Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin
Määruse tegemise aeg ja koht
29.01.2020, Tallinn
Tsiviilasja number
2-19-4653
Tsiviilasi
XX (X) võlgade ümberkujundamise avaldus
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 06.09.2019 määrus avalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja/võlgnik XX (isikukood XXXXXXXXXXX) Puudutatud isik I OÜ B (registrikood XXXXXXXX), lepingulised esindajad v/adv Ott Lepmets ja adv Tauri Tigasson Puudutatud isik II OÜ B (registrikood XXXXXXXX), lepinguline esindaja v/adv Anneli Aab Puudutatud isik III R OÜ (registrikood XXXXXXXX) Puudutatud isik IV Eesti Vabariik (Riigi Tugiteenuste Keskuse kaudu) Puudutatud isik V Y OÜ (registrikood XXXXXXXX), seaduslik esindaja XX Puudutatud isik VI C OÜ (registrikood XXXXXXXX), seaduslik esindaja MN Puudutatud isik VII M OÜ (registrikood XXXXXXXX, seaduslik esindaja XX Puudutatud isik VIII N AS (registrikood XXXXXXXX) Puudutatud isik IX SIA U (registrikood XXXXXXXX) Puudutatud isik X B OÜ (registrikood XXXXXXXX) Puudutatud isik XI pankrotihaldur Terje Eipre Puudutatud isik XII Eesti
Vabariik
(Rahandusministeeriumi kaudu) Puudutatud isik XIII S AS (registrikood XXXXXXX), kelle nõude omandanud AS L õigusjärglane J OÜ loovutas nõude 21.11.2019 Y OÜ-le (s.o puudutatud isikule V) Puudutatud isik XIV kohtutäitur Toomas Saarma Puudutatud isik XV kohtutäitur Risto Sepp Puudutatud isik XVI kohtutäitur Kaire Põlts Puudutatud isik XVII kohtutäitur Mati Roodes Puudutatud isik XVIII kohtutäitur Kristiina Feinman Puudutatud isik XIV kohtutäitur Elin Vilippus Menetluse liik
Jätta rahuldamata XX taotlus määruskaebemenetluses kohtuistungi korraldamiseks.
2.Harju Maakohtu 06.09.2019 määrus jätta muutmata, XX määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebuse menetlemisega seotud kulud jätta kaebuse esitaja, XX kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
Edasikaebamise kord ja tähtajad Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest alates.
Selgitused Vastavalt TsMS § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Asjaolud ja menetluse käik 1. 27.03.2019 esitas avaldaja maakohtule avalduse võlgade ümberkujundamiseks. Lisaks palus avaldaja esialgse õiguskaitse korras peatada täitemenetlus täiteasjas nr 194/2016/2026. Avalduse kohaselt soovib avaldaja vähendada sissenõutavaks muutunud kohustusi 80–90% ulatuses ja tasuda 10–20% kohustustest 60–84 kuu jooksul või varem. Puudutatud isikute I ja V nõuded kokku ca 33 000 eurot, mis tulenevad kriminaalasjast, vähendamisele ei kuulu, vaid tasutakse ositi täissummas. Avaldaja asub 01.04.2019 juhatajana tööle M OÜ-s, kuutasuga 540 eurot. Y OÜ-s juhatajana töötades saab ta tasu 540 eurot, alates 01.05.2019 2000 eurot. Avaldaja ja tema abikaasa sissetulek alates 2019.a maist on kokku umbes 3000 eurot netos, eluasemelaenud, liisingud ja ülalpeetavad puuduvad. Y OÜ-l on avaldajaga kokkulepe tulemustasu saamiseks sõltuvalt majandusaasta tulemustest ja edukusest kinnisasjade müügil. Tulemustasu on 10% vastava kinnistu müügihinnast. Avaldaja soovib, et tema kodu ja pere eluase jääks alles olukorras, kus ta on suuteline ja valmis tasuma võlausaldajatele konkreetse osa nende nõuetest võlgade ümberkujundamise menetluses, mis oleks suurem, kui täitemenetluse raames avaldaja vara müügist saadud raha. Võimalik pankrotimenetlus avaldaja suhtes ei võimaldaks võlausaldajate nõuete täielikku rahuldamist, mistõttu on võlgade ümberkujundamise menetlus antud juhul mõistlik ja kõigi huvidega arvestav.
2.Harju Maakohus keeldus 28.03.2019 määrusega avalduse menetlusse võtmisest ja jättis menetluskulud avaldaja kanda. Avaldaja esitas määruskaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus 29.04.2019 rahuldas, saates asja tagasi maakohtule avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks. Ringkonnakohus leidis, et kuna avaldaja ei esitanud kohtule ümberkujundamiskava, ei saanud maakohus avalduse menetlusse võtmisest keelduda põhjendusel, et ümberkujundamiskava kinnitamine või täitmine on ebatõenäoline. Juhul, kui maakohus leiab, et avaldaja ei ole võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse (VÕVS) § 10 lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmist tõendanud, oleks maakohus pidanud andma talle tähtaja puuduse kõrvaldamiseks ja jätma avalduse käiguta, kuna tegemist on kõrvaldatava puudusega.
