apellatsioonkaebuse hind 186 688,48 eurot vastuapellatsioonkaebus 4642,23 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja aktsiaselts Olerex (registrikood 10136870), lepinguline esindaja vandeadvokaat Diana Minumets Kostja aktsiaselts Holostovi Kinnisvarahaldus (registrikood 10131720), lepingulised esindajad vandeadvokaadid KariPaavo Koch ja Annely Sepp
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Pärnu Maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja viivise nõude kostja vastu 5804,95 eurot ületavas osas ja ei mõistnud alates 03.05.2019 sissenõutavaks muutuva viivist välja põhivõlga 119 841,99 eurot ületavalt osalt. Teha uus otsus, millega rahuldada hageja nõue täielikult. Muus osas jätta maakohtu otsus lõppjärelduses muutmata, kuid muuta selle põhjendusi. Muuta maakohtu menetluskulude jaotust.
Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Vastuapellatsioonkaebus rahuldada. Kohtuotsuse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:
1(13)
3.Hagi rahuldada.
4.Välja mõista aktsiaseltsilt Holostovi Kinnisvarahaldus aktsiaselts Olerex kasuks põhivõlgnevus 171 296,17 eurot, seisuga 02.05.2019 sissenõutavaks muutunud viivis 6330,85 eurot ning alates 03.05.2019 sissenõutavaks muutuv viivis VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras 171 296,17 eurolt kuni põhivõlgnevuse (171 296,17 eurot) täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui põhivõlgnevuse suurus (171 296,17 eurot).
5.Võtta vastu hagi osaline tagasivõtmine ning vähendada 17.12.2018 hagiavalduse nõudeid järgnevalt: hagiavalduse esitamise hetkeks (s.o 17.12.2018) sissenõutavaks muutunud hagis märgitud põhivõlgnevust 149 365,08 eurot vähendada 129 950,68 euroni; hagiavalduse esitamise hetkeks (s.o 17.12.2018) sissenõutavaks muutunud hagis märgitud viivisevõlgnevust 29 523,09 eurot vähendada 2421 euroni; hagi esitamise järgselt (st alates 18.12.2018) põhisummalt 129 950,68 eurot arvestatud sissenõutavaks muutuvat hagis märgitud viivise määra 0,15% võlgnetavalt summalt päevas vähendada seadusjärgse ehk VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määrani. Jätta hagi tagasivõetud nõude osas läbivaatamata.
6.Tagastada aktsiaseltsile Olerex Swedbank pangas asuvale pangakontole nr EE532200001120051255 ettenähtust rohkem tasutud riigilõiv 300 eurot.
7.Poolte menetluskulud maakohtus jätta 81% ulatuses aktsiaseltsi Holostovi Kinnisvarahaldus kanda ja 19% ulatuses aktsiaseltsi Olerex kanda. Poolte apellatsiooniastmes jätta aktsiaseltsi Holostovi Kinnisvarahaldus kanda.
8.Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul peale asjas tehtava otsuse jõustumist. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus 1.Aktsiaselts Olerex (hageja) esitas 17.12.2018 Pärnu Maakohtule hagi aktsiaseltsi Holostovi Kinnisvarahaldus (kostja) vastu, paludes nõude täpsustamise järel mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse 171 296,17 eurot, viivised 6330,85 eurot ja alates 03.05.2019 sissenõutavaks muutuva viivise VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse 171 296,17 eurot täieliku tasumiseni.. Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt garanteeris kostja 16.02.2018 antud garantiikirjaga 2(13)
Sarbuss AS (võlgnik) kohustusi, mis tulenesid võlgniku ja hageja vahel sõlmitud kliendikaardi lepingust nr 05902 (leping). Lepingu objektiks on võlgnikule müüdavad kütused, muud kaubad ja teenused, mis väljastatakse ostjale tanklast hageja krediitkaartide alusel. Leping sõlmiti tähtajatuna ning see andis võlgnikule õiguse osta kaardiga jooksvalt kütust. Lepingu p 5.2 alusel oli võlgnikul õigus leping igal ajal 14-päevase etteteatamise ajaga üles öelda. Võlgnik ei täitnud hagejaga sõlmitud kliendikaardi lepingust tulenevaid kohustusi korrektselt. Hageja esitas garantiist tulenevad nõuded kostjale kahes järgus, nõudes 13.09.2018 esimeses garantiinõudes 129 950,68 euro (põhivõlg 119 841,99 eurot ja viivised seisuga 31.08.2018 10 108,70 eurot) tasumist garantiilepingu p 2.3 alusel hiljemalt 23.09.2018. Hageja esitas kostjale menetluse ajal 18.04.2019 garantii alusel uue nõude 41 345,49 euro tasumiseks seoses selleks ajaks kogunenud viivisevõlgnevusega põhivõlalt 119 841,99 eurolt. Garantiisumma ning tähtaja määramata jätmine garantiilepingus oli poolte tahe, et ei peaks kliendikaardi lepingu tingimuste muutumise (näiteks ostude mahtude suurenemise) ning garantii tähtaja möödumise tõttu tegelema igakord uue garantii väljastamisega. Võlgniku puhul on tegemist kostja kontrolli all oleva isikuga (kostja omab võlgnikus enamusosalust). Kostjal on võimalik mõjutada nii garantii aluseks oleva võlasuhte kehtivust kui ka võlgniku kohustuste suurust. Kostjal on seotuse läbi olemas ka info ja tõendid, et esitada vajadusel hageja garantii nõude vastu nn õiguste kuritarvitamise vastuväide. Kliendikaardi lepingu eelsetel läbirääkimistel avaldas kostja esindaja oma 11.12.2017 ja 18.12.2017 e-kirjades soovi, et maksetähtaja ületamisel rakenduks viivis ning samal ajal oleks garanteeritavatel ettevõtetel võimalik edasi tankida. Kuivõrd võlgnik soovis ostude jätkumist ka limiidi ületamise korral ning kuna võlgniku kohustused olid garantiiga tagatud, siis lubaski hageja ostude jätkumist ega kasutanud koheselt oma lepingust tulenevat õigust kaardi kasutamine blokeerida ning jätkuvaid oste mitte lubada. Seega ei ole hageja oma garantiist tulenevaid õigusi kuritarvitanud ning kostja on kohustatud tasuma esimese ja teise garantiinõude esemeks olevad summad. Kostja vastuväited
2.Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Garantiileping on tühine vastuolu tõttu heade kommetega, sest on antud sisuliselt määramata ajaks ja ulatuses, mistõttu on see kostjat kui garanti ebamõistlikult kahjustav. Garantiilepingus kokku lepitud garantiisummana hageja põhivõla eest on maksimaalselt 50 000 eurot, seda ületavas osas ei ole tegemist lepingust tuleneva võlgnevusega. Sarnaselt põhinõudele on põhjendamatu ka hageja viivisenõue ja hageja ei saa viivist nõuda 50 000 eurot ületava summa tasumisega viivitamise eest. Kostja arvestas garantiilepingu sõlmimisel, et tema vastutuse maksimaalne ulatus võlgniku põhikohustuse rikkumise eest on 50 000 eurot. Garantiinõude on enne kohtumenetlust esitanud hageja vaid 129 950,68 euro ulatuses, mistõttu on nõue seda ületavas osas põhjendamatu. 3(13)
Hageja ei ole käitunud heas usus, kuna on võimaldanud makseraskustes võlgnikule krediiti mitme kuu vältel enam kui kahekordselt üle kokkulepitud määra. Sellega suurenesid võlgniku täitmata kohustused ning kostja vastutus. Teise garantiinõude näol ei ole tegemist nõude suurendamisega, vaid hagi muutmise või uue haginõude esitamisega. Kostja esitab teise garantiinõude samad vastuväited nagu esimese suhtes. Hageja nõuab põhikohustuse tasumiselt sama perioodi osas lubamatult paralleelselt kahte viivist: lisaks eelnevale viivist hageja ja kostja vahelises suhtes kohalduvas seadusjärgses määras ka põhivõlgniku väidetava viivisevõla (51 454,19 eurot) tasumisega viivitamise eest (viiviselt arvestatud viivis). Kostja taotles viivise vähendamist mõistliku ulatuseni. Maakohtu otsuse põhjendused
3.Maakohus jättis hagi läbi vaatamata ulatuses, milles hageja hagi tagasi võttis, ei käsitanud hageja nõude suurendamist hagi muutmisena ja rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt välja hageja kasuks põhivõla 171 296,17 eurot, seisuga 02.05.2019 sissenõutavaks muutunud viivise 5804,95 eurot ning alates 03.05.2019 sissenõutavaks muutuva viivise VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras summalt 119 841,99 eurot kuni põhivõlgnevuse summas 171 296.17 eurot täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue. Maakohus viitas VÕS § 155 lg-le 1, TsÜS § 86 lg-tele 1 ja 2. Maakohus tuvastas, et 16.02.2018 väljastas kostja hageja kasuks garantii, millega tagas hageja ja võlgniku vahel sõlmitud lepingust tulenevaid võlgniku kohustusi hageja ees (sealhulgas põhivõla, viivise, leppetrahvi, võlgnevuse väljanõudmisega seotud kulude osas). Võlgnik rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, 13.09.2018 seisuga oli võlgnikul tasumata arveid 120 521,18 eurot, millele lisandus 03.10.2018 tähtajaga arve 9429,50 eurot. 