Otsuse avalikult teatavaks- 3. veebruar 2020, Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumaja kantselei kaudu tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Tsiviilasja hind
2-18-135226 If P&C Insurance AS hagi M. T. vastu kahju summas 2161.63 euro väljamõistmiseks 2161.63 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja If P&C Insurance AS, registrikood 10100168, asuk. Lõõtsa 8a, Tallinn, lepinguline esindaja Paul Paas esindajad Kostja M. T., isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxx, lepinguline esindaja advokaat Marko. Tammann Kolmas isik kostja poolel M. K., isikukood xxxxxxxxxxx, eluk. xxx Asja läbivaatamise viis
Kirjalikus menetluses (digitaalne menetlus)
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi. Välja mõista kostjalt M. T.lt hageja If P&C Insurance AS kasuks 2161 (kaks tuhat ükssada kuuskümmend üks) eurot ja 63 (kuuskümmend kolm) senti regressi korras liiklusõnnetuses kannatanule väljamakstud kulude hüvitamiseks.
2.Jätta rahuldamata kostja 18.09.2019 taotlus LKindlS § 7 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks.
3.Jätta menetluskulud kostja kanda. Määrata kostja hüvitatavate menetluskulude suuruseks 250 (kakssada viiskümmend) eurot ning mõista nimetatud summa M. T.lt If P&C Insurance AS kasuks välja. Nimetatud menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest, esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Taotledes menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige esitama kaebuse. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.
Tsiviilasi nr 2-18-135226 Sisulised asjaolud, nõuded ja vastuväited, menetluse käik
1.Hageja If P&C Insurance AS esitas 21.12.2018 avaldajana maksekäsu kiirmenetluse avalduse (digitoimiku lk 5-6) kostja M. T. vastu. Kostja esitas nõudele vastuväite (dtl 34-37) ning asja lahendamine jätkus hagimenetluses.
2.Hageja poolt 21.02.2019 esitatud hagiavalduse (dtl 63-64) kohaselt toimus xx xx xxxx kell 09:50 toimus asukohas xxx liiklusõnnetus, milles sai kannatada Paldiski Sadamate AS ́le kuuluv sõiduk Mercedes- Benz ML 55, reg nr 860BTB. Kahju tekitati kostja M. T.le kuuluva ja M. K. poolt juhitud sõidukiga Xxxx xx, reg nr xxxxxx (teade liiklusõnnetusest, kahjuteade dtl 46 ja 47). 12.09.2017 oli sõlmitud liikluskindlustuse tavaleping nr 3K1101002177120, kuid liikluskahju toimumise ajal puudus kehtiv liikluskindlustuse poliis nimetatud kahju tekitanud sõidukile.
3.Liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 36 lg 2 kohaselt peab 12 kalendrikuu jooksul pärast lepingu lõppemist kahju põhjustaja viimase lepingu järgne kindlustusandja või kahjustatud isiku kindlustusandja kahjustatud isikule kahju hüvitama, kui kahju põhjustaja ei pidanud kinni sama seaduse § 3 lõikes 2 sätestatud sõidukiga liikluses osalemise keelust ja sõidukiga põhjustati kahju. Sõidukile Mercedes-Benz ML 55, reg nr 860BTB tekitatud kahju osas avas kindlustusselts (hageja) kahjutoimiku E42176417L. Sõiduki Mercedes-Benz taastusremondi summas 2358,14 eurot teostas OÜ Hiteh Autoteenindus (arve dtl 50), mille tasus esmalt Paldiski Sadamate AS (maksekorraldus dtl 51), millest 2161,63 eurot hüvitas hageja Paldiski Sadamate AS-le (kahju hüvitamise otsus ja maksekorraldus dtl 52-54). Kindlustusjuhtum toimus 12 kalendrikuu jooksul pärast lepingu lõppemist ning ei peetud kinni LKindlS § 3 lõikes 2 sätestatud sõidukiga liikluses osalemise keelust. LKindlS § 55 kohaselt kindlustusandjal on õigus esitada tagasinõue isiku vastu, kes käesoleva seaduse alusel vastutab kindlustuskohustuse täitmise eest, kui kindlustusjuhtum toimus 12 kalendrikuu jooksul pärast lepingu lõppemist ning ei peetud kinni käesoleva seaduse § 3 lõikes 2 sätestatud sõidukiga liikluses osalemise keelust. Alates 01.10.2014 kehtima hakanud LKindlS § 7 lg 1 kohaselt on kindlustuskohustus sõiduki omanikuna liiklusregistrisse kantud isikul. Kuna eelmainitud sõiduki omanikuks liiklusregistri kohaselt oli kostja, siis M. T. puhul ongi tegemist vastava kostjaga. Hageja on kostjale esitanud tagasinõude, mida ei ole rahuldatud. Eeltoodu põhjal palub hageja mõista kostjalt välja 2161,63 eurot regressi korras liiklusõnnetuses kannatanule väljamakstud kulude hüvitamiseks ning hageja menetluskulud.
