lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-2-1-88-02

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 18.09.2002

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-88-02
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
18.09.2002
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1611
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
TsK § 477 lg 5TsMS § 91 lg 1Kindlustuslepingust tuleneva hagi kohtualluvusTsK § 192TsK § 231 lg 1TsK § 272 lg 2TsK § 273TsMS § 231 lg 4Tõendamisest vabastamise alusedTsMS § 353Menetluse peatumine füüsilisest isikust poole surma või juriidilisest isikust poole lõppemise korralTsMS § 363Hagiavalduse sisu

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (5)

lahend.ee
2-18-19029/39Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium11.03.20202-05-3130/3Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja13.07.20072-05-2976/5Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus25.08.20062-05-2976/4Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja08.05.20063-2-1-67-05Riigikohus15.06.2005

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-88-02 Otsuse kuupäev Tartu, 18. september 2002. a Kohtukoosseis Eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja V. Kõve Kohtuasi AS Eesti Maapank (pankrotis) hagi AS Natural vastu võlgnevuse 5 011 180 krooni 72 sendi saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 25. jaanuari 2002. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/50/2002 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS Natural kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 26. august 2002. a Istungil osalenud isikud Kostja esindaja vandeadvokaat A. Hallmägi Resolutsioon

1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
25.jaanuari 2002. a otsus osas, millega mõisteti AS-lt Natural AS Eesti Maapank (pankrotis) kasuks välja kokku 3 792 047 (kolm miljonit seitsesada üheksakümmend kaks tuhat nelikümmend seitse) krooni 46 senti tasumata intresside ja viivistena (intressidena 357 158 krooni 76 senti, viivisena tagastamata krediidilt 3 096 598 krooni 48 senti ning intressi viivisena 338 290 krooni 22 senti), samuti osas, millega mõisteti AS-lt Natural riigieelarvesse riigilõivuna 179 000 (ükssada seitsekümmend üheksa tuhat) krooni ning jäeti rahuldamata AS Natural kohtukulude nõue 32 130 krooni.
2.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu otsus muutmata osas, millega mõisteti AS-lt Natural välja arvelduskrediidina 1 219 133 (üks miljon kakssada üheksateist tuhat ükssada kolmkümmend kolm) krooni 26 senti, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi vastavalt Riigikohtu otsusele.
3.Saata asi tühistatud osas läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
4.Rahuldada AS Natural kassatsioonkaebus osaliselt.
TsÜS § 91 lg 3Isiku teadmine tühistamise alusest
TsÜS § 93 lg 1Eksimuse tõttu tühistatava lepingu muutmine
5.
Tagastada AS-le Natural 21. veebruaril 2002. a tasutud kautsjon 20 000 (kakskümmend tuhat) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Hagiavalduse kohaselt sõlmis AS Eesti Maapank (endine Virumaa Kommertspank) 27. detsembril 1994. a AS-ga Natural laenulepingu nr 188, mille alusel võimaldas kostjale arvelduskrediiti limiidiga kuni 800 000 krooni. Lepingu kohaselt anti krediiti intressiga 0,15% päevas, krediidi tagastamise lõpptähtpäevaks oli 20. august 1996. a. Lepingu kohaselt pidi kostja tasuma võlgnevuse kogusumma tagastamisega viivitamise korral viivist 0,5% võlgnevuse kogusummalt iga viivitatud päeva eest. 28. aprilli 1995. a lepingu täienduse kohaselt võimaldati kostjale alates 21. augustist 1996. a samadel tingimustel arvelduskrediiti limiidiga 900 000 krooni, tagastamise tähtpäevaga 31. detsember 1998. a. Kokkuleppega 22. oktoobrist 1996 muudeti lepingut alates 1. oktoobrist 1996 ja intressimääraks laenujäägilt lepiti kokku 22% aastas. 15. septembril 1997. a lepiti kokku, et alates 1. oktoobrist 1997. a maksab kostja intressi 3% arvelduskrediidi limiidilt ja 14% kasutatud limiidilt. 1998. a alguses anti kostjale ekslikult võimalus kasutada arvelduskrediiti üle limiidi. Hagi kohaselt võlgnes kostja 22. detsembri 1998. a seisuga hagejale arvelduskrediidilepingu alusel 1 219 133 krooni 26 senti tagastamata krediiti. Sellele lisandusid intress 357 158 krooni 76 senti,

viivis tagastamata krediidilt 3 096 598 krooni 48 senti ja viivis maksmata intressilt 338 290 krooni 22 senti. Hageja palus kostjalt välja mõista kokku 5 011 180 krooni 72 senti.

