Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul käesoleva kohtumääruse kättesaamise päevale järgnevast päevast alates. Määruskaebust ei saa esitada peale viie kuu möödumist määruse tegemisest arvates. Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1(5)

2-19-8903 Hageja esitas Viru Maakohtule hagi kostja vastu võlgnevuse nõudes. Kostja vastuse kohaselt ei tunnista kostja hagi. Lepingud oli sõlmitud Prantsusmaal, Cannes linnas. Lepingu pooled on Venemaa Föderatsiooni kodanikud, kes alaliselt elavad Venemaal. Kostja suurema osa ajast ei ela Eestis. Eestis omab ta mitu kinnisvara objekti, kuid ei ole hagi läbivaatamise aluseks, kuna see ei ole vaidluse ese. Nagu nähtub hagiavaldusest ja lepingutest on hageja Venemaa Föderatsiooni kodanik ja viibib Venemaal, Moskvas. Lepingupooled leppisid laenulepingutes nr 1 ja nr 2, mis on praktiliselt identsed kokku, et kõik lepingujärgsed vaidlused lahendatakse laenuandja asukoha kohtus. Seega sõlmisid pooled kohtualluvuse kokkuleppe. See tähendab, et vaidluste tekkimisel esitatakse hagi hageja elukohajärgselt - Venemaa Föderatsioonis. Kostja leiab, et hageja on ebaõigesti valinud kohtualluvuse, ning hagiavaldus on võetud kohtumenetlusse ebaõigesti. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Hageja vastuse kohaselt elab viimasel ajal kostja ikkagi Eestis. Kostjal on Eestis elamiseks elamisluba, see on juba kaudselt tõendatud sellega et kostja omab Eesti Vabariigi isikukoodi. Kostja esindaja esitas kohtule kostja Vene Föderatsiooni passi koopia. Hageja juhib kohtu tähelepanu sellele, et tegemist on VF sisepassiga, mis oli väljastatud 2014 aastal. Antud dokument ei saa tõendada kostja tegeliku elukoha. Hageja ei vaidlusta kostja Venemaa Föderatsiooni kodakondsust, kuid olulise tähendusega antud menetluses on see, et kostja tegelikult viibib Eestis. Hageja on seisukohal, et kostja avaldused kostja tegeliku elukoha kohta on tehtud menetluses vaid kostja kohustustest kõrvale kaldumise eesmärgiga. Hageja arvates saab kostja tegeliku elukoha tõendada tema Venemaa Föderatsiooni rahvusvahelise passi koopia kõikidest leheküljetest, kust oleks näha Eesti Vabariigi piiri ületamise tähtajad ja kuupäevad. Sellest oleks võimalik tuvastada kostja tegeliku elukoha. Hageja juhib kohtu tähelepanu ka sellele, et hagejal puudub võimalus esitada kostja passi koopia. Hageja palub kohut kohustada kostjat esitama tema VF rahvusvahelise passi koopiat koos viisade templitega. Isegi sellel juhul, kui kostja tegelik elukoht on Vene Föderatsioonis (millega hageja ei nõustu) oli hagejal õigus esitada hagi kostja vastu Eesti kohtusse kuna menetluses on tõendatud kostjale kuuluva vara asukoht Eesti Vabariigis (TsMS § 86 lg 1 järgi). Hageja on seisukohal, et kohtualluvuse kontrollimisel tuleb praegusel juhul kohaldada konventsiooni, mis on Euroopa Liidu nimel heaks kiidetud nõukogu 27. novembri 2008 otsusega 2009/430/EÜ (ELT 2009, L 147, lk 5). Konventsiooni kohaldamise kohustus käesolevas asjas tuleneb selle art 64 lg 1 p-st a. Hageja on seisukohal, et ta on piisavalt tõendanud kostja võlgnevuse olemasolu ning seega hagi esitatud kostja vastu õigesti ning kohtualluvuse järgi. Kostja täiendava vastuse kohaselt on nõus kostja esitama kohtule andmed välismaa passist riigipiiri ületamise kohta. Kostja täpsustab, et veedab suurema osa ajast väljaspool Eestit, sagedamini kas Prantsusmaal või Venemaal. Eestis kostja viibis 2019.a kokku umbes kaks nädalat. 2019 aastal Venemaale sõitis kostja bussiga Valgevene kaudu 23. aprillist 2019 kuni 27. aprillini 2019. Venemaa-Valgevene piiri ületamisel templit passi ei panda, kuna need on liitlasriigid. Venemaalt tagasi sõitis kostja samuti Valgevene kaudu Leetu ja sealt Prantsusmaale. Samuti Prantsusmaalt 2019.a. juulis sõitis Hispaania ja sealt Ukraina (see nähtub passis olevatest templitest lisa 1). Ukrainast Leetu ja edasi Prantsusmaale. Venemaal kostja töötab konsultandina. Venemaal on kostjal kinnisvara (registri väljavõte). Venemaal on kostjal pangakonto, kuhu kantakse üle töötasu. Prantsusmaal kostja tegeleb äriga ning ta on ettevõtte „A” juht ja asutaja alates 2004 aastast. Ettevõtte tegeleb kinnisvaraga ja investeerimisega. See tõendab lisatud kaubanduse ja ettevõttete registri väljavõtte. Prantsusmaal kostja elab aadressil XXX. Eestis Maksuameti tuludeklaratsiooni esitamisel alates 2006.a kostja märgib, et ta ei ole Eeesti Vabariigi 2(5)

2-19-8903 resident. Need tõendid lükkavad ümber hageja väited ja tõendavad, et kostja elukoht ei asu Eestis. Seoses sellega palub kostja jätta hageja taotlused rahuldamata.

KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb jätta läbivaatamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 70 lg 1 ja lg 2 kohaselt, rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi määratakse, millal võib asja menetleda Eesti kohus. Asi allub Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. Avalduse saanud kohus kontrollib, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. Seejärel kontrollib kohus, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati (TsMS § 75 lg 1). Tsiviilasja materjalide kohaselt on hageja Venemaa Föderatsiooni kodanik ja elab Venemaal, kostja on Venemaa Föderatsiooni kodanik ja hageja väitel elab Eesti Vabariigis. Kostja väite kohasel elab kostja Venemaal. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades (edaspidi Eesti-Vene õigusabileping) art 1 lg-st 1 tulenevalt kohaldub õigusabileping juhul, kui menetlusosalisel on Vene Föderatsiooni kodakondsus. Kuna pooled on Vene Föderatsiooni kodanikud, kuulub kohtu pädevuse kindlaksmääramisel kohaldamisele Eesti-Vene õigusabileping. Kohtualluvuse kindlakstegemiseks tuleb pöörduda üldnormi ehk artikkel 21 poole, mille lg 1 kohaselt kui leping ei näe ette teisiti, on kummagi lepingupoole kohtud pädevad arutama tsiviil- ja perekonnaasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht. Hagiavalduse kohaselt elab kostja Eesti Vabariigis. Kostja väite kohasel elab kostja Venemaal. Kohus tuvastas, et rahvastikuregistri andmetel on kostja Venemaa Föderatsiooni kodanik, kostjal on elamisloakaart kehtivusega 08. november 2024 ja kehtiv elukoht alates 13. oktoobrist 1995 Tartu linnas. E-maksuameti registris puuduvad kehtivad andmed kostjale väljamaksete kohta. Töötamise registris (TÖR) puuduvad töötamise kanded kostja osas. Hagiavaldusele lisatud laenulepingu järgi on kostja elukohaks märgitud Venemaa Föderatsioon, Sankt-Peterburi linn. Kohtule kostja poolt esitatud tõendite alusel tuvastas kohus, et kostja viibis Euroopa Liidus 2019 aastal kokku umbes kaks nädalat (kostja Vene Föderatsiooni välismaa passi koopia riigipiiri ületamise kohta), kostja töötab alates 01. jaanuarist 2016 kuni käesoleva ajani Venemaa Föderatsioonis firmas OOO „Z“ finantskonsultandina (töötõend). Kostjal on kinnisvara Venemaa Föderatsioonis (kinnisvara registri väljavõte). Kohus leiab, et kohtuasja materjalidega on piisavalt tõendatud, et kostjal puudub alaline elukoht Eesti Vabariigis ning tema elukoht on Venemaa Föderatsioonis. Hageja leiab, et hagejal on õigus esitada hagi kostja vastu Eesti kohtusse kuna menetluses on tