2-16-17699/73 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

lahend.ee

1.XX (hageja) esitas 23.11.2016 Harju Maakohtule hagi AS POSTIMEES GRUPP vastu nelja ebaõige faktiväite ümberlükkamiseks, kohtu äranägemisel mittevaralise kahju väljamõistmiseks ja 540 euro suuruse varalise kahju väljamõistmiseks. Kohus lubas 10.05.2017 AS POSTIMEES GRUPP asemel menetlusse astuda tema õigusjärglasel AS Eesti Meedial, kelle tänane ärinimi on AS Postimees Grupp (kostja). 28.02.2016 avaldas kostja Postimehe veebiväljaandes artikli pealkirjaga „Artise töötajad mässavad juhi vastu“. 29.02.2016 avaldas kostja artikli ka Postimehe paberväljaandes. Hageja oli Kino Artis haldava osaühingu Tallinnfilm (Tallinnfilm, ühing) juhatuse liige. 21.10.2016 pöördus hageja kostja poole nõudega eemaldada artikkel ja hüvitada kahju. Kostja eemaldas artikli Postimehe veebiväljaandest, kuid ei nõustunud hüvitama kahju. Kostja avaldas artiklis neli hageja au teotavat ebaõiget faktiväidet:  mitmed Tallinnfilmi töötajad on talunud alates 2015. aasta septembrist hageja igapäevast töökiusu – väide oli vale, sest hageja ei ole töötajaid kunagi kiusanud. Selline väide võimaldas avalikkuse negatiivseid hinnanguid hageja suhtes, kuna kujutas hagejat ebaprofessionaalse ja pahatahtliku ülemusena;  hageja sai Tallinnfilmi nõukogult korralduse „tüürida Tallinnfilm likvideerimiseni“ – väide oli vale, sest nõukogu ei ole sellist otsust vastu võtnud. Väide võimaldab avalikkuse negatiivseid hinnanguid hageja suhtes, sest seostas hagejat Tallinnfilmi forsseeritud lõpetamisega;  hageja tegi 26. veebruarile 2016 eelnenud viimaste nädalate jooksul otsuseid edaspidise plaanita ning need otsused tekitasid Tallinnfilmile otsest või võimalikku majanduslikku kahju – väide oli vale. Hageja otsused tuginesid olemasolevatele plaanidele ja muudele dokumentidele. Väide võimaldas avalikkuse negatiivseid hinnanguid hageja suhtes, kuna kujutas hagejat oskamatu juhina;  hageja tellis endale müügiprogrammikoolituse teadmises, et töösuhe Tallinnfilmiga lõpeb 15.04.2016 – väide oli vale. Hageja ei tellinud Tallinnfilmi juhatuse liikmena ühtegi tasulist müügiprogrammikoolitust. Arvestades artikli negatiivset fooni, jättis selline väide mulje, et tegemist oli põhjendamatu ja kuluka koolitusega vahetult enne ametist lahkumist. Kostja avaldas artiklis kuus hageja au teotavat ebakohast väärtushinnangut:  DD vallandamine oli hageja poolt ootamatu ja see takistas tuntavalt Artise kino igapäevast tööd – väärtushinnang võimaldas ja provotseeris avalikkuse negatiivseid hinnanguid hageja suhtes, kuna töötaja töösuhte ebaõiglane ja ootamatu lõpetamine riivab ühiskonna õiglustunnet ja on taunitav. Kostja ei toonud välja faktilisi asjaolusid, mille alusel saaks väita järgmist: DD töölepingu erakorraline ülesütlemine oli ootamatu; Tallinnfilmi töö oli pärast DD töösuhte lõpetamist takistatud. Vastupidi, DD töölepingu erakorraline ülesütlemine ei olnud ootamatu. Selle tingis asjaolu, et viimane läks omavoliliselt puhkusele, mis ei ole töösuhtes aktsepteeritav;  DD vallandamisele eelnes terve hulk hageja arusaamatuid ja ebapädevaid otsuseid, mis andsid alust kahelda hageja kompetentsuses – väärtushinnang võimaldas avalikkuse negatiivseid hinnanguid hageja suhtes, kuna äriühingu oskamatut juhtimist peetakse taunitavaks. Kostja ei toonud välja faktilisi asjaolusid, mille alusel saaks väita, et hageja tegi enne DD töölepingu erakorralist lõpetamist terve hulga arusaamatuid ja ebapädevaid otsuseid ja leidus alus kahelda hageja kompetentsuses. Hageja otsused Tallinnfilmi

