Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest
Tsiviilasi
Andrei Jakubaitese hagi Ljudmilla Filippova vastu 9187 euro saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 22. juuli 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Andrei Jakubaitese apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
9187 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant) Andrei Jakubaites (isikukood XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Dmitri Štšerbin Kostja (vastustaja) Ljudmilla Filippova (endine perekonnanimi Jakubaites; isikukood XXXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Hillar Villers
Menetluse liik
kirjalik menetlus
1(10)
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Viru Maakohtu 22. juuli 2019 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud hageja, Andrei Jakubaitese kanda.
4.Rahuldada Ljudmilla Filippova taotlus apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks osaliselt.
5.Määrata Andrei Jakubaitese poolt Ljudmilla Filippovale hüvitatavate apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suurusena kindlaks ning mõista Andrei Jakubaiteselt Ljudmilla Filippova kasuks välja 480 eurot (sh käibemaks).
6.Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb Andrei Jakubaitesel tasuda Ljudmilla Filippovale viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Andrei Jakubaites (hageja) esitas 8. jaanuaril 2019 hagiavalduse Ljudmilla Filippova (endise perekonnanimega Jakubaites; kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista võlgnevuse 9187 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid hageja ja kostja suulise laenulepingu, mille alusel andis hageja ajavahemikul 20. märtsist 2016 kuni 10. aprillini 2018 kostjale erinevates summades intressita laenu, olenevalt sellest, palju kostja palus – kokku 9187 eurot. Kostja kohustus laenud tagastama vastavalt oma võimetele, kuid hageja eeldas, et kostja käitub heas usus ja maksab laenu tagasi iga aasta 31. detsembriks. Hageja ütles laenulepingu VÕS § 398 lg 1 alusel üles aprillis 2018. Hageja hinnangul muutus võlgnevus sissenõutavaks 1. juulil 2018. Kostja ei ole vaatamata korduvatele meeldetuletustele laenu tagasi maksnud. Hageja selgitab, et ta eristas kostjale ülekannete tegemisel raha sihtotstarvet. Olukorras, kus hageja kandis kostjale raha ilma tagastamise kohustuseta, märkis ta makse selgituseks 2(10)
näiteks „aitäh“, „päike“ jne. Laenu andmisel märkis ta ülekande selgituseks „dolg“, mis tähendab hageja hinnangul „laen“. Hageja on arvamusel, et kuigi kostja oli laenu andmise ajal tema abikaasa, ei kuulu raha ühisvara koosseisu ning makseid ei tehtud perekonna ülalpidamiseks. Hageja hinnangul oli kostja võimeline ise end ülal pidama. Kostja tegeles mopsikutsikate müügiga, müües aastas 8–10 kutsikat, keskmise hinnaga 400 eurot kutsikas. Kostja on töövõimeline, tal on kaks täisealist ja töövõimelist last, kes kostjat materiaalselt toetavad. Hageja lisab, et tema ja kostja ei olnud perekonnaseaduse (PKS) ja Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 27 mõttes perekond, kuna neil ei olnud ühiseid lapsi. Lisaks veetsid hageja ja kostja üle 80 % ajast aastas eraldi hageja välismaal töölähetuses viibimise tõttu. Faktiline kooselu perekonnaseaduse tähenduses lõppes 2015–2016. Hageja märgib, et isegi kui hagejal oli kohustus kostjat toetada, on hageja seda täitnud, andes kostjale korduvalt sularaha, ostes mööblit, tehnikat ja maksetes kommunaalmakseid ning muid teenuseid. Hageja on seisukohal, et seadus ei keela ühel abikaasal teisele laenu anda. Riigikohus on
17.novembri 2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-96-11, p-s 12 selgitanud, et seadus ei sätesta laenulepingule kohustuslikku vormi. Kostja märgib, et isegi juhul, kui kohus ei tuvasta laenulepingut, tuleb hagi kostjale üle kantud raha tagastamiseks rahuldada, sest hageja on tõendanud raha ülekandmise. Kostjal tuleb tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada (Riigikohtu 15. mai 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 14). Alternatiivselt palub hageja nõude rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel.
