Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
20. veebruar 2019, Tartu
Tsiviilasja number
2-18-19202
Tsiviilasi
A.A. hagi X vastu töövaidluses
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
90 568 eurot 63 432 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 4. septembri 2019 otsus
Kaebuse esitajad ja kaebuste
X-i apellatsioonkaebus
liigid
A.A. vastuapellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
14. jaanuar 2020
Menetlusosalised ja nende
Apellant / vastuapellatsioonis vastustaja (kostja): X (registrikood X), esindajad Aliis Liin, vandeadvokaat Leonid Tolstov ja vandeadvokaat Triin Kaurov Vastuapellant/vastustaja (hageja): A.A. (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Kristi Sild
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 4. septembri 2019 otsus osas, millega maakohus rahuldas A.A. hagi X-i vastu. Ülejäänud osas (kohtuotsuse resolutsiooni p-d 5 ja 7) jätta maakohtu otsus muutmata.
2.Teha tühistatud osas uus otsus ja jätta A.A. hagi X-i vastu täies ulatuses rahuldamata.
5.Tartu Maakohtu korraldused maakohtu otsuse avalikustamise osas jätta muutmata.
6.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta A.A. kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus kohtuotsuse jõustumisel.
7.Avalikustada käesoleva kohtuotsuse resolutsioon ning otsuse p-d 19, 20, 27-32, 46, 48-53, 55. Ülejäänud osas ei kuulu kohtuotsuse põhjendused avalikustamisele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.XXX
2.XXX
3.XXX
MAAKOHTU LAHEND
4.XXX
5.XXX
6.XXX
7.XXX
7.1.XXX
7.2.XXX
7.3.XXX
7.4.XXX
7.5.XXX
8.XXX
9.XXX
10.XXX
11.XXX
12.XXX
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
13.XXX
14.XXX
15.XXX
16.XXX
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
17.XXX
18.XXX
19.Hageja vaidlustas töölepingu ülesütlemise kõigepealt töövaidluskomisjonis. Töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 58 lg 6 kohaselt nõuab kohus töövaidlusasjas töövaidluskomisjonilt välja töövaidlusasja lahendamise materjalid ja võtab need toimikusse. Esitatud tõendid loetakse kohtusse esitatuks. Mõlemad pooled on soovinud (I kd lk 193, 197), et kohus hinnaks kõiki tõendeid, mis on esitatud töövaidluskomisjonile. Maakohus on otsuses märkinud, et ei pea digitaalselt esitatud töövaidluskomisjoni toimikus olevate dokumentide välja trükkimist mõistlikuks. Tegelikult on osad dokumendid töövaidluskomisjoni toimikust poolte poolt esitatutena süsteemitult ka pabertoimikus, ilma asjakohase märketa. TsMS § 56 lg 3 kohtule edastatud elektroonilist dokumenti säilitatakse toimikus väljatrükina koos andmetega dokumendi koostaja jms kohta. Ringkonnakohus leiab, et väljatrükkide pabertoimikusse lisamise eesmärk on sünkroniseerida kohtuasja elektroonilist informatsiooni paberkandjana peetava toimikuga ja tagada nii pabertoimikus selge ülevaade kõigist kohtuasja materjalideks olevatest dokumentidest. Ringkonnakohus märgib, et käesoleval juhul on töövaidluskomisjoni digitaalne toimik koostatud viisil, mis ei võimalda sellega tutvudes leida mõistliku aja jooksul vajalikke tõendeid jm dokumente. Seetõttu on ringkonnakohus teinud töövaidluskomisjoni toimikust tervikliku väljatrüki (v.a töövaidluskomisjoni menetluslikud dokumendid) ja koondanud need eraldi toimikusse „Dokumendid TVK toimikust“.
20.Seoses tunnistajate ütluste protokollimisega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. TsMS § 50 lg 1 p 9 kohaselt märgitakse protokolli menetlusosaliste vande alla antud seletuste ja tunnistajate ütluste põhisisu. Maakohtus toimus kohtuistungite helisalvestamine (TsMS § 52 lg 1). TsMS § 52 lg-ga 2 on antud kohtule diskretsioon protokollida tunnistajate, ekspertide ja menetlusosaliste salvestatud ütluste ning vaatluse salvestatud tulemuste puhul salvestiste põhisisu olukorras, kus kohus peab seda vajalikuks. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-16-122860 asunud seisukohale, et kohus peab TsMS § 52 lg-st 2 tulenevat diskretsiooniõigust kohaldama selliselt, et protokollib salvestiste põhisisu alati, kui tunnistaja ütluste, eksperdi suulise arvamuse ja menetlusosalise vande all antud seletusega soovitakse tõendada asjaolusid, millest asja lahendamine olulises osas sõltub.
Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas ei ole maakohus arvestades tõendamiskoormise jaotust tunnistajate ütluste protokollimisel ütluste põhisisu alati piisavalt protokollinud, mistõttu on jäänud asja lahendamise seisukohalt olulised asjaolud osaliselt protokollimata. Protokollidest ei nähtu, et maakohus oleks tunnistajatele selgitanud õigust tutvuda istungil salvestusega (kuulata ütlused pärast andmist üle). Ringkonnakohtu arvates ei rikkunud maakohus sellega menetlusnorme, kuna TsMS § 53 lg 1 järgi peab kohus üksnes tunnistaja taotlusel andma talle võimaluse salvestisega istungil tutvuda. Ringkonnakohus leiab, et lisaks tunnistaja õigusele taotleda, et talle tehtaks salvestis istungil teatavaks, on menetlusosalistel õigus tutvuda protokolliga ja esitada taotlus protokolli parandamiseks 3 tööpäeva jooksul, kui nad leiavad, et kohus ei ole kirjalikus protokollis kajastanud piisavas ulatuses tunnistajate ütlusi, mis on nende arvates asja lahendamise seisukohalt olulised. Protokollimise ebapiisavusele viitab apellatsioonkaebus, samuti vastus sellele, milles on tunnistajate ütluste osas viidatud korduvalt helisalvestusele, mitte üksnes protokollile. Samas ei ole pooled protokolli puudustele maakohtus tähelepanu pööranud, parandamise taotlusi ega vastuväiteid esitanud. Tegemist on maakohtu poolse menetlusnormi rikkumisega, mis aga ei too iseseisavalt kaasa maakohtu otsuse tühistamist. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei sisalda norme juhuks, kui protokollis kajastatu on vastuolus salvestisega (või on ebapiisavalt kajastatud). Kriminaalmenetluse seadustiku § 155 lg 22 järgi on salvestis sellises olukorras määrava tähtsusega. Üheks võimaluseks olekski sellises olukorras ka tsiviilkohtumenetluses lähtuda samast põhimõttest (vt selles osas V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne I, lk 330). Maakohtu poolse menetlusnormi rikkumise tõttu, arvestades menetlusosaliste viidetega salvestistele, peab ringkonnakohus võimalikuks tõendite ümberhindamisel arvestada ka kohtuistungi salvestusega KV ütluste osas tunnistajana protokollimata ulatuses (vt otsuse p-d 42.1, 42.2, 44.2).
21.XXX I
22.XXX
23.XXX II
24.XXX
25.XXX
26.XXX III
27.Seksuaalne ahistamine on suunatud isiku seksuaalse enesemääramise vastu. Seksuaalne ahistamine töökohal häirib töökeskkonda ja sellel võivad olla rasked tagajärjed ahistatu tervisele, enesekindlusele, meeleolule ja töövõimekusele. Seksuaalne ahistamine võib tekitada stressi, võib sundida haiguslehele või töökohta vahetama (vt K. Albi jt. Soolise võrdõiguslikkuse seadus. Kommenteeritud väljaanne. 2010, lk 36).
Käitumise kvalifitseerimiseks seksuaalse ahistamisena peab vastavalt SoVS § 3 lg 1 p-le 5 olema täidetud neli kriteeriumit: 1) käitumine on sõnaline, mittesõnaline või füüsiline; 2) käitumine või tegevus on seksuaalse olemusega; 3) käitumine on adressaadile soovimatu; 4) käitumise eesmärk või tegelik toime on töötaja väärikuse alandamine, eelkõige luues häiriva, ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna.
28.Maakohus ei ole kostja poolt esitatud ja hageja töölepingu ülesütlemise aluseks olevate faktiliste asjaolude hindamisel selgelt ja süsteemselt nendest kriteeriumitest lähtunud. Maakohus on jätnud tõendina hindamata 12. detsembri 2018 B.B. vastuse X-i selgitustaotlusele (I kd lk 33). Tegemist on dokumentaalse tõendiga, milles B.B. selgitab tööandja hoolsuskohustust ja selle täitmist seoses seksuaalse ahistamise juhtumitega töökohal.