4.Kostja M. T. esitas kohtule vastuse hagile (dtl 82-88), milles ei tunnista nõuet ja leiab, et hagi on esitatud vale isiku vastu. Kostja on 9. septembril 2017 võõrandanud endale kuuluva Xxxx xx registreerimisnumbriga xxxxxx (edaspidi sõiduk) M. K.le (leping dtl 89), misjärel anti sõiduki valdus üle sõiduki ostjale ehk M. K.le. Seega ei saanud kostja LKindlS § 3 lg-s 2 sätestatud liikluses osalemise keeldu rikkuda. Kostja lisab, et vaidlust ei ole selles, et xx xx xxxx. a põhjustas sõidukiga kahju M. K., mitte kostja. Seega ei ole kostja LKndlS § 36 lg 2 mõttes mitte ainult isikuks, kes on liikluskindlustuse seaduse § 3 lõikes 2 sätestatud sõidukiga liikluses osalemise keeldu rikkunud, vaid ta ei ole ka selle sätte mõttes kahju põhjustajaks.
5.Kostja viitab ka sellele, et liiklusseaduse § 33 lg 2 p 9 alusel on juht, kui sõiduki suhtes on kohustuslik sõlmida vastutuskindlustusleping, kohustatud enne sõidu alustamist veenduma sõiduki suhtes sõlmitud kohustusliku vastutuskindlustuslepingu kehtivuses ja selle alusel väljastatud poliisi olemasolus. Kuna (liiklus)kahju põhjustanud juhiks oli M. K., mitte kostja, siis ei saa nimetatud kohustuse rikkumist kostjale omistada. 2 (9)
Tsiviilasi nr 2-18-135226 Asjaolu, et LKndlS § 7 lg 1 kohaselt on kindlustuskohustus sõiduki omanikuna liiklusregistrisse kantud isikul, ei oma siiski määravat tähtsust, sest liiklusseaduse § 77 lg 3 kohaselt peab registriandmete muutmiseks mootorsõiduki ja selle haagise omanik või tema esindaja või muu õigustatud isik esitama Maanteeametile nõuetekohase taotluse viie tööpäeva jooksul andmete muutumisest arvates. Kuna kostja võõrandas sõiduki M. K.le 9. septembril 2017, siis oleks M. K. (kui sõiduki uus omanik), pidanud eelnimetatud kohustuse täitma hiljemalt 15. septembriks 2017. Nii lepiti kokku suuliselt, kuid M. K. jättis ka selle kohustuse täitmata.
6.Pärast kostjale liikluskindlustuselt seoses M. K. poolt xx xx xxxx sõidukiga põhjustatud liiklusõnnetust saadetud esimest hoiatusteadet võttis kostja M. K.ga ühendust ning palus võõrandatud sõiduk liiklusregistris ümber vormistada (omanikuvahetus teha). M. K. seda ei teinud. Seejärel koostas kostja sõiduki liiklusregistris ümbervormistamise (omanikuvahetuse) taotluse ise ja palus selle M. K.l digitaalselt allkirjastada (1. juuli 2018 ja 5. juuli 2018 tekstisõnumid – dtl 90 ja 91). Ka seda M. K. ei teinud. 2018. aasta jaanuaris sai kostja liikluskindlustuselt seoses kõnealuse liiklusõnnetusega teise hoiatusteate. 22. jaanuaril 2018 esitas kindlustusandja kostjale aga juba tagasinõude. Selle peale pöördus kostja taaskord M. K. poole ning orienteeris teda tema poolt liiklusõnnetuse põhjustamisega tekitatud kahju kindlustusandjale hüvitama (29. jaanuari 2018 tekstisõnum – dtl 92). Selle tekstisõnumile vastuseks andis M. K. kostjale sisuliselt ja põhimõtteliselt mõista, et tema (s.o kostja) ei pea liikluskahju tasuma.
27.veebruaril 2018 saatis kostja M. K.le järjekordse tekstisõnumi, milles märkis, et „ikka tahavad et mina maksaks“. (dtl 93). M. K. vastas: „Sina ei ole auto omanik. Sul on müügileping. Jää selle juurde ja kõik“.
7.Äsjaviidatud asjaoludel taotles kostja oma vastuses M. K. kaasamist kolmanda isikuna kostja poolel, millise taotluse kohus 12.07.2019 määrusega ka rahuldas (dtl 100-101).