juhatuse liikmena ei olnud arusaamatud ja/või ebapädevad. Samuti ei olnud hageja Tallinnfilmi juhatuse liikmena ebakompetentne; hageja sisuliselt ei juhtinud Tallinnfilmi 26. veebruarile 2016 eelnenud aasta jooksul ning tegi otsuseid isiklike sümpaatiate ja emotsioonide ajel – väärtushinnang võimaldas avalikkuse negatiivseid hinnanguid hageja suhtes, kuna ühingu juhina emotsioonide ajel otsuste langetamine on taunitav. Kostja ei toonud välja faktilisi asjaolusid, mille alusel saaks väita, et hageja sisuliselt ei juhtinud Tallinnfilmi aasta jooksul enne 26. veebruari 2016 ja hageja tegi Tallinnfilmi juhatuse liikmena otsuseid isiklike sümpaatiate ja emotsioonide ajel. Hageja juhtis Tallinnfilmi professionaalselt ja tulemuslikult. Samuti ei lasknud hageja Tallinnfilmi juhatuse liikmena tehtud otsuseid mõjutada enda võimalikel sümpaatiatel või emotsioonidel; hageja ei saanud kolme Tallinnfilmis töötatud aasta jooksul aru kino töökorralduse põhimõtetest ega viinud end kurssi organisatsiooni elementaarsete juhtimispõhimõtetega – väärtushinnang võimaldas ja põhjustas avalikkuse negatiivseid hinnanguid hageja suhtes, kuna hoolimatus ja viitsimatus on igale professionaalile taunitavad isikuomadused. Kostja ei toonud välja faktilisi asjaolusid, mille alusel saaks väita, et hageja ei saanud kolme Tallinnfilmis töötatud aasta jooksul aru kino töökorralduse põhimõtetest, hageja ei viinud end selle perioodi jooksul kurssi organisatsiooni elementaarsete juhtimispõhimõtetega. Hageja oli hoolas ja professionaalne juhatuse liige, kes juhtis kino tegevust ja töökorraldust; hageja otsused Tallinnfilmi juhatuse liikmena said ühe alternatiivina kahest olla põhjendatud isiklikust solvumisest – väärtushinnang võimaldas avalikkuse negatiivseid hinnanguid hageja suhtes, kuna äriühingu juhi impulsiivne ja läbimõtlematu juhtimisstiil ei ole Eesti ärikultuuris tunnustatud või lugupeetav. Kostja ei toonud välja faktilisi asjaolusid, mille alusel saaks väita, et hageja otsused Tallinnfilmi juhatuse liikmena said ühe võimalusena kahest olla põhjendatud isiklikust solvumisest. Vastupidi, hageja ei lasknud Tallinnfilmi juhatuse liikmena enda otsuseid mõjutada oma subjektiivsetest tundmustest; hageja poolt 26. veebruarile 2016 eelnenud viimaste nädalate jooksul Tallinnfilmi juhatuse liikmena tehtud otsused ohustasid Artise kino mainet ning selliste otsuste hulka kuulus põhjendamatult suure töötasu pakkumine inimestele, kes pidid ära tegema DD töö – väärtushinnang võimaldas avalikkuse negatiivseid hinnanguid hageja suhtes, kuna Eestis peetakse oma ettevõtte maine kahjustamist ja töötajate n-ö ületasustamist juhtimisvigadeks või vähemalt halvaks juhtimisstiiliks. Kostja ei toonud välja faktilisi asjaolusid, mille alusel saaks väita, et viidatud ajaperioodil hageja tehtud otsused ohustasid Artise kino mainet, DD tööd asendanud inimestele pakutud töötasu oli põhjendamatult suur. Vastupidi, hageja otsused Tallinnfilmi juhatuse liikmena ei seadnud ohtu Artise kino mainet. Samuti ei pakkunud hageja DD töö asendajatele põhjendamatult suurt töötasu. Pakutud tasu oli kooskõlas tavapäraste turutingimustega.

