018 sõiduki xxxx (VIN: xxxx) numbrimärgiga xxxx omanik. Samuti puudub vaidlus asjaolus, et sõidukit pargiti Rotermanni tn.18/T5 läheduses ning hageja on kostjalt püüdnud võlgnevust edutult sisse nõuda alates 2019. aasta augustist.
10.Hageja palub kostjalt välja mõista 30 eurot tulenevalt asjaolust, et kostja on rikkunud 13.01.2018 hageja poolt opereeritavas parklas parkimistingimusi, parkides sõiduauto registreerimismärgiga xxxx, mille vastutav kasutaja kostja oli, hageja opereeritavatesse parklasse ning jätnud parkimise eest tasumata. Kostja palub hagiavalduse jätta rahuldamata, kuna kostja ei ole parkimislepingu pool, kuivõrd kostja andis autorendiettevõttena sõidukit kasutada kolmandatele isikutele, kelle andmed kostja säilitas seaduse kohaselt nii kaua kui võimalik. Samuti leiab kostja, et leppetrahvinõuet ei esitatud mõistliku aja jooksul.
11.Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul saab hageja nõude alus olla võlaõigusseaduse (VÕS) § 271, mille kohaselt üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 271 mõttes on parkimisleping üürileping, kuna parkija üürib omale parkimise ajaks parkimiskoha. Kostja on vaidlustanud asjaolu, et just kostja on 13.01.2018 parkinud sõiduauto registreerimismärgiga xxxx hageja opereeritavasse parklasse.
12.Kohus märgib, et hageja parkimistingimuste punkti 1 kohaselt loetakse sõiduki sisenemisel parklasse sõidukijuhi ja hageja (edaspidi: parklaoperaatori) vahel sõlmituks leping, mille kohaselt kohustub sõidukijuht kasutama parklat vastavalt parkimistingimustele. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-3-16 p-s 11 märkinud, et kui sõiduki juhti ei ole tuvastatud, ning parklaoperaator ei suuda tõendada, kes sõidukit juhtis, eeldatakse olukorras, kus parkimistingimustes on kokku lepitud, et parkimislepingu sõlmis ning parkimistingimuste rikkumise eest vastutab sõiduki omanik. Riigikohus on eelnimetatud lahendis leidnud, et just sõiduki omaniku tõendamiskoormis on tõendada, kes vaidlusalusel ajal sõidukit kasutas ja parkimisalale parkis. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit või täiendavat seisukohta oma väidete kinnitamiseks.
13.Kostja on esitanud vastuväite, et kostjal ei olnud kohustust säilitada andmeid selle kohta, kes sõidukit kasutas, kuna tulenevalt liiklusseaduse (LS) § 72 lg-test 2 ja 3 kehtib vastav kohustus üksnes kuus kuud, kuid käesoleval juhul on hageja nõude aluseks olevatest kuupäevadest möödunud enam kui kaks aastat. Kohus märgib, et LS § 72 lõigete 2 ja 3 näol on tegemist avalik-õiguslike normidega ning need ei ole seetõttu kohaldatavad. Eraõiguslikes suhetes peab sõiduki omanik säilitama vastavaid andmeid oma õiguste kaitseks kauem, nt hagi võimaliku aegumise perioodi jooksul, mis on tavapäraselt TsÜS § 146 lg-st 1 tulenevalt kolm aastat. Samale seisukohale on jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-16-116867. Käesolevas asjas esitatud hagi ei ole aegunud, mistõttu oli kostjal jätkuvalt kohustus säilitada andmed selle kohta, kes vaidlusalust sõidukit 13.01.2018 kasutas, kui kostja väidete kohaselt tema ise seda ei teinud.
14.Kohus on seisukohal, et kohtul ei ole võimalik panna hagejale kohustust tõendada, kes kostja kasutuses olevat sõidukit hageja opereeritavates parklates parkis. Käesoleval juhul on kostja kasutuses oleva sõiduki parkimise eest jäetud tasumata, kuid kostja väitel puuduvad temal selle kohta igasugused andmed. Kohtu jaoks on eluliselt ebausutav, et kostja annab tema kasutuses oleva sõiduki kolmandate isikute kasutusse, kuid ei oska selle kohta mingeid andmeid esitada. Olukorras, kus kostja rendib sõidukeid välja majandus- ja kutsetegevuses, on selge, et selle kohta on säilinud raamatupidamisdokumendid, mille oleks kostja saanud kohtule esitada. Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, kooskõlas Riigikohtu seisukohaga, et juhul, kui kostja väidab, et tema ise oma sõidukit ei kasutanud, on just kostja kohustus tõendada, kes vaidlusalusel ajal tema sõidukit parkis hageja opereeritavas parklas. Kostja selle kohta ühtegi tõendi esitanud ei ole, seega loeb kohus tuvastatuks, et just kostja oli isik, kes sõidukit hageja opereeritavas parklas 13.01.2018
parkis ning seega oli just kostja VÕS § 271 mõttes lepingu pool, kes hagejaga parkimislepingu sõlmis.
