Eesistuja Vallo Kariler, liikmed Peeter Pällin ja Ande Tänav
Otsuse tegemise aeg ja koht
06. veebruar 2020, Tallinn
Tsiviilasja number
2-17-18386
Tsiviilasi XX hagi YY vastu kinnisasja omandi tagastamiseks Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.04.2019 otsus XX apellatsioonkaebus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Menetlusosalised ja nende esindajad
Istungi toimumise aeg
150 000 eurot
Hageja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Raiko Paas Kostja (vastustaja): YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv 17.01.2020
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 17.04.2019 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja XX kanda.
3.Vabastada XX apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu 1500 eurot (mille tasumisest hageja oli Tallinna Ringkonnakohtu 03.07.2019 määruse alusel apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud) riigituludesse tasumise kohustusest.
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.XX esitas 08.12.2017 hagiavalduse YY vastu. Hageja täpsustas 05.01.2018 oma nõuet. Hageja palub nõuda kostjalt välja kinnisasi asukohaga RRR (registriosa nr RRRRRRR, edaspidi kinnistu) ning asjaõigusseaduse (AÕS) § 641 ja kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 1 kohaselt kohustada kostjat andma tahteavaldus, et sõlmida asjaõigusleping, millega kostja annab kinnistu omandi üle hagejale ning kohustada kostjat andma nõusolek, et kustutada kinnistusraamatust kanne, mille kohaselt on kinnistu omanik kostja ning teha uus kanne, mille kohaselt on kinnistu omanik hageja. Samuti palub hageja asendada kostja nimetatud tahteavaldused tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lg 1 alusel kohtuotsusega. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda.
2.Hageja on kõrges vanuses ja elab XXX. Hageja sooviks on olnud jätta kinnistu oma pojale OO-le. OO ettevõtlusega seotud majanduslike probleemide tõttu vormistati kinnistu algselt kinkelepinguga sugulase DD nimele. DD kinkis 03.11.2014 elamu hagejale tagasi. Kuna OO majanduslikud probleemid kestsid, siis 03.11.2014 sõlmitud kinkelepinguga kinkis hageja kinnistu OO uuele elukaaslasele, s.o kostjale. Kui OO ja kostja kooselu lõppes, siis pöördus hageja kostja poole ning palus, et kostja talle kinnistu tagastaks. Kostja ei ole seda teinud.
3.Tegelikult soovisid lepingu pooled üksnes jätta mulje kinketehingu olemasolust. Hagejal ei olnud soovi, et kummagi kinkelepingu puhul jääks kinnistu päriselt kingisaajale. Hagejal ei olnud kostja ees kohustusi. Samuti ei ole kostja hageja lähedane, millest tulenevalt saanuks arvata, et hageja soovib kinnistu anda tasuta kostjale. Tegelikkuses varjati mõlema tehinguga asja õiget omanikku või hoiulepingut.
4.Pärast kinnistu kinkimist tegi hageja kostjale ülekandeid kinnistu ülalpidamiseks ning tasus kinnistuga seotud kommunaalteenuste eest, tehes kandeid otse teenusepakkujatele. Hageja või tema poja jätkuv kulude kandmine kinnitab, et hageja ei soovinud kinnistust kostja kasuks loobuda. Kinkelepingu eesmärgiks oli hageja pojale kodu säilitamine.
5.Juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et kumbki kinnistut puudutav kinge ei ole näilik tehing, siis on hageja kinkelepingust taganenud. 16.03.2017 saatis hageja kostjale notari kaudu kinkelepingust taganemise avalduse, milles selgitas, et kinke tõttu pole tal enam
2(12)
Tsiviilasi nr 2-17-18386 võimalik eakate kodu arveid tasuda. Taganemisavalduse tegemise järgselt on lisaks selgunud, et kostja on hoolimata hagejale ja tema pojale kodu hoidmise lubadusest teinud hageja pojale takistusi kinnistule pääsemiseks (vahetas 2017. a lõpus hageja teadmata ära elamu ukselukud) ja on teinud elamu osas kohalikule omavalitsusele avalduse OO elamust väljakirjutamiseks. Kostja on käskinud hagejal ja tema pojal elamust ära viia nende asjad. Sellega näitas kostja hageja ja tema lähedase inimese suhtes jämedat tänamatust. Tänulikuks kingisaajaks ei saa pidada isikut, kes annab kinkijale lubaduse, et hoiab kingitud kinnistut kui kinkija ja tema pereliikmete kodu, kuid loob teadlikult olukorra, kus kinkijal ei ole enam võimalust vabalt koju pääseda. Hageja ei oleks kostja nimele kinnistut vormistanud, kui oleks teadnud, et kostja asub piirama hageja ja tema poja juurdepääsu kinnistule ning ei luba seda enam vabalt kasutada.