8.Kostjal on vastuse kohaselt vastuväited ka hageja kahjunõude summa osas. Kuigi hageja on lisanud hagile OÜ Hiteh Autoteenindus 10. novembri 2017 arve nr 2175729, mis tõendab kahju suurust (kuigi võrreldes arvega mõnevõrra väiksemas summas), ei ole hageja lisanud hagile tõendeid (fotosid) liiklusõnnetuses osalenud sõiduki kahjustuste ulatuse kohta. Kõnealuses liiklusõnnetuses osalenud teise sõiduki – s.o Mercedes-Benz ML 55 registreerimisnumbriga 860BTB – kahjustustest sõltub otseselt ka hageja poolt tagasinõude korras nõutav kahju suurus. Kostja ei loe viimatinimetatud asjaolu tõendamiseks piisavaks hageja poolt hagiavaldusele lisatud kahjuteadet, kus on muuhulgas abstraktselt märgitud „Vigastada sai minu sõiduki parem tagaosa“ ega teadet liiklusõnnetusest, kus punkti 11 „Nähtavad kahjud“ juurde on käsikirjaliselt kirjutatud sõnad Stange ja Parem pool.
9.Kolmas isik M. K. selgitab oma 31.08.2019 seisukohas (dtl 106), et M. T. müüs temale kõnsealuse sõiduki esitatud ostumüügi lepingu kohaselt, kuid finantsilistel põhjustel pole kolmas isik saanud seda ümber vormistada. Avarii hetkel juhtis sõidukit xxxx M. K., kuid tema väitel tegi ta enne väljasõitu kodust (avariipaigast ~1-2km) ära liikluskindlustuse, mille fikseeris ka kohalolnud politsei, kes minut pärast avariid sündmuskohale saabus (oli möödasõidul).
10.Hageja 10.09.2019 seisukohas (dtl 108-109) märgitakse, et kostja viide liiklusseadusele sätestab sõitma asuva juhi kohustust. LkindlS § 7 lg 1 on siinjuures erinorm ja LKindlS kirjeldatud õiguste, vastutuste ja kohustuste osas reguleerib LKindlS. Seega käesolevas asjas tuleb juhinduda LkindlS normidest. LKindlS § 7 lg-d 1 ja 2 annavad liiklusregistri andmetele kindlustuskohustusega isiku osas õigusliku tähenduse. Regulatsiooni loogika on, et 3 (9)
Tsiviilasi nr 2-18-135226 kindlustuskohustusega isikuks on liiklusregistrisse omanikuna märgitud isik isegi juhul, kui sõiduki tegelikuks omanikuks on keegi teine. Hageja esitab ka liiklusõnnetuses kahjustatud sõiduki remonditöökojas tehtud fotod ja põhjaliku kalkulatsiooni koos lisadega (dtl 110-131).
11.Kostja esitas 18.09.2019 kohtule taotluse (dtl 133-139) LKindlS § 7 põhiseaduspärasuse kontrollimiseks. Taotluse kohaselt ei ole käesolevas asjas vaidlust selles, kes põhjustas xx xx xxxx xxx liiklusõnnetuse, milles sai kannatada sõiduk Mercedes-Benz ML 55, registreerimismärgiga 860BTB. Selleks isikuks on M. K., kelle kohus on kostja taotluse alusel igati õigustatult kaasanud menetlusse kolmanda isikuna kostja poolel. Paraku ei taha M. K. endale juhtunu (tema poolt tehtu) eest vastutust võtta.
12.Käesolevas asjas tugineb hageja kostja vastu esitatud nõude maksmapanekul ennekõike LKindlS § 7 lg-le 1, mille kohaselt on kindlustuskohustus sõiduki omanikuna liiklusregistrisse kantud isikul. Kuigi Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2011 määruse nr 75 „Liiklusregistri pidamise põhimäärus“ § 9 kohaselt ei ole registriandmetel õiguslikku tähendust, sätestab nimetatud norm siiski lisaklausli „kui seadusest ei tulene teisiti.“ Osundatud LKindlS § 7 lg 1 omistab aga registriandmetele õigusliku, mitte informatiivse tähenduse, ehk seadusest tuleneb teisiti.
13.Vaidlust ei ole selles, et kostja võõrandas sõiduki Xxxx xx M. K.le 09.09.2017. Vaidlust ei ole ka selles, et M. K. poolt xx xx xxxx. a liiklusõnnetuse põhjustamise ajal oli kostja sõiduki omanikuna registrisse kantud isik. Eeltoodust tulenevalt ei ole vaidluse all küsimust selles, kes oli M. K. poolt xx xx xxxx. a liiklusõnnetuse põhjustamise ja ühtlasi liikluskahju tekitamise ajal kindlustuskohustusega isikuks.