Kostja palus jätta hagiavalduse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
Kostja ei nõustu hageja väitega, et pooled sõlmisid laenulepingu. Kostja ei ole hagejalt laenu palunud. Kostja hinnangul on tõendamata hageja väited laenu andmise, selle tagastamise kokkuleppe ja korduvate meeldetuletuste kohta. Seetõttu ei ole kostjal laenulepingust tulenevat kohustust tagastada hagejale tema poolt viidatud perioodil tehtud makseid. Hageja on maksete selgituste märkimisel olnud pahatahtlik ning formuleerinud need selliselt, mis võimaldaks tulevikus esitada alusetuid nõudeid. Kostja on seisukohal, et hagejal puudub ka perekonnaseadusest tulenev õigus maksete tagasinõudmiseks PKS § 17 alusel. Kostja selgitab, et hageja ja kostja abielu registreeriti XXXX. 2018. a alguses lahkus hageja kostja juurest ning alates sellest ajast hageja ja kostja koos ei ela. Kuivõrd hageja nõuab abielu ajal kostjale tehtud maksete tagastamist, on tegemist abikaasade ühisvaraga ning maksed tehti sõltumata selgitustest perekonna ülalpidamiseks. Kostja igakuiseks sissetulekuks oli pension 158 eurot 37 senti kuni 175 eurot 94 senti ning töövõimetoetus 188 eurot 65 senti kuni 208 eurot 86 senti. Hageja väited, et kostja tegeles kutsikate müügiga, on tõendamata ega oma praeguses asjas tähtsust. Kuivõrd hageja sissetulek oli igati korralik, kohustus ta perekonda PKS § 16 lg 1 kohaselt ülal pidama. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et perekonnana tuleb mõista üksnes abielus olevaid isikuid, kellel on ühised lapsed. Samuti on väär hageja arvamus selle kohta, et kuna hageja töötas välismaal ega elanud sel ajal koos kostjaga, ei olnud nad perekond. Kostja hinnangul ei ole nõue põhjendatud ka alternatiivsel alusel, s.o alusetu rikastumise sätete alusel. Ühisvaraga seonduvaid abikaasadevahelisi varasuhteid reguleerib perekonnaseadus. Lisaks on hagi rahuldamine oma olemuslikult välistatud VÕS § 4 lg 3 3(10)
alusel. Kohtupraktika järgi on mittetäielikuks kohustuseks abielus mitteolevate, kuid koos elavate isikute vahelised maksed, mis on tehtud seoses ühise majapidamisega (Tartu Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2017 määrus tsiviilasjas nr 2-16-9842, p 24).