2.Järva Maakohtu 25. juuni 2001. a otsusega hagi rahuldati. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on asjas tõendatud, et pooled sõlmisid 27. detsembril 1994. a laenulepingu, mida hiljem korduvalt muudeti. Kostja ei ole laenulepingut ega täiendavaid kokkuleppeid vaidlustanud. Kostja ei ole laenulepinguga võetud kohustusi nõuetekohaselt ja määratud tähtpäevaks täitnud. Kostja vastuväited hagi tõendamatuse kohta on paljasõnalised. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3.Tallinna Ringkonnakohtu 25. jaanuari 2002. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hagi rahuldamine põhjendatud. TsMS § 91 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja esitas oma nõude tõendamiseks tõendid võlgnevuse kujunemise kohta, samuti intressi ja viivise arvestuse. Kostja esitatud ühe kontoväljavõtte alusel ei saa teha järeldust hagi põhjendamatuse kohta. Kostja esitatud kontoväljavõttes oli 2. veebruaril 1998. a vaba jäägina näidatud 88 295 krooni 70 senti ja 3. veebruaril 1998. a oli jääk - 336 513 krooni 17 senti. Hageja väitel oli tegemist konto jäägi eksliku märkimisega, mis aga järgmise väljavõttega parandati. Kostja ei ole väitnud, et tegemist oli võlgnevuse tegelikku suurust mõjutava asjaoluga ja hagejat ta sellest ei teavitanud. Vastuseks hageja 11. septembri 1998. a kirjale teatas kostja 22. oktoobril 1998. a, et ei nõustu kirjas märgitud summadega ja et tema põhivõlgnevus pangale on 30. septembri 1998. a seisuga 744 685 krooni 69 senti. Kostja ei esitanud mõistlikku põhjendust, kuidas võlgnevus võis pärast 22. oktoobrit 1998. a kustuda. Kostja ei ole esitanud omapoolset võlgnevuse arvestust ega tõendeid, millal ja milliste maksetega võlga kaeti. Asjaolu, et pank võimaldas krediiti kasutada kokkulepitust suuremas ulatuses, ei anna kostjale õigust jätta laenatud raha tagastamata. Kostja ei ole vaidlustanud hageja poolt lisaks arvelduskrediidi kasutamise koondtabelile esitatud arvutiväljavõtteid. Kuigi väljavõtteil ei ole märgitud iga päeva lõpuks kujunenud jääki, pole põhjust neid tõendeid kõrvale jätta.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

4.Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kaebuse kohaselt ei vastanud ringkonnakohus kõigile kostja apellatsioonkaebuses esitatud väidetele, rikkudes sellega TsMS § 231 lg 4 nõudeid. Otsuses on märgitud, et kostja pidi laenulepingu alusel saadud raha tagastama vastavalt lepingutingimustele, kuid ei ole näidatud, millal hageja kostjale 800 000 krooni üle kandis ning millal ja kui suurtes summades laenu tagastati. Pank on omavoliliselt kostja kontot 424 808 krooni 87 sendi osas debiteerinud. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et kuigi panga esitatud väljavõtetel ei ole märgitud iga päeva lõpuks kujunenud jääki, ei ole see nende tõendite kõrvalejätmise põhjenduseks. Laenu tagastamist iga päeva lõpuks kujunenud jääk just näitabki. Panga esitatud tabelid kostja põhivõlgnevuse ja sellelt arvestatud intressi kohta on vastuolulised. Ringkonnakohus ei ole vastuolusid analüüsinud.
5.Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja kaebust põhjendamatuks ja vaidles sellele vastu.

Hageja esitas kohtule võlga tõendavad dokumendid ja vastava arvestuse ning võlga tunnistas osaliselt ka kostja ise. Kohus on põhjalikult analüüsinud laenulepingu täitmist.