2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vaidlusalune artikkel ei kajastanud kostja isiklikku seisukohta, vaid refereeris Tallinnfilmi töötajate RR, QQ ja NN 26.02.2016 Kultuuriministeeriumile saadetud pöördumist. Artikli eesmärk oli avalikkust pöördumisest ja selle sisust teavitada. Artikli eesmärk ei olnud kajastada konflikti või edastada konfliktseid materjale. Kõik hageja poolt faktiväiteks peetud väited ei olnud faktiväited, kuid kõik artiklis esitatud faktiväited olid tõesed ja ei olnud hageja au teotavad. Hageja tõlgendas artiklit meelevaldselt ja võimendas tugevalt üle artikli seost enda isikuga. Olukorras, kus pool nõuab selliste faktiväidete ümberlükkamist või parandamist, mis tema mainet ei kahjusta, lasub avaldaja avaldatud faktiväite ebaõigsuse tõendamise koormus sellel poolel. Kostja põhjendas kirjeldatud seisukohta väite haaval järgmiselt:  mitmed Tallinnfilmi töötajad on talunud alates 2015. aasta septembrist hageja igapäevast töökiusu – tegu oli otsese tsitaadiga töötajate pöördumisest. Hageja oli töötajatega ebasõbralik ja kompromissitu. Üritusel, kus töötajad lubasid hageja eelneva nõusolekuta saatkonnal kasutada ka kino teist saali, korraldas hageja skandaali saatkonna töötajate ees. Ta lasi endale suunata töötajate e-kirjad, omamata selleks tööalast vajadust ja töötajate nõusolekut. Ta koondas raamatupidaja NN, arvestamata tema ülesandeid ühingus ja koondamise mõju. Arusaamatutel asjaoludel vallandas ta ka programmijuhi DD, kes pöördus selle pärast ka Tööinspektsiooni töövaidluskomisjoni poole. Tsiviilasjas nr 2-1618320 tuvastati, et tegu ei ole faktiväitega;  hageja sai Tallinnfilmi nõukogult korralduse „tüürida Tallinnfilm likvideerimiseni“ – tegu ei olnud faktiväitega, vaid väärtushinnanguga. See kajastas töötajate poolt väljapakutud hüpoteetilist ja subjektiivset põhjendust hageja käitumisele. Seda ei olnud võimalik ümber lükata;  hageja tegi 26. veebruarile 2016 eelnenud viimaste nädalate jooksul otsuseid edaspidise plaanita ning need otsused tekitasid Tallinnfilmile otsest või võimalikku majanduslikku kahju – väide vastas tõele ja ei teotanud hageja au. Hageja lasi arusaamatutel asjaoludel lahti DD ja seadis ohtu Kino Artise maine, kuivõrd põhjustas koostööpartnerites usaldamatust. Hageja langetas otsuseid eelneva plaanita. Tsiviilasjas nr 2-16-18320 tuvastati, et tegu ei ole faktiväitega;  hageja tellis endale müügiprogrammikoolituse teadmises, et töösuhe Tallinnfilmiga lõpeb 15.04.2016 – MARKUS Cinema System esindaja käis kinoruumides hagejale programmi käsitsemist selgitamas ja esitas arve 150 euro tasumiseks. Ebaõige oli hageja väide, et koolituse eest ei pidanud tasuma. Ekslik oli ka väide, et sõna „tellima“ viitab kauba või teenuse ostmisele. Kõik artiklis avaldatud väärtushinnangud olid kohased ja põhinesid faktiliselt tõendavatel asjaoludel. Kostja ei lisanud avaldatud artiklis ühtegi omapoolset hinnangut hageja käitumisele ja ei modifitseerinud artikli aluseks olnud Tallinnfilmi töötajate pöördumist Kultuuriministeeriumile nii, et selles sisalduv informatsioon oleks avaldatud mingilgi moel hagejat halvustava eesmärgiga. Avaldatud väärtushinnangud ei olnud ebakohased. Kostja põhjendas väite haaval oma seisukohti järgmiselt:

DD vallandamine oli hageja poolt ootamatu ja see takistas tuntavalt Artise kino igapäevast tööd – hageja ei arvestanud DD töökohustuste ulatusega ei suutnud piisavalt kiiresti leida sarnaste võimetega asendaja, et tagada Kino Artise töökorralduse sujuv jätkumine. Tema ülesannete jaotamine erinevate töötajate vahel ei olnud tulemuslik ja tekitas töötajates pigem segadust ja takistas igapäevatööd; DD vallandamisele eelnes terve hulk hageja arusaamatuid ja ebapädevaid otsuseid, mis andsid alust kahelda hageja kompetentsuses – hageja lasi suunata endale nelja töötaja ekirjad, ta ei olnud kursis Tallinnfilmis aastaid kehtinud väiksemate ja kiireloomulisemate majanduskulude hüvitamise korraga, ta koondas arusaamatutel põhjustel raamatupidaja NN. Raamatupidaja ülesanded jaotati erinevate töötajate vahel, kellel puudusid selleks vajalikud teadmised ja oskused. Hageja muutis mõnikord oma otsuseid koosoleku jooksul mitu korda. Ta ei suutnud töötajate suulistele küsimustele adekvaatseid vastuseid anda; hageja sisuliselt ei juhtinud Tallinnfilmi 26. veebruarile 2016 eelnenud aasta jooksul ning tegi otsuseid isiklike sümpaatiate ja emotsioonide ajel – hagejal oli kombeks väljendada töötajate juuresolekul nimeliselt oma sümpaatiat mõne töötaja vastu, ta lasi arusaamatutel asjaoludel lahti DD ja NN; hageja ei saanud kolme Tallinnfilmis töötatud aasta jooksul aru kino töökorralduse põhimõtetest ega viinud end kurssi organisatsiooni elementaarsete juhtimispõhimõtetega – artiklis järgneb eelnevale selgitus: „Asutuse personali puudutav dokumentatsioon on korrastamata, ebaselge ning pole seadusega kooskõlas.“ Väärtushinnang rajanes asjaolule, et 26.11.2015 saatis hageja NN-le hoiatuse seoses töökohustuste rikkumisega, sest väidetavalt oli NN kandnud Tallinnfilmi kontolt omaalgatuslikult ja juhataja nõusolekuta ühingu raha 100 eurot QQ-le. Nendel põhjendustel võttis hageja NN-lt õiguse teha Tallinnfilmi kontolt rahalisi makseid, samuti katkestas hageja Tallinnfilmi krediitkaardi lepingu AS SEB Pangas teadmata, et sellega oli seotud uudiskirja teenuse eest tasumine. Hageja ei olnud end kurssi viinud asjaoluga, et Tallinnfilmis kehtis väiksemate ja kiireloomulisemate majanduskulude hüvitamise kord, millega töötajatele makstakse vajadusel kuni 100 eurot ette, mis tasaarvestatakse kuu lõpuks kuluaruande ja maksedokumentide alusel. Hageja ei näinud vajadust oma töötajate arendamiseks, mis päädis DD vallandamisega; hageja otsused Tallinnfilmi juhatuse liikmena said ühe alternatiivina kahest olla põhjendatud isiklikust solvumisest – hageja käitumine töötajatega oli sageli emotsionaalne ning lugupidamatu. Hageja käitus töötajatega ebaviisakalt nii Kino Artis toimunud avalikel üritustel kui ka omavahelises suhtluses. Tema irratsionaalne käitumine võis olla põhjendatud kino tegevuse võimalikust lõppemisest; hageja poolt 26. veebruarile 2016 eelnenud viimaste nädalate jooksul Tallinnfilmi juhatuse liikmena tehtud otsused ohustasid Artise kino mainet ning selliste otsuste hulka kuulus põhjendamatult suure töötasu pakkumine inimestele, kes pidid ära tegema DD töö – DD vallandamise järgselt pakkus hageja Tallinnfilmis osalise töökoormusega töötajale SS-le ühe kava koostamise ja sisestamise eest tasu 500 eurot. Enne keelduva vastuse saamist jõudis hageja teha pakkumise kaheks nädalaks tasuda 1 000 eurot. Tegu oli selgelt ebaproportsionaalselt suure tasuga programmijuhi töö väikese lõigu eest.

3.2.7.Hageja näol oli tegu avaliku elu tegelasega, kes pidi seetõttu taluma suuremat tähelepanu ja kriitikat. Sellest hoolimata ei pidanud hageja taluma ebakohaseid väärtushinnanguid selle kohta, et hageja ei saanud kolme Tallinnfilmis töötatud aasta jooksul aru kino töökorralduse põhimõtetest ega viinud end kurssi organisatsiooni elementaarsete juhtimispõhimõtetega ning hageja sisuliselt Tallinnfilmi ühe aasta jooksul enne 26. veebruari 2016 ei juhtinud. Tegemist oli ühingu juhina töötava või töötanud isiku au ja nime eriti teotavate hinnangutega, sest viitas, et hageja on täielikult oma ametisse sobimatu, juhina oskamatu ja ebapädev ning on sellesse ametisse ekslikult määratud. Talumiskohustusega oli hõlmatud hinnang, et hageja tasus liigset töötasu töötajale, sest see ei olnud hagejat äärmiselt halvustav. Lahendi tegemisel tuli arvestada ka EAEK-s sätestatuga, sest kuigi tegu ei olnud iseseisva nõude alusega, aitasid need sisustada ajakirjanduse hoolsuskohustust informatsiooni avaldamisel ja aitasid määratleda rikkumise ulatust. Kostja jättis faktiväited ja väärtushinnangud kontrollimata ning ei kuulanud enne artikli avaldamist ära ka hagejat. Kostja ei austanud ja ei arvestanud teiste inimeste õiguste ja vabadustega. Kuigi rikkumisi oli mitmeid, ei olnud kõikide puhul tegu äärmiselt raskete isiku õiguste rikkumistega ega vulgaarsete väljenditega. Mittevaralise kahju suurust mõjutavaks on ka asjaolu, et ajaleht Postimees on üks Eesti suurima lugejaskonnaga väljaandeid. Lisaks on kahjuhüvitist suurendavaks asjaoluks kostja hea majanduslik seis, millest tulenevalt peab mittevaralise kahju hüvitis samuti motiveerima edaspidistest rikkumistest hoiduma. Paberväljaandes on artikkel kättesaadav käesoleva ajana ja veebiväljaandes oli loetav ligikaudu pool aastat. Samas tuleb arvestada sellega, et kostja peab omal kulul ebaõiged faktiväited ümber lükkama, millega on osaliselt kostja poolt tekitatud ebaõiglus kõrvaldatud. Rikkumised ei põhjustanud hagejale raskeid tervislikke tagajärgi. Kostja oli hagi esitamise ajaks artikli veebiväljaandest eemaldanud. Kohtupraktikas on isikuõiguse rikkumisega põhjustatud mittevaralise kahjuhüvitise suuruseks tavapäraselt olnud 1 000-5 000 eurot. Praeguses asjas võiks hüvitis jääda 1 000 euro kanti. Samas tuleb kostja puhul arvesse võtta tema majanduslikku seisundit ja vajadust mõjutada rikkujat hoiduma edasisest kahju tekitamisest. Seega tuli kahjuhüvitist suurendada 1 800 euroni.