29.Ringkonnakohus selgitab seksuaalse ahistamise mõiste ja kvalifitseerimise osas järgmist. Seksuaalse olemusega käitumine või tegevus tähendab, et käitumine või tegevus peab olema suguelusse, seksuaalsesse käitumisse puutuv või sellele vihjav, näiteks soovimatu seksuaalvahekord, nõudmine astuda seksuaalvahekorda, seksuaalse olemusega füüsiline kontakt, seksuaalse olemusega kommentaarid jms. Rahvusvahelises teoorias ja praktikas käsitletakse seksuaalse ahistamisena töökohal mh juhtumeid, kus seksuaalse ahistamise heakskiitmine või tagasilükkamine on aluseks tööalaste otsuste (edutamine, tööülesannete jagamine, töö sisu) tegemisel (vt selles osas: Sooline ja seksuaalne ahistamine töökohal. Poliitikauuringute keskus PraX-is. Kättesaadav: https://www.sm.ee/sites/default/files/contenteditors/Ministeerium_kontaktid/Uuringu_ja_analuusid/Sotsiaalvaldkond/sooline_ja_seksuaaln e_ahistamine_tookohal_veebi.pdf).
30.Seksuaalne ahistamine võib toimuda eri vormides – sõnalises, füüsilises ja mittesõnalises vormis. Seksuaalne ahistamine soolise võrdõiguslikkuse seaduse tähenduses ei eelda, et ahistatut on puudutatud intiimsetest kehaosadest (vt K. Albi jt, lk 37). Füüsilise seksuaalse olemusega tegevuse või käitumise all mõistetakse objektiivselt aset leidnud füüsilist kontakti, sh keha puudutamine, mudimine, patsutamine, kallistamine, lükkamine, isiku otsene ründamine löömise või peksmise teel kuni jõuga seksuaalvahekorda sundimiseni. Seksuaalse olemusega sõnaliseks käitumiseks on ka pealetükkivad küsimused isiku eraelu või keha kohta. Seksuaalse olemusega mittesõnaliseks käitumiseks on mh seksuaalselt vihjavad žestid või miimika, kingituste tegemine. Seksuaalse ahistamise tõsisemaks juhtumiks peetakse ettepanekut astuda seksuaalvahekorda või sellekohast nõuet (K. Albi jt, lk 37). Õiguskirjanduses ollakse seisukohal, et seksuaalse olemusega objektiivselt aset leidnud soovimatu sõnaline, mittesõnaline või füüsiline käitumine või tegevus võib olla suunatud kindlale isikule, kuid võib olla suunatud ka kõigile ruumis viibijatele. Kannatanu mõjutamine toimub füüsiliselt, visuaalselt ja psühholoogiliselt (L. Uibo. Seksuaalne ahistamine töökohal. 2014, lk 23).
31.Vaidlusalune käitumine peab olema ahistatule soovimatu. Käitumise iseloomu määrab kannatanu, kuidas tema seda tajus. Aga ka siis, kui ohver ahistamise mõju tegelikult ei tunneta, võib leida, et ahistamine on toimunud, kuivõrd kaebuse esitajale on asjaomane kohtlemine osaks saanud. Sellisel seisukohal on Euroopa Komisjoni 1991. a soovitused (European Commission Recommendation 92/131/EEC) ning see seisukoht on leidnud kinnitust ka õiguskirjandus (Euroopa Inimõiguste Kohus ning Euroopa Liidu Põhiõiguste Agentuur (2010) Euroopa võrdse kohtlemise õiguste käsiraamat. Luxembourg: Euroopa Väljaannete Talitus, lk 32). On võimalik, et ühe isiku jaoks soovimatu käitumine või tegevus võib teise isiku jaoks olla aktsepteeritav. Tähendus, mida ühele või teisele käitumisele antakse, on seotud (a) ameti eripäraga (b) konkreetses organisatsioonis väljakujunenud normide ja tavadega, (c) kolleegide tööalaste positsioonidega üksteise suhtes ja (d) töötajate sotsiaalsete positsioonidega (vt PraXise uuring).