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 22. juuli 2019 otsusega hagi täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja menetluskulude katteks välja 579 eurot 60 senti ja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas nende vahel oli sõlmitud laenuleping, millest tulenevalt kohustub kostja saadud raha hagejale tagasi maksma, või tegi hageja kostjale makseid perekonna ülalpidamiseks. Hageja palus alternatiivselt nõude rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel. Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja abielu sõlmiti XXXX ning lahutati Viru Maakohtu 25. juuni 2019 osaotsusega tsiviilasjas nr 2-19-245. Poolte vahel abieluvaralepingut sõlmitud ei olnud. Seega tegi hageja kostjale makseid ajal, kui pooled olid abielus ning kehtis varaühisuse varasuhe (PKS § 25). Maakohus ei nõustunud hageja väidetega, et praegusel juhul ei saa pooltevahelisi suhteid käsitleda perekonnana PS § 27 mõttes. Maakohtu hinnangul oli hageja arusaam perekonna mõistest ja sisust meelevaldne ning väär. Maakohus leidis, et kuivõrd hageja ja kostja olid aastatel XX abielus ning neil oli ühine majapidamine (hageja enda kinnitusel kandis ta perekonna toidukulu, tasus kommunaalmaksed, ostis kodutehnikat, andis abikaasale raha), oli nende suhe käsitletav perekonnana. Maakohtu hinnangul ei muutnud teises riigis töötamine mingil viisil abikaasade varasuhet ega vastastikuseid õigusi ja kohustusi. Maakohtu tuvastatu kohaselt ei vaielnud pooled selle üle, et hageja maksis kommunaalmakseid, tegi kulutusi toidule ja muudele perekonna vajadustele. Selline kulude jaotus on maakohtu hinnangul abikaasade vahel tavapärane, kui ühe abikaasa sissetulek ja majanduslik võimekus seda võimaldab. Isegi kui pooled elasid aastatel XXX lahus, siis PKS § 16 lg 3 järgi pidi kumbki abikaasa andma teise abikaasa tavapäraste vajaduste rahuldamiseks ülalpidamist samadel alustel nagu perekonna ülalpidamisel PKS § 16 lg-te 1 ja 2 kohaselt. Maakohus ei nõustunud hageja väidetega, mille kohaselt hageja eristas kostjale ülekantava raha sihtotstarvet ning maksekorraldustel märgitud selgitus „dolg“ tõendab pooltevahelisi laenusuhteid. Maakohus tuvastas, et poolte vahel puudusid varasemad kokkulepped laenuandmise ja raha tagastamise kohta. Raha tagastamise kokkuleppe olemasolu korral oleks hageja mõistliku inimese arusaama kohaselt nõudnud tähtaja möödumisel kohustuse täitmist. Rahaülekannete selgituse muutus alates 2015. a-st oli kohtu hinnangul seostatav pooltevaheliste suhete jahenemisega. Hageja kinnitas ka vande all, et soovis end makse selgitusega „dolg“ kindlustada. Maakohus märkis, et isegi juhul kui hageja kandis lisaks perekonna ülalpidamiskulule kostja arvele raha, mida abikaasa nn isiklikuks otstarbeks küsis, ei anna see alust ülekantut kostjalt suhete jahenemisel tagasi nõuda. Juhul kui poolte suhted olid seisus, et faktilist kooselu polnud, nagu hageja väidab, oleks ta saanud jätta raha kandmata. 4(10)