13. septembril 2018. a esitas hageja kostjale nõude garantiikohustuse täitmiseks 129 950,68 euro ulatuses hiljemalt 23. septembriks 2018. a. Menetluse käigus esitas hageja kostja vastu teise garantiinõude. Esimene garantiinõue koosneb põhinõudest 119 841,99 eurot ja viivisenõudest 10 108,70 eurot võlgniku vastu; teine garantiinõue on viivisenõue 41 345,49 eurot võlgniku vastu kuni 18.aprillini 2019. a. Kostja ei ole toonud välja asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada, et garantii andmisel esinesid erakorralised asjaolud, millest hageja pidi teadma, või et vastastikuste kohustuste väärtus oleks tasakaalust väljas. Vastavalt garantiikirjale kehtib garantii kuni sellega tagatud lepingust tulenevate kohustuste täitmiseni. Garantii tähtaja ja maksimumsumma puudumine ei muuda garantiilepingut tühiseks. Garantiides tähtaja ja maksimaalse summa sätestamine ei ole seaduse järgi imperatiivsed tingimused ega ka kostjat automaatselt ebamõistlikult kahjustavad. Kostja 4(13)
on ise vastava garantiilepingu sellistel tingimustel sõlminud (pidades eelkõige silmas pikaajalisi kaubanduslikke suhteid). Majandustegevuses tegutsevale ettevõtjale, kes annab garantii endaga seotud ettevõtjale, ei saa tulla üllatusena garantiikohustuse sisu ega suurus. Kostja garantiist tulenev vastutus ei ole summaliselt piiratud lepingus sätestatud krediidilimiidiga 50 000 eurot. Kostjal ei ole VÕS § 155 lg 3 kohaselt õigus esitada garantiiga tagatud võlasuhtest tulenevaid vastuväiteid. Hageja ja võlgniku vahelise lepingu p 2.9 kohaselt kohustub võlgnik mitte ületama krediidilimiiti ja mitte tasuma kaardiga krediidilimiidi täitumisel ning sama punkti viimase lause järgi kohustub võlgnik igal juhul tasuma hagejale kõik limiiti ületavad summad. Krediidilimiidist kinnipidamine ja selle järgimine ei ole seega mitte hageja, vaid võlgniku lepinguline kohustus. Garantii andmise eesmärk on tagada selle tagatava kohustuse täitmine ning garantii andja ei saa eeldada, et tagatissuhe peaks lõppema enne kui sellega tagatav kohustus. Osaliselt esimese ja kogu ulatuses teise garantiinõude sisuks on võlgniku põhikohustuse tähtajaks tasumata jätmise eest viivise nõudmine. Kuivõrd hageja nõuab nii esimeselt kui teiselt garantiinõudelt veel garantiilepingujärgses määras viivist, on tegemist viiviselt viivise nõudmisega, mis on vastuolus VÕS § 113 lg 6 sätestatud põhimõttega. Nimetatud osas on kostja vastuväide tõlgendatav VÕS § 155 lg-s 3 nimetatud vastuväitena. Nõude esitamine garantiikirja alusel ei saa ega tohi olla vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus mõistab välja viivise peale nõudeavalduse esitamist kostjale VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (8% aastas) summalt 119 841,99 eurot alates 24.09.2018 kuni 02.05.2019, s.o 5804,95 eurot ja alates 03.05.2019.a edasiulatuva viivise kuni kohtuotsuse täitmiseni. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et edasiulatuv viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega ei tohi ületada põhivõlgnevuse suurust. Maakohus jättis poolte menetluskulud nende endi kanda. Apellatsioonkaebus
4.Apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus hageja hagi rahuldas ning kostja menetluskulud tema enda kanda jättis. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja maakohtu menetluskulud kostja kanda. Maakohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust, ei ole otsust piisavalt põhjendatud, pole andnud hinnangut kõigile tõenditele ega käsitlenud viivisenõude vähendamise taotlust. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et garantiileping ei ole tühine TsÜS § 86 lg-st 1 tulenevalt. Garantiilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaal on tehingu poolte vahel olulises osas hageja kasuks tasakaalust väljas. Hageja on soovinud maandada kõik garantiilepingu tähtajaga ja garanteeritava summa ulatusega seotud riskid, jättes need üksnes kostja kanda. Kostja viitab Riigikohtu praktikale (RKTKo 3-2-1-66-12, p 11 ja 12) globaalse tagatiskokkuleppe kohta.
5(13)
Vastutus peab olema garandile mõistlikult ettenähtav ning garantii saaja huvi enda nõuete vastu ei saa õigustada mistahes sisuga äärmuslikku regulatsiooni. Praktikas piiratakse garantiist tuleneva nõude esitamist konkreetse tähtaja või summaga. Võlgnikule kinnitatud krediidilimiit 50 000 eurot peaks olema garantiisummaks põhivõla osas. Kostja viitab Rahvusvahelise Kaubanduskoja reeglistiku (URDG 758) artikkel 25 c-le, mille kohaselt lõpeb garantii 3 aasta jooksul selle väljaandmisest, kui selles ei ole märgitud garantii lõppemise kuupäeva ega sündmust. Kuigi URDG 758 kohaldamises ei ole praegusel juhul kokku lepitud, toetab see kostja positsiooni ja seda praktikat võib kasutada võrdlusmaterjalina Eesti seaduse mõtte ja eesmärgi väljaselgitamisel. Garantiilepingu vastuolu heade kommetega ei mõjuta ka asjaolu, et kostja on võlgniku aktsionär (seotud isikud). Kostja ei saa kontrollida ega ellu viia võlgniku igapäevast majandustegevust, sest aktsiaseltsi esindab ja juhib juhatus, kes viib ellu ühingu igapäevast majandustegevust (ÄS 306 lg 1 ja 2) ja kostjal on õigus osaleda aktsionärina ühingu aktsionäride üldkoosolekul (ÄS § 226). Kostja õigus ühingut puudutavale teabele on piiratud (ÄS § 287 lg 2). Kostja viitab seejuures Riigikohtu praktikale tsiviilasjas nr 3-2-1-133-11, p-s 18. Vaidlusalune garantiileping ei ole sõltumatu alusvõlasuhtest, kuna nõude esitamise eelduseks on võlgniku lepingust tuleneva kohustuse rikkumine. Hagejal on sellest tulenevalt kõigi nende asjaolude tõendamiskoormus ja kostjal on õigus esitada alusvõlasuhtest tulenevate asjaolude suhtes vastuväiteid. Arvestada tuleb põhilepingu tingimustega, mis käsitlevad krediidilimiidi maksimaalset ulatust, sest garantiilepingus on põhilepingule viidatud (p-d 1.1 ja 1.2). Põhilepingu p-st 2.9 nähtus poolte selge tahe, et limiiti ilma vastava kokkuleppeta ei ületataks; limiidi suurendamise eeldusena oli ette nähtud võlgniku poolt vastava avalduse esitamine ja hageja poolt selle aktsepteerimine ehk limiidi suurendamine vaid poolte kokkuleppena lepingumuudatusena. Hagejal ei olnud õigust seda ühepoolselt suurendada ja limiidist pidid kinni pidama lepingu mõlemad pooled. Kostja ei taganud ainult võlgniku, vaid ka teiste garantiilepingus sätestatud isikute kohustuste täitmist hageja ees. Ei ole mõistlikult eeldatav, et kostja oleks teinud seda piiramatus ulatuses. Garantiilepingu p 2.2. kohaselt vähendab iga kostja väljamakse hagejale garanteeritavat summat väljamakstud ulatuses. Kui see summa ei oleks piiritletav, oleks lepingupunkt sisutühi. Isegi kui kostja vastutus ei olnud piiratud põhivõlaga 50 000 eurot, ei ole hagejal nõuet kostja vastu seda ületavas osas, sest tegemist ei ole lepingust tuleneva võlgnevusega esialgsest lepingust. Kostja viitab Riigikohtu praktikale arvelduskrediidilepingute puhul, mille korral ilma vastava kokkuleppeta krediidi kasutamise võimaldamine lepingus kokkulepitust kõrgemas määras on vaadeldav alusetult omandatud varana, mille tagastamist ei saa nõude lepingu alusel (RKTKo 3-2-1-88-02, p 11). Nõude maksmapanek kogu ulatuses on välistatud õiguste kuritarvitamise keelu tõttu ja maakohus on jätnud ebaõigesti kohaldamata VÕS § 6 lg 1 ja TsÜS § 138. Hageja põhjustas
6(13)
krediidilimiidi ületamise võimaldamisega teadlikult olukorra, kus võlgniku täitmata kohustused ja kostja vastutus üha suurenes. Kohtuotsus on viivise osas vastuoluline ja maakohus on viivise väljamõistmisel eksinud, kui mõistis edasiulatuva viivise välja kuni 171 296,17 euro tasumiseni. Maakohus jättis võtmata seisukoha hageja taotluse osas viivise vähendamiseks. Kostja palub vähendada viivist järgmistel kaalutlustel: - hageja nõuab viivist võlgniku põhikohustusega täitmisega viivitamise eest paralleelselt nii võlgnikuga kokkulepitud ulatuses 0,15% päevas kui ka hageja ja kostja suhtes kohalduvas seadusjärgses ulatuses; - võlgnikuga kokkulepitud viivisemäär on äärmiselt kõrge, ületades seaduses sätestatud määra u 7,5 korda; - hagejal ei ole tekkinud väljamõistetud viivise ulatuses kahju; - arvesse tuleb võtta hageja head majanduslikku seisundit; - teise garantiinõude osas ei ole viivisenõue esitatud mõistliku aja jooksul (perioodi 01.09.201918.04.2019 eest esitas hageja viivisenõude 18.04.2019), lisaks pole maakohus tuvastanud, et see nõue oleks võlgnikule esitatud; - krediidilimiidi ületamise võimaldamisega lõi hageja ise olukorra, kus võlgnevus järjest suurenes, nõudes kostjalt selliste tagajärgede eest vastutamist. Vastuapellatsioonkaebus
