2.1 Välja mõista A. J.elt L. J.e kasuks kostja menetluskulude katteks 579 (viissada seitsekümmend üheksa) eurot 60 senti (sh käibemaks). 2.2 Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. HAGI ALUSEKS OLEVAD FAKTILISED ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.Hagiavalduse kohaselt andis A. J. ajavahemikul 20.03.2016-10.04.2018 kostjale erinevates summades laenu, olenevalt sellest, palju kostja kuus palus. Tegemist oli intressita laenudega. Vastavalt kokkulepitule kohustus kostja laenud tagastama vastavalt oma võimetele, kuid mitte hiljem kui iga aasta 31. detsembriks., st 2016. aastal väljastatud laenud pidi kostja tagastama hiljemalt 31.12.2016.a. 2017.a. väljastatud laenud 31.12.2017.a. jne Seisuga 01.01.2019.a on koguvõlg muutunud sissenõutavaks. Ajavahemikul 20.03.2016 10.04.2018 väljastas hageja kostjale kokku 9 187 eurot. Kostja laenu tagastanud ei ole, samuti ei ole ta reageerinud hageja korduvatele meeldetuletustele. Hageja palub kostjalt välja mõista 9 187 eurot.
2.Hageja ei nõustu kostja seisukohtadega ja leiab, et ei perekonna- ega võlaõigusseadus ei keela ühel abikaasal teisel laenu anda. Hageja eeldas, et kostja käitub heas usus ja püüab tagastada oma võlad enne iga uue aasta algust. Aprillis 2018, kui hageja lõpetas kostjaga igasugused suhted, väljendas hageja ennast selgelt ja ühemõtteliselt, et enam rohkem ta kostjale laenu ei anna, lõpetab lepingu ja nõuab kogu ülekantu tagastamist. Hageja leiab, et olukorras, kus hageja on tõendanud raha ülekandmise, tuleb kostjal tõendada et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Hageja on ülekannetel ühemõtteliselt eristanud kostjale ülekantava raha sihtotstarvet. Olukordades, mil kandis kostjale raha ilma hilisema kohustuseta see tagasta, märkis hageja selgitusse „ aitäh“, „päike vms. Raha, mida hageja andis kostjale laenuna, on selgelt märgitud „võlg“. Hageja tehtud laenumaksed ei olnud tehtud abikaasade ühisvara kooseisu kuulva vara arvelt ega olnud tehtud perekondlikuks toetuseks. Hageja ei nõustu kostja väidetega tema rahalise seisundi kohta. Hagejale teadaolevalt tegeles kostja mopsi kutsikate müügiga ja aastas realiseeris kostja ca 8-10 kutsikat, väärtusega 400 eurot üks kutsikas. Seega sai kostja lisatulu ca 3200-4000 eurot aastas ehk 267-333 eurot kuus. Kostjal on eelmisest abielust kaks täisealist last. Hageja on seisukohal, et kostja on teda ära kasutanud. Hageja pöördus kohtusse ka kostja tütre vastu võlanõudega. Hageja on seisukohal, et hageja ja kostja vahelise suhte puhul ei olnud tegemist perekonnaga. PS § 27 kohaselt on perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. Eeldusel, et rahva püsimine ja kasvamine võib toimuda vaid laste olemasolul, tuleks perekonnaseaduses mõista perekonna all abielupaari koos lastega. Hagejal ja kostjal ühiseid lapsi ei ole.
Ehkki formaalselt sõlmiti abielu 2011. aastal, hakkasid poolte suhted jahenema 2015. aastal ning faktilist kooselu polnud. Hageja, olles tööga hõivatud, ei leidnud aega vormistamaks abielulahutust varem. PKS § 16 lg 1 2. lause järgi ei ole lahus elav abikaasa õigustatud teiselt abikaasalt endale ülalpidamist nõudma kui suudab end ise üleval pidada või kui lahuselu on põhjustanud oma käitumisega. Hageja rõhutab, et 80% ajast elasid pooled lahus, kostja oli ja on suuteline end ise üleval pidama, lahuselu on põhjustanud kostja enda kitumine. PKS § 15 eesmärk ei ole soodustada üht abikaasat elama teise abikaasa arvel (st parasiitlik eluviis), vaid eeldab, et abikaasad peavad üleval perekonda, milles kasvab laps. Isegi kui möönda, et hagejal oli kohustus kostjat ülal pidada, on hageja seda kohustust ka täitnud: andnud kostjale korduvalt sularaha, soetanud mööblit ja kodutehnikat, tasunud kommunaalteenuste arveid. Hageja märgib, et juhul kui kohus leiab, et nõuet ei saa rahuldada laenulepingust tuleneva võlanõudena, on võimalik nõude rahuldamine alusetu rikastumise sätete alusel.