Eelmärgitust tulenevalt leidis maakohus, et olenemata ülekandele märgitud selgitustest täitis hageja PKS §-des 15–16 sätestatud kohustusi. PKS § 17 välistab hageja õiguse nõuda kostjalt perekonnale tehtud kulutuste hüvitamist. Maakohus märkis täiendavalt, et abikaasade vahel võivad tsiviilõigused ja -kohustused tekkida ka tehingu või muul seaduses sätestatud alusel, kui see ei ole vastuolus abikaasade varasuhtega. Maakohus leidis, et praeguses asjas ei ole millegagi tõendatud, et hageja tegi ülekandeid abikaasale oma lahusvara arvel, mis annaks võimaluse kohaldada laenulepingust või alusetust rikastumisest tuleneva nõude sätteid. Seetõttu jättis maakohus rahuldamata nii laenulepingust kui ka alternatiivselt esitatud alusetust rikastumisest tuleneva nõude. Lisaks nõustus maakohus kostja seisukohaga, et hagi rahuldamine on oma olemuselt välistatud ka VÕS § 4 lg 3 alusel.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas 22. augustil 2019 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada, teha uue otsuse, millega hagiavaldus rahuldada ja mõista kostjalt välja 9187 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Maakohus hindas hageja arvates tõendeid valikuliselt ja menetlusosaliste vande all antud seletusi ebaõigesti, rikkudes sellega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 232 sätestatud tõendite hindamise põhimõtteid. Maakohtu otsus on üllatuslik, millega rikuti poolte võrdse kohtlemise põhimõtteid. Maakohus jättis hageja hinnangul olulises osas täitmata TsMS § 392 lg 1 p-des 3–4 sätestatud eelmenetluse ülesanded. Kohus oleks pidanud hagejale selgitama, missuguseid asjaolusid ta pidi tõendama (TsMS § 230 lg 2). Seetõttu puudus hagejal võimalus esitada täiendavaid tõendeid kostja tulude ja kulude ning muude asjaolude kohta, mis oleks võimaldanud kohtul jõuda järeldusele, et kostja võttis hagejalt laenu. Lisaks rikkus maakohus TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud otsuse põhjendamise ning kõikide tõendite hindamise kohustust. Hageja hinnangul jättis maakohus otsuses põhjendamata, miks ta ei arvestanud hageja seisukohta selles osas, et kostjal ei olnud õigust nõuda hagejalt enese ülalpidamist, sest ta suutis end ise ülal pidada ja kostja põhjustas lahuselu oma käitumisega. Abikaasa, kes suudab ennast ise ülal pidada, kuid küsib raha, viitab sellele, et ta soovib saada laenu, sest ülejäänud perekonna huvid on rahuldatud teiste vahendite arvelt. Lisaks kostja teadis, et ta saab hagejalt rahalisi ülekandeid selgitusega „laen“, ning mõistis, et raha tuleb hagejale tagastada. Hageja hinnangul on põhjendamata maakohtu järeldus, et rahaülekannete selgituse muutus on seostatav pooltevaheliste suhete jahenemisega 2015. aastal. Samuti on ekslik maakohtu järeldus selle kohta, et hageja poolt vande all antud seletus enda kindlustamise kohta tähendab pooltevaheliste laenusuhete puudumist. Hageja märkis makse selgituse sellisena „võlakohustuse täitmise tagamiseks“ ja selle „õigeks identifitseerimiseks“. Hageja arvates kohaldas maakohus ebaõigesti ka materiaalõiguse normi, leides, et abikaasade vahel ei saa eksisteerida laenusuhteid ja et üks abikaasa ei saa teise käest midagi nõuda alusetu rikastumise sätete alusel. Lisaks ei ole maakohus põhjendanud, miks hagiavaldust pole võimalik rahuldada alusetu rikastumise sätete järgi. Maakohtu järeldused on vastuolus võlasuhete tekkimise printsiipide ja Riigikohtu praktikaga. 5(10)
Hageja jääb varasema seisukoha juurde, et kostja võttis hagejalt laenu. Hageja hinnangul puudub igasugune loogiline ja mõistlik põhjus arvata, et ülekanded selgitusega „võlg“ või „laen“ on käsitatavad perekonna toetamisena või et hagejal puudub õigus laenuna antud raha tagasi nõuda. Maksete teostamisel eristas hageja selgelt nende sihtotstarvet. Kostja ei ole ka tõendanud, millisel õiguslikul alusel ta hagejalt raha sai.