oli uudise avaldamise ajal avalikult kättesaadav Kultuuriministeeriumi dokumendiregistri kaudu. Hageja esitas 06.12.2016 kirja kirjutanud töötajate vastu hagi (tsiviilasi nr 2-16-18320), milles nõudis ebakohaste väärtushinnangutega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist ja mitmete väidetavate faktiväidete ümberlükkamist. Väärtushinnangud, mida hageja pidas ebakohaseks ja millega hageja põhjendas käesolevas tsiviilasjas oma mittevaralise kahju nõuet, kattusid nende väärtushinnangutega, millega hageja püüdis oma mittevaralise kahju nõuet põhjendada tsiviilasjas nr 2-16-18320. Käesolevas asjas hagi esemeks olevad väidetavad neli faktiväidet kattusid tsiviilasjas nr 2-16-18320 esitatud nõuetega. Harju Maakohus jättis tsiviilasjas nr 2-16-18320 hageja hagi Tallinnfilmi töötajate vastu täies ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas osaliselt maakohtu otsuse ja tegi uue, millega jättis rahuldamata hageja mittevaralise kahju nõude ja neli nõuet ebaõigete faktiväidete ümberlükkamiseks, ent rahuldas hagi kahe faktiväite ümberlükkamise nõude osas, millest üks kattus praeguses asjas esitatud nõudega (lükata ümber faktiväide, et hageja tellis endale müügiprogrammi koolituse teadmises, et töösuhe Tallinnfilmiga lõpeb 15.04.2016). Niisiis leidsid kohtud, et mitte ükski Tallinnfilmi töötajatele etteheidetud ja kostja poolt refereeritud väärtushinnangutest ei olnud ebakohane. Samuti leidsid kohtud, et osas, milles hagi jäi rahuldamata, olid faktiväidetena käsitletavad väited kas õiged või hoopis väärtushinnangud, mistõttu nende ümberlükkamist nõuda ei saanud. Lahendite jõustumisega muutusid otsused esmaste avaldajate ja hageja ning kohtu jaoks siduvateks. Praeguses tsiviilasjas tegi maakohus otsuse, milles leidis, et tsiviilasjas nr 2-16-18320 väärtushinnanguteks peetud väiteid olid siiski faktiväited ja erinevalt ringkonnakohtust pidas neid samade tõendite alusel osaliselt ebaõigeteks. Samuti leidis kohus, et osa ringkonnakohtu poolt tsiviilasjas nr 2-16-18320 kohasteks peetud väärtushinnangutest olid kostja poolt avaldatuna sellegipoolest ebakohased, olgugi et kostja neile midagi ei lisanud ega neid kuidagi ei moonutanud. Valdavas osas jättis kohus siiski hagi rahuldamata. Sellega rikkus kohus õiguskindluse põhimõtet ja lõi paradoksaalse olukorra. Maakohus tõlgendas ebaõigesti väärtushinnanguid faktiväideteks. Väide, et Tallinnfilmi töötajad talusid iga päev hageja töökiusu, oli väärtushinnang. Selle ümberlükkamist nõuda ei saanud. Tegu oli töötajate subjektiivse hinnanguga hageja tegevusele. Samale seisukohale asus ka maakohus tsiviilasjas nr 2-16-18320, millega nõustus ringkonnakohus. Ka väide, et 26. veebruarile 2016 eelnenud viimaste nädalate jooksul tehtud otsused tekitasid Tallinnfilmile otsest või võimalikku majanduslikku kahju, oli väärtushinnang. Kahju tekitamine kui juriidiline väljend on kvalifitseeritav väärtushinnanguna, kuna nende avaldaja on lähtunud oma subjektiivsest tõlgendusest. Arusaamatuks jäi, kuidas oli tõene-väär skaalal kontrollitav väide, et Tallinnfilmile tekitati võimalik majanduslik kahju. Kui ringkonnakohus kvalifitseerib väited õigesti väärtushinnanguteks, ei ole hüvitise väljamõistmine nende väärtushinnangute eest põhjendatud, sest nende avaldamine ei olnud õigusvastane. Maakohus rahuldas põhjendamatult hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Erinevalt maakohtu sedastatust olid kõik väärtushinnangud kohased. Väide, et hageja ei ole viimase aasta jooksul Tallinnfilmi sisuliselt juhtinud, tähendas, et juhtimist ei peetud sisukas, kuna see rajanes emotsioonidel ja isiklikel sümpaatiatel. Eelnev oli sõnaselgelt kirjas ka artiklis. Keegi ei ole eitanud, et hageja võis juhina nõukogule erinevatest tegevustest aru anda ja neid tegevusi läbi viia. Väärtushinnang, et hageja ei saanud kolme Tallinnfilmis töötatud aasta jooksul aru kino töökorralduse põhimõtetest ega viinud end kurssi organisatsiooni elementaarsete juhtimispõhimõtetega baseerus asjaolul, et hageja võttis endiselt alluvalt NN-lt ära õiguse teha Tallinnfilmi kontolt rahalisi makseid ja katkestas Tallinnfilmi krediitkaardi lepingu AS SEB

asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Teisisõnu, kohtuotsus on tsiviilkohtumenetluses siduv üksnes konkreetse hagi piirides ja selle asja menetluses osalenud poolte jaoks. Kohtulahendil ei ole siduvat toimet menetlusväliste isikute suhtes. Teiste menetlusosaliste vahelistes vaidlustes on kohtulahend TsMS § 272 lg 2 järgi dokumentaalne tõend. Sellel puudub TsMS § 232 järgi ette kindlaksmääratud jõud. Samas on mõistetav kostja hämming sellest, et kohtud on pealtnäha sarnase väite ühel juhul kvalifitseerinud väärtushinnanguks ja teisel juhul faktiväiteks ning väärtushinnangu ühel juhul kohaseks ja teisel juhul ebakohaseks. Siinkohal tuleb silmas pidada, et vaidlustatud väited on avaldatud erinevate isikute poolt ja erineval viisil. Tsiviilasjas nr 2-16-18320 vaieldi selle üle, kas Tallinnfilmi töötajad avaldasid kultuuriministrile ja EFI-le adresseeritud kirjas hageja kohta ebaõigeid faktiväited ja ebakohaseid väärtushinnanguid. Praeguses tsiviilasjas on arutluse all küsimus, kas kostja avaldas üleriigilise levikuga meediaväljaandes artikli, mis sisaldab ebaõigeid faktiväiteid ja ebakohaseid väärtushinnanguid. Kuigi artikkel sai ainest kõnealusest töötajate pöördumisest, on artikkel käsitletav eraldiseiseva kirjandusteosena, millelt eeldatakse objektiivsust, põhjendatust ja tõelevastavust; samal ajal kajastab töötajate pöördumine, mis on adresseeritud kitsale ringile, eelduslikult nende töötajate subjektiivset siseveendumust. Kirjeldatud kontekstist tuleb väidete hindamisel ka lähtuda, nagu kohtud mõlemas tsiviilasjas tegid. Väite kvalifitseerimise sõltuvust selle esitamise/avaldamise kontekstist ja samuti sellest, kellele neid väljendeid adresseeritakse, on kinnitanud ka Riigikohus (vt nt Riigikohtu 13.04.2007 otsust asjas nr 3-2-1-5-07 p 27). Kostja hinnangul ei olnud faktiväidetena käsitletavad järgmised väited: „Tallinnfilmi töötajad talusid iga päev hageja töökiusu“, „26. veebruarile 2016 eelnenud viimaste nädalate jooksul tehtud otsused tekitasid Tallinnfilmile otsest või võimalikku majanduslikku kahju“. Ringkonnakohus nõustub väidete kvalifitseerimisel maakohtuga ning tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Isiku kohta mis tahes andmeid sisaldavat lauset käsitletakse kohtupraktikas faktiväitena. See väide on põhimõtteliselt kontrollitav, tema tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav. Väärtushinnangut saab küll põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust (Riigikohtu 11.02.2004 otsus asjas nr 3-2-1-11-04 p 10). Artiklis avaldatud kategoorilist väidet, et hageja teostas töötajate suhtes töökiusu, oli võimalik kohtumenetluses tõendada: töökiusu definitsioon (korduv töötaja alandav kohtlemine) on üldtuntud ja artiklis avaldatud vaidlusaluses väites on rõhk faktil, et hageja kiusas töötajaid, mitte töötaja subjektiivsel tundmusel. Samuti on tõendatav ühingul otsese majandusliku kahju tekkimine või võimalik tekkimine, mis on põhjuslikus seoses hageja 26. veebruarile 2016 eelnenud viimaste nädalate jooksul tehtud otsustega. Konteksti silmas pidades, ei ole kõnealuse väite näol tegu subjektiivse õigustõlgendusega, vaid konkreetse väitega, et hageja tegevus kahjustas ühingu majanduslikku olukorda. Maakohus leidis veenvalt kõiki tõendeid kogumis hinnates, et kõnealused väited olid valed: hageja küll käitus ebameeldivalt ja konfliktselt, kuid seda ei saanud pidada töökiusuks ning hageja käitumine võis küll kahjustada ühingu mainet, kuid hageja käitumise tõttu ühingule majandusliku kahju tekkimine või potentsiaalne tekkimine ei olnud tõendatud. Kostja hinnangul ei olnud kolm artiklis avaldatud väärtushinnangut ebakohased, n.o „hageja ei ole viimase aasta jooksul Tallinnfilmi sisuliselt juhtinud“, „hageja ei saanud kolme Tallinnfilmis töötatud aasta jooksul aru kino töökorralduse põhimõtetest ega viinud end kurssi organisatsiooni elementaarsete juhtimispõhimõtetega“, „hageja pakkus teisele töötajale põhjendamatult suurt tasu Tallinnfilmist lahkunud programmijuhi väikese töölõigu eest“. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kõnealused väited olid ebakohased ning tuginedes