6.Kostja esitas OO vastu politseisse avalduse veemõõturi varguse kohta, millega on kostja käitunud hageja ja tema lähedaste suhtes tänamatult.
KOSTJA VASTUVÄITED
7.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
8.27.09.2015 lõppes kostja ja hageja poja kooselu. Kostja kasutab elamut oma elukohana. Hageja väidab paljasõnaliselt, et kinkeleping oli näilik ning pooltel ei olnud tahet luua sellest tulenevaid õiguslikke tagajärgi. Kinkelepingut ei sõlmitud seoses OO rahaliste ja majanduslike probleemidega. Hageja ja kostja vahel olid lähedased suhted, kuna hageja oli kostja endise elukaaslase isa. Kostja kolis koos hageja pojaga elamusse siis, kui hageja paigutati XXX. Kuivõrd hagejal oli lootus, et tema poja ja kostja suhe jääb püsima, vormistati kinkeleping kostja nimele. Kostja ei teadnud kinkelepingu sõlmimisel ega pidanudki teadma, et peab kinnistu hagejale tagastama.
9.Kostja on sissekolimisest saadik kinnistul asuvat elamut pidanud enda koduks ning panustanud järjepidevalt ja pikema perioodi jooksul kinnistu hooldamisse nii rahaliselt kui ka ajaliselt. Kostja võttis isiklikult laenu 57 000 eurot, et finantseerida elamu renoveerimistöid (sh kanalisatsiooni- ja veesüsteemi uuendamiseks). Näiliku tehingu puhul oleks selline käitumine olnud ebausutav ja ebamõistlik. Jäätmeveoteenuse osutamise leping, ühiskanalisatsiooniga liitumise leping ja televisiooniteenuse leping on kostja nimel. Kostja kandis kulusid seoses veearvesti paigaldamisega ning tasus kinnistu eest maamaksu. Juhul, kui pooled oleks sõlminud kinkelepingu näilikuna, siis ei oleks loogiline, et kostja kanda jääksid kõik kinnistuga seotud kohustused ja kulud. Hageja ei ole mõistlikult suutnud selgitada, miks peale kostja ei ole kinnistuga seotud rahalisi kohustusi kirjeldatud olukorras kandnud tema ise või tema poeg. Hageja poja kulutused kinnistule on võrreldes kostja kulutustega marginaalsed.
10.Notar kontrollis poolte tahet 03.11.2014 lepingu sõlmimisel. Hageja pole tuginenud sellele, et kinkelepingu õiguslikud tagajärjed oleksid olnud talle arusaamatud, teda oleks eksitatud või asjaolusid ebapiisavalt selgitatud. Arusaamatu on hagejapoolne kinkelepingu käsitlemine varjatud hoiulepinguna.
3(12)
Tsiviilasi nr 2-17-18386
11.Hageja ei soovinud kinnistut kinkida oma pojale, kuivõrd pojal olid pidevad rahalised probleemid ja kostjale teadaolevalt kartis hageja, et kinnistu võõrandatakse poja pidevate rahaliste kohustuste katteks. Hageja soovis kinnistut kinkida talle lähedastele isikutele ja tagada selle heaperemehelik hooldamine. Samas oleks võinud hageja kinke tõelise ja tegeliku tahteavaldusena teha ükskõik millisele teisele oma lapsele, peale OO, et välistada selle hoiule andmine või alusetu rikastumine näilise tehinguga.
12.Hageja pojal ei ole ega pole olnudki huvi kinnistu eest hoolt kanda, nagu seda on teinud kostja. See põhjendab asjaolu, miks hageja tegelikkuses, teades oma poja käitumismustrit ja elustiili, ei soovinud vaidlusalust kinnistut pojale kinkida.
13.20.02.2012 tegi hageja OO-le notariaalse volikirja, millega hageja andis oma pojale volituse sõlmida enda nimel hageja kinnisasjadega kõiki tehinguid. Selle volituse alusel kinkis OO kinnistu DD-le. Hagejale see ei meeldinud, kuna DD ei kandnud kinnistu eest hoolt. Hageja palus kinnistu tagastada, et hageja saaks selle kinkida kostjale. Hageja vaidlustab kinget põhjusel, et OO ja kostja kooselu lõppes, kuna hageja poeg leidis teise elukaaslase. See ei saa olla aluseks, mis tõendab tehingu näilikkust.
14.Hageja väited kinkelepingu näilikkusest on vastuolus ka hageja enda käitumisega seoses hageja poolt 16.03.2017 kinkelepingust taganemise avalduse esitamisega.
15.Kinkelepingust taganemiseks formaalseid ega materiaalseid eelduseid ei esinenud, mistõttu ei oma taganemisavaldus mingeid õiguslikke tagajärgi. Hageja ei ole põhjendanud, millisest ajahetkest alates ta sai või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest.
16.Kostja ei ole näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust ning pole tõendatud ka see, et kinkija ei suuda end mõistlikult ülal pidada. Pooled ei ole kinkelepingus kokku leppinud konkreetsetes kohustustes või koormistes võlaõigusseaduse (VÕS) § 265 lg 1 tähenduses. Kostja on pidevalt soovinud saada hageja pojalt kui ka hooldekodult teavet, milliseid kohustusi tuleb hageja eest kanda ja kinnitanud selleks valmisolekut. Kostjast sõltumatutel asjaoludel ei ole temal sellisele informatsioonile juurdepääsu. Kostja poolt antud rahalisi vahendeid on hageja poeg kasutanud enda huvides, aga mitte hageja eest hoolitsemiseks. Selgusetuks jääb, millised olid pöördumatud asjaolud, mis said hagejale teatavaks 10.06.2016 ning pärast mida ei olnud hageja suuteline end mõistlikult ülal pidama.
17.Samuti ei ole põhjendatud, kuidas on enese ülalpidamise võimetus tingitud just kinkelepingust. Hageja on vanadekodu arveid tasunud oma pensionist. Seda ületavas osas on arved tasunud hageja poeg ja kostja.
18.Kostja on pöördunud hageja poja poole sooviga tema väljakirjutamiseks ja elamust asjade ära viimiseks eelkõige viimase käitumise tõttu. Hageja poeg on pikema aja jooksul teinud kostjale takistusi kinnistu sihipäraseks ja tavapäraseks kasutamiseks ning eiranud kinnistu omaniku ettepanekuid. Kostja on kinnistut lubanud kasutada ka hageja pojal, kuni viimane hakkas seal omavoliliselt remonti ning muid kooskõlastamata toiminguid tegema. Kostja on palunud hageja pojal lõpetada kinnistul käimise ja sinna järjepidevalt uute asjade
4(12)
Tsiviilasi nr 2-17-18386 toomise. Kostja on palunud kinnistult ära viia üksnes hageja pojale kuuluvad asjad, mitte hageja asjad. OO ei ela enam kinnistul, mistõttu ei ole mingit arusaadavat põhjendust, miks peaks kostja lubama hageja pojal kinnistut jätkuvalt oma elukohana kasutada.
19.Asjaolu, et kostja on hageja poja suhtes esitanud poliseisse avalduse veemõõturi varguse kohta, ei tähenda, et kostja oleks hageja suhtes tänamatu. Avalduse esitamisel ei teadnud kostja, et veemõõturi varastas hageja poeg.
MAAKOHTU PÕHJENDUSED
20.Harju Maakohus jättis 17.04.2019 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
21.Maakohtu hinnangul ei ole 03.11.2014 kinkelepingu puhul tegemist näiliku tehinguga. Hageja väide, et kui hageja oli varasemalt sama kinnistu kinkelepinguga kinkinud hageja sugulasele DD-le eesmärgiga, et kinnistu hiljem tagasi kingitaks, ei tõenda, et järgmise kinkelepinguga 03.11.2014 oleksid teised kinkelepingu pooled sõlminud lepingu samadel tingimustel. Maakohus pidas veenvaks kostja väidet, et hageja kinkis kinnistu kostjale seetõttu, et kostja oli hageja poja elukaaslane ja hooldas kinnistut nagu oma kodu. Tõendatud on hageja ja hageja poja enda poolt lepingu käsitlemine kinkelepinguna. Asjaolu, et hageja poja ja kostja kooselu ei ole hageja ootustele vaatamata jätkunud, ei luba kohtul asuda teistsugusele järeldusele, kui see oli poolte tahe 03.11.2014 kinkelepingut sõlmides.
22.Hageja ei ole tõendanud, et kostja võttis hagejalt kinnistu omandiõiguse üle seetõttu, et jätta mulje kinkelepingust. Pooled ei vaidle, et üks põhjus, miks hageja kinkis kinnistu kostjale, oli see, et hageja pojal olid erinevad täitmata kohustused. Samas ei ole hageja kohtu ette toonud asjaolusid ega tõendanud oma väiteid, millest võiks järeldada, et hageja on tegelikult kinnistu hageja pojale kinkinud või siis on sõlminud kostjaga kinnistu hooldamiseks hoiulepingu. Hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel oli kokkulepe kinnistu tagasikinkimiseks.