5.Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis kostjalt hageja kasuks viivised välja mõistmata ja teha selles osas uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuselt 171 296,17 eurot seisuga 02.05.2019 sissenõutavaks muutunud viivis 6330,85 eurot ning alates 03.05.2019 sissenõutavaks muutuv viivis VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse summas 171 296,17 eurot täieliku tasumiseni. Kohus on kohaldanud vääralt VÕS § 113 lg-s 6 sätestatut. Hageja ei ole garantiist tulenevatelt nõuetelt topelt viivist nõudnud. Kostja garantiist tuleneva kohustuse tekkimise seisukohalt ei ole vahet, millisele tagatava kohustuse rikkumisele hageja garantiinõue tugineb, kuna VÕS § 155 lg 2 kohaselt on kostja garantiist tulenev kohustus sõltumatu sellega tagatavast põhikohustusest. Seadus ei keela tagada garantiiga ka põhivõlasuhtest tulenevaid kõrvalnõudeid (sh viiviste ja intresside tasumise kohustust). Hageja palub hagi tervikuna rahuldamisel muuta ka menetluskulude jaotust selliselt, et menetluskulud jääksid kostja kanda, v.a kulude osas, mis puudutavad algse viivise ebaõiget arvestamist ja selle tagajärjel hageja poolt teostatud viivisenõude vähendamist. Hageja esitab kaebuses seisukohad, kuidas peaks poolte menetluskulusid maakohtus arvestama ja välja mõistma, ilma menetluskulude täpset jaotust välja toomata. Poolte seisukohad üksteise kaebustele
7(13)
6.Pooled paluvad vastastikku jätta üksteise kaebused rahuldamata ja menetluskulud vastaspoole kanda. Hageja on nõus, et maakohtu otsus on viivise osas ebaõige, kuid seda hageja apellatsioonkaebuses esitatud põhjustel. Ringkonnakohtu seisukoht
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja viivise nõude kostja vastu 5804,95 eurot ületavas osas ja mõistis alates 03.05.2019 sissenõutavaks muutuva viivise välja põhivõlalt 119 841,99 eurolt ja mitte 171 296,17 eurolt. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab hageja nõue täielikult. Muus osas jääb maakohtu otsus lõppjärelduses muutmata, kuid muuta tuleb selle põhjendusi. Muus osas jääb maakohtu otsus lõppjärelduses muutmata, kuid muuta tuleb osaliselt selle põhjendusi. Seoses eeltooduga tuleb muuta ka maakohtu menetluskulude jaotust. I
8.Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mille üle ei vaidle pooled apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab aluseks asja lahendamisel: - 16.02.2018 väljastas kostja hageja kasuks garantii, millega tagas hageja ja võlgniku vahel sõlmitud kliendikaardilepingust nr 05902 tulenevaid võlgniku kohustusi hageja ees (sh põhivõla, viivise, leppetrahvi, võlgnevuse väljanõudmisega seotud kulude osas); - garantiilepingus puudus tagatavate kohustuste maksimumsumma ja garantii kehtivuse tähtaega ei olnud tähtajaliselt või mingi sündmuse saabumisega piiratud; - võlgnik rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, st jättis hagejale tasumata arved; - 13.09.2018 seisuga moodustas võlgniku võlgnevus tasumata arvetest hageja ees 120 521,18 eurot; - võlgnik jättis tasumata ka 03.10.2018 tähtajaga arve 9429,50 eurot; - 13.09.2018 nõudis hageja kostjalt garantiikohustuse täitmist, s.o 129 950,68 euro tasumist hiljemalt 23.09.2018. - hagi esitamise seisuga nõudis hageja kostjalt 149 365,08 euro tasumist, millest 119 841,99 eurot moodustas põhinõue ja 29 523,09 eurot viivis (hageja ja võlgniku vahel sõlmitud lepingus kokkulepitud määras); - menetluse käigus esitas hageja kostjale teise garantiinõue samast õigussuhtest tulenevalt kuni 18.04.2019 arvestatud viivise 41 345,49 eurot tasumiseks; - võlgniku ja hageja vahelise kliendikaardi lepingu p 2.9 kohaselt kohustus võlgnik mitte ületama krediidilimiiti ja mitte tasuma kaardiga krediidilimiidi täitumisel ning sama punkti viimase lause järgi kohustus võlgnik igal juhul tasuma hagejale kõik limiiti ületavad summad.
9.Tegemist on vaidlusega võlausaldaja (hageja) ja garantii andja (kostja) vahel garantiikohustuse täitmiseks. Nõude alusnormiks saab olla VÕS § 108 lg 1, eeldusel, et võlasuhe on tekkinud kehtivast lepingust ja kohustus, mille täitmist nõutakse, on muutunud sissenõutavaks. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses, kas garantiileping on tühine; kas kostja vastutus on piiratud; kas hageja kuritarvitab oma garantiilepingust tulenevaid õigusi; kas hagejal viivisenõuet tuleks vähendada. II
8(13)
10.Maakohus leidis põhjendatult, et garantiileping ei ole selles puuduva kehtivuse tähtaja ja maksimumsumma tõttu tühine ja see kehtib. Maakohus märkis õigesti, et kostja ei toonud esile erakorralisi asjaolusid, millest hageja pidi teadma garantiilepingu sõlmimisel.
