Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

1(4)

Hagi asjaolud 1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Placet Group OÜ (esialgne võlausaldaja; krediidiandja) 03.03.2020 krediidikonto lepingu nr. KK3526825, mille alusel võimaldati kostjale kasutada krediidilimiiti 400 eurot. Hagiavalduse kohaselt sai kostja korduvalt kasutada krediiti selliselt, et see jääb krediidilimiidi piiridesse. 30.11.2022 seisuga on kostja kasutanud krediiti 282,87 eurot. Lepingus lepiti kokku aastases intressimääras 29,90% ja krediidi kulukuse määras 34,87%. Kostja rikkus oma lepingulist kohustust tagastada krediit arvete alusel. Esialgne võlausaldaja andis 20.11.2022 kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles esialgne võlausaldaja kotjaga lepingu 05.12.2022 üles. Kostja oli võlgnevuses alates 20.09.2022 kuni ülesütlemisele eelnenud osamakseni 20.11.2022. Esialgne võlausaldaja on nõuded kostja vastu hagejale loovutanud. Tuginedes eeltoodule palus hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 282,87 eurot; intressi 21,72; sissenõudmiskulu 30 eurot; hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 31,51 eurot ning edasiulatuva viivise määraga 29,90% aastas. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Alternatiivselt, kui kohus tuvastab vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise, palus hageja mõista kostjalt välja krediidikonto lepingu nr. KK3526825 alusel 4,27 eurot (926921,73). Hageja märgib, et käesoleval juhul on krediidikonto lepingu nr. KK3526825 alusel kogu perioodi jooksul kostja kasutanud krediiti 926 eurot. Kokku on kostja teinud tagasimakseid 921,73 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud 4,27 eurot. Kostja vastuväited 2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsus 3.Maakohus tegi 07.10.2024. a otsuse ja 10.12.2024 täiendava otsuse, millega otsustas: 1) Rahuldada hageja hagi kostja vastu osaliselt kostja ja Placet Group OÜ vahel 03.03.2020. a sõlmitud krediidikonto lepingust nr KK3526825 tulenevalt; 2) Mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus summas 4,27 eurot, sissenõudmiskulu summas 30 eurot ja seadusjärgsed sissenõutavaks muutunud viivised (perioodi eest alates 06.12.2022-06.10.2024) summas 0,91 eurot; 3) Ülejäänud osas (lepingujärgne intress, lepingujärgne viivis) jätta hagi rahuldamata; 4) Mõista kostjalt hageja kasuks välja viivised arvestatuna põhivõla (4,27 eurot) tasumata osalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 07.10.2024 kuni põhivõla tasumiseni; 5) Jätta menetluskulud tulenevalt hagi rahuldamise ulatusest 8% ulatuses kostja ja 92% ulatuses hageja kanda; 6) Määrata kindlaks hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude rahalise suurusena 520 eurot (riigilõiv 140 eurot, maksekäsu avaldus 20 eurot ja lepingulise esindaja kulu 360 eurot); 7) Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitis 40,23 eurot vastavalt menetluskulude jaotusele;

2(4)

8) Kohustada kostjat tasuma punktis 7 väljamõistetud menetluskulude hüvitise tasumata osalt hagejale viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Apellatsioonkaebus 4.Maakohtu otsuste peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles leidis, et maakohus tuvastas ebaõigesti vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise. Apellant on seisukohal, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ei ole rikutud. Selle tõendamiseks esitas hageja piisavalt tõendeid. Sellest tulenevalt rahuldas maakohus ebaõigesti hagi vaid osaliselt. Apellant palub maakohtu otsused tühistada osas, milles hagi jäi rahuldamata ja menetluskulude jaotuse osas ning saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Määruse põhjendused 5.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 21 alusel menetlusse võtmata. Alates 01.01.2022 kehtiva TsMS § 405 lg 1 redaktsiooni kohaselt oli tegemist lihtmenetlusega. Apellatsioonkaebuses vaidlustas hageja (edaspidi ka apellant) maakohtu otsused osaliselt, osas, milles maakohus jättis esimese alternatiivina esitatud nõude rahuldamata. Menetluskulude rahalist kindlaksmääramist apellatsioonkaebuses eraldi põhjendustega ei vaidlustatud. 6.TsMS § 637 lg 21 sätestab, et sama seadustiku § 405 lg-s 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine käesolevas asjas TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. 7.Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole otsuste tegemisel selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi või rikkunud menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid, mis võis mõjutada asja lahendamise lõppotsust. Kokkuvõtvalt tuleb asuda seisukohale, et maakohus on hagi põhjendatult osaliselt rahuldanud. Asjaolu, et hageja osaliselt maakohtu otsustega ei nõustu, ei anna eelpooltoodust vastupidise väitmiseks alust. 8.Apellatsioonkaebuse keskse väite kohaselt ei rikkunud krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja tõi esile, et laenu andmisele eelneva 3 kuu jooksul oli kostja keskmine töötasu suurus 862,04 eurot, kohustused teiste krediidiandjate ees moodustasid keskmiselt kuus 282,50 eurot. Apellant tõi esile, et kostja kuludeks arvutas krediidiandja veel 150 eurot majapidamiskulusid ja taotletava laenu osamakse 39,44 eurot. Kliendi tulude ja kulude analüüsi kokkuvõtteks jäi kliendile igakuiselt üle 390,10 eurot, mistõttu leidis krediidiandja, et kostja on võimeline laenu tagasi maksma.