KOSTJA VASTUS
3.Kostja L. J. hagi ei tunnista ja palub täies ulatuses jätta rahuldamata. Kostja on seisukohal, et tal puudub kohustus hagejale midagi tagasi maksta. Hageja ja kostja abielu registreeriti 11.08.2011.a. ja on vastuse esitamise ajaks lahutamata. 2018. aasta alguses lahkus hageja kostja juurest, andmata mingisuguseid adekvaatseid selgitusi. Poolte vahel ei ole sõlmitud mingeid suulisi ega kirjalikke laenulepinguid ning kostja ei ole palunud hagejalt laenu. Hageja esitatud konto väljavõte ei kinnita laenulepingute sõlmimist Hageja on pahatahtlikult märkinud ülekannete selgitusse laen. Tõendamata on hageja väited nagu oleks poolte vahel sõlmitud kokkulepe laenu tagastamise kohta jooksva aasta 31. detsembriks. Hageja ei ole teinud kostjale ka mingisuguseid korduvaid meeldetuletusi. Üldteadaolevalt abielu kestel omandatud vara (sh rahalised vahendid- töötasu, pension) kuulub varaühisuse korral abikaasade ühisvara koosseisu. Seega hageja tehtud maksetel selgitusega „dolg“ on rahasummad abikaasade ühisvara koosseisus, ülekanded on tehtud poolte ühisvara arvel ning sõltumata selgitusest on tehtud perekonna ülalpidamiseks. Kostja alaliseks sissetulekuks perioodil 20.03.2016-10.04.2018 oli igakuuliselt saadav pension 158, 37 -175, 94 eurot ning töövõimetoetus vahemikus 188, 65 – 208, 86 eurot. Kostja oli töötu ja teisi alalisi sissetulekuid ei olnud. Hageja käis tööl välismaal, tema sissetulek oli korralik. Seega lasus hagejal PKS § 16 lg 1 kohaselt kohustus perekonda ülal pidada. Hagejal puudub tulenevalt PKS § 17 õigus makseid kostjalt tagasi nõuda. Vaidlust ei ole selles, et hageja sissetulekud võimaldasid kostjast suuremas osas kulutusi perekonna ülalpidamiseks teha, kuid PKS § 17 sätestatust puudub hagejal õigus tehtud kulutusi tagasi nõuda.
4.Kostja rõhutab, et hageja kohtuistungil vande all antud ütlustest nähtuvalt kirjutas hageja maksekorraldustesse ettekavatsetult selgitusse „laen“ enda kindlustamiseks. Ainuüksi selline fakt tõendab, et poolte vahel ei olnud laenusuhteid ning hageja soovis igaks juhuks (nt kui poolte abielulised suhted peaksid lõppema) luua näiliku võimaluse küsida tehtud makseid tagasi. Hageja arusaam perekonnast on absoluutselt väär. Ühestki õigusaktist ega mõistliku inimese arusaamast ei tulene, et perekonna all tuleks mõista ainult abielus olevaid isikuid kellel on ühised lapsed. Hageja väited mingisugusest kutsikakasvatusest ja müügist on alusetud, tõendamata ega oma ka asjas tähtsust. Väär on hageja seisukoht seonduvalt faktilise kooseluga PKS mõttes. Täiesti tavapärane, et kui üks abikaasadest töötab välismaal, ei ole abikaasad kogu aeg koos, st ei viibi ühises
elukohas. Kuna hageja töötas välismaal, siis ei saanudki hageja ja kostja sel ajal koos viibida, kuid see ei välista mingil viisil seda, et hageja ja kostja elasid koos PKS mõttes. Hageja ja kostja on abielus alates 2011. aastat ja on käesoleva ajani. Hageja on alternatiivselt esitanud nõude alusetu rikastumise sätete alusel. Kosta õhutab, et ühisvaraga seonduvaid abikaasade varalisis suhteid reguleerib eranditult PKS. Alternatiivnõue ei ole põhjendatud. Hageja on kostjale teinud ülekandeid ajal, mil pooled olid abielus ja seega on faktiliselt hageja täitnud isiklikest suhetest tulenevaid kohustusi ja/või realiseerinud oma õigust anda abikaasale raha.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste selgitused, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja hinnanud asjas kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
6.A. ja L. J.e abielu sõlmiti 11.08.2011.a. Poolte abielu lahutati Kohtute Infosüsteemi (KIS) andmetel Viru Maakohtu 25.06.2019.a. osaotsusega tsiviilasjas nr 2-19-245 (otsus jõustus 25.06.2019.a.), ühisvara jagamise nõudes jätkab kohus menetlust.