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et maakohus rikkus TsMS § 232 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatut, hindas tõendeid valikuliselt ja jättis põhjendamatult tähelepanuta hageja seisukohad. Kaebusest ei nähtu, millises osas hindas kohus menetlusosaliste vande all antud seletusi valikuliselt või ebaõigesti. Kostja arvates hindas maakohus tõendeid kogumis. Hageja etteheited maakohtu selgitamiskohustuste rikkumise ja eelmenetluse ülesannete täitmata jätmise kohta on kostja hinnangul samuti alusetud. See, et hageja ei ole menetluses suutnud oma nõuet tõendada, ei ole tingitud sellest, et maakohus oleks eelmenetluse ülesanded täitmata jätnud. Kostja arvates on väär hageja seisukoht, mille kohaselt abikaasalt raha küsimine on tõlgendatav laenuna. Kui sellise väitega nõustuda, siis igasugused abikaasadevahelised rahaandmised on tõlgendatavad laenukohustustena, mis on olemuslikult vastuolus PKS § 15 lg-tes 1 ja 2 ning § 16 lg-s 1 sätestatuga – seda olukorras, kus poolte vahel on varaühisuse varasuhe. Kostja ei ole hagejalt laenu küsinud ning hageja ei ole ka vastupidist tõendanud. Kostja hinnangul ei ole vaidlust selles osas, et hageja sissetulekud võimaldasid kostja sissetulekutest suuremas osas teha kulutusi perekonna ülalpidamiseks. Kostja märgib, et hageja arvates sai kostja „korralikku tulu“, kuid jättis sisustamata, millist summat ta silmas peab. Kostja arvates puudub hagejal PKS §-st 17 tulenevalt õigus tehtud kulutusi tagasi nõuda. Kostja lisab, et väär ja meelevaldne on hageja seisukoht, et ei ole eluliselt usutav, et kostja ei käinud pangakontoris või ei vaata oma konto väljavõtet. Kostja andis vande all seletusi, et teade raha laekumise kohta tuleb tema telefonile ja selles ei ole näha makse selgitust. Samuti ei nõustu kostja hageja seisukohaga, et maakohtu järeldus rahaülekannete selgituste muudatuste kohta on ekslik. Lisaks andis kostja vande all seletusi, et makse selgitus „dolg“ oli mõeldud hageja enda kindlustamiseks. Kostja arvates ei saa hageja tõlgendust sõnadest „enda kindlustamiseks“ mingil juhul käsitelda kui „võlakohustuse täitmise tagamiseks“. Hageja tegevus kinnitab üheselt, et poolte vahel puudusid kokkulepped laenu andmise, saamise ja selle tagastamise kohta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
7.Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata. Ringkonnakohus vastab järgnevalt 6(10)
apellatsioonkaebuse väidetele, mis enamuses kattuvad maakohtu menetluses esitatud seisukohtadega.
8.Praeguses asjas vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal on kohustus tagastada hagejale 9187 eurot. Asjaolu üle, et kostja on hagejalt ajavahemikul 20. märtsist 2016 kuni
10.aprillini 2018 kokku sellises summas raha saanud, pooltel vaidlus puudub. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus hageja nõude rahuldamata jätmisel eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus maakohtu menetluses menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse maakohtu otsuse tühistamiseks.
9.Hageja heidab maakohtule ette eelmenetluse ülesannete (selgitamis- ja kvalifitseerimiskohustuste) täitmata jätmist.
9.1.Apelletsioonkaebuse väidete põhjal ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust arvata, et maakohus oleks rikkunud eelmenetluse läbiviimisel oluliselt menetlusõiguse norme. Pooled ei ole vaielnud hageja nõude võimalike õiguslike aluste üle ning kohus ei ole asunud õigussuhte kvalifikatsiooni osas pooltest erinevale seisukohale. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Seetõttu on hagimenetluses eelkõige poole enda kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd hagejat on kogu menetluse vältel esindanud professionaalne õigusnõustaja, pidi hagejale olema arusaadav, milliseid tõendeid tuleb oma faktiliste väidete tõendamiseks esitada.
9.2.Lisaks ei nähtu apellatsioonkaebusest, et hagejal oleks jäänud maakohtu väidetavate rikkumiste tõttu hagi lahendamise seisukohalt olulised asjaolud välja toomata või asjakohased tõendid esitamata. Hageja poolt apellatsioonkaebusele lisatud tõendid kostja tulude ja kulude kohta ei ole asjakohased ning ringkonnakohus on otsustanud nende vastuvõtmisest keeldumise 26. novembri 2019 määrusega (tl-d 147–148). See, kas kostja suutis ennast ise ülal pidada, ei oma käesolevas asjas tähtsust.
10.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus hinnanud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt hageja küll ei nõustu maakohu poolt tõenditest tehtud järeldustega, kuid see iseenesest ei saa anda alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi.