TsMS § 654 lg-le 6 põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Esimest väidet on kostja artiklis avaldatuga võrreldes moonutanud. Artiklis ei ole kirjutatud, et hageja ei ole viimase aasta jooksul Tallinnfilmi sisuliselt juhtinud, sest juht tegi otsuseid isiklike sümpaatiate ja emotsioonide ajel. Selgitus, et hageja tegi juhatuse liikmena otsuseid isiklike sümpaatiate ja emotsioonide ajel, toetab väidet, et mitmed töötajad on talunud iga päev töökiusu. Väide, et hageja ei ole viimase aasta jooksul Tallinnfilmi sisuliselt juhtinud, asetseb küll eelnevaga samas lõigus, kuid seisab lauseehitusest nähtuvalt järgnevast mõttest eraldi. Kohus on veenvalt selgitanud, et menetluse käigus on esitatud mitmeid tõendeid ühingu juhtimise kohta hageja poolt ning tõendatud oli, et hageja juhtis Tallinnfilmi tööd 2015. aastal tulemuslikult, pälvides EFI nõukogu tunnustuse. Väite, et hageja ei saanud kolme Tallinnfilmis töötatud aasta jooksul aru kino töökorralduse põhimõtetest ega viinud end kurssi organisatsiooni elementaarsete juhtimispõhimõtetega, hindamisel leidis kohus samuti põhjendatult, et väide ei olnud kohane, olles väljenduslaadilt reaalse olukorraga võrreldes liiga kategooriline. Tõsi, hageja poolt NN-le tehtud hoiatus ühingu kontolt 100 euro ülekandmise tõttu QQ-le võis olla tehtud ebaõigel alusel, kuid sellest artiklis avaldatud järeldus, et hageja ei saanud kolme Tallinnfilmis töötatud aasta jooksul aru kino töökorralduse põhimõtetest ega viinud kurssi organisatsiooni elementaarsete juhtimispõhimõtetega, oli liiga kaugeleulatuv. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et kostja ei suutnud usaldusväärselt ära põhjendada väite, et hageja pakkus teisele töötajale põhjendamatult suurt tasu Tallinnfilmist lahkunud programmijuhi väikese töölõigu eest, paikapidavust. Tõendamata oli programmijuhi töötasu suurus ja selgitamata jäi, missuguseid ülesandeid pidi programmijuht tegema, s.t kui suure osa tema tööajast hõlmas töölõigu tegemine, mille eest pakuti teisele töötajale 500 eurot. Kuivõrd kostja avaldas vaidlusaluses artiklis kaks ebaõiget faktiväidet, rahuldas maakohus õigesti hageja nõude ebaõigete faktiväite ümberlükkamiseks. Samuti rahuldas maakohus õigesti hageja mittevaralise kahjuhüvitise nõude. Maakohus põhjendas veenvalt, miks ta arvestas mittevaralise kahjuhüvitise väljamõistmisel kahe ebaõige faktiväitega ja kahe ebakohase väärtushinnanguga ning miks ei mõjutanud mittevaralise kahjuhüvitise suurust viimati nimetatud ebakohane väärtushinnang. Hageja oli küll avaliku elu tegelane, kes pidi seetõttu taluma suuremat tähelepanu ja kriitikat, kuid ta ei pidanud taluma põhjendamatuid väiteid, et ta ei saanud kolme Tallinnfilmis töötatud aasta jooksul aru kino töökorralduse põhimõtetest ega viinud end kurssi organisatsiooni elementaarsete juhtimispõhimõtetega ning ta sisuliselt ei juhtinud Tallinnfilmi ühe aasta jooksul enne 26. veebruari 2016. Kui juhile viidatakse ajakirjanduses ebakohaselt kui ametisse sobimatule, juhina oskamatule ja ebapädevale, teotab see eriti juhina töötanud või töötava isiku au ja nime. Kostjal oli võimalik vältida hagejale kahju tekkimist, kui kostja oleks vastavalt EAEK-s sätestatule kontrollinud artiklis sisalduvate faktiväidete ja väärtushinnangute paikapidavust ning andnud võimaluse konflikti teisele osapoolele arvamuse avaldamiseks. Kostja ei võtnud kahju tekkimise vältimiseks midagi ette ning avaldas kontrollimata väidete ja hinnangutega artikli. Rikkumised ja kahju tekitamine ei olnud õigustatud ka väitega, et kostja täitis artiklit avaldades avalikkuse teavitajana. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on selgitanud, et avalikkusel on õigus teabe saamisele, kuid avalikkuse huvides on, et teavet esitatakse kooskõlas ajakirjanduseetikaga (EIK 17.09.2013 otsus asjas Welsh ja Silva Canha vs Portugal, nr 16812/11).