7.Poolte vahel abieluvaralepingut sõlmitud ei olnud (tl 87 pöördel), seega olid pooled varasuhte liigina valinud varaühisuse. Perekonnaseaduse (PKS) § 25 kohaselt lähevad varaühisuse korral abielu kestel omandatud esemed ja muud varalised õigused abikaasade ühisomandisse. PKS § 35 lg 3 kohaselt lõpeb varaühisuse varasuhe, kui abielu lahutatakse (PKS § 35 p 3). Eeltoodust tulenevalt lõppes poolte varaühisus 25.06.2019.a.
8.Ajavahemikul 20.03.2016-10.04.2018.a. tegi A. J. L. J.ele raha ülekandeid, selgitusega „dolg“ (võlg) kokku 9 187 eurot (tl 4, 6, 8, 10, koondtabel tl 12) Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja kostjale rahaülekandeid tegi. Ülekanded tegi hageja ajal, mil pooled olid abielus ja kehtis varaühisuse varasuhe. Pooled vaidlevad selle üle, kas poolte vahel olid laenusuhted ja sellest tulenevalt kostjal kohustus saadu hagejale tagastada.
9.Hageja väidab, et poolte vahel olid laenusuhted, rahaülekanded olid tehtud kostjale laenuna, mille kostja pidi iga aasta lõpus (31.12) hagejale tagastama. Alternatiivselt palub hageja juhul kui kohus leiab, et nõuet ei saa rahuldada laenulepingust tulenevate sätete alusel, kontrollida kas nõude rahuldamine on võimalik alusetu rikastumise sätete alusel (tl 69-70). Kostja on seisukohal, et tal puudub igasugune kohustus hageja poolt talle tehtud maksete tagastamiseks, kuivõrd pooled olid viidatud ajavahemikus abielus, neil kehtis varaühisuse varasuhe ning hageja maksed on tehtud eelkõige PKS § 16 lg 1 kohustuse (perekonna ülalpidamine) täitmisena.
10.Hageja on seisukohal, et kostja ei saa tugineda perekonnaseaduse sätetele, sest poolte vahelise suhte puhul ei olnud tegu perekonnaga. Hageja leiab, et põhiseaduses (PS) § 27
sätestatu, mille kohaselt on perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all, eeldab, et rahva püsimine ja kasvamine saab toimuda vaid laste olemasolul. Seetõttu tuleks perekonnaseaduses mõista perekonna all abielupaari koos lastega. Kuna pooltel ühiseid lapsi polnud, ei olnud nende suhte näol tegemist perekonnaga. Kohus on seisukohal, et hageja arusaam perekonna mõistest ja PS § 27 sisust on meelevaldne ja väär. Riigikohus on leidnud, et PS § 27 lg 1 võib jääda mulje, et perekond väärib põhiseaduslikku kaitset üksnes tingimusel ja sedavõrd kui perekond on rahva püsimise ja kasvamise ja ühiskonna aluseks. Sellisel juhul oleks perekond üksnes kollektiivne hüve ja PS § 27 lg 1 ei tuleneks subjektiivset õigust riigi kaitsele. Kui perekond oleks vaid rahva püsimise ja kasvamise tagatis, poleks seda PS-sse vaja eraldi mainida. PS § 27 lg 1 tõendab, et perekonnal on PS seisukohalt iseseisev väärtus (Riigikohtu 18.05.2000 lahend haldusasjas nr 3-3-1-1100 p 2). PS § 27 isikuline ja esemeline kaitseala (kellele ja millistele suhetele sätte kaitse laieneb) sõltub perekonnaelu ja perekonnaelu mõiste sisustamisest. Põhiseaduses ega seadustes ei ole perekonna ühest mõistet sätestatud, kuid Euroopa Inimõiguste Kohtu perekonnaelu tõlgendus mahutab perekonnaelu mõiste alla nii mehe ja naise registreeritud ja registreerimata kooselu, kui ka ebatraditsioonilised perekonnad. Põhiseadusliku perekonnaelu mõiste alla mahuvad suhted ametlikus abielus oleva mehe ja naise vahel (vt PS komm lk 351 p 14), kuid perekonna mõiste ei ole seotud vaid ametliku abieluga. Riigikohus on pidanud perekonnaks ka sellist mehe ja naise perekondlikku kooselu, mis pole seaduses sätestatud tingimustel ja korras vormistatud (vt Riigikohtu 19.06.2000 lahend haldusasjas nr 3-3-1-16-00 p 1). Lisaks eeltoodule hõlmab PS § 27 lg 1 perekonnaelu vanemate suhtlemise lapsega ning lapse ja vanemate vastastikuse õiguse teineteise seltsis