3(4)

seejärel 150 eurot (sise-eeskirjades märgitud minimaalne majapidamiskulu). Krediidiandja jättis aga tähelepanuta, et ta peab kindlaks tegema, kas tema poolt krediidivõimelisuse hindamisel kasutatav üldkohaldatav määr katab reaalselt tarbija majapidamiskuludeks tehtavad kulutused, sest teatud juhtudel võivad tarbija kulutused majapidamisele olla suuremad, kui krediidiandja poolt määratud üldkohaldatav määr. Krediidiandja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kindlaks teha tarbija reaalne majanduslik olukord välja selgitamaks, kas tarbija igakuised sissetulekud võimaldavad tal tasuda nii varasemalt võetud kohustusi, katta igapäevaseid majapidamiskulusid ja tagasi maksta taotletavat krediiti. Asjast nähtuvalt krediidiandja mõistlikke pingutusi ei teinud. 11.Asja materjalidele lisatud kostja pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja on selgitusega „kommunaalmakse“ tasunud nii novembris, detsembris ja jaanuaris 225 eurot. Täiendavalt on kostja tasunud selgitusega „kommunaalmakse“ veebruaris 40 eurot ja 70 eurot, jaanuaris 66 eurot, detsembris 61 ja 73 eurot. Apellatsioonkaebuses väidab apellant, et teostatud pangakonto analüüs ei tuvastanud, et klient tasuks üüri või tal oleksid igakuised majapidamiskulud mis ületavad 150 eurot. Ringkonnakohtu arvates viitavad need apellatsioonkaebuse väited sellele, et kuigi kostja poolt esitati pangakonto väljavõtted krediidivõimekuse tuvastamiseks, ei ole krediidiandja nendega üldse tutvunud. Vastasel korral oleks tuvastatud, et ainuüksi eluruumiga seotud igakuised püsikulud moodustavad kostjal ligikaudu 300 eurot. Sellele lisanduvad veel toidukulud, kulud esmatarbekaupadele jm. 12.Kuna kostja ülalpidamiseks vajalike kulude suurus jäi välja selgitamata, kuigi käesolevas asjas olid andmed selle kohta esitatud, lähtus krediidiandja ebaõigesti eeldusest, et kostja vajalike majapidamiskulude suurus on 150 eurot kuus. Täiendavalt peab ringkonnakohus vajalikuks esile tuua, et krediidiandja on tähelepanuta jätnud võimaliku vastuolu kostja taotletud krediidilimiidi (400 eurot) ja krediidivõimekuse kontrolli tulemuse (kostjale jääb igakuiselt peale kulude kandmist üle nn vaba raha 390 eurot) vahel. Juba see asjaolu oleks pidanud nõuetekohase krediidivõimekuse kontrolli läbiviimisel tõstatama kahtluse, kas kostja igapäevaelu kulude ja kohustuste suurus on korrektselt tuvastatud. 13.Tarbijale ei tohi krediiti väljastada, kui on mõistlik järeldada, et tema sissetulekutest ei piisa kõikide tema kohustuste kandmiseks ja viimane kasutab krediiti sissetuleku allikana selleks, et katta igapäevaseid kulutusi ja/või tasuda olemasolevaid finantskohustusi. Maakohus tuvastas põhjendatult, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ning seega on maakohtu otsused hagi osalise rahuldamise kohta õige 14.Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluskulud kaebuse esitaja kanda. Kui apellandil ei tekkinud apellatsioonkaebuse esitamisega kulusid, siis tal ka kulud puuduvad. Kuivõrd käesoleval juhul keeldub kohus apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, siis hagejalt riigilõivu tasumist riigituludesse ei nõuta. Riigilõivu tasumise kohustuse täitmine oleks olnud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise eelduseks. Apellatsioonkaebust ei edastatud vastustajale vastamiseks ning vastustajal ei saanud apellatsioonimenetluses apellandilt väljamõistmisele kuuluvaid menetluskulusid tekkida. Seega ringkonnakohus apellandilt vastustaja kasuks apellatsioonimenetluse kulusid välja ei mõista. /allkirjastatud digitaalselt/

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.