11.Ringkonnakohus ei nõustu hageja etteheidetega, et maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta hageja poolt koos 28. juuni 2018 seisukohaga esitatud tõendid. Maakohus on otsuses põhjendanud, et hageja viidetel tsiviilasjale nr 2-19-1489 (A. Jakubaitese hagi L. Petrovitši vastu 600 euro saamiseks) ja kohtu järeldustel nimetatud tsiviilasjas ei ole käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Samuti ei omanud maakohtu hinnangul tähtsust hageja õigussuhted I. Filippoviga. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga.
12.Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt oli maakohtu otsus hagejale üllatuslik ning maakohus rikkus poolte võrdse kohtlemise põhimõtet. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja kuidagi põhjendanud, milles hageja arvates rikkumine seisnes. Samuti ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et maakohus oleks poolte võrdse kohtlemise 7(10)
põhimõtet rikkunud. Ka kohtuotsus ei saanud olla hagejale üllatuslik, kuivõrd maakohus selgitas 24. mai 2019 istungil, et praeguses asjas tuleb välja selgitada, kas raha oli üle kantud kostjale laenuna või mitte (tl 86). Järelikult pidi hageja arvestama, et kui pooltevahelise laenulepingu sõlmimine ei leia tõendamist, võib kohus jätta hagi rahuldamata.
13.Lisaks kohaldas maakohus hageja hinnangul ebaõigesti materiaalõiguse normi, kui leidis, et poolte vahel puudus kokkulepe laenu andmise kohta. Ringkonnakohtu hinnangul nõustus maakohus põhjendatult hageja väitega, et iseenesest võivad abikaasade vahel tsiviilõigused ja -kohustused tekkida tehingu või muul seaduses sätestatud alusel, kui see ei ole vastuolus abikaasade varasuhtega. Ebaõige on apellatsioonkaebuses väidetu, nagu oleks maakohus asunud seisukohale, et abikaasade vahel ei saa eksisteerida lanusuhteid või et üks abikaasa ei saa teise käest midagi nõuda alusetu rikastumise sätete järgi.
13.1.Kuigi kehtiv perekonnaseadus ei sätesta sõnaselgelt, et abikaasad võivad lahusvaraga omavahel tehinguid teha, ei ole abikaasade õigus teha lahusvaraga omavahel tehinguid vastuolus kehtiva perekonnaseaduse varaühisuse varasuhte olemuse ega mõttega (Riigikohtu 3. märtsi 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 11). Nimetatud tõlgendust toetab ka PKS § 271 lg 1, mille järgi valitseb kumbki abikaasa oma lahusvara iseseisvalt ja omal kulul. Kuna abikaasad võivad kolmandate isikutega teha iseseisvalt lahusvara hulka kuuluva esemega tehinguid, võivad abikaasad ringkonnakohtu hinnangul teha selliseid tehinguid ka omavahel, sh sõlmida laenulepingu. Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus õigesti, et abikaasadevahelise laenulepingu sõlmimise tõendamiseks oleks hageja pidanud tõendama, et hageja tegi kostjale ülekandeid oma lahusvara arvel. Maakohus tuvastas menetlusõiguse norme rikkumata, et hageja ja kostja (kui abikaasade) vahel oli rahaülekannete tegemise ajal varaühisuse varasuhe. Seda maakohtu järeldust ei ole apellatsioonkaebuses ka vaidlustanud. Maakohus jõudis ringkonnakohtu hinnangul õige järelduseni, et praegusel juhul ei ole hageja millegagi tõendanud, et hageja tegi kostjale ülekandeid oma lahusvara arvel.