olla. Sealjuures ei ole oluline, kas laps on sündinud abielust või väljaspool abielu või kas ta on lapsendatud. Samuti võib perekonnaelu olla lapse suhted kasuvanema ja kasuperekonnaga. Riigikohtu praktikast võib järeldada, et perekonna mõiste alla on arvatud ka täiskasvanud isiku abivajav vend ja ema (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalvekolleegiumi 27.06.2005 lahend 3-4-1-2-05, p 64). Kohus on seisukohal, et eeltoodut arvesse võttes moodustavad perekonna ühises majapidamises elavad ja ühist sissetulekut kasutavad ja/või ühiselt lapsi kasvatavad isikud sõltumata nende abielulistest ning vanemlikest suhetest (ka nt üksikvanem lapsega moodustab perekonna). Kuivõrd A. J. ja L. J. olid aastatel 2016-2018 abielus ning neil oli ühine majapidamine (hageja enda kinnitusel kandis ta perekonna toidukulu, tasus kommunaalmaksed, ostis kodutehnikat, andis abikaasale raha, tl 87) oli nende suhe käsitletav perekonnana.
11.Kohus ei nõustu ka hageja väidetega, et kuna 2015. aastast tekkisid abikaasade vahel tekkima lahkhelid ning üle 80% aastast viibis hageja välismaal töölähetustes ega elanud faktiliselt kostjaga koos, siis PKS § 16 lg 1 2. lause järgi ei ole lahus elav abikaasa õigustatud endale ülalpidamist nõudma kui ta suudab end ise ülal pidada või kui lahuselu on põhjustanud ise oma käitumisega. Kui üks abikaasadest töötab välisriigis, on iseenesestmõistetav, et abikaasad ei viibi pidevalt koos, kuid eeltoodu ei anna alust väita, et tegemist on lahuselavate abikaasadega viidatud sätte mõttes. Samuti ei muuda teises riigis töötamine mingil viisil abikaasade varasuhet ega vastastikuseid õigusi ja kohustusi.
12.Hageja tegi kostjale makseid ajal, mil pooled olid abielus.
Vastavalt PKS § 15 lg 1 alustavad abiellumisega mees ja naine abielulist kooselu, mis kohustab neid vastastikuseks lugupidamiseks ja toetuseks. Abikaasadel on teineteise ja perekonna suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Nad korraldavad ühiselt oma abielulise kooselu ja perekonna vajaduste rahuldamise, pidades silmas teineteise heaolu ning vastutades teineteise ees abieluga seotud kohustuste täitmise eest. Sama paragrahvi 2- lõike järgi osalevad abikaasad ühise koduse majapidamise korraldamises ja sissetuleku hankimises oma võimaluste kohaselt. Nimetatud kohustuste rikkumine võib olla üksnes abielu lahutamise nõude aluseks (PKS § 15 lg 3). Tulenevalt PKS § 16 lg 1 on abikaasad vastastikku kohustatud oma tööga ja varaga perekonda ülal pidama. Perekonna ülalpidamine hõlmab tegevust ja varalisi panuseid, mis on perekonna elutingimuste kohaselt vajalikud ühise majapidamise kulude katteks ning kummagi abikaasa tavapäraste ning erivajaduste rahuldamiseks (perekonna huvides tehtud kulutused) (lg 2). Isegi kui nõustuda hageja väidetega, et pooled elasid aastatel 2016-2018 lahus, siis vastavalt PKS § 16 lg 3 sätestab, et kui abikaasad elavad lahus, annab kumbki teise abikaasa tavapäraste vajaduste rahuldamiseks ülalpidamist korrapäraselt makstavate rahasummadena samadel alustel nagu perekonna ülalpidamisel PKS § 16 lõigete 1 ja 2 kohaselt. Hageja ei ole millegagi tõendanud, et kostja nõudis hagejalt raha (PKS § 16 lg 2 2. lause). Raha küsimine abikaasade vahel ei tähenda veel ülalpidamise nõudmist. Hageja teadis kostja igakuise sissetuleku suurust, järelikult pidas vajalikuks ja tema sissetulek võimaldas abikaasat, perekonda toetada sellises ulatuses nagu ta seda tegi. Vastavalt PKS § 17 kui üks abikaasa teeb perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi kui teine abikaasa, eeldatakse, et tal ei ole õigust nõuda teiselt abikaasalt rohkem panustatud vahendite hüvitamist.
