2-19-131253
Tagaseljaotsus Kohus
Tartu Maakohus
Kohtunik
Maimu Laumets
Otsuse tegemise aeg ja koht
10.03.2020, Jõgeva kohtumaja
Tsiviilasja number
2-19-131253
Tsiviilasi
OK Incure OÜ hagi Exx Pxxxxxxxxx vastu võlgnevuse nõudes
Hagihind
1984,22 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: OK Incure OÜ (registrikood: 11542046; asukoht: Mustamäe tee 16, Tallinn, 10617 Harju maakond), lepinguline esindaja Anne-Liis Veski ([email protected]); Kostja: ExxxPxxxxxxxxx (isikukood: xxxxxxxxxxx; elukoht: xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxm aakond; e-post: xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx) Kirjalik menetlus Kohus teeb asjas tagaseljaotsuse, kuna kostja ei vastanud kohtule kirjalikult
Menetluse liik
2-19-131253 Kostja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumajale kirjaliku kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja peab vastama tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 416 lõigetes 1-3 sätestatule. Kaja esitamisel tuleb tasuda kautsjon vastavalt TsMS §le 142 Rahandusministeeriumi kontole SEB Pank – a/a EE571010220229377229, Swedbank – a/a EE062200221059223099, LHV Pank – a/a EE567700771003819792 või Luminor Bank AS – a/a EE221700017003510302. Maksete tegemisel märkida selgituse lahtrisse tsiviilasja number ja märksõna „kautsjon kaja esitamisel“. Menetluse käik OK Incure OÜ esitas 29.10.2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 2000 euro saamiseks. Pärnu Maakohus tegi 14.11.2019 võlgnikule makseettepaneku. Võlgnik ExxxPxxxxxxxxx esitas 10.12.2019 nõudele vastuväite. Pärnu Maakohus lõpetas 19.12.2019.a määrusega maksekäsu kiirmenetluse ning andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses OK Incure OÜ esitas 28.01.2020 kohtule hagiavalduse, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgnevuse summas 1034 eurot, intressi 656,77 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 293,45 eurot. Tartu Maakohus võttis hagi 29.01.2020.a määrusega menetlusse, edastas hagimaterjalid kostjale ja kohustas kostjat hagile kirjalikult vastama 21 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Kostjat hoiatati hagile tähtaegselt vastamata jätmise tagajärgedest TsMS § 407 lg 1 järgi. Menetlusdokumendid toimetati kostjale kätte 08.02.2020. Kostja ei ole kohtu poolt antud tähtpäevaks ega hiljem hagile vastanud. Kohtu seisukoht ja põhjendused Vastavalt TsMS § 407 lg-le 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et kuna ei esine TsMS § 407 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, mis välistaksid tagaseljaotsuse tegemise, on võimalik teha asjas tagaseljaotsus, millega tuleb hagi õiguslikult põhjendatud ulatuses rahuldada. TsMS § 444 lg 3 alusel jätab kohus otsusest välja kirjeldava osa ja esitab põhjendavas osas vaid õigusliku põhjenduse. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 2 tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud. Hagimaterjalide põhjal sõlmis kostja IPF Digital Estonia OÜ-ga 22.04.2016 laenulepingu nr 2685722, mille alusel sai kostja laenu 1034 eurot. Kostja kohustus tagastama krediidi intressimääraga 37,80% aastas. Viivise määraks oli 37,80% aastas ehk hageja arvestuste kohaselt 0,110% päevas. Kostja rikkus endapoolset kohustust tasuda igakuiselt kokkulepitud makseid. IPF Digital Estonia OÜ ütles laenulepingu erakorraliselt üles 14.05.2019 ning samas teatas, et loovutab nõude hagejale. Hagi esitamise seisuga on kostja võlgnevus järgmine: 1034 eurot põhivõlgnevus, intress 656,77 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 293,45 eurot. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ning VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 lubavad võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muu hulgas kohustuse täitmist ja viivist. VÕS
2-19-131253 § 397 lg 1 lause 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus leiab, et põhivõlgnevus 1034 eurot ja intress 656,77 eurot on hagiavalduse põhjal õiguslikult põhjendatud ning see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus leiab aga, et sissenõutavaks muutunud viivise nõue on õiguslikult põhjendatud osaliselt. Hageja nõuab sissenõutavaks muutunud viivist alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 15.05.2019 kuni 28.01.2020 lepingujärgses määras 0,110% päevas. Hageja selgitas, et 0,110% on intressiga võrdne määr. Kohus leiab, et õiguslikult on põhjendatud viivise nõudmine, kuid mitte lepingujärgses määras 0,110% päevas, sest lepingujärgne määr on tühine. Kohus selgitab, et tarbijaga võib leppida kokku, et viivisemäär on sama mis intressimäär, kuid sellisel juhul peab kokkulepitud viivisemäär olema seadusega kooskõlas. Tühiseks loetav viivisemäär on seotud seadusjärgse viivisemääraga. Riigikohus on 3-2-1-25-16 lahendi p-s 13 leidnud, et viivise mõistlik määr tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Lepingu sõlmimise ajal, s.o aastal 2016, oli seadusjärgne viivise päevamäär 0,022% (8,00% aastas) ning sama määr kehtib ka tänaseni. Kolmekordne viivisemäär oleks seega 0,066%. Seega on lepingus kokkulepitud viivisemäär 0,110% päevas tühine, sest ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Käesolevalt tuleb kohaldada seadusjärgset viivisemäära ning vähendada hageja esitatud viivisenõuet. Viivis põhinõudelt 1034 eurot seadusjärgses määras on kokku 58,47 eurot (8%/365p x 1034€ x 258p). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis kokku 58,47 eurot. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 1749,24 eurot, millest 1034 eurot moodustab põhivõlg, 58,47 eurot viivis ja 656,77 eurot intress. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Lähtudes TsMS § 163 lg-st 1 ja hagi rahuldamise ulatusest jätab kohus menetluskulud 12% ulatuses hageja kanda ja 88% ulatuses kostja kanda.
2-19-131253 TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja ja palunud kostjalt välja mõista nõude esitamisel tasutud riigilõivu summas 225 eurot. Kohus tegi kindlaks, et hageja tasus nõude esitamisel riigilõivu kokku 225 eurot. Kohus leiab, et riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtud määras ja see summa on menetluskuludena põhjendatud. Kohus jättis menetluskulud 12% ulatuses hageja kanda ja 88% ulatuses kostja kanda. Hageja menetluskuludest jääb hageja kanda seega 27 eurot ja kostja kanda 198 eurot. Kostja menetluskulusid ei kandnud, mistõttu ei ole käesolevalt vajalik poolte menetluskulusid tasaarvestada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 198 eurot. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud määras (EKP intress + 8 % aastas). /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.