11.Praeguse juhtumi eripäraks on asjaolu, et garantii on antud tähtajatult ja maksimumsummat määramata. Garandi vastutus garantii alusel on tavaliselt summaliselt piiratud ja garantii antakse üldjuhul tähtajalisena. VÕS § 155 lg 4 sisaldab näitlikku loetelu kõige sagedamini esinevatest garantii lõppemise alustest ja selle p 2 kohaselt lõpeb garantii andja garantiist tulenev kohustus garantiitähtaja möödumisega. Siiski ei tulene seadusest, et tähtajalisus oleks garantii andmise eelduseks ja lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt ei saaks pooled leppida kokku tähtajatus garantiis. Garantii lõppemise alused tulenevad garantiist ja kui garantiilepingus tähtajalise kehtivuse kokkulepe puudub, puudub vastav garantii lõppemise alus.
12.Samuti leidis maakohus põhjendatult, et poolte vastastikkuste kohustuste väärtus ei olnud tasakaalust väljas. Tõsi, maakohus ei ole oma viimast seisukohta küllaldaselt põhjendanud, kuid ringkonnakohus saab vastava menetlusliku minetuse kõrvaldada.
12.1.Garantii andmine sellisel kujul teenib vaidlusalusel juhul mõlema garantiilepingu poole huve. Kui tüüpiliselt garanteerib garantii andja võlgniku kohustusi tasu saamise eesmärgil, siis praeguse juhtumi eripäraks on kostja poolt oma tütarühingu kohustuste garanteerimine. Loogiliselt eeldades sai kostja eesmärgiks sellise garantiilepingu sõlmimisel olla oma tütarühingu tegevuse jätkumine või kitsamalt võttes kütuse tankimise, kaupade ning teenuste ostmise võimaldamine ka olukorras, kui tütarühing oma võlgnevusi hageja ees tulenevalt oma makseraskustest täita ei suuda. Hageja huviks sai olla aga tütarühingu võlgnevuste hüvitamine kostja poolt juhul, kui tütarühing neid tasuda ei suuda, ilma vajaduseta nõude olemasolu sisuliselt tõendada ja keerulist kohtuvaidlust läbida. Seetõttu ei saa asjaolu, et lepingus puudub nii garantiisumma kui ka tähtaeg või sündmus, mille korral garantii lõpeb, vaadelda üksnes hageja huvide kaitsmisena. Samavõrd kaitseb see kostja huve tagada oma tütarühingu funktsioneerimine olukorras, kus see on sattunud makseraskustesse. Seetõttu pole võimalik väita, et sellisel kujul garantiilepingu sõlmimine piiraks ebamõistlikult kostja majandusvabadust. Puuduvad asjaolud, mille alusel saaks järeldada, et sõlmitud garantiileping seaks ohtu kostja edasise toimetuleku.
12.2.Apellandi viited Riigikohtu praktikale ei ole praegusel juhul asjakohased, kuna käsitavad tarbijaga sõlmitud lepinguid kas hüpoteekide seadmisel või käenduse andmisel. Kuigi hüpoteek on sarnaselt garantiiga mitteaktsessoorne tagatis, ei ole kostja võrdlemine tarbijatega asjakohane. Kostja kui majandustegevuses lepinguid sõlmiv isik ei vaja võrdväärset kaitset tarbijaga kui lepingu nõrgema poolega. Arvestama peab seadusest tulenevat imperatiivset piirangut, et garantiilepingut võib sõlmida üksnes isik, kes tegutseb garantiid andes oma majandus- või kutsetegevuse raames ja garantii andmine on välistatud tarbijate puhul (VÕS § 155 lg 1).
9(13)
12.3.Asja lahendamisel ei oma tähendust asjaolu, et kostja ei saa võlgniku aktsionärina kontrollida ja ellu viia võlgniku igapäevast majandustegevust ja tema õigus teabele on piiratud (ÄS § 226, § 287 lg 2, § 306 lg 1 ja 2). Seetõttu ei oma vaidluse lahendamisel tähendust ka asjaolu, et kostja ei taganud mitte üksnes oma tütarühingu, vaid ka teiste garantiilepingus sätestatud isikute kohustuste täitmist hageja ees. Kostja garanteeritavad nõuded on piisavalt määratletavad, olid kostjale garantii andmisel piisavalt ettenähtavad ning sellisel viisil kolmandate isikute kohustuste täitmise tagamise kokkulepet saab lugeda majanduslikult mõistlikuks. Riigikohtu praktikas on tunnustatud põhimõtet, et eelkõige ettevõtjate puhul võivad olla lubatud ka globaalsed tagatiskokkulepped n-ö krediidiliinide tagamiseks (vt nt RKTKo nr 3-2-1-64-12, p 29). Garantiivastutuse ettenähtavust ei saa sisustada üksnes kitsalt garantiisumma määratlemisega garantiilepingus või võlgniku krediidilimiidiga võlgniku ja hageja vahelises lepingus.