3.31.05.2019 seisukohas palusid puudutatud isikud I ja II jätta avalduse menetlusse võtmata. Puudutatud isik I on avaldaja suurimaid võlausaldajaid, kes on alustanud tema suhtes mitmeid erinevaid täitemenetlusi, mida on täiturite poolt menetletud üle 10a ega ole lõpetatud, kuna võlgnik vaidlustab kõiki täitemenetluses tehtud täituri otsuseid, sh esitab kohtusse kaebused koos esialgse õiguskaitse taotlusega. On ilmne, et avaldus ei vasta VÕVS-i tegelikele eesmärkidele ning on suunatud kohustuste täitmisest kõrvalehoidumisele ja täitemenetluse peatamisele, mitte ajutiste makseraskuste ületamisele. Arvestades, et võlgniku suhtes toimuvaid täitemenetlusi ei ole enam kui 10a jooksul õnnestunud lõpuni viia mh vastavas ulatuses vara puudumise tõttu, on ilmne, et võlgnik ei ole ajutistes makseraskustes, vaid vastav olukord on välja kujunenud tema pikaajalise tegevuse tulemusena.
4.Maakohus jättis 20.06.2019 avalduse käiguta ja palus avaldajal kõrvaldada puudused vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 29.04.2019 määrusele, st tuua välja, mida ta on
viimase 3a jooksul makseraskuste kõrvaldamiseks teinud; selgitada, miks tema hinnangul ei koheldaks ümberkujundamiskava kinnitamisel võlgniku võlausaldajaid oluliselt halvemini võrreldes sellega, kui talle kuuluv vara pankrotimenetluses võõrandataks ning selgitada, miks on põhjendatud tema võlgade ümberkujundamine olukorras, kus võlgnik 6 päeva pärast avalduse esitamist leidis, et on maksejõuetu ja esitas avalduse pankroti väljakuulutamiseks (tsiviilasi nr 2-19-5068).
5.05.07.2019 vastuses selgitas võlgnik, et on aastaid töötanud selle nimel, et erinevate võlausaldajatega saavutada kokkuleppeid nõude tasumise osas kompromissiga. Mh on võlgnik ja puudutatud isik V korduvalt teinud puudutatud isikutele I ja II kompromissiettepanekuid (viimati 21.06.2019), mille vastuvõtmisel saaksid viidatud võlausaldajad oma nõude rahuldatud 70% ulatuses, kokku 45 000 eurot. Puudutatud isikud IV-VII on nõus võlgniku võlgade ümberkujundamisega, sh on puudutatud isikud V-VII suuliste kokkulepete alusel nõustunud võlgniku kohustuste vähendamisega kuni 90% ja jäägi tasumisega 6–8a jooksul. Seega on võlgnik enne kohtusse pöördumist sõlminud suuliselt kokkulepped võlgade vähendamiseks ja ümberkujundamiseks võlausaldajatega, kelle nõuded on kokku 122 455.74 eurot, mis moodustab 51% sissenõutavaks muutunud nõuetega võlausaldajatest. Puudutatud isik IV on võlgnikule vastanud, et on üldjuhul nõustunud ositi tasumisega. Võlgnik on teinud kirjaliku ettepaneku puudutatud isikule XI, kes ei ole vastanud. Võlausaldajateks on ka 6 erinevat kohtutäiturit, kelle tasunõuded ei ole läbiräägitavad. Puudutatud isik XIII teavitas oma nõude loovutamisest, kuid võlgnikul ei ole teada kellele, seega ei saa ta ettepanekut teha. Puudutatud isikute VIII ja IX nõuded ei ole veel sissenõutavaks muutunud, mistõttu ei ole olnud põhjust ettepanekut teha. Kohustuste nimekirjas olevate trahvinõuete osas ei ole võlgnik puudutatud isiku XII poole pöördunud, teades, et riik ei saa enda nõudeid kokkuleppel vähendada. Puudutatud isiku X poole ei ole võlgnik veel pöördunud, sest tema nõue muutus sissenõutavaks alles märtsis 2019. Võlgnik on töötanud selle nimel, et erinevatelt võlausaldajatelt võlgniku vastu olevad nõuded puudutatud isikute V–VII abiga ära osta. Võlgnik on asunud enne avalduse kohtusse esitamist tööle ning saanud töötasu alates 01.01.2019. Võlgniku palvel on talle töötasu tasutud sularahas. Samuti on võlgnik osalenud ettevõtluses (puudutatud isiku V juhatuse liige). Ümberkujundamiskava kinnitamisel ei koheldaks võlausaldajaid oluliselt halvemini võrreldes sellega, kui võlgnikule kuuluv vara pankrotimenetluses võõrandataks. Võlgnikule ja tema abikaasale kuuluva kinnisasja turuväärtus võiks olla ca 160 000 eurot. Samas on täitemenetluses nr 194/2016/2026 nimetatud kinnisasja müük 120 000 euroga nurjunud ning müüki ei ole toimunud ka pärast ümberhindamist 108 000 eurole. Seega on tõenäoline, et juhul, kui kinnisasjale ei saada enne müüki ehitus- ja kasutusluba, võib vara müük reaalselt toimuda üksnes 100 000 euro eest, millest vaid 1/2 kuuluks võlgnikule summas ca 50 000 eurot. Selline summa läheks pankrotimenetluses vara müügi tagajärjel kõigi 11 võlausaldaja vahel jagamisele. Samas on võlgnik puudutatud isikutele I ja II teinud ettepaneku tasuda ainuüksi kokkuleppe korras neile võlgnevus suuruses ca 45 000 eurot. Seoses kohtu nõudega selgitada, miks on põhjendatud tema võlgade ümberkujundamine olukorras, kus võlgnik 6 päeva pärast avalduse esitamist leidis, et ta on maksejõuetu ja esitas avalduse pankroti väljakuulutamiseks, selgitas võlgnik, et tal puuduvad õigusalased eriteadmised.