23.Maakohus tuvastas, et kostja on alates sissekolimisest võtnud kinnistut enda koduna ning panustanud järjepidevalt ja pikema perioodi jooksul kinnistu hooldamisse nii rahaliselt kui ka ajaliselt. Kostja võttis 31.01.2015 laenu 32 000 eurot, milline laen refinantseeriti renoveerimislaenuga 12.04.2017 summas 57 000 eurot eesmärgiga finantseerida kinnistu renoveerimistöid, sh kanalisatsiooni- ja veesüsteemi uuendamiseks. 12.04.2017 on kostja sõlminud täiendava laenulepingu, suurendades kinnistu remonditööde kogusummana võetud laenu 90 500 euroni. Kostja nimel on lepingud kinnistu jäätmeveoteenuse osutamiseks, ühiskanalisatsiooniga liitumiseks ja televisiooniteenuse osutamiseks ning kostja on kandnud kulud seoses veearvesti paigaldusega ning tasunud kinnistu eest maamaksu. Hageja poeg on pärast kostja ja hageja poja kooselu lõppemist 2015. a septembris tasunud kostjale kinnistuga seonduvate kulude eest kokku 2 200 eurot. Seega on tuvastatud, et ka pärast kinkelepingu sõlmimist ei võtnud keegi teine peale kostja enda kanda mingeid märkimisväärseid kulusid seoses kinnistul asuva elamu renoveerimise ja majandamisega. 5(12)
Tsiviilasi nr 2-17-18386
24.Vaidlust ei ole, et kostja on hageja 16.03.2017 kinkelepingust taganemise avalduse kätte saanud, kuid pooled vaidlevad, kas kinkelepingust taganemine on lubatav. Hageja ei ole põhistanud, millal hageja sai teada või pidi teada saama oma väidetavast taganemise õigusest. Hageja ei ole tõendanud, et ta sai alles 10.06.2016 teada, et tal puuduvad varalised vahendid hooldekodu kulude tasumiseks. Hageja pidi saama teada arvete tasumise vajadusest ja sellest, et hagejal ei jätku vahendeid enda ülalpidamiseks seoses vanadekodu arvete tasumisega varem, kui aasta enne kinkelepingust taganemise avalduse esitamist kostjale, mistõttu kinkelepingust taganemine 16.03.2017 avaldusega ei olnud lubatav.
25.Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks hageja ja hageja poja suhtes oma käitumisega üles näidanud jämedat tänamatust, mistõttu ei ole hagejal õigust kinkelepingust taganeda ega nõuda kostjalt tahteavalduse andmist kinnistu omandi tagasiandmiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks. Kinkelepingus ei olnud kingisaajale ette nähtud eakate kodu arvete tasumise kohustuse täitmist. Samuti ei ole hageja tõendanud oma väidet, et hageja sugulased oleksid palunud kostjalt hageja ülalpidamiseks abi eakate kodu arvete tasumiseks. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja viibib vanadekodus juba 2012. aastast, st enne kinkelepingu sõlmimist, mistõttu on põhjendatud alus eeldada, et ka sel ajal tuli hagejal endal või hageja eest tasuda eakate kodu arveid. Seega ei ole veenev hageja väide, et kinkelepingu sõlmimise tõttu ei ole hageja võimeline end ülal pidama. Maakohtu hinnangul ei ole ka tõendatud, et hageja sissetulekutest ei piisa hageja ülalpidamiseks.
26.Kinke tegemise eesmärgiks oli see, et kostja saab kinnistu omanikuks, jätkates kinnistul elamist koos hageja pojaga, s.t et ka hageja pojal oleks õigus kingitaval kinnistul asuvat elamut kasutada. Tõendatud on, et hageja ei sooviks kinnistut tagasi juhul, kui hageja poeg ja kostja tänaseni koos elaksid. Maakohtu hinnangul ei saa kostjapoolse jämeda tänamatusena käsitleda olukorda, kus kostja ja hageja poeg omavahelisel kokkuleppel enam koos ei ela, kuid kostja ei ole taganud hageja pojale võimalust elada kingitud elamus. Seejuures ei saa ka kostja nõudmist hageja pojal oma asjad elamust ära viia pidada jämedaks tänamatuseks. Hageja ei ole ka tõendanud oma väidet, et kostja oleks palunud hagejal asjad elamust ära viia. Samuti ei ole võimalik hagimenetluse käigus esitatud hageja täiendavat väidet kinnistu värava ja elamu lukkude vahetamise kohta pidada jämedaks tänamatuseks olukorras, kus kostja ja hageja poja kooselu oli lõppenud. Ka hageja poja elamust välja registreerimiseks avalduse esitamist ei ole võimalik tõlgendada jämeda tänamatusena. Jämedaks tänamatuseks ei saa pidada ka politseile hageja poja suhtes veemõõturi varguse kohta avalduse esitamist. Kõik eeltoodud toimingud on seotud kostja kui kinnistu omaniku õigusega kasutada kinnistut.