Kuigi ahistamise tuvastamise teeb kergemaks vastumeelsuse selge ja kohene väljendamine, ei tähenda selle puudumine, et ahistamist tuvastada ei saa. Õiguskirjanduses ollakse seisukohal, et alati ei ole kannatanul võimalik koheselt keelduda soovimatust kohtlemisest (K. Albi jt, lk 36). B.B. on vastuses kostja selgitustaotlusele avaldanud, et „alati ei ole võimalik kohe oma vastumeelsust väljendada. Seaduse mõtte kohaselt võib ahistava käitumisega olla tegemist ka sel juhul, kui töötaja on olnud ülemusega seksuaalvahekorras ja ei ole kõiki enda suunas tehtud lähenemisi tõrjunud“. Kohtupraktikas on näiteks peetud usutavaks kannatanu selgitust, et varasema kogemuse puudumise tõttu ei osanud ta ebakohast käitumist lõpetada (Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-06-10080). Vastumeelsust väljendada on raske siis, kui kannatanu on ahistajast sõltuv, sh kui tegemist on ahistatu tööandjaga.
32.Soovimatu seksuaalne käitumine või tegevus on vaieldamatult kannatanu väärikust alandav. Väärikus on määratlemata õigusmõiste. Seadusandja on selle mõiste sisustamiseks viidanud negatiivsetele tunnetele, mis kaasnevad väärikuse alandamisega (häiriva, ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvavava õhkkonna või tunde loomine) ja mis võib kaasa tuua ka seksuaalse ahistamise mõju seksuaalsele tervisele. Inimväärikus kui õigusriigi üks aluspõhimõtteid on sätestatud põhiseaduse §-s 10. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud: “Inimkeskses ühiskonnas tohib põhiõiguste konfliktolukordades kõige vähem piirata inimväärikust – kompleksset põhiõigust, mille elementideks on eeskätt õigus heale nimele, õigus mitte olla hirmul enese ja oma lähedaste eksistentsi pärast, õigus õiguslikule võrdsusele kõigi teiste inimestega, õigus inimlikule identiteedile, informatsioonilise enesemääramise õigus, õigus kehalisele puutumatusele.” (vt Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-2-1-80-97). Euroopa Komisjoni soovituse 92/131/EMÜ lisa „Käitumisjuhis abinõudest seksuaalse ahistamise vastu võitlemiseks“ p-i 2 kohaselt peab häirivat või solvavat õhkkonda tajuma ahistatu. Seega on hinnangu andmisel, kas isiku väärikust on seksuaalse ahistamisega riivatud, oluline, kas käitumise adressaadile on see ebameeldiv, on talle solvav või alandab tema väärikust. Seksuaalse ahistamise tuvastamisel ei ole oluline üksnes ahistaja eesmärk, vaid tegelik mõju kannatanule. B.B. on arvamusel, et „ahistaja subjektiivsel hinnangul, kuidas ahistatu olukorda tajus, pole tähtsust“. Kui ahistaja eesmärk ahistatava väärikust alandava õhkkonna loomine ei ole, leiab ahistamine ikkagi aset kui tahtmatu käitumise tegelik toime on olnud teise isiku väärikuse alandamine või vastava õhkkonna tekkimine. Nagu kannatanu soovimatuse tuvastamisel, on ka siin oluline kannatanu enda subjektiivne taju olukorrast, mida ta peab alandavaks ja mida mitte (K. Albi jt, lk 37). Oluline on see, mis seda konkreetset töötajat hirmutab, paneb ebamugavasse olukorda või segab tal töö tegemist (V. Mirzojeva. Seksuaalne ahistamine töösuhetes. Juridica 2007/VI, lk 372). SoVS § 11 lg 1 p 4 kohaselt peab tööandja hoolitsema, et tema töötajad oleksid töökeskkonnas kaitstud soolise ja seksuaalse ahistamise eest. Arvestada tuleb sellega, et seksuaalne ahistamine töökohal on tihti seotud hierarhia ja võimu väljendamisega, oluline ei ole üksnes tahtlik käitumine. IV
33.XXX
34.XXX
35.XXX
36.XXX V
37.XXX
38.XXX
39.XXX
40.XXX
40.1.XXX