6.Puudutatud isikud I ja II leidsid jätkuvalt, et avalduse menetlusse võtmisest tuleks keelduda. Kõik ettepanekud, mis võlausaldajale on esitatud, on esitatud Y OÜ ja/või A OÜ poolt, kellega puudutatud isikutel I ja II puudub suhe. Seega ei ole võimalik neid ettepanekuid käsitleda avaldaja kompromissi otsimise viisidena VÕVS § 10 lõike 1 alusel. Võlgnevuste loovutamine ühelt võlausaldajalt teisele ei ole võrdsustatav ega käsitletav avaldaja enda tegevusega makseraskuste vältimise või kõrvaldamise osas. Avaldaja seisukoht oma sissetulekute osas on kunstlikult konstrueeritud. Avaldaja tööandjad, keda ta ise kontrollib, ei teosta kinnipidamisi väidetavast sissetulekust. Avaldaja on asunud varjama oma sissetulekuid. Töötasu ei tohiks tasuda sularahas olukorras, kus võlgniku sissetulek on arestitud. Võlgniku suhtes on toimunud täitemenetlused preaguseks üle 10a, mille jooksul ei ole võlgnik suutnud leida endale sissetulekut, mille arvelt kohustusi vähendada. Seega ei ole ta sisuliselt astunud ühtegi sammu selleks, et olemasolevaid võlgnevusi vähendada. Võlgniku arvutuskäik selle kohta, kuidas võlgade ümberkujundamise menetluses saavad võlausaldajad rohkem kui pankrotimenetluses, on samuti kunstlikult konstrueeritud. Võlgnik jätab tähelepanuta, et Kangru I kinnistu, mille võõrandamist võlgnik täitemenetluse raames vältida üritab, on koormatud kahe hüpoteegiga puudutatud isiku II kasuks. Võlgniku viited õigusteadmiste puudumisele on kohatud. Avaldus on esitatud täitemenetluse takistamiseks. Maakohtu määrus
7.Harju Maakohus keeldus 06.09.2019 määrusega avalduse menetlusse võtmisest ja jättis menetluskulud avaldaja kanda. Ühtlasi tühistas maakohus Tallinna Ringkonnakohtu 03.04.2019 määrusega kohaldatud esialgne õiguskaitse, millega peatati täitemenetlus täiteasjas nr 194/2016/2026.
8.Kohtul on õigus VÕVS § 17 lõike 2 punktides 1–7 nimetatud asjaolude esinemisel jätta avaldus menetlusse võtmata. Võlgade ümberkujundamise menetluse eesmärk on pakkuda ajutistesse makseraskustesse sattunud füüsilistele isikutele võimalus ümber kujundada võlad, ületada makseraskused, vältida pankrotimenetlust, õppida toime tulema tulevikus tekkivate finantskohustustega ja taastada oma maksevõime (eelnõu 743 SE seletuskiri). Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasja nr 2-18-1427 05.06.2018 lahendi punktis 18 selgitanud võlgade ümberkujundamise menetluse eesmärki: „Võlgade ümberkujundamise menetlus ei ole ette nähtud selleks, et võlgnik saaks lõpmatult takistada tema suhtes läbiviidavaid täitemenetlusi ja hoiduda kõrvale kohustuste täitmisest. Võtmesõnaks ongi menetluses tasakaal võlgniku ja võlausaldajate vastandlike huvide vahel. Menetlus ei teeni oma eesmärke, kui see on liigselt kaldu ühe või teise poole huvide suunas. Kirjeldatud menetluses tuleb võlausaldajatel võlgnikule vastu tulla, kuid seda teatava tasakaalupunktini.“ Praegusel juhul on avalduse menetlusse võtmise osas arvamust avaldanud võlgniku suurimad temaga mitteseotud võlausaldajad, kelle nõue on muutunud sissenõutavaks – puudutatud isikud I ja II, kes on palunud avalduse menetlusse võtmisest keelduda, kuna see on suunatud kohustuste täitmisest kõrvalehoidumisele ja täitemenetluse peatamisele, mitte ajutiste makseraskuste ületamisele.
9.Kohus tugines VÕVS § 17 lõike 2 punktidele 2, 3 ja 7. Võlgnik peab võlgade ümberkujundamise menetluses suutma välja pakkuda lahenduse oma võlgade tasumiseks, eelduseks on sissetulek, mille arvelt võlgasid katta. Võlgnik on avalduse esitanud 27.03.2019 ning puuduste kõrvaldamise avalduses väidab, et alates maikuust on sissetulek 2540 eurot, mis kohtu hinnangul ei ole usutav. Võlgnikul on olnud ka varasemalt võimalus tegeleda tulutoova tegevusega, ettevõtlusega või töölepingu alusel, et oma võlgnevusi vähendada. Avalduses on võlgnik märkinud, et on Y OÜ ja M OÜ juhataja vastavalt alles alates 01.01.2019 ja 01.04.2019. Samas on täitemenetlus võlgniku suhtes kestnud ca 10a. Seega on ebatõenäoline, et võlgnikul on reaalne huvi võlgade ümberkujundamis eesmärke täita.
10.Võlgniku seisukohtadest nähtub, et ta on aastaid töötanud selle nimel, et erinevate võlausaldajatega saavutada kokkuleppeid nõude tasumise osas kompromissiga. Samas on võlausaldajatele esitatud kompromissiettepanekud tehtud kolmandate isikute Y OÜ ja/või A OÜ poolt sooviga võlausaldajate nõuded võlgnikuga seotud ettevõtete abiga ära osta. Kohtu hinnangul ei saa viidatud kompromissiettepanekuid pidada VÕVS § 10 lõike 1 kohasteks vajalikeks sammudeks, et saavutada võla ümberkujundamine kohtuväliselt, kuivõrd tegemist ei ole ettepanekutega, millest nähtuks võlgniku poolt isiklikult antav panus võlgade ümberkujundamiseks. Kohus nõustus võlausaldajate seisukohaga, mille kohaselt võlausaldaja vahetumine ei kujuta endast võlgniku sisulist tegevust makseraskuste kõrvaldamiseks või vähendamiseks, kuivõrd võlg eksisteeriks jätkuvalt, üksnes teise isiku ees. Asjakohane ei ole ka võlgnikuga seotud Üheksvara OÜ ettepanek võlausaldajatele. Võlgade ümberkujundamise menetluses saab tähtsust omada vaid võlgniku tegevus. Kohus ei nõustunud võlgniku arvamusega, et vaid kaks võlausaldajat (puudutatud isikud I ja II) ei nõustu ega reageeri võlgniku kompromissiettepanekutele ja käesoleva menetluse üks roll võiks olla õigusrahu saavutamine. Ettepanekuid õigusrahu saavutamiseks võla tasumisel on võlgnikul olnud võimalus esitada ka täitemenetluses. Võlgniku ettepanekut, mis on tehtud menetluse kestel 21.06.2019 puudutatud isiku I juhatuse liikmele, lubadusega tasuda võlast 45 000 eurot, ei saa käsitleda kompromissiettepanekuna, kuivõrd VÕVS § 10 lõike 1 kohaselt peab võlgnik enne võlgade ümberkujundamise avalduse kohtusse esitamist astuma vajalikke samme. Võlgniku väidetavad suulised ettepanekud võlausaldajatele on tõendamata.
11.Samuti ei oma kohtu hinnangul tähtsust asjaolu, et võlgnikuga seotud ettevõtted, st mille juhatuse liige on võlgnik või tema lähikondne, on andnud suulised nõusolekud võlgniku kohustuste vähendamiseks kuni 90% ulatuses ja jäägi tasumiseks 6–8a jooksul.
12.Võlgnik on avalduses esile toonud, et ta asus enne kohtusse avalduse esitamist tööle ning on saanud töötasu alates 01.01.2019. Võlgniku väitel on tema töötasu alates 01.05.2019 2540 eurot kuus (netos), mis on tema palvel tasutud talle sularahas. Selle kinnitamiseks esitas võlgnik Maksu-ja Tolliameti tõendi, millest nähtuvad tööandja deklareeritud töötasud ja väljamaksed. Arvestades, et võlgniku tööandjateks on märgitud temaga isiklikult seotud ettevõtted (Y OÜ, M OÜ ja A OÜ), ei tõenda kohtu hinnangul eeltoodu võlgnikule reaalset sularahas töötasu maksmist. Y OÜ juhatuse liige
on võlgnik ja osanik tema lähikondne, seega on ilmselge, et äriühingu tegevus on võlgniku kontrolli all. Mh ei ole võlgnik esitanud kohtule töötasu reaalset maksmist tõendavaid saldokinnitusi ega töösuhte aluseks olevaid töölepinguid, mis kinnitaksid töösuhtest tulenevaid kokkuleppeid või tööülesannete täitmist. Ainuüksi ettevõtja deklareeritud töötasud ei kinnita võlgniku sissetulekut. Isegi juhul, kui võlgnikule sularahas töötasu maksmine leiaks kinnitust, oli ettevõtjal täitemenetluse raames kohustus osa töötasust kohtutäiturile kanda. Võlgniku suhtes toimuva täitemenetluse raames võib kohtutäitur pöörduda võlgniku tööandja poole, võlgniku tööandjale võib kohtutäitur kätte toimetada sissetuleku arestimisakti, mille kohaselt peab tööandja kinni pidama osa töötaja töötasust ja kandma selle kohtutäiturile üle. Seega lasub tööandjal kohustus võlgniku kohta kohtutäiturile anda andmeid sellise teabe kohta, mis on tööandjale kättesaadav. Isegi, kui lugeda tõendatuks võlgnikul märgitud töötasu saamine, on ebausutav, et soovitakse täita taotletud menetluse eesmärke, kuivõrd viited töötasule on tehtud menetluse kestel ja käimas on ülipikk täitemenetlus. Võlausaldaja ei ole kinnitanud võlgniku töötasu arvelt kohustuste vähendamist. Võlgnik on ka avaldanud, et kohtusse pöördumise hetkeks on sissenõutavaks muutunud nõudeid 241 777.63 eurot. Võlgniku esiletoodu on vastuoluline - ühelt poolt heidab ta ette, et suuremad võlausaldajad ei nõustu tema ettepanekutega, samas ei nähtu, et tema eelnev tegevus oleks üldse suunatud kohustuste vähendamisele.
13.VÕVS § 17 lõike 2 punkt 3 eeldab võlgniku süülist käitumist – tahtlust või rasket hooletust. Kohus tugines võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lõigetele 3–5 ja leidis, et ebaõigete andmete esitamine sissetuleku näol on võlgniku poolt vähemalt raske hooletus. Selline käitumine on suunatud kohustuste täitmisest kõrvalehoidumisele ning on tahtlikult võlausaldajaid kahjustav.