14.Kui LKindlS § 7 lg 1 on kehtetu, ei saa kohus M. T. teise isiku, s.o M. K. poolt xx xx xxxx liiklusõnnetuse põhjustamise ja ühtlasi liikluskahju tekitamise eest varaliselt vastutavaks teha. Seetõttu on LKindlS § 7 lg 1 kohtuasja lahendamisel Pärnu Maakohtus otsustava tähtsusega ning edasises võimalikus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses asjassepuutuv.
15.Põhiseaduse §-st 32 tuleneb omandipõhiõigus. Teisisõnu on põhiseaduse § 32 näol tegemist üldise varalisi õigusi kaitsva normiga, mille kaitse ulatub kinnis- ja vallasasjade kõrval ka rahaliselt hinnatavatele õigustele ja nõuetele (vt Riigikohtu üldkogu 17. juuni 2004. a otsus asjas nr 3-2-1-143-03, punkt 18). Riigikohtu poolt väljendatud arusaama kohaselt on omandipõhiõiguse riive põhiseaduse §-s 32 sätestatud õigusliku positsiooni igasugune kitsendamine, omanikule varalise kaotuse põhjustamine (vt nt Riigikohtu üldkogu 30. augusti 2011. a otsus nr 3-3-1-15-10, p 44). On ilmne, et hageja poolt kostja vastu esitatud kahjunõudega võib talle kaasneda – ja hagi rahuldamise korral kaasnebki – varalise kaotuse põhjustamine, mistõttu on tegemist kostja omandipõhiõiguse riivega. Põhiseaduse §-s 32 sätestatud põhiõigust omandi puutumatusele võib piirata juhul, kui piirang on formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas. Formaalne kooskõla põhiseadusega tähendab, et põhiõigusi piirav õigustloov akt peab vastama põhiseaduse pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ning määratuse ja seadusereservatsiooni põhimõtetele (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 13. juuni 2005. aasta otsus asjas nr 3-4-1-5-05, p 8). Kostjal ei ole LKindlS § 7 lg-s 1 sätestatud piirangu formaalse põhiseaduspärasuse seisukohalt kahtlusi. Materiaalselt on sättes sisalduv piirang põhiseaduspärane, kui selle eesmärk on legitiimne ja piirang on nimetatud eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (põhiseaduse § 11). Seega tuleb järgnevalt välja selgitada LKindlS § 7 lg 1 legitiimne eesmärk. Sellise eesmärgi 4 (9)
Tsiviilasi nr 2-18-135226 väljaselgitamisel on abipakkuvaks kriteeriumiks seadusandja tahe (subjektiiv-teleoloogiline tõlgendusargument). Seadusandja tahte saab välja selgitada eelkõige konkreetse seaduse eelnõu seletuskirjale toetudes.
16.Niisiis, kostja tutvunud ja analüüsinud 1. oktoobril 2014. a jõustunud liikluskindlustuse seaduse eelnõu 423 SE seletuskirja, tõdeb, et seletuskirja kohaselt on seaduse regulatsiooni eesmärk välistada vaidlused selle üle, kes on kindlustuskohustusega isikuks. Kõnealuse seletuskirjas märgitu kohaselt saab läbi automaatse liikluskindlustuse paremini kaitsta nii kannatanuid kui ka kahju põhjustanud sõidukijuhte, suunates siiski sõidukiomanikke täitma oma seadusest tulenevat kohustust. Kostja hinnangul saab sellist eesmärki pidada iseenesest legitiimseks. Sättes sisalduva piirangu (põhiõiguse riive) materiaalse põhiseaduspärasuse jaatamiseks paraku piirangu legitiimsest eesmärgist üksi ei piisa. Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt kontrollib kohus piirangu vastavust proportsionaalsuse põhimõttele järjestikku kolmel astmel: kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikkust ja vajaduse korral ka proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk mõõdukust. Kostja järgnevalt seda kontrollmetoodikat ka järgib.
17.Käsitledes esmalt abinõu sobivust, tuleb arvestada sellega, et sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Vaieldamatult ebaproportsionaalne on sobivuse mõttes abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Kostja hinnangul on LKindlS § 7 lg 1 selles sisalduva legitiimse eesmärgi suhtes sobiv. Edasi hindab kostja kõnealuse piirangu vajalikkust. Piirang on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Arvestada tuleb ka seda, kuivõrd koormavad erinevad abinõud kolmandaid isikuid, samuti riigi kulutuste erinevust ühe või teise abinõu rakendamise korral. Kostja möönab, et LKindlS § 7 lg 1 on selles sisalduva legitiimse eesmärgi suhtes vajalik. Viimaks peatub kostja kõnealuse piirangu proportsionaalsusel kitsamas tähenduses ehk mõõdukusel. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust. Kostja peab siinkohal oluliseks märkida ja ühtlasi rõhutatult esile tuua, et konkreetse normikontrolli raames saab hinnata normi põhiseadusele vastavust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal. Olukorras, kus puudub vaidlus selle üle – või ebaselgus selle kohta –, kes on kindlustuskohustusega isikuks, osutub seadusandja poolt legitiimse eesmärgi saavutamiseks kasutatav õiguslik konstruktsioon (s.t liiklusõnnetuse toimumise ajal sõiduki omanikuna liiklusregistrisse kantud isikule kindlustuskohustuse omistamine) mitte ainult ebaproportsionaalseks, vaid ka asjakohatuks.
18.Siinkohal ei saa jätta tähelepanuta, et eelduslikult on kindlustusandja võimekus ja võimalused liiklusõnnetuse tegeliku põhjustaja ja ühtlasi liikluskahju tekitaja vastu suunatud nõude maksmapanekuks oluliselt suuremad, kuid seda eeskätt liiklusõnnetuse toimumise ajal sõiduki omanikuna liiklusregistrisse kantud üksikisikul (füüsilisel isikul). Kuigi automaatne liikluskindlustus võimaldab paremini kaitsta eelkõige kannatanuid, ei saa kostja hinnangul ometi lugeda õiglaseks ega ka proportsionaalseks seda, kui kannatanu kaitsmine toimub eeskätt liiklusõnnetuse toimumise ajal sõiduki omanikuna liiklusregistrisse kantud üksikisiku heaolu ning teda eelkõige ajaliselt ja rahaliselt koormavate ressursside arvelt, s.t kõigepealt peab kindlustusandjale liikluskahju hüvitama liiklusõnnetuse toimumise ajal sõiduki omanikuna liiklusregistrisse kantud üksikisik, mis sest, et ta liiklusõnnetust tegelikult ei põhjustanud ega liikluskahju tekitanud – ning seejärel on sellel isikul (mitte kindlustusandjal) õigus esitada tagasinõue liiklusõnnetuse tegeliku põhjustaja ja ühtlasi liikluskahju tegeliku tekitaja vastu. 5 (9)
Tsiviilasi nr 2-18-135226
19.Kostja esitatud arutluskäik ja lähenemisviis ühildub ka õigusdogmaatikas üldtunnustatult omaksvõetud arusaamaga, mille järgi on kindlustusandjal liikluskindlustuses regressiõigus peamiselt kahel viisil: kindlustusandja tagasinõudeõigus kolmanda isiku kui kahju tekitaja (kostja rõhutus) vastu ja kindlustusandja tagasinõudeõigus enda kindlustusvõtja või kindlustatu vastu. Eelmärgitu foonil tuleb täheldada, et sellise, kostja hinnangul konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal põhiseadusvastaseks kujunenud regulatsioon, sai tõenäoliselt võimalikuks peamiselt Eestis tegutsevate kindlustusseltside ja/või kindlustusfondi lobitöö tulemusel.
20.Kõnealuse piirangu mõõdukuse hindamisel ei saa jätta tähelepanuta ka kostja poolt (liiklusõnnetuse tegeliku põhjustaja ja ühtlasi liikluskahju tekitaja asemel) hüvitamisele kuuluva summa suurust – 2161.63 EUR. Seda summat saab pidada märkimisväärselt suureks (eriti isiku jaoks, kellel äsja kaitseteenistusest naasnuna puudub püsiv sissetulek) ja ühtlasi kostja omandipõhiõigust intensiivselt riivavaks. Sellele summale lisandub ka hageja poolt kostja vastu kohtuasja algatamiseks tasutud riigilõiv 250 eurot. Eeldusel, et hagejale selles asjas õigusabikulusid ei teki, saab seega kostja poolt (liiklusõnnetuse tegeliku põhjustaja ja ühtlasi liikluskahju tekitaja asemel) hüvitamisele kuuluvaks summaks kokku 2411 eurot ja 63 senti, mis suurendab ja süvendab kostja omandipõhiõiguse riive intensiivust veelgi.
21.Kõnealuse piirangu mõõdukuse hindamisel ei saa jätta tähelepanuta sedagi, et hageja poolt kostja vastu suunatud nõude professionaalseks õiguslikuks käsitlemiseks ja ühtlasi enda tõhusaks kaitsmiseks on kostja kasutanud ka esindajat, mistõttu on talle selles kohtuasjas tekkinud täiendavad kulud õigusabikulude näol. Seejuures puudub selge perspektiiv, kas ja kui jaa, siis millises summas kuuluksid need kulud liiklusõnnetuse tegeliku põhjustaja ja ühtlasi liikluskahju tekitaja poolt hüvitamisele teises kohtuasjas, s.o võimalikus kohtuasjas, kus kostja realiseeriks tagasinõuet M. K. vastu. Kostja hinnangul ei saa isikule ette heita – või talle kuidagimoodi pahaks panna –, et ta otsustab ennast kohtumenetluses professionaalse õigusabi abil ja kaudu kaitsta. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlus on analoogne kahju hüvitamise menetlusega, kuna menetluskulude kindlaksmääramise menetluses toimub sisuliselt kohtumenetlusega kaasnenud kahju (õigusabikulu) väljamõistmine tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.
22.Vaadeldava sätte ebaproportsionaalsuse ja ühtlasi põhiseadusvastasuse poolt räägib konkreetses kohtuasjas ka see, et xx xx xxxx liiklusõnnetuse põhjustanud ja ühtlasi liikluskahju tekitanud isik eiras nii LKindlS § 3 lg 2 kui LS § 77 lg 3 sätteid. Eeltoodust tulenevalt ei saa konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal pidada LKindlS § 7 lg 1 põhiseaduspäraseks.
23.Hageja 10.12.2019 seisukohas (dtl 144-145) juhitakse tähelepanu asjaolule, et liiklusõnnetuse järgselt liiklusõnnetuses osalenute poolt on sõiduki Xxxx xx, reg nr xxxxxx kindlustuspoliisiks märgitud poliis nr L006220176. Seda poliisi pole keegi hagejale ega kohtule esitanud, kuigi kolmas isik väitis, et oli enne liikluskahju tekitamise hetkel lepingu sõlminud. Hageja kontrollis Eesti üldisest andmebaasist kehtiva liikluskindlustuse lepingu olemasolu sõiduki Xxxx xx, reg nr xxxxxx suhtes, kuid ei leidnud.
24.Hageja ei jaga kostja arusaama, et LKindlS § 7 lg 1 oleks põhiseadusega vastuolus. Hageja juhib tähelepanu asjaolule, et liiklusõnnetuse järgselt liiklusõnnetuses osalenute poolt on sõiduki Xxxx xx, reg nr xxxxxx omanikuks märgitud kostja. Selle teate on M. K. allkirjastanud. Siit tekib hagejal veendumus, et sõiduki müügileping M. K.le on vormistatud peale liikluskahju põhjustamist. Hageja annab endale aru, et sõiduki müügilepingu pooled võivad kohtus vande all anda ütlusi, mis kinnitavad lepingu sõlmimist, kuid ei vasta tegelikkusele ja hagejal on võimatu neid ütlusi 6 (9)
Tsiviilasi nr 2-18-135226 ümber lükata. Selliste olukordade ja vaidluste vältimiseks ongi kehtestatud LKindlS § 7 lg 1, mille kohaselt on kindlustuskohustuslaseks sõiduki omanikuna liiklusregistrisse kantud isik.
25.Hageja ei nõustu kostja väitega, et hagetav summa on märkimisväärne, sest kostja on tagasi tulnud ajateenistusest ja tal puuduvad vahendid nõude tasumiseks. Juba hagiavalduses on hageja pakkunud kostjale kompromissi, mille kohaselt tuleks kompromissi summa 2286,63 eurot tasuda kolme aasta jooksul, ehk siis keskmiselt 63,52 eurot kuus, mis tervele tööl käivale inimesele ei saa olla suureks koormaks. Kulutuste tegemine oma advokaadile on kostja risk ja see ei puutu asjasse. Kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud, kohtu seisukohad
26.TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
27.Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 232 lg 1 alusel hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte.
28.Käesolevas asjas puudub menetlusosaliste vahel vaidlus selles, et M. K. juhitud sõiduk Xxxx xx, reg nr xxxxxx, tekitas xx xx xxxx kell 09.50 xxx toimunud liiklusõnnetuses varalist kahju sõidukile Mercedes- Benz ML 55, reg nr 860BTB. Xxxx xx sõitis otsa eespool peatunud Mercedes-Benzile, see asjaolu nähtub ka mõlema sõiduki juhtide allkirjastatud teatest liiklusõnnetusest (teate osa „liiklusõnnetuse asjaolud“). Kahju suurust pidas kostja M. T. oma vastuses ebapiisavalt tõendatuks, kuid pärast hageja poolt 10.09.2019 esitatud tõendusmaterjali – fotod kahjustatud sõidukist ja tööde detailsed kirjeldused – ei ole kostja nõude suuruse osas vastuväiteid esitanud (kuigi kohus seda 20.11.2019 kirjaga nõudis ja seisukohta eeldas). Kohus on esitatud tõendeid analüüsides seisukohal, et nende põhjal on piisavalt jälgitavad tehtud tööd (keretööd, värvitööd, lukksepatööd, lisatööd) ja kasutatud/vahetatud detailid, nende seostatus sõidukil tekkinud vigastustega selle tagumises parempoolses osas (stange ja väljalaskesüsteem), samuti tehtud tööde kalkulatsioon ja esitatud arve summas 2358.14 EUR. Hageja on nimetatud summast kahju hüvitamise otsusega nr E42176417L/02 hüvitanud kahju saajale väiksema summa – 2161.63 EUR (dtl 52-54), millist summat käesolevas menetluses ka nõuab.