APELLATSIOONKAEBUS
27.Maakohtu otsuse peale esitas hageja 17.05.2019 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 17.04.2019 otsuse täielikult ning hagi rahuldada. Alternatiivselt palub hageja tühistada Harju Maakohtu 17.04.2019 otsuse täielikult ning saata asi uueks läbi vaatamiseks Harju Maakohtule.
6(12)
Tsiviilasi nr 2-17-18386
28.Maakohus on rikkunud menetlusõigust. Kohus on ebaõigesti jätnud rahuldamata hageja taotluse tunnistaja DD ja hageja vande all ülekuulamiseks. Soovimaks hinnata poolte tahteavaldusi tehingu tegemisel on nende tahteavalduste selgitamiseks ainuvõimalik tõend isikute kohtus antud seletus. Hageja esindaja on kohtule päev enne istungi toimumist teatanud, et hageja ei saa oma tervisliku olukorra tõttu istungil osaleda ja seletust anda. Hageja on 93-aastane. Hageja esitas taotluse enda ülekuulamiseks XXX, kuid kohus pole otsuses selgitanud, miks ei saanud hagejat üle kuulata hooldekodus.
29.Maakohus hindas tõendeid valikuliselt ja ühekülgselt. Maakohus on jõudnud järeldusele, et hageja kinkis kinnistu kostjale seetõttu, et kostja oli hageja poja elukaaslane ja hooldas kinnistut nagu oma kodu, andmata kinkelepingu sõlminud ning selle tehingu tegemisel juuresviibinud isikutele (hageja ja DD) võimalust esitada tõendit ja anda ütlusi vande all. Kohus on jätnud arvestamata poolte käitumise enne lepingu sõlmimist, millest tulenevalt oli hageja varasemalt elamu samasugustel asjaoludel andnud kinkelepinguga DD-le.
30.Kohus on lähtunud asja lahendamisel asjassepuutumatutest tõenditest. Kohus on leidnud, et asja lahendamisel omavad tähtsust kostja võetud laenud. Nimetatud laenud on võetud pärast kinkelepingu sõlmimist, mistõttu ei saa nendest teha järeldusi poolte tahte kohta tehingu tegemise ajal. Samas pole kostja esitanud kohtule ühtegi usutavat tõendit, millest nähtuks, et laenuraha on kulutatud elamu kordategemiseks või remontimiseks. Lisaks ei teadnud hageja ja tema poeg midagi kostja laenude juurdevõtmisest ja suurendamisest elamu parendamise eesmärgil.
31.Maakohtu menetlusest ei olnud arusaadav, et kohus soovib asja lahendamisel tugineda kostja poolt pärast kinkelepingu sõlmimist võetud laenudele, millega maakohus on rikkunud selgitamiskohustust. Maakohus pole istungil viidanud, et kostja võetud laenudel on tähtsus asja lahendamisel. Hageja ei osanud nimetatud tõendite tähtsusele tähelepanu pöörata ning pole saanud nendele tõenditele vastuväiteid esitada.
32.Maakohus on asjaoludele ja tõenditele andud ebaõige õigusliku hinnangu, kui on leidnud, et hagiavalduses vaidlustatud kinkeleping polnud näilik. Mõistliku inimese arusaamale ei vasta see, et hageja soovis kinkelepingut sõlmides rikastada oma poja elukaaslast, mitte poega ennast ning jätta nii ennast kui poega kinkelepingu sõlmides kinnistust ilma. Ka ei lähtu mõistliku isiku arusaamast kohtu järeldus, et elamu kingiti kostjale, kuna ta oli hageja poja elukaaslane ja on hooldanud elamut kui oma kodu.
33.Hageja on esitanud kohtule tõendid, mis kinnitavad üheselt, et kinke tegemise ajal oli hageja pojal mitmeid võlgnevusi, mistõttu on eluliselt usutav, et tema ise ei saanud elamu omanik olla ja see tuli vormistada elukaaslase nimele. Kostja on andnud kinke põhjuste kohta vastuolulist informatsiooni. Kostja on viidanud kohtuistungil sellele, et elamu vormistati tema nimele laenude pärast.
34.Kohus on andnud asjaoludele ja tõenditele ebaõige õigusliku hinnangu, kui leidis, et kostja pole olnud hageja ja tema poja suhtes jämedalt tänamatu. Kui kingisaaja oma seaduslikku õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganeda.