14.Kohus ei nõustunud võlgnikuga, et ümberkujundamiskava kinnitamisel ei koheldaks võlausaldajaid oluliselt halvemini võrreldes sellega, kui võlgnikule kuuluv vara pankrotimenetluses võõrandataks. Võlgniku väitel võib talle ja tema abikaasale kuuluva kinnisasja müük toimuda üksnes 100 000 euro eest, millest vaid 1/2 osa kuuluks võlgnikule ja mis läheks pankrotimenetluses kõikide võlausaldajate vahel jagamisele. Samas on võlgnik puudutatud isikutele I ja II teinud ettepaneku tasuda ainuüksi kokkuleppe korras neile ca 45 000 eurot. Puudutatud isikute I ja II väitel on võlgnik jätnud kohtule märkimata, et viidatud kinnistu on koormatud kahe hüpoteegiga puudutatud isiku II kasuks. Seega rahuldataks pantidega tagatud kogunõue 23 766.72 eurot eelisjärjekorras ja alles seejärel saab ülejäänud tulemi pooleks teha ja sealt veel täiendavalt pool võlgniku võlgade katteks arvestada. Kohus nõustus võlausaldajate seisukohaga ja leidis, et võlgnik on eeltoodu osas esitanud kohtule ebaõigeid andmeid ega ole veenvalt põhistanud, et ümberkujundamiskava kinnitamisel oleksid võlausaldajad paremas seisus kui pankrotimenetluse läbiviimisel.
15.Kohtu hinnangul on võlgniku tegelik eesmärk tema suhtes algatatud täitemenetluse nr 194/2016/2026 peatamine. Viidatud täitemenetlus on algatatud juba 2016.a, kuid sellega seoses on võlgnik esitanud nii sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (tsiviilasi nr 2-16-19098) kui kaebused kohtutäituri tegevuse peale (tsiviilasjad nr 2-188551, 2-18-
10482, 2-18-15422, 2-18-19458, 2-19-3225). Viidatud nõuetega on kaasnenud hagi tagamise või esialgse õiguskaitse taotlused täitemenetluse peatamiseks või enampakkumiste peatamiseks/tühistamiseks. Viimase toimunud enampakkumise tühistamiseks esitas võlgnik esialgse õiguskaitse avalduse enne kohtutäituri poolt tehtavale otsusele kaebuse esitamist tsiviilasjas nr 2-19-4452, kuid kohus jättis selle 26.03.2019 määrusega rahuldamata. 27.03.2019 esitas võlgnik käesolevas menetluses võlgade ümberkujundamise avalduse ja esialgse õiguskaitse taotluse. Kohus keeldus 28.03.2019 määrusega avalduse menetlusse võtmisest ja jättis esialgse õiguskaitse taotluse lahendamata. Võlgnik vaidlustas avalduse menetlusse võtmisest keeldumise. 02.04.2019 esitas võlgnik tsiviilasjas nr 2-19-5068 pankrotiavalduse ning koos sellega taotluse pankrotiavalduse tagamiseks. 03.04.2019 määrusega keeldus kohus pankrotiavalduse menetlusse võtmisest ja jättis rahuldamata selle tagamise taotluse. Järgmisel päeval, s.o 03.04.2019, esitas võlgnik käesoleva asja määruskaebemenetluses esialgse õiguskaitse taotluse, mille Tallinna Ringkonnakohus 03.04.2019 määrusega rahuldas ja peatas täitemenetluse täiteasjas nr 194/2016/2026. Võlgniku selgitused selles osas, miks on põhjendatud tema võlgade ümberkujundamine olukorras, kus ta 6 päeva pärast avalduse esitamist leidis, et on maksejõuetu ja esitas avalduse pankroti väljakuulutamiseks, ei ole usutavad. Võlgniku väite, nagu tal puuduksid õigusalased eriteadmised ja oskus erinevate menetluste vahel orienteeruda, lükkab selgelt ümber tema eeltoodud menetluslik käitumine, samuti võlausaldajate väljatoodud asjaolu, millele võlgnik oma kirjas võlausaldajatele selgelt viidanud - tema tütar on advokaat.
16.Arvestades korduvaid täitemenetluse peatamisele suunatud avalduste esitamist, vahetult enne pankrotiavaldust võlgade ümberkujundamise avalduse esitamist (võttes arvesse, et võlgade ümberkujundamise menetluse eesmärk on vältida pankrotimenetlust) ning võlgade ümberkujundamise avaldusest keeldumise vaidlustamist, leidis kohus, et võlgniku eesmärk ei ole võlgade ümberkujundamine, vaid üksnes täitemenetluse nr 194/2016/2026 peatamine.
17.Lisaks on kohus veendunud, et võlgnikul ei ole ajutisi makseraskusi, mida võlgade ümberkujundamisega ületada. Seda kinnitab mh asjaolu, et võlgniku suhtes on juba 10a toimunud täitemenetlus, mida ei ole vara puudumise tõttu lõpetatud (pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lõike 2 punkt 2). Võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks saab võlausaldaja mh tugineda alusele, et võlgniku suhtes toimuvas täitemenetluses ei ole kolme kuu jooksul vara puudumise tõttu saadud nõuet rahuldada või kui täitemenetluses ilmneb, et võlgnikul ei jätku vara kõigi kohustuste täitmiseks.