6.Riigikohtu istungil jäi kostja esindaja oma eelnevate kirjalike seisukohtade juurde, rõhutades, et pank on ise kohustatud silmas pidama arvelduskrediidiga seotud limiitide järgimist ning et klient limiidi ületamise eest ei vastuta. Lisaks rõhutas kostja, et haginõude kujundamist näitavad tabelid ei saa olla asjas tõenditeks. Kostja esindaja esitas taotluse kassatsiooniastmes kantud kohtukulu advokaadi abi eest väljamõistmiseks hagejalt summas 11 448 krooni 1 sent.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7.Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel osaliselt tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning asi tuleb tühistatud osas saata samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.
8.Vastavalt TsMS § 353 lg-le 1 kontrollib Riigikohus kassatsioonkaebuse alusel ja piires, kas ringkonnakohus on kohtuotsuses õigesti tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõiguse norme ning järginud protsessiõiguse norme. Ringkonnakohus ei ole jätnud kassaatori apellatsioonkaebuses esitatud väiteid hindamata ega rikkunud otsuse tegemisel TsMS § 231 lg-s 4 sätestatut, nagu väidab kassaator.
9.Ringkonnakohus on analüüsinud asjas kogutud tõendeid ja leidnud, et kassaatori võlg vastustaja ees on tuvastatud. Muuhulgas on ringkonnakohus andnud hinnangu ka kassaatori poolt kohtule esitatud kontoväljavõttele ja põhjendanud, miks see ei tõenda võlgnevuse tasumist kassaatori poolt. Ringkonnakohus ei ole tõendite hindamisel protsessiõiguse norme rikkunud.
10.Kassaatori esitatud väited hageja esitatud nõude arvestuse vastuolulisuse kohta ei ole õiged. Hageja on õigesti märkinud, et arvelduskrediidi tagastamise tähtpäevana oli kokku lepitud 31. detsember 1998. a. Selleks ajaks oli kassaator kohustatud krediidi tagasi maksma ja nii on seda hageja esitatud arvestustes ka kajastatud.
11.Mõistes küll õigesti välja võlgnevuse põhisummana 1 219 133 krooni ja 26 senti, ei ole kohtud raha väljamõistmise põhjendamisel siiski õigesti kohaldanud materiaalõigust. Arvelduskrediidisuhte näol on tegemist modifitseeritud laenulepinguga, millega ei kaasne raha ülekandmist laenusaaja kontole, vaid antakse laenusaajale võimalus kasutada oma kontot limiidi piires suuremas summas, kui kontol raha on. Arvelduskrediidi kasutamine sõltub seega üksnes laenuvõtjast endast. Nii ei ole küll otsesõnu tegemist TsK § 272 lg 2 järgse raha üleandmisega, kuid suhte laenuiseloomu arvestades tuleb sellele kohaldada laenu kohta käivaid sätteid. On tuvastatud, et pooled olid sellise arvelduskrediidilepingu kirjalikult sõlminud ja seda hiljem ka korduvalt muutnud. Poolte vahel kirjalikult kokku lepitud krediidilimiidiks (ülemsummaks, mida lepingu alusel võis kasutada) oli 900 000 krooni. Samuti on tuvastatud, et kassaator kasutas arvelduskrediiti selles ulatuses, mistõttu on see summa ka lepingu alusel temalt õigesti välja mõistetud. On tuvastatud, et tegelikult kasutas kassaator võimalust oma kontot käsutada 319 133 krooni 26 sendi võrra üle 900 000 krooni ja vastustaja aktsepteeris seda. Poolte käitumist krediidilimiiti ületava osa suhtes võiks lugeda ilmselt uue lepingu sõlmimiseks või vähemalt esialgse lepingu muutmiseks. Samas nõuab TsK § 273 laenulepingule

kirjalikku vormi. Ka krediidiasutuste seaduse (krediidilimiiti ületavas osas arvelduskonto käsutamise ajal kehtinud redaktsioonis) § 48 lg 1 kohaselt vormistatakse krediidiasutuste ja tema klientide suhete reguleerimine kirjalike lepingutega. TsÜS § 91 lg 3 kohaselt sai tehingut muuta samas vormis, milles tehing tehti. Seega kehtis arvelduskrediidi limiidi ületamise ajal kohustus sõlmida laenuleping ja selle muudatused kirjalikus vormis. TsÜS § 93 lg 1 kohaselt oli tehing seaduses sätestatud kohustusliku lihtkirjaliku vormi järgimata jätmisel tühine, kui seadusest ei tulene teisiti. Eelneva põhjal ei saa 319 133 krooni 26 senti kassaatorilt välja mõista arvelduskrediidi lepingu alusel, nagu kohtud seda on teinud. Kuna kostja sai hageja arvel alusetult 319 133 krooni 26 senti, on hagejal õigus nõuda selle tagastamist TsK § 477 alusel alusetult omandatud varana. Seega on nimetatud summa kassaatorilt õigesti välja mõistetud, kuid otsuse põhjendusi tuleb vastavalt muuta.

12.Kuna 319 133 krooni 26 sendi saamiseks puudus kassaatoril õiguslik alus, on kohtud ebaõigesti arvestanud seda summat hagi rahuldamisel intressi ja viivise arvutamisel. Nimelt on hageja esitanud kohtule oma nõude arvutuse, kus intresse ja viiviseid on arvestatud lepingu kohaselt ka üle krediidilimiidi saadud summalt. Kohtud on nõude sellest lähtudes ka tervikuna rahuldanud. Arvestades asjaolu, et üle krediidilimiidi saadud summat ei saa vaadelda laenuna, vaid alusetult omandatud varana, ei saa sellelt arvestada ka intressi ja viivist esialgse lepinguga ette nähtud ulatuses. TsK § 192 kohaselt peab viivise kokkulepe olema tehingu kehtetuse ähvardusel sõlmitud kirjalikus vormis. Lisaks raha tagastamisele TsK § 477 alusel tuleb kõne alla ka seaduses sätestatud intressi väljamõistmine TsK § 231 lg 1 alusel või TsK § 477 lg 5 kohaselt tuluna raha kasutamise eest, kuid viimasel juhul üksnes siis, kui hageja sellise tulu saamist või saama pidamist tõendab. Asja uuel läbivaatamisel tuleb eelnevat silmas pidades intressid ja viivised ümber arvestada.
13.Vastustajalt kohtukulude väljamõistmise ja kassaatorilt riigilõivu väljamõistmise osas peab ringkonnakohus võtma seisukoha kassaatori apellatsioonkaebuse läbivaatamise tulemusest lähtuvalt. J. Odar, H. Jõks, V. Kõve

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.