7(12)
Tsiviilasi nr 2-17-18386
35.Tuvastatud on asjaolu, et kostja on lubanud hoida hagejale ja tema pojale kodu, mis on olnud ka kostja enda arusaamist mööda kinkija huviks. Kinkel poleks olnud mõistlikult võttes eesmärki, kui hageja ja tema poeg seda mingi aja pärast enam kasutada ei saa. Põhjendatud ei ole kohtu järeldus, et kuivõrd kostja ja hageja poeg ei ole enam koos, ei tohi hageja ja tema poeg enam elamus kui oma kodus viibida. Ka juhul, kui eeldada, et kinge oma sisus kehtis, siis oleks olnud hageja kinke eeltingimuseks mõistlikult võttes, et temale ning tema perele säilitatakse kodu (vähemalt seni, kuni hageja on elus). Hagejale ja tema pojale elamus viibimiseks takistuste tegemine (nt elamu ukselukkude vahetus) on kõige otsesemas vastuolus kostja antud lubaduste ja kinkelepingu eesmärgiga, mistõttu pole kostja olnud kinke vääriline.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
36.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Harju Maakohtu 17.04.2019 otsuse muutmata. Kostja palub jätta kõik menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
37.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1).
38.Hageja apellatsioonkaebusest ja hageja poolt ringkonnakohtu 17.01.2020 istungil antud selgitustest tulenevalt ei ole hageja vaidlustanud maakohtu järeldusi selle kohta, et kinkija oli võimeline ennast ülal pidama ja tasuma vanadekodu arveid, mistõttu ei esinenud kinkelepingust taganemise avalduse punktis 1.2.2. toodud aluseid. Samuti ei ole hageja vaidlustanud maakohtu järeldusi selle kohta, et kostja ei olnud hageja suhtes jämedalt tänamatu hageja hooldekodu arvete tasumata jätmise tõttu.
39.Ringkonnakohus ei nõustu hageja poolt 17.01.2020 toimunud ringkonnakohtu istungil avaldatud seisukohaga, et hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu järgmised järeldused, et kostja tänamatuseks ei saa pidada: - kostja poolt avalduse esitamist kinnisasjal asuvast elamust hageja poja väljaregistreerimiseks; - kostja poolt politseile hageja poja suhtes veemõõturi varguse kohta avalduse esitamist; - hageja pojale esitatud nõuet elamust asjade ära viimiseks. Ühestki apellatsioonkaebuse punktist maakohtu otsuse vaidlustamist nimetatud järelduste osas ei nähtu. Apellant on lisaks maakohtu järeldustele tehingu näilikkuse puudumise osas pidanud põhjendamatuks üksnes maakohtu järeldust kostja poolt hageja pojale kinnistul viibimiseks füüsiliste takistuste tegemises (apellatsiooni punkt 2.5.5). Ringkonnakohus leiab, et füüsiliste takistuse tegemine ei saa seisneda sissekirjutuse muutmise avalduse ega ka asjade äraviimise nõude esitamises, liiatigi politseile veearvesti varguse avalduse esitamises. Maakohtu otsuse järelduste vaidlustamata jätmisel ei saa ringkonnakohus omal algatusel neid kontrollida. Apellant oleks pidanud
8(12)
Tsiviilasi nr 2-17-18386 apellatsioonkaebuses selgelt määratlema, millele ta vastu vaidleb. TsMS § 634 lg 1 kohaselt saab apellant kaebust muuta või täiendada kuni apellatsioonitähtaja lõpuni. Hilisemalt apellant seda teha enam ei saa.
40.Eeltoodust tulenevalt saab ringkonnakohus hinnata hageja apellatsioonkaebuse alusel üksnes seda, kas maakohus on õigesti jõudnud järeldusele, et tegemist ei ole näiliku tehinguga ning et tegemist ei ole jämeda tänamatusega seetõttu, et kostja on vahetanud ära elamu ukselukud, mille tõttu hageja poeg ei pääse enam elamusse.
41.Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ega rikkunud menetlusnorme. Maakohtu otsuse põhjendav osa vastab TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule. Nimetatud sätte kohaselt peab otsuse põhjendavas osas märkima kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Seda on maakohus nõuetekohaselt ka teinud. Maakohus hindas TsMS § 232 lg-st 1 juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustas oma siseveendumuse kohaselt, et hageja nõue kostja vastu ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele.
42.Apellatsioonkaebuses kordab hageja maakohtus esitatud väiteid. Maakohus on otsuses nendele hinnangu juba andnud ja käsitlenud neid piisava põhjalikkusega. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.