18.Eeltoodud põhjendustel leidis kohus, et võlgade ümberkujundamise avalduse menetlusse võtmisest tuleb keelduda. Kohus on andnud võlgnikule tähtaja avalduses esinevate puuduste kõrvaldamiseks, täiendavate selgituste ja tõendite esitamisega ei ole võlgnik neid kõrvaldanud. Tuginedes tuvastatud asjaoludele puudub vajadus määrata nõustajat võlgniku abistamiseks ümberkujundamiskava koostamiseks.
19.TsMS § 168 lõike 1 alusel jättis kohus menetluskulud võlgniku kanda.
Määruskaebus ja menetluse edasine käik
20.25.09.2019 esitatud määruskaebuses palub võlgnik maakohtu määruse tühistada ja saata asja tagasi maakohtule avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks.
21.Kohus on rikkunud VÕVS § 17 lõike 2 punkte 2, 3 ja 7, samuti § 10 lõiget 1. Kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav ega toetu tõenditele. Kohtupraktika kohaselt, kui esineb üksnes mõni VÕVS § 17 lõike 2 alustest, peaks kohus enne avalduse menetlusse võtmisest keeldumist väga põhjalikult kaaluma kõiki asjaolusid ning kahtluse korral eelistama võlgniku huve (Tallinna Ringkonnakohtu 07.05.2012 määrus asjas nr 2-1126290, punkt 7). Samuti on maakohus rikkunud lahendi põhjendamise kohustust.
22.Vaidlustatud määruses väidab kohus paljasõnaliselt, et võlgniku suhtes käimasolevas täitemenetluses ei ole 10a jooksul suudetud nõudeid täita vara puudumise tõttu. Võlgniku vara suhtes toimuv täitemenetlus on korduvalt olnud peatatud nii kohtumääruste kui -täituri tegevuse tagajärjel – seda ei saa kuidagi võlgnikule ette heita. Lisaks on võlgnik mitmed täiteasjad lõpetanud täitmisega, mõned on täidetud osaliselt. Kohus on oma hinnangutes ka vastuoluline: lahendi punktis 13 väidab kohus, et täitemenetlus on 10a kestnud, kuid punktis 17 leiab, et täitemenetlus käib aastast 2016.
23.Kohus leidis paljasõnaliselt, et võlgniku väide, et alates 01.05.2019 on tema sissetulek kokku 2450 eurot, ei ole usutav. Võlgnik esitas koos avaldusega töölepingu Y OÜ-ga, töölepingut M OÜ-ga ei saanud võlgnik esitada, kuna see ei olnud avalduse esitamise hetkel veel sõlmitud. Lisaks esitas võlgnik viidatud ettevõtete MTA kinnitusega väljavõtted, millest nähtusid maksude tasumised töötasu väljamaksetelt. Seega jääb arusaamatuks, miks kohus leidis, et töötasu saamine ei ole usutav. Võlgniku sissetulekut tõendab ainuüksi esitatud tööleping, millest tuleneb tööandja kohustus maksta võlgnikule töötasu ning lisaks ka tööandja vastavad kinnitused. Jääb arusaamatuks kohtu etteheide võlgnikule, et tööandjad ei ole võlgniku töötasu kinni pidanud. Töötasu kinnipidamine on tööandja kohustus.
24.Kohus ei põhistanud, milles seisnes avalduses ebaõigete andmete esitamine.
25.Kohus seadis paljasõnaliselt kahtluse alla võlgniku tegevuse võlgade ümberkujundamise avalduse esitamisele eelneval ajal. Võlgnik on teinud kõik endast oleneva, et enne avalduse esitamist saavutada asjale lahendus. VÕVS § 10 lõike 1 mõttes ei ole olemuslikku vahet, kas pakkumiste tegijana on e-kirja alla märgitud „XX“ või „XX, Y OÜ“. Lisaks ei vasta tõele kohtu väide, et võlgnik ei ole võlausaldajale ise ettepanekuid teinud, vastav ettepanek on tehtud puudutatud isikule I 18.12.2018. Kohus leidis, et suulised kokkulepped puudutatud isikutega V ja VI ei ole tõendatud, seega esitas võlgnik kirjalikud kinnitused. Kohus ei põhjendanud, miks ei oma avalduse menetlusse võtmisel tähtsust asjaolu, et 2 suurt võlausaldajat on andnud nõusoleku kohustuste ümberkujundamiseks.
26.Kohus asus vaidlustatud määruses hindama võlgniku ümberkujundamiskava olukorras, kus võlgnik ei ole koos avaldusega kohtule ümberkujundamiskava veel esitanud, kuivõrd taotles nõustaja määramist. Seega on arusaamatu kohtu etteheide justkui oleks võlgnik esitanud avalduses valeandmeid. Võlgniku seisukohta, et menetluses esitatav kava tagab võlausaldajate võrdse kohtlemise ja nõuete rahuldamise suuremas ulatuses kui pankrotimenetluses vara müük, ei muuda ka asjaolu, et ühe võlausaldaja kasuks on võlgniku ainsale varale seatud ca 20 000 euro suuruses hüpoteek, mille võlgnik ekslikult unustas esile tuua. Hüpoteegi olemasolu ei muuda seda, et võlgade ümberkujundamise korral oleks mh puudutatud isikud I ja II paremas seisus võrreldes pankrotimenetlusega, eriti kui ülejäänud võlausaldajad on nõus oma nõuet ümber kujundama ca 90% ulatuses ning puudutatud isikute I ja II osa oleks võimalik selle võrra suuremas osas täita.