12.4.Asjas ei kohaldu URDG 758 artikkel 25 c. Eesti õiguses kehtiva garantii regulatsiooni aluseks VÕS-s on mh võetud Rahvusvahelise Kaubandusorganisatsiooni ICC Uniform Rules of Demand Guarantees -1992 (ICC Publication 458). Samas ei ole Eesti õiguse allikaks sama organisatsiooni hilisem akt URDG 758 ja seda ei saa seetõttu kohaldada ka tõlgendusallikana, kui pooled ei ole selle kohaldamises garantiilepingus kokku leppinud. URDG 758 ei ole Eestis kehtiv seadus, see on rahvusvahelistes kaubandussuhetes kasutatav unifitseeritud reeglistik või standard, mis on välja töötatud väliskaubanduse alal tegutsevate äriühingute jaoks lihtsustamaks kaubavahetust ja vähendades aja- ja rahakulu. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on võimalik alati kokku leppida garantii kehtivuses tähtajatult. Isegi, kui asuda seisukohale, et URDG 758 käesolevas vaidluses pooltele kohalduks, ei muudaks see garantiilepingut tühiseks TsÜS § 86 lg 1 mõttes, vaid tegemist oleks vastutuse piiranguga. Kostja vastutaks sellisel juhul tütarühingu kolme aasta jooksul hageja ees tekkinud võlgade eest. Arvestades, et kostja väljastas garantiikirja 16.02.2018, ei ole hagis nõutud nimetatud perioodist väljapoole jäävat võlgnevust.
13.Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, et tegemist on alusvõlasuhtest sõltuva garantiilepinguga. Kolleegium nõustub nimetatud osas maakohtu järeldustega ja neid ei korda.
13.1.Pooled ei ole garantiilepingus leppinud kokku selles, et kostja garantiist tekkivad kohustused on seotud tagatavate nõuete olemasolu või tagatavast lepingust tulenevate kohustuste rikkumisega. Üksnes viitamine alusvõlasuhtele ei muuda garantiid aktsessoorseks.
13.2.Õige on ka maakohtu järeldus, et hageja ja võlgniku vahelise kliendikaardi lepingu p-st 2.9 ei saa tuletada garantii maksimumsummat. Nimetatud punkti sõnastusest järeldub, et võlgnik oli küll kohustatud krediidilimiidist kinni pidama, kuid tasuma igal juhul ka kõik limiiti ületavad summad. Samuti pidi kostja oma vastutuse suuruse ettenähtavuse kontekstis nimetatud lepingupunktist aru saama, et võlgnik võib tarbida kliendikaardi lepingu alusel rohkem kui selle
10(13)
limiit ette nägi ilma vajaduseta lepingut muuta. Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatud apellandi väited ja viide Riigikohtu praktikale (RKTKo 3-2-1-88-02, p 11), et hagejal ei ole kostja vastu nõuet 50 000 eurot ületavas osas, kuna tegemist ei ole hageja ja võlgniku vahelisest lepingust tuleneva võlgnevusega.
13.3.Garantiilepingu p 2.2 kohaselt vähendab iga kostja väljamakse hagejale garanteeritavat summat väljamakstud ulatuses. Nimetatud lepingupunkti ei saa kõigi lepingupunktide kogumis vaatlemisel tõlgendada viisil, et lepingus oli kokku lepitud garantiisummas 50 000 eurot nagu kostja seda soovib. Tegemist ei ole sisutühja sättega, sest sätte mõtteks on arvestada kostja poolt varasemalt tehtud maksetega garantii realiseerimise korral.
13.4.Võlgnikule limiidi ületamise võimaldamist, olles teadlik võlgniku makseraskustest, ei saa pidada õiguste kuritarvitamiseks hageja poolt ja hea usu vastase käitumisena. Garantii andmise üheks eesmärgiks saigi kostja poolt olla tütarühingu makseraskuste korral talle hageja poolt müüdavate kaupade ja teenuste osutamise jätkamine (vt käesoleva otsuse p 12.1). III
14.Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus jättis lahendamata hageja taotluse viivise vähendamiseks. Nimetatud menetlusliku minetuse saab ringkonnakohus parandada.
14.1.Praeguses asjas on viivise vähendamise taotluse esitanud isik, kes tagab hageja ja võlgniku vahelises võlasuhtes võlgniku kohustuste täitmist garantiiga. Samas seob kostja viivise vähendamise taotluse esitamisel võlgniku ja hageja vahelisest õigussuhtest tuleneva viivise enda ja hageja vahelisest õigussuhtest tuleneva viivisega. Kostja on tuginenud asjaolule, et hageja nõuab viivist võlgniku põhikohustusega täitmisega viivitamise eest paralleelselt nii võlgnikuga kokkulepitud ulatuses 0,15% päevas kui ka hageja ja kostja vahelises suhtes seadusjärgses ulatuses.