40.2.XXX
40.3.XXX
40.4.XXX
40.5.XXX
40.6.XXX
41.XXX
41.1.XXX
41.2.XXX
41.3.XXX
41.4.XXX
41.5.XXX
41.6.XXX
42.XXX
42.1XXX
42.2.XXX
42.3.XXX
43.XXX
44.XXX
44.1.XXX
44.2.XXX
44.3.XXX
44.4.XXX
44.5.XXX
45.XXX VI
46.Ringkonnakohus märgib, et käesoleva menetluse ese ei ole töötajate omavahelised suhted ja nõuded, vaid vaidluse all on tööandja tegevus seksuaalsele ahistamisele viitavatest faktilistest asjaoludest teadasaamisel, kui need faktilised asjaolud on tööandja hinnangul mõistlikult usutavad. Tööandja on kohustatud hindama kõiki teatvaks saanud faktilisi asjaolusid nii eraldi kui ka kogumis. Seksuaalne ahistamine SoVS § 3 lg 1 p 5 tähenduses koosmõjus TLS § 15 lg7
ga 1, lg 2 p-dega 5 ja 9 on lepinguliste kohustuste rikkumine ja iseenesest mõjuv põhjus töölepingu lõpetamiseks usalduse kaotuse tõttu TLS § 88 lg 1 p 5 alusel. Tööandjale teadaolevate faktiliste asjaolude põhistatust ja piisavust töölepingu lõpetamiseks, sh usalduse kaotuse tõttu, hindab töölepingu ülesütlemisel tööandja. Tööandja peab seejuures vaidluse korral tõendama, et ta kontrollis talle teatavaks saanud asjaolusid oma parimate võimete kohaselt ja piisavalt. Ringkonnakohus leiab, et kostja on oma asjakohase kohustuse enne hagejaga töölepingu lõpetamist täitnud. Kostja andis ka hagejale võimaluse oma seisukoht esitada. Tööandja on kohustatud kaitsma oma töötajaid seksuaalse ahistamise eest. Maakohus leidis põhjendatult, et SoVS § 6 lg 2 p 5 ning § 11 lg 1 p 4 järgi loetakse tööandja tegevust diskrimineerivaks ka siis, kui ta ei hoolitse, et töötaja oleks töökeskkonnas kaitstud soolise ja seksuaalse ahistamise eest. Tööandja vastutab hoolitsuskohustuse täitmata jätmise eest juhul, kui ta teadis või oleks pidanud teada seksuaalse ahistamise aset leidmisest ning ei rakendanud vajalikke meetmeid, et ahistamine lõpetada. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et seksuaalse ahistamise koosseisu tuvastamiseks hageja käitumises pidi kostja töölepingu ülesütlemise ajal teadma ülima täpsusega kõiki hageja tegevusi ahistatute suhtes, sh hageja korteris või hageja hotellitoas toimunut. Ringkonnakohus leiab, et sellist teadmist ei saaks kõigepealt tööandjalt mõistlikult nõuda, samuti ei oleks see kooskõlas jagatud tõendamiskoormise põhimõttega diskrimineerimise asjades.
47.XXX
48.TLS § 88 lg 3 järgi võib tööandja töölepingu töötaja kohustuse rikkumise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Maakohus ei ole TLS § 88 lg 3 teise lause kohaldamise eeldusi kontrollinud.
49.Riigikohus on selgitanud, et töötaja hoiatamise eesmärk on anda talle võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda (Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-187-15, p 13; 3-2-1-70-16, p 14, 3-2-1-65-17). Riigikohus on seisukohal, et eelnevat hoiatamist ei ole TLS § 88 lg 3 teise lause kohaselt vaja, kui töötaja ei saa rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Sellise rikkumisega on eelkõige hõlmatud VÕS § 116 lg 2 p-des 2-4 sätestatud asjaolud (VÕS § 196 lg 2). TLS § 88 lg 3 teine lause võimaldab jätta töötaja hoiatamata ka juhul, kui hoiatamisega ei ole võimalik saavutada eesmärki anda töötajale võimalus oma käitumist parandada. Seega, kui töötaja on käitunud viisil, mis põhjustas tööandja usalduse kaotuse tema vastu, tuleb asjaolude kohaselt hinnata, kas töötaja sai oodata, et tööandja teda enne töölepingu ülesütlemist hoiataks (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-187-15).