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 134 lg 2 järgi tuleb isikuõiguste rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta kahjustatud isikule alati mõistlik rahasumma. Juhul kui kostja on hageja isikuõigusi rikkunud, ei ole kostjal hagejale mittevaralise kahju hüvitamise kohustust ainult olukorras, kus hageja on esitanud kostja vastu TsMS § 368 lg 1 järgi üksnes tuvastushagi ning ta ei nõua mittevaralise kahju hüvitamist (vt nt Riigikohtu 29.03.2017 otsust asjas nr 3-2-1-153-16 p 19.2). Praegusel juhul ei olnud tegu kirjeldatud olukorraga: hageja palus kohtul kostjalt mittevaralise kahju hüvitis välja mõista. Hüvitise summa kujunemine oli otsuse lugejale hõlpsalt jälgitav. Ringkonnkohus selgitab täiendavalt, et mittevaralise kahju tekkimise korral määrab kohus hüvitise VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 366 järgi kindlaks kõiki asjaolusid arvestades õiglase äranägemise järgi. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb isikuõiguste rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. Mittevaralise kahju eest väljamõistetava hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. See tähendab, et hüvitise suuruse väljaselgitamisel tuleb arvesse võtta kõike, mis võib mõjutada hüvitise määra õiglast kujunemist kohtuasjas, sh ka seda, kus artikkel avaldati (vt ka Riigikohtu 04.10.2017 otsusest asjas nr 2-15-16007 p 18; 26.06.2013 otsust asjas nr 3-2-1-18-13 p 25 jj). VÕS § 134 lg-st 6 tuleneb, et isikuõiguse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitise määramisel võib kohus lisaks eeltoodud lg-s 5 sätestatule arvestada vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes seejuures arvesse kahju tekitaja varalist seisundit. Maakohus otsustas viidatud sätet kohaldada ja ringkonnakohtul ei ole põhjust maakohtu diskretsioonotsust ümber hinnata. Maakohtu määratud menetluskulude jaotusega seonduvalt märgib ringkonnakohus järgmist. Kuivõrd maakohus rahuldas hagi osaliselt, juhindus kohus menetluskulude jaotamisel õigesti TsMS § 163 lg-st 1. Viidatud sätte kohaselt võib kohus menetluskulud jätta mh poolte endi kanda. Maakohus põhjendas kulude poolte endi kanda jätmist asjaoluga, et hagi rahuldatud ja rahuldamata jäetud osad olid sisuliselt võrdselt, millega ringkonnakohus nõustub.

Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Lahendi andmed

Seotud ettevõtted

Lahendi tekst

RESOLUTSIOON

Sarnased lahendid