27.Jääb arusaamatuks, millele tuginedes kohus leiab, et võlgniku eesmärk ei ole võlgade ümberkujundamine, vaid täitemenetluse nr 194/2016/2026 peatamine. Kohus eirab esitatud tõendeid. Täitemenetlused on peatatud või vaidlustatud kohtumääruste või täituri tegevuse tagajärjel ning põhjusel, et täitemenetlust on viidud läbi TMS-i rikkudes.
28.Kohus leidis paljasõnaliselt, et võlgnikul ei ole ajutisi makseraskusi, mida võlgade ümberkujundamisega ületada. Asjaolu, et kohtutäitur on täitemenetluste läbiviimisel korduvalt TMS-i vastu eksinud, mis on viinud täitemenetluste peatamisteni, ei tõenda võlgniku maksevõimet või püsivat maksejõuetust. Mitte ükski võlausaldajatest ei ole pöördunud kohtusse avaldusega võlgniku püsiva maksejõuetuse väljakuulutamiseks. Võlgniku vastava avalduse menetlusse võtmisest kohus keeldus. Võlgnik on korduvalt esitanud vara nimekirja täitemenetluses ja seda korduvalt kohtus vandega kinnitanud. Nimekirjast nähtub piisavalt likviidset vara, millega võlgnik lisaks igakuisele sissetulekule saab täita oma kohustusi ümberkujundamismenetluses. Peale avalduse esitamist kohtusse 27.03.2019 on võlgniku vara suurenemas. Vastustajate seisukoht ja menetluse edasine käik
29.Puudutatud isikud I, II, XI ja XVII vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ülejäänud võlausaldajad ei ole kaebuse osas seisukohti esitanud.
30.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
31.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 06.09.2019 määrus on õige ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust määruse muutmiseks või tühistamiseks. Vastavalt TsMS §-le 659 ja § 657 lõike 1 punktile 1 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lõikest 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
32.Esmalt võtab kolleegium seisukoha kaebuse esitaja taotluse suhtes korraldada määruskaebemenetluses kohtuistung. TsMS § 667 lõike 3 esimesest lausest tulenevalt lahendatakse määruskaebus üldjuhul kirjalikus menetluses. Istungi korraldamine ei ole kolleegiumi hinnangul asja lahendamiseks vajalik ega menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes mõistlik. Kaebaja ei ole esile toonud asjaolusid, mis tingiks kohtuistungi korraldamise vajaduse. Puudutatud isiku I seadusliku esindaja kompromissi sõlmimisele suunamine ei ole selliseks aluseks olukorras, kus puudub seadusest tulenevalt alus võlgade ümberkujundamise avalduse menetlemiseks.
33.Maakohus keeldus võlgade ümberkujundamise avalduse menetlusse võtmisest VÕVS § 17 lõike 2 punktide 2, 3 ja 7 alusel. Kolleegium nõustub maakohtuga ja leiab, et praegusel juhul esinevad viidatud sätetes toodud alused avalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks. Maakohus on asja lahendamisel hinnanud asjaolusid ja tõendeid nende kogumis ning oma otsustust TsMS § 442 lõike 8 nõuete kohaselt põhjendanud.
34.Esmalt leidis kohus õigesti, et võlgnik ei ole täitnud VÕVS § 10 lõikes 1 sätestatud kohustust astuda enne avalduse kohtusse esitamist vajalikke samme, et saavutada võla ümberkujundamine kohtuväliselt. Kolleegium ei nõustu võlgniku väitega, et kompromissi otsimisena saab käsitleda võlgnikuga seotud ettevõtete Y OÜ ja/või A OÜ tehtud ettepanekuid võlausaldajatelt nõuete ostmiseks. Kohus on õigesti märkinud, et tegemist ei ole ettepanekutega, millest nähtuks võlgniku isiklikult antav panus võlgade ümberkujundamiseks, kuivõrd võlausaldaja vahetumise puhul eksisteerib võlg jätkuvalt, üksnes teise isiku ees. Seega ei ole tegemist võlgniku sisulise tegevusega makseraskuste kõrvaldamiseks või vähendamiseks. Üksnes määruskaebuses viidatud puudutatud isikule I 18.12.2018 tehtud ettepaneku (t II kd lk 163) pinnalt ei saa asuda seisukohale, et võlgnik oleks täitnud VÕVS § 10 lõike 1 nõudeid, seega ei oma tähendust, et nimetatud ettepanek on tehtud võlgniku enda nimelt. Kohus leidis, et võlgniku väidetavad suulised ettepanekud võlausaldajatele on tõendamata. Kolleegium nõustub maakohtuga, et võlgniku kokkulepped võlgikuga seotud ettevõtetega, st mille juhatuse liige on võlgnik või tema lähikondne, ei oma VÕVS § 10 lõikes 1 sätestatud kohustuste täitmise hindamisel olulist tähendust, kuivõrd tegemist on võlgniku või tema perekonnaliikmete kontrolli all olevate ettevõtetega (äriregistrist nähtub, et puudutatud isikute V ja VII ainuosanikuks on võlgniku tütar RR ja juhatuse liige võlgnik ise ning puudutatud isiku VI ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks on samuti RR). Seega ei tõusetu ka küsimust nimetatud kokkulepete tõendamise vajadusest.