50.TLS § 88 lg 3 teise lause sisustamisel tuleb arvestada TLS § 97 lg-s 3 töölepingu etteteatamistähtaega järgimata ülesütlemise õiguse kohta sätestatut. Kui kohus on tuvastanud asjaolud, mis võimaldavad tööandjal öelda töölepingu kooskõlas TLS § 97 lg-s 3 sätestatuga üles TLS § 97 lg-s 2 ettenähtud tähtaega järgimata, võib tööandjal olla üldjuhul õigus öelda tööleping TLS § 88 lg 3 teise lause järgi üles ka töötajat enne hoiatamata (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-16). VÕS § 196 lg 2 kohaselt ei ole tähtaja määramine lepingu erakorralise ülesütlemise puhul vajalik VÕS § 116 lõike 2 punktides 2-4 sätestatud juhtudel, st siis, kui rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu; kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu; kohustuse rikkumine annab
kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustust ka edaspidi. Kostja on seisukohal, et ta ei saanud jätta A.A.d juhtima kollektiivi, mille hulgas olid ahistatud töötajad. Kostja tugineb seejuures hageja süüteo raskusele X, samuti asjaolule, et jõulupeo mõju oli raamatukogus tunda veel hagejaga töölepingu ülesütlemise ajal järgmise aasta augustis. Edaspidine vastastikune usalduslik koostöö oleks olnud välistatud. Hoiatamine ei täidaks oma eesmärki. Töökeskkonna kaitsmise kohustuse täitmise asemel põhjustas hageja ise ohu ja kahju. C.C. selgitas hagejale pärast jõulupidu tema käitumise mõjusid, kuid hageja ei pidanud vajalikuks kollektiivi ees vabandada. Kaitsta tuleb ahistamise kannatanuid. Hageja on säilitanud vaatamata töölt vabastamisele ikkagi mõnede töötajate hulgas teatud mõjuvõimu.
51.Ringkonnakohus nõustub kostja esitatud põhjendustega, miks ei olnud hagejaga töölepingu lõpetamisele eelnev hoiatamine vajalik ning võimalik. Tegemist on asjaoludega, mis kvalifitseeruvad VÕS § 116 lg 2 p 2 ja 3 järgi hageja poolseks raskeks hooletuseks X-ina oma töökohustuste täitmisel. Tekkinud olukorras ei saanud hageja X-ina oodata, et tööandja teda enne töölepingu ülesütlemist hoiataks. Hageja on rikkunud kohustust (lojaalsuskohustus, diskrimineerimiskeeld), mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas välistavad hoiatuse vajalikkuse nii hagejale etteheidetavate tegude raskus ja iseloom, samuti asjaolu, et hageja juhtis asutust, mille töötajad temapoolse ahistamise läbi on kannatanud. Hageja tõsist kohustuste rikkumist iseloomustab see, et see riivas paljusid raamatukogu töötajaid ja tõi kaasa ühe kannatanu poolt töölt lahkumise avalduse esitamise. Tööandja saab juhile seada kõrgemaid nõudmisi ka väljaspool otsest töösuhet toimuvale, arvestades seejuures ka tööandja tegevusvaldkonda. Hageja tööandjaks oli X. Ringkonnakohus arvestab asjaoluga, et hageja talle etteheidetavat käitumist seksuaalse ahistamisena ei tunnista ja ei ole oma tegevuse mõjust kannatanutele aru saanud. See muudab hoiatuse tulemuslikkuse ja eesmärgi vähemalt küsitavaks. Praeguses olukorras ei kehti nn ülesütlemiskaitse põhimõte, mille kohaselt tuleb võimalusel töölepingu ülesütlemisest hoiduda ja kasutada seda viimase meetmena, kui töösuhte jätkamine ei ole enam võimalik. Hoiatuse mõju hagejale ei oleks kostja poolt kontrollitav. Sellises olukorras ei saa hea usu põhimõttest tulenevalt eeldada, et hageja jätkab pärast ringkonnakohtu poolt tuvastatud tegusid oma senises ametis. Kostja on asunud põhjendatult seisukohale, et töösuhte jätkamine hagejaga ei ole enam võimalik. Hageja ei ole esitanud ühtegi asjaolu, mis annaks aluse talle etteheidetud tegevuses kahelda. Töölepingu erakorraline ülesütlemine on põhjendatud, kui töötajat ei ole võimalik usaldada ja töösuhte jätkamine võib tuua kaasa palju suurema varalise või mainekahju. Hageja ei saanud kostjalt mõistlikult oodata töösuhte jätkamist. VII