14.2.VÕS § 155 lg 3 tulenevalt võib võlausaldaja garantii andja vastu esitada üksnes garantiist endast tulenevaid vastuväiteid. Seega ei ole garantii andjal õigust esitada VÕS § 162 lg 1 või VÕS § 113 lg 8 alusel leppetrahvi või viivise vähendamise vastuväidet (taotlust) hageja ja võlgniku vahelise lepingu osas. Sarnase olemusega hüpoteegi puhul on see erinev, sest asjaõigusseaduses (AÕS) sisaldub pantijale vastav võimalus (AÕS § 279 lg 7), mis annab õiguse koormatud kinnisasja omanikule esitada vastuväiteid võlgniku ja hüpoteegipidaja vahelisest õigussuhtest tulenevale viivisele (nagu võlgnik või käendaja). Selline norm puudub garantii puhul. Isegi kui kostja saaks hageja ja võlgniku vahelises lepingus kokkulepitud viivise suurusele tugineda, on Riigikohtu praktikas majandustegevuses sõlmitud tehingu puhul peetud seadusega kooskõlas olevaks viivisemääraks 0,2% viivitatud summast päevas (vt RKTKo nr 32-1-5-13, p-d 48−49). Praeguses asjas on viivisemäär hageja ja võlgniku vahelises lepingus
11(13)
0,15% ehk väiksem. Arvestades, et hageja ja kostja enda võlasuhtes kuulub kohaldamisele seaduses sätestatud viivise määr, hageja on taotlenud viivise piiramist põhivõla suurusega, ei ole viivis ebamõistlikult suur ja vähendamisele ei kuulu.
14.3.Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et teise garantiinõude eest (tekkinud perioodil 01.09.2018 – 18.04.2019) ei esitanud hageja viivisenõuet mõistliku aja jooksul. Kehtiv seadus ei sätesta (erinevalt leppetrahvist) viivisenõude rahuldamise eeldusena selle esitamist mõistliku aja jooksul. Kostja maakohtu menetluses viidatud Riigikohtu praktika pärineb tsiviilkoodeksi kehtivuse ajast ja on asjakohatu seoses sellega, et viivise nõue ei ole erinevalt varasemalt kehtinud seadusest leppetrahvi üks liike. Põhjendamatu on ka kostja seisukoht, et teist garantiinõuet ei ole talle esitatud. Nimetatu on esitatud praeguses menetluses ja kostja on selle kätte saanud.
14.4.Asjaolul, et hageja lasi võlgnikul krediidilimiiti ületada ja midagi ette ei võtnud, võiks tähendust omada juhul, kui hageja oleks esitanud kahju hüvitamise nõude VÕS § 115 lg 1 alusel. Sellisel juhul saaks vaidluse lahendamisel kohaldada potentsiaalselt VÕS 139 lg-s 1 sätestatut. Käesoleval juhul on hageja esitanud kohustuste täitmise nõude (VÕS § 108 lg 1 alusel). IV
15.Põhjendatud on nii apellatsioonkaebuse kui vastuapellatsioonkaebuse väide, et maakohus on eksinud viivise väljamõistmisel. Siiski ei anna maakohtu eksimus alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks.
15.1.Kostja põhivõlgnevus hageja ees moodustab maakohtu tuvastatu kohaselt 171 296,17 eurot. Seisuga 02.05.2019 oli sellelt põhivõlgnevuselt muutunud sissenõutavaks viivis 6330,85 eurot ning alates 03.05.2019 palus hageja kostjalt välja mõista edasiulatuva viivise seadusjärgses määras kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Maakohus leidis põhjendamatult, et viivis tuleb välja mõista üksnes võlgnevuselt 119 841,99 eurot.
15.2.Põhjendatud on vastuapellatsioonkaebuse seisukoht, et maakohus kohaldas vääralt VÕS § 113 lg-s 6 sätestatut, kui leidis, et hageja nõuab viivist vastuolus seaduses sätestatud keeluga nõuda viiviselt viivist. Maakohus jättis tähelepanuta, et tegemist on kahe erineva õigussuhetega: üheltpoolt hageja ja võlgniku vaheline võlasuhe ning teiselt poolt hageja ja kostja vaheline võlasuhe. Hageja ei nõua tema ja kostja vahelises võlasuhtes viiviselt viivist. Seega kuulub hageja nõue kostja vastu täies ulatuses rahuldamisele ja kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks põhivõlgnevus 171 296,17 eurot, seisuga 02.05.2019 sissenõutavaks muutunud viivis 6330,85 eurot ning alates 03.05.2019 sissenõutavaks muutuv viivis VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras 171 296,17 eurolt kuni põhivõlgnevuse (171 296,17 eurot) täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui põhivõlgnevuse suurus (171 296,17 eurot).
12(13)
IV 16. Kokkuvõttes jääb kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ja hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Nimetatust tulenevalt tuleb ümber jaotada maakohtu menetluskulud. Seejuures arvestab kolleegium asjaoluga, et hageja nõue kuulub rahuldamisele 177 627,02 euro ulatuses ja hageja võttis hagi tagasi 41 414,40 euro ulatuses. Sellest tulenevalt jäävad poolte menetluskulud maakohust 81% ulatuses kostja kanda ja 19% ulatuses hageja kanda (TsMS § 162 lg 1 ja § 168 lg 4). Poolte apellatsiooniastme menetluskulud jäävad seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise ja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamisega täies ulatuses kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). 3. Kuna maakohus ei ole määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 1, ei tee seda ka ringkonnakohus. Maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest vastavalt TsMS § 177 lg-le 2.
17.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
18.Juhindudes TsMS § 654 lg st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar, Ele Liiv, Peeter Pällin
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.