29.Hageja on õigesti viidanud LKindlS § 36 lg 2 ja § 55 sätetele, mis annavad hagejale hüvitatud kahju ulatuses tagasinõudeõiguse isiku vastu, kes vastutab kindlustuskohustuse täitmise eest olukorras, kus kahju tekkimise ajal kehtiv kindlustus sõidukil puudus ja selline olukord ei olnud kestnud üle 12 kuu. Käesoleval juhul ei ole kostja ega kolmas isik tõendanud kohtule, et sõiduk Xxxx xx oleks liiklusõnnetuse hetkel olnud kindlustatud – kolmanda isiku vastav väide on jäänud paljasõnaliseks, liiklusõnnetuse teates märgitud poliisi nr L006220176 ei ole esitatud.
30.Seadusandja jaoks ei oma õiguslikus mõttes tähtsust, kes oli kahju põhjustanud sõiduki omanik müügi- või asjaõiguslepingu alusel või kes sõidukit vahetult juhtis. Sõiduki omandiõiguse osas n-ö väljaspool liiklusregistrit on esitatud tõendid vastuolulised - kostja esitatud 09.09.2017 müügileping (millega kostja võõrandas sõiduki M. K.le) ja 12.09.2017 M. K. tehtud 12-päevane kindlustus Xxxx xx-le viitaks justkui sõiduki võimalikule võõrandamisele kolmandale isikule, kuid nt liiklusõnnetuse teates on sõiduki omanikuna märgitud ikkagi kostja M. T.. Tegelikult on LKindlS § 7 lg 1 kohaselt aga oluline, kes oli 7 (9)
Tsiviilasi nr 2-18-135226 kahju põhjustamise hetkel sõiduki liiklusregistrisse kantud omanik, ja selleks oli (tegemist ei ole vaidluse all oleva küsimusega) M. T.. Kostja on õigesti esile toonud, et kui Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2011 määruse nr 75 „Liiklusregistri pidamise põhimäärus“ § 9 kohaselt ei ole registriandmetel õiguslikku tähendust, sätestab nimetatud norm siiski lisaklausli „kui seadusest ei tulene teisiti.“ Just LKindlS § 7 lg 1 on juhtum, mil seaduses on sätestatud teisiti ja liiklusregistri andmed omaniku osas omandavad õigusliku tähenduse just kahju hüvitamise vaatevinklist. Seega on kostja tekitatud kahju eest vastutav, välja arvatud juhul, kui kohus peaks alljärgnevalt tuvastama, et nimetatud säte on põhiseadusega vastuolus.
31.Liikluskindlustuse seaduse eelnõu nr 423 SE seletuskirjas on § 7 lg 1 kehtestamise juures märgitud: „Tulenevalt kehtiva liikluskindlustuse seaduse § 5 lõikest 1 on kohustatud isikuks sõiduki omanik või kaasomandis oleva sõiduki puhul üks kaasomanikest, liiklusregistri andmed selle juures tähtsust ei oma. Kehtivas seaduses määratletud termin „sõiduki omanik“ on oluliselt laiem ning juhul, kui sõiduk on müüdud kirjaliku müügilepingu alusel ja liiklusregistri andmed on jäänud korrastamata (uus omanik liiklusregistrisse kandmata), siis sageli ei ole võimalik üleüldse tuvastada, kes on tegelik sõiduki omanik ja liikluskindlustuse seaduses sätestatud kindlustuskohustusega isikuks. Eelnõu määratlus on seetõttu oluliselt täpsem ning sätestab üheselt, et liikluskindlustuse süsteem lähtub kindlustuskohustusega isiku määratlemisel liiklusregistri andmetest. Eelnõu regulatsioon välistab vaidlused selle üle, kes on kindlustuskohustusega isikuks.“ Kohtu hinnangul on selline regulatsiooni muutmine igati sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu õigusselguse aspektist ning paneb sõidukiomanikule endale kohustuse hoolitseda kas siis müüja või ostjana selle eest, et registris kajastuksid õiged andmed sõidukiomaniku kohta. Kostja jätab oma põhiseadusvastasuse tuvastamise taotluse juures asjatult tähelepanuta LS § 77 lg 8 p 1, mis tegelikult kaitseb sõiduki müünud isiku õigusi puhuks, mil sõiduki omandaja ei täida LS § 77 lõikest 3 tulenevat kohustust 5 tööpäeva jooksul uue omaniku andmete kandmiseks registrisse vastava taotluse esitamiseks. Nimelt annab LS § 77 lg 8 p 1 sõiduki võõrandajale