15.Seega on kohus seisukohal, et parkimislepingu rikkumine (parkimise eest tasumata jätmine) on tõendatud. Kostja ei ole tõendnaud, et ta oleks parkimise eest tasunud. Hagiavaldusele on lisatud fotod, millest nähtub, et sõiduki registreerimismärgiga xxxx kojamehe vahele on asetatud leppetrahvinõue. Riigikohtu hinnangul on parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemine sõiduki esiklaasile kojamehe vahele tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes (Riigikohtu otsus 05.06.2019 nr 2-17117146 p 12). Leppetrahvinõude tõendamise osas on Riigikohus lahendis nr 2-15-3430 märkinud, et leppetrahvinõude tõendamiseks peaks piisama sellest, kui parkla haldaja on pildistanud parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise aja ja koha. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et leppetrahvinõuete esitamine ja nende sisu on tõendatud.
16.Kohus leiab tulenevalt eeltoodust, et kuna antud juhul ei ole kostja esitanud kohtule andmeid selle kohta, et tema kasutuses olevat sõidukit kasutas 13.01.2018 kolmas isik, vastutab parkimistingimuste rikkumise eest sõiduki vastutava kasutajana kostja. Seega loeb kohus tuvastatuks, et leppetrahvi väljastamise kuupäeval 13.01.2018 on hageja ja kostja sõlminud parkimiskoha üürilepingud VÕS § 271 mõttes. Kohus loeb tuvastatuks ka asjaolu, et sõiduauto, mille vastutav kasutaja kostja oli, on leppetrahvi väljastamise kuupäeval parkinud hageja poolt opereeritavas parklas, kuna eelnimetatud asjaolu on tõendatud leppetrahvi ning hageja poolt tehtud fotodega. Samuti võtab kohus arvesse, et kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et sõiduk, mille vastutav kasutaja kostja oli, on hagiavalduses nimetatud kuupäeval hageja opereeritavas parklas parkinud.
17.Hageja parkimistingimuste punkti 9 kohaselt juhul kui sõidukijuht eirab tingimustes sätestatud korda, on sõidukijuhil kohustus parkimisoperaatori nõudmisel tasuda leppetrahvi summas kuni 30 eurot. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tuvastatuks, et hageja on kostjale esitanud leppetrahvi nõude kooskõlas parkimistingimuste punktiga 9 ning leppetrahvinõue 30 eurot kuulub kostjalt VÕS § 271 ja § 158 lg 1 alusel väljamõistmisele.
18.VÕS § 1131 lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Hageja on kohtueelselt edastanud kostja e-posti aadressile xxxx meeldetuletuse, millega on tõendatud, et hageja on võlgnevust kostjale enne kohtule hagi esitamist meelde tuletanud ja palunud võlgnevus tasuda. Sissenõudmiskulu ei oleks tekkinud, kui kostja oleks oma kohustust vastavalt lepingule täitnud.
19.Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi VÕS § 108 lg 1 alusel rahuldada täies ulatuses ja kostjalt välja mõista leppetrahv 30 eurot ja vastavalt VÕS § 1131 lg-le 1 sissenõudmiskulu 40 eurot, kokku 70 eurot. Menetluskulude jaotus ja menetluskulude kindlaksmääramine
20.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
21.TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. Kohtu hinnangul ei esine asjaolusid, mis annaksid alust kõrvale kalduda menetluskulude jaotamisel TsMS § 162 lg 1 sätestatust.
22.TsMS § 175 lg 1 järgi kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskuludeks riigilõiv 75 eurot ja õigusabikulud maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot, kokku 95 eurot. Kohus on seisukohal, et hageja menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud ning tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
23.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja esitas avalduse kooskõlas TsMS § 177 lg 4. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis menetluskulult alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.
24.TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.