13.2.Samuti pidi kostaja üldisest poolte tõendamiskoormisest lähtudes (TsMS § 230 lg 1 esimene lause) tõendama oma väiteid, et ta sõlmis kostjaga laenulepingu. Laenulepingu võib küll sõlmida mis tahes vormis (VÕS § 11 lg 1), kuid VÕS § 9 lg-st 1 tulenevalt saab lugeda lepingu sõlmituks poolte vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Hageja ei ole tõendanud, et pooled oleksid saavutanud kokkuleppe laenulepingu või -lepingute sõlmimiseks. Raha ülekandmisest teisele isikule selgitusega „võlg“, „laen“ vms üksinda ei saa veel järeldada laenulepingu sõlmimist. Ringkonnakohus ei nõustu hageja apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, nagu oleks maakohtu istungil leidnud tõendamist, et kostja teadis, et ta saab hagejalt rahalisi ülekandeid selgitusega „laen“. Esiteks selgitas kostja istungil, et ta sai käesoleva hagi materjalidest esimest korda teada, et ülekannete selgitustesse on märgitud „võlg“ (tl 88 pöördel). Samuti märkis maakohus, et ülekande selgitust telefonile tulevast teatest ei nähtu (tl 88 pöördel). Isegi juhul, kui kostja teadis, et hageja märkis makse selgitustesse „dolg“, ei tõenda see pooltevahelisi laenusuhteid ning kostja kohustustust ülekantud raha hagejale tagastada. Maakohus tuvastas, et selline makse selgitus tähendas pigem pooltevaheliste 8(10)
suhete jahenemist ning hageja soovi end „kindlustada“ (tl 88). See omakorda kinnitab pooltevaheliste laenusuhete puudumist, nagu järeldas ka maakohus.
14.Ka alusetult saadu tagastamise nõude rahuldamise (VÕS § 1028 lg 1) eeldusena pidanuks hageja mh tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt nt Riigikohtu 26. novembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10 ja seal viidatud kohtupraktika; 2. detsembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-15, p 14). Seega on ebaõige apellatsioonkaebuses väidetu, nagu oleks pidanud kostja tõendama, millisel alusel sai ta hagejalt raha.
15.Kokkuvõttes leidis maakohus seega õigesti, et kostja ei ole kohustatud tagastama hageja poolt üle kantud raha ning hagi tuleb jätta rahuldamata.
16.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse ega kindlaksmääratud menetluskulude rahalise suuruse osas.
17.Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, jäävad apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.
18.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
18.1.Kostja poolt esitatud apellatsioonkaebuse vastuses sisalduva menetluskulude nimekirja kohaselt (tl-d 144 pöördel–145) on kostja kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulusid kokku 600 eurot (sh käibemaks). Menetluskulud koosnevad esindajakulust. Esindaja on teinud järgmiseid toiminguid: apellatsioonkaebusega tutvumine; analüüs; apellatsioonkaebusele vastuse koostamine ja esitamine. Kokku on osutatud kostjale õigusabi viie tunni ulatuses tunnitasuga 100 eurot (käibemaksuta). Kostja ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu palub ta menetluskulud kindlaks määrata koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). Samuti kinnitab kostja, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5).
18.2.Hageja on seisukohal, et kostja poolt välja toodud ajakulu on põhjendamatult suur. Hageja hinnangul on kostja maksimaalne ajakulu kokku 2,5 tundi, s.o 250 eurot.
18.3.TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11).
18.4.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu ning kostja poolt sellele esitatud vastuse sisu ja mahtu arvestades ei saa pidada vastuse koostamise põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks mitte rohkem kui neli tundi. Tsiviilasi ei ole mahukas ning nii apellatsioonkaebuses kui ka sellele esitatud vastuses on olulises osas korratud juba maakohtu menetluses esitatud seisukohti ja väiteid.
9(10)
18.5.Ringkonnakohtu hinnangul on kostja esindaja tunnitasu 100 eurot (käibemaksuta) TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.
18.6.Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus kostja apellatsioonimenetluses kantud hüvitatavate kulude suuruseks 480 eurot (sh käibemaks) (100*4 h*1,2) ning mõistab nimetatud summa hagejalt kostja kasuks välja.
18.7.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.