52.Eeltoodud asjaoludel tuleb maakohtu otsus tühistada ja kostja apellatsioonkaebus rahuldada. Töölepingu ülesütlemine hagejaga on kehtiv. Ringkonnakohus märgib kokkuvõtvalt, et maakohus ei ole asja lahendamisel arvestanud asjaoluga, et hageja oli X struktuuriüksuse X. Seksuaalse ahistamise kannatanud olid tema alluvad. X-ina oli hageja töökohustus tagada talle alluvatele töötajatele diskrimineerimisvaba töökeskkond. Maakohtu otsuse tühistamise tingis eelkõige asjaolu, et maakohus ei kontrollinud hagejale töölepingu ülesütlemisel etteheidetud tegude vastavust SoVS § 3 lg1 p-s 5 sätestatud seksuaalse
ahistamise mõistele. Maakohus lähtus ebaõigesti hageja motivatsioonist ja arusaamast talle etteheidetavate tegude toimepanemisel, jättes arvestamata tõsiasjaga, et seksuaalse olemusega käitumise korral määrab selle iseloomu kannatanu. Maakohus hindas tõendeid valikuliselt ja jättis tuvastamata seksuaalse ahistamise tunnused hageja käitumises (v.a ühes episoodis). Maakohus ei pööranud tähelepanu asjaolule, et hageja ei suutnud menetluses oma väiteid konsensuslikust suhtest kannatanuga tõendada. Kokkuvõttes on ebaõige maakohtu hinnang, et ilma TLS § 88 lg-s 3 nimetatud hoiatuseta ei olnud hagejaga töölepingu ülesütlemine TLS § 88 lg 1 p 5 alusel kohane meede hageja käitumisele reageerimiseks ja hoiatuse puudumise tõttu on hageja sõlmitud töölepingu lõpetamine tühine.
53.Kuna töölepingu ülesütlemine on kehtiv, jäävad rahuldamata kõik hageja nõuded, sh nõuded kostjalt rahalise hüvitise saamiseks. VIII
54.XXX IX
55.Käesolevas asjas on kohtumenetlus kinnine. TsMS § 462 lg 3 kohaselt kohus avalikustab omal algatusel või andmesubjekti taotlusel arvutivõrgus üksnes otsuse resolutsiooni või ei avalikusta otsust, kui otsus sisaldab eriliiki isikuandmeid ja kui otsuse isikuandmetega avalikustamine võib kahjustada isiku eraelu puutumatust. Kohtul tuleb käesolevas asjas ka omal algatusel astuda samme kohtulahendi avalikustamise piiramiseks ja tagada, et eraelu puutumatust ohustavad andmed avalikkuseni ei jõuaks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult otsustanud lahendi avalikustamist piirata ja lubanud otsuse avalikustamist osas, mis ei kahjusta menetluse kinniseks kuulutamise eesmärgi realiseerumist. Tegemist on töövaidlusega, mis on kuulutatud kinniseks TsMS § 38 lg 1 alusel hageja ja tunnistajate eraelu kaitseks. Samas on hagejaga töölepingu ülesütlemine leidnud meedias laiaulatuslikku küllalt detailset kajastamist (I kd lk 36-111), sh esimese astme kohtuotsuse resolutsioon ja osalised põhjendused. Ringkonnakohus leiab, et menetluse kinniseks kuulutamise eesmärgi realiseerumist ei kahjusta ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni ja otsuse õiguslike põhjenduste osaline avalikustamine, jättes avalikustamata vaidluse asjaolude kirjelduse ja ringkonnakohtu poolse tõendite analüüsi. Ringkonnakohus peab võimalikuks avalikustada kohtuotsuse põhjendused p-des 19, 20, 27-32, 46, 48-53, 55, milles ringkonnakohus on käsitlenud maakohtu poolset menetlusnormi rikkumist toimiku koostamisel ja tunnistajate ütluste protokollimisel, seksuaalse ahistamise mõistet ja tunnuseid, andnud hinnangu töölepingu lõpetamise õiguspärasusele ja esitanud kokkuvõtte maakohtu otsuse tühistamise, apellatsioonkaebuse rahuldamise ja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise põhjendustest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.