43.TsMS § 652 lg p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
44.Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus menetlusõigust sellega, et jättis tunnistaja DD ülekuulamise taotluse rahuldamata. Maakohus põhjendas taotluse rahuldamata jätmist sellega, et DD ütlused ei ole käesolevas asjas asjakohased, kuna teise tehingu asjaoludest ei saa järeldada vaidlusaluse tehingu asjaolusid ning hageja ei ole esile toonud, milliseid faktiväiteid tahab hageja tunnistaja ütlustega tõendada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga. Maakohtul puudus sisuliselt võimalus hageja taotlust rahuldada põhjusel, et hageja ei ole hagiavalduses ega üheski järgnevas menetlusdokumendis piisava selgusega esile toonud asjaolusid, mida ta soovib tunnistaja ütlustega tõendada. Hageja väitel soovis ta tunnistaja ülekuulamist selle tõttu, et DD oli kinkelepingu pooleks, viibis tehingu juures ja oskaks selgitada, millest pooled tehingu sõlmimisel rääkisid ja mida üksteisele lubasid. Tegemist ei ole ringkonnakohtu arvates piisavalt konkreetse taotlusega. Samuti ei ole hageja esile toonud, mille tõttu tuleks kahe kinkelepingu asjaolusid ja nende sõlmimiseks esitatud tahteavaldusi samastada. Seejuures ei ole hageja hagiavalduses esile toonud asjaolusid, millist tehingut pooled 03.11.2014 kinkelepinguga tegelikult varjasid. 9(12)
Tsiviilasi nr 2-17-18386 Hageja oletab üksnes, et tegemist võis olla teise kinkelepingu või hoiulepingu varjamisega. TsMS § 5 lg-te 1 ja 2 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 363 lg-s 1 on sätestatud, et hagejal tuleb hagiavalduses lisaks nõudele (hagi ese) märkida ka hagi aluseks olevad faktilised asjaolud (hagi alus). Hagi aluse moodustab selliste eluliste asjaolude ja suhete kogum, millega hageja oma nõuet põhjendab. Hagimenetluses on asjaolude kohtu ette toomise kohustus pandud pooltele, kes saavad selle kaudu määrata kindlaks asjaolud, mille põhjal kohus otsuse teeb. Pooled vastutavad lahendi tegemiseks vajalike asjaolude kohtule teatavaks tegemise ja tõendamise eest. Samuti peab pool suutma iga tõendi kohta ära näidata, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada. Kohus ei või ise tõenditest asjaolusid otsida (vt Riigikohtu lahendit nr 32-1-141-13, p 17). Seega ei saa kohus asuda tunnistajat üle kuulama põhjendusel, et alles ütlustest selguksid poole jaoks olulised asjaolud. See oleks vastuolus poolte võrdsuse ja menetlusökonoomia põhimõtetega. Hagimenetluses tuleb nõude aluseks olevad faktilised asjaolud piisava selgusega esile tuua juba hagiavalduses, et vastaspoolel oleks võimalik nendele õigeaegselt ja täielikult vastata.
45.Ringkonnakohtu hinnangul eksitas maakohus lubamatult hagejat sellega, et määras 03.12.2018 kohtu omal algatusel hageja vande all ülekuulamise, kuid 08.03.2019 toimunud kohtuistungil muutis oma otsustust, jättes hageja üle kuulamata. Samas ei saa sellist menetlusõiguse rikkumist ringkonnakohtu hinnangul antud juhul pidada oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks, mis oleks maakohtu lõppjäreldusi muutnud. Menetlusõiguse olulise rikkumisega TsMS § 656 lõike 1 mõttes on tegemist juhul, kui rikkumine toob kaasa ebaõige otsuse tegemise. Käesolevas asjas kolleegium sellist tagajärge ei tuvastanud. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses põhjendanud, millised asjaolud on maakohtul jäänud hageja vande all üle kuulamiseta tuvastamata. Nii nagu ringkonnakohus eelnevas punktis märkis, ei saa kohus asuda isikut üle kuulama põhjendusel, et ütlustest alles selguksid poole jaoks olulised asjaolud. Hageja ei saanud antud juhul eeldada, et tal võimaldatakse enda ütlustega asuda hagiavaldust täiendama.
46.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on jätnud arvestamata poolte käitumise enne lepingu sõlmimist seoses DD-ga sõlmitud kinkelepinguga. Maakohus on antud asjaolu arvesse võtnud ja oma otsuse leheküljel 3 märkinud, et kinnisasja DD-le kinkimisest ei saa järeldada, et hageja ja kostja vahel oleks olnud leping sõlmitud samadel tingimustel. Hageja väitel sõlmiti kinkeleping DD-ga samuti nagu ka kostjaga põhjusel, et hageja pojal olid ettevõtlusega seotud majanduslikud probleemid ning eluliselt on usutav, et mõlemad tehingud olid sama sisuga. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa pelgalt hageja poja majanduslikest probleemidest ja võimalikust soovist vältida kinnisasja arvel nõuete rahuldamist, järeldada, et tegemist oli samasisuliste tahteavalduste vahetamise teel sõlmitud tehingutega.
10(12)
Tsiviilasi nr 2-17-18386
47.Samuti ei nõustu ringkonnakohus apellatsioonkaebuses toodud väitega, et maakohus on lähtunud asja lahendamisel asjassepuutumatutest tõenditest, kui võttis arvesse pärast kinkelepingu sõlmimist kostja poolt kinnisasja renoveerimiseks võetud laenud. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et hilisemate laenude võtmisest ei saa teha järeldusi poolte tahte kohta kinkelepingu sõlmimisel. Kostja tugines sellele, et tal puudunuks vajadus võtta laenu olukorras, kus tegemist oleks olnud näiliku tehinguga. Maakohus pidas kostja väidet põhjendatuks ja ringkonnakohus nõustub sellega. Olukorras, kus oleks tegemist olnud näiliku tehinguga ja kostja poleks tegelikult omanikuks saanud, puuduks mõistlik põhjendus kostja käitumisele võtta kinnisasja renoveerimiseks laenu kokku summas 90 500 eurot. Põhjendamatu on hageja etteheide maakohtule, et hageja ei osanud nimetatud tõendite tähtsusele tähelepanu pöörata ning pole saanud nendele tõenditele vastuväiteid esitada. Kostja on korduvalt oma maakohtus esitatud menetlusdokumentides viidanud sellele, et ta parendas kinnisasja enda võetud laenu arvelt, samuti esitas kostja 01.03.2018 laenulepingu ja renoveerimiskulude plaani. Hageja ei ole kostja poolt esitatud tõendite vastuvõtmisele vastu vaielnud. Sellises olukorras ei saanud hageja eeldada, et kohus jätab kostja poolt esitatud tõendid vastu võtmata ja nendega arvestamata. Maakohus on vastuväidete puudumisel vastuvõetud kostja tõenditest teinud seega õige järelduse selle kohta, et kostja on võetud laenude arvel kinnisasja parendanud.
48.Hageja leiab, et mõistliku inimese arusaamale ei vasta see, et hageja soovis kinkelepingut sõlmides rikastada oma poja elukaaslast, mitte poega ennast ning jätta nii ennast kui poega kinkelepingut sõlmides kinnistust ilma. Hageja väitel ei ole kohus tuvastanud, miks pidanuks hageja nii käituma. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus hageja sellekohase väite osas otsuses arusaadavalt ja põhjendatult selgitanud, miks maakohus leiab, et tegelikult oligi hagejal soov sõlmida kinkeleping kostjaga mitte hageja pojaga. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et kostja on andnud menetluses vastuolulisi selgitusi kinkelepingu sõlmimise asjaolude kohta. Kostja seisukoht on kinkelepingu sõlmimise põhjuse osas olnud läbivalt see, et hageja ja kostja vahel olid lähedased suhted, kuna hageja oli kostja endise elukaaslase isa ning et kinnisasja eest kantaks hoolt.
49.Ringkonnakohtu hinnangul järeldas maakohus õigesti, et antud juhul ei olnud tegemist jämeda tänamatusega ka seetõttu, et kostja on vahetanud ära elamu ukselukud, mille tõttu hageja poeg ei pääse enam elamusse. Olukorras, kus kostja ja hageja poja kooselu oli lõppenud, ei saanud hageja poeg eeldada, et ta võiks koos kostjaga ühes ja samas majas edasi elada. Jämedaks tänamatuseks ei saa sellises olukorras pidada kinnisasja omaniku õigust määratleda, kellel on õigus kinnisasja kasutada.
50.Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
51.Kuna maakohus ei ole otsuses menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, määrab need kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
11(12)
Tsiviilasi nr 2-17-18386
52.Ringkonnakohtu 03.07.2019 määrusega on hageja vabastatud riigilõivu 1500 eurot tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Hagi rahuldamise tõttu apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses tuleks nimetatud menetluskulu hagejalt TsMS § 190 lg 5 esimese lause alusel riigi kasuks välja mõista. Ringkonnakohus kontrollis menetlusabi andmisel hageja majanduslikku olukorda ning tuvastas, et apellatsioonkaebuse esitamise seisuga puudus hagejal vara, mille arvelt apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasuda. Ringkonnakohtule ei ole teada, et hageja majanduslik olukord oleks käesolevaks hetkeks paranenud, hageja on 93-aastane ja tema sissetulekuks on vanaduspension. Seetõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks vabastada hageja TsMS § 190 lg 7 alusel kõnealuse menetluskulu riigituludesse tasumise kohustusest. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler Peeter Pällin Ande Tänav
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.