13.Kohus ei nõustu hageja väidetega, et on ühemõtteliselt eristanud kostjale ülekantava raha sihtotstarvet. Olukordades, kus hageja kandis kostjale raha ilma kohustuseta raha tagasi maksta, märkis ta ülekandele muid selgitusi: päike, armastan, aitäh jne. Raha, mida hageja andis kostjale laenuna , kanti üle selgitusega „dolg“ – eesti keeles võlg (mitte laen). Maksekorraldustel märgitud selgitus „dolg“ ei tõenda veel laenusuhteid poolte vahel või kostja kohustust raha tagastada. Rahaülekannete selgituse muutus (varem „armastan“, „päikseke“, „aitäh“; alates 2015. aastast „dolg“ võlg) on kohtu hinnangul seostatav poolte vaheliste suhete jahenemisega 2015. aastal. Hageja kinnitas vande all kohtuistungil, et selgitusega soovis end “kindlustada“ (tl 88). Eeltoodu kinnitab, et poolte vahel puudusid varasemad kokkulepped laenuandmisest, saamisest ja raha tagastamisest. Kui pooltel oleks olnud kokkulepe raha tagastamise kohta, oleks mõistliku inimese arusaama kohaselt hageja nõudnud kokklepitud tähtaja saabumisel /möödumisel kohustuse täitmist. Hageja kinnitas kohtuistungil vande all, et „ raha ei nõudnud. Ma ükskord ütlesin talle (kostjale), aga ta ei maksnud, siis ma ei öelnud talle midagi. Mõtlesin, et vaatame mis edasi saab...“ (tl 87). Hageja arusaam, et ülekande selgitusse „dolg“ märkimisega tekib tal võimalus abikaasalt abielu (varaühisuse kestuse) ajal ülekantud rahasummade tagasinõudmiseks pärast abielu lahutamist ja varaühisuse lõppemist, on ekslik. Tagasinõude välistab PKS § 17.
Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja kandis kulud toidule, kommunaalmaksed ja muudele perekonna vajadustele peamisel ise. See on kohtu arvates tavapärane olukorras, kus abikaasad on sellises kulude jaotuses kokku leppinud ning ühe abikaasa sissetulek ja majanduslik võimekus seda võimaldab. Isegi juhul kui hageja kandis lisaks perekonna ülalpidamiskulule kostja arvele raha, mida abikaasa nn isiklikuks otstarbeks küsis, ei anna see alust ülekantut kostjalt suhete jahenemisel tagasi nõuda. Juhul kui poolte suhted olid seisus, et faktilist kooselu polnud nagu väidab hageja, oleks ta saanud lihtsalt raha kandmata ka siis kui seda küsiti. Abielu kestel omandatud vara (sh rahalised vahendid- töötasu, pension) kuulub varaühisuse korral abikaasade ühisvara koosseisu. Seega hageja tehtud maksed tehti olenemata selgitusest poolte ühisvara arvel ning perekonna ülalpidamiseks. Hageja väide, et maksed ei olnud tehtud abikaasade ühisvara kooseisu kuulva vara arvelt, on tõendamata.
14.Kohus leiab, et hageja väited kostja räigest tänamatusest ja parasiitlikust eluviisist (tl 69 pöördel) on äärmiselt küünilised ja põhjendamatud. Kui hageja leidis juba 2015. aastal, et kostja kasutab teda ära, jääb mõistlikule inimesele arusaamatuks hageja järjepidev ülekannete tegemine ja sellega nn „parasiitliku eluviisi“ soosimine ja soodustamine 3 aasta vältel. Hageja viitab Riigikohtu seisukohale, et ekslik on seisukoht nagu oleks abikaasade varalised suhted ammendavalt reguleeritud perekonnaseaduse sätetega, mistõttu ei saa abikaasadel olla teineteise vastu nõudeid muul, sh võlaõigusseaduses sätestatud seltsingulepingu alusel, Ka abikaasad on tsiviilõiguste ja –kohustuste kandjad, kelle tsiviilõigused ja –kohustused nii suhetes kolmandate isikutega kui teineteisega tekivad TsÜS § 5 järgi kas tehingutest või seaduse alusel (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13 p 11). Hageja jätab aga tähelepanuta, et viidatud lahendis märgib Riigikohus, et abikaasade omavahelised varalised suhted on perekonnaseaduses reguleeritud, kuid abikaasade vahel võivad tsiviilõigused ja –kohustused tekkida ka tehingu või mull seaduses sätestatud alusel sh ka seltsingulepingu alusel kui see ei ole vastuolus abikaasade varasuhtega. (p 11) Riigikohus selgitab, et abielu ajal omandatud esemetest moodustub küll abielu ajal ühisvara (PKS § 25), kuid abikaasadele kuulub varaesemeid ka lahusvarana ning abikaasade õigus teha tehinguid lahusvaraga ei ole vastuolus varaühisuse varasuhte olemuse ega mõttega. PKS § 27 lg 5 kohaselt valitseb kumbki abikaasa oma lahusvara iseseisvalt ja omal kulul. Kuna abikaasad võivad kolmandate isikutega teha iseseisvalt lahusvara hulka kuuluva esemega tehinguid, võivad abikaasad teha selliseid tehinguid ka omavahel ning teha ühise eesmärgi saavutamiseks lahusvara arvel panuseid VÕS § 580 mõttes (p 11). Käesoleval juhul ei ole millegagi tõendatud, et hageja tegi ülekandeid abikaasale oma lahusvara arvel, mis annaks võimaluse kohaldada nõudele laenulepingust tuleneva võlanõude või alusetust rikastumisest tuleneva nõude sätteid. Kohus leiab, et ühisvaraga seonduvaid abikaasade (käesoleval juhul poolte) varalisi suhteid reguleerib eranditult perekonnaseadus, mistõttu on nii laenulepingust tulenev võlanõue kui ka alternatiivselt esitatud alusetust rikastumisest tulenev nõue alusetud. Kohus on seisukohal, et olenemata ülekandele märgitud selgitustest täitis hageja PKS § 15-16 kohustusi.
Hageja viited tsiviilasjale nr 2-19-1489 (A. J.e hagi L. P. vastu 600 euro nõudes) ja kohtu järeldused viidatus tsiviilasjas ei oma tähtsust käesoleva asja lahendamisel. Samuti ei oma tähtsust hageja õigussuhted I. F.. Kohus jätab tähelepanuta hageja tõendid, mis kohus tagastas kohtuistungil (tl 86), kuid hageja esitas uuesti 28.06.2018.a. seisukohaga (tl 106-119).
15.Kohus nõustub kostja seiskohaga, et hagi rahuldamine (sh alternatiivnõue alusetu rikastumise sätete alusel) on oma olemuselt välistatud ka VÕS § 4 lg 3 alusel. VÕS § 4 lg 1 tulenevalt on mittetäielik kohustus, mille võlgnik võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda. Sama paragrahvi 2- lõike järgi on mittetäielik kohustus kõlbeline kohustus, mille täitmine vastab üldisele arusaamale. Tulenevalt VÕS § 4 lg 3 ei saa mittetäieliku kohustuse täitmiseks üleantut tagasi nõuda. Menetluskulude jaotus
16.Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses ette näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab hagi rahuldamata, st poolte menetluskulud jäävad hageja A. J.e kanda.
17.Vastavalt TsMS § 174 lg 1 ja 2 määrab maakohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, kui nende kindlaksmääramine ei takista otsuse tegemist. Kostja on esitanud menetluskulu nimekirja, mille kohaselt on käesolevas tsiviilasjas kandnud menetluskulu (esindajakulu) 579, 60 eurot ( 4 h 50 min eest, töötunni hind 100 eurot). Kohus on seisukohal, et kostja menetluskulu taotlus on põhjendatud, lepingulise esindaja kulude suurus on mõistlik, taotluses toodud õigusabitoimingud vajalikud ja põhjendatud.
18.Vastavalt TsMS § 177 lg 4 märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest arvates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Piret Raik Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.