õiguse registrisse teatada mootorsõiduki või selle haagise võõrandamisest, kui omandaja ei ole ettenähtud aja jooksul esitanud taotlust registriandmete muutmiseks. Sellisel juhul sõiduk kustutatakse ajutiselt registrist ning selle eelmine omanik ei vastuta sõidukiga tekitatud kahju eest. Nimetatud säte kehtis ka 2017.aastal. Vastav taotluse vorm on kättesaadav ka Maanteeameti kodulehel - vt https://www.mnt.ee/et/soiduk/registreerimine/registriandmete-muutmine/voorandamisestteatamine ja nimetatud veebilehel on järgmine selgitus: Sõiduki võõrandamisel võib sõiduki registrijärgne omanik esitada Maanteeametile vastavasisulise taotluse, millega ta teatab sõiduki võõrandamisest. Taotlusele tuleb lisada omandi üleandmist tõendav dokument (nt müügileping). See aitab vältida erinevaid probleeme ja vaidlusi näiteks juhul, kui sõiduki uus omanik ei ole täitnud seadusest tulenevat kohustust sõiduk 5 tööpäeva jooksul enda nimele vormistada. Mitmete seadusest tulenevate nõuete (nt hoiatustrahvid, viivistasud jms) puhul on aga vastutavaks isikuks just sõiduki registrijärgne omanik. Kui sõiduki uus omanik ei ole ettenähtud aja jooksul taotlenud omaniku kande muutmist liiklusregistris, kustutab Maanteeamet sõiduki ajutiselt (kuni kande taotluse esitamiseni) registrist. Ajutiselt registrist kustutatud sõiduki liikluses kasutamine ei ole lubatud! Sõiduki registrijärgse omaniku taotluse alusel teeb Maanteeamet registrisse vastava kande, kuhu märgib ka uue omaniku andmed. Tegemist ei ole omanikuvahetuse kandega, vaid registrisse tehakse üksnes märge selle kohta, et sõiduki eelmine omanik on registripidajat teavitanud omandi üleminekust! 8 (9)
Tsiviilasi nr 2-18-135226 Võõrandamisest teatamisel ei ole vaja esitada sõiduki registreerimistunnistust. Seega saab võõrandaja omanikuvahetusest teavitada liiklusregistrit pidavat Maanteeametit ka koheselt pärast müügilepingu allkirjastamist (eriti tulnuks seda kaaluda, kui ei olnud võimalik müügilepingut ja uut omanikku vormistada Maanteeameti teeninduses, kostja on viidanud enda kaitseväeteenistuskohustusele), vabanedes sellega võimalusest, et omanikuvahetuse registreerimata jätnud ostja tekitab sõidukiga selle tema valduses olles kahju ning vastutama jääb seaduse kohaselt müüja. Kohus leiab, et olukorras, kus sõiduki müünud omanik (antud juhul kostja) seda võimalust ise ei kasuta (sõltumata sellest, milline kokkulepe tal ostjaga omanikuvahetuse registreerimise osas on), ei saa öelda, et seadusandja kehtestanuks LKindlS § 7 lg 1 sätetega midagi põhiseadusevastast. Sõiduki müüja on ostja kuritarvituste/tegevusetuse vastu läbi LS § 77 lg 8 p 1 kaitstud ning LKindlS § 7 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks puudub alus. Taotluse rahuldamata jätmise märgib kohus ka otsuse resolutsioonis vastavalt TsMS § 442 lg 5. Loomulikult jääb kostjale võimalus esitada omakorda nõue kahju hüvitamiseks ostja vastu ning lõpptulemusena tema omandipõhiõigus kannatada ei saa. Seega tuleb hagi rahuldada.
32.TsMS § 162 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja ainsaks menetluskuluks on tasutud riigilõiv 250 eurot, milline on kahtlemata vajalik ja põhjendatud (riigilõivu tasumiseta ei saanuks kohus asja menetleda).
33.Seega tuleb hageja vajalike ja põhjendatud menetluskulude suuruseks määrata 250 eurot, milline mõista välja kostjalt hageja kasuks. Vastavalt TsMS § 177 lõikele 4 märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on sellise taotluse juba hagis esitanud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste kohtunik
9 (9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.