35.Kolleegium nõustub maakohtuga, et võlgniku väited tema sissetuleku kohta ei ole usutavad, mistõttu on tegemist VÕVS § 17 lõike 2 punktis 3 sätestatud rikkumisega. Kuigi maakohus leidis ekslikult, et võlgnik ei ole tõendanud töösuhet puudutatud isikuga V (vastav tööleping oli esitatud koos avaldusega 27.03.2019, t I kd lk 68–71), ei tõenda üksnes tööleping viidatud ettevõttest sissetuleku saamist, kuivõrd nagu eelnevalt märgitud, on tegemist võlgniku kontrolli all oleva ettevõttega. Samal põhjendusel ei tõenda reaalselt sissetuleku saamist ka puudutatud isikute V ja VII kirjalikud kinnitused töötasu väljamaksete kohta. Lisaks tekitab kahtlusi töötasu sularahas tasumine, millist vajadust ei ole võlgnik ka usutavalt selgitanud. Kolleegium nõustub puudutatud isikute
I ja II ning puudutatud isiku XI vastustes kaebusele esile tooduga, et isegi kui võlgnikule töötasu makstakse, varjab ta seda vara täitemenetluses ning töötasu tasumine sularahas viitab võlgniku soovimatusele võlausaldajate nõudeid täitemenetluse raames rahuldada. Kuigi sularahas töötasu saamine ei ole keelatud, ei tohi seda võlgnikule tasuda olukorras, kus tema sissetulek on arestitud. Kaebuse väide, et võlgnikule ei saa ette heita töötasu mitte kinnipidamist, on sisutu olukorras, kus võlgnik on põhimõtteliselt ise oma tööandjaks (st olles vastava ettevõtte juhatuse liige).
36.Maakohus tugines avalduse menetlusse võtmisest keeldumisel ka VÕVS § 17 lõike 2 punktile 7, mille kohaselt võlgnik on ilmselt tahtlikult teinud võlausaldajaid kahjustavaid tehinguid. Kuigi vaidlustatud määrusest ei ole selgelt aru saada, millega konkreetselt kohus selle aluse praegusel juhul sisustab, võib määruse põhjendustest nende koosmõjus siiski mõista, et võlausaldajaid kahjustav tegevus seisneb maakohtu hinnangul võlgniku poolt oma kohustuste täitmisest kõrvalehoidumisele suunatud tegevuses läbi tegelike sissetulekute varjamise ja selles osas valeandmete esitamise ning väidetava sissetuleku olemasolul võlausaldajate nõuete mitte rahuldamises. Lisaks eeltoodule on puudutatud isikud I ja II 05.11.2019 täiendavas seisukohas esile toonud, et kohtutäitur M.Roodese (puudutatud isik XVII) ja võlgniku vahelisest kirjavahetusest (t III kd lk 11–13) nähtuvalt on võlgnik tasunud endaga seotud äriühingule (s.o puudutatud isikule V) 31.08.2019 5000 eurot. Kohus nõustub puudutatud isikutega I ja II, et selline tegevus võlgniku poolt on teadvalt teisi võlausaldajaid kahjustav VÕVS § 17 lõike 2 punkti 7 tähenduses.
37.Kaebuse väide, et kohus ei ole põhistanud, milles seisnes avalduses ebaõigete andmete esitamine, on vastuoluline, kuivõrd eelnevalt on võlgnik ise märkinud, et maakohus leidis, et võlgnik on esitanud oma sissetulekute kohta ebaõigeid andmeid. Oma vastavat seisukohta on kohus ka nõutavas ulatuses põhjendanud.
38.Ekslik on kaebuse väide, nagu kohus oleks vaidlustatud määruses asunud hindama võlgniku ümberkujundamiskava. Kuivõrd kohus ei ole avalduse menetlusse võtmisest keeldumisel võlgade ümberkujundamiskavaga seonduvale tuginenud, ei oma kohtu väidetav hinnang ümberkujundamiskavale ka asja lahendamisel tähendust. Kohus on vaidlustatud määruses üksnes vastanud võlgniku väitele, mille kohaselt ei koheldaks võlgade ümberkujundamisel võlausaldajaid oluliselt halvemini võrreldes sellega kui võlgnikule kuuluv vara pankrotimenetluses võõrandataks. Kuivõrd eeltoodu ei oma avalduse menetlusse võtmisest keeldumisel tähendust, jätab kolleegium vastavad kaebuse väited tähelepanuta.
39.Määruse väidetava vastuolulisuse näol seonduvalt võlgniku suhtes käimasolevate täitemenetluste pikkusega ei ole tegemist sellise kohtu eksimusega, mis mõjutaks asja lahendamise tulemust. Samuti ei oma maakohtu määruse õiguspärasuse hindamisel tähendust võlgniku etteheited seoses kohtu hinnanguga, et võlgniku tegelik eesmärk on üksnes täitemenetluse nr 194/2016/2026 peatamine ning et võlgnikul ei ole ajutisi makseraskusi, mida võlgade ümberkujundamisega ületada. Alused avalduse menetlusse
võtmisest keeldumiseks tulenevad VÕVS § 17 lõike 2 punktidest 2, 3 ja 7. Seega jätab ringkonnakohus mainitud kaebuse väited tähelepanuta.
40.Määruskaebuse menetlemisega seotud kulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lõike 1 alusel võlgniku kanda. TsMS § 174 lõike 4 ja § 177 lõike 2 alusel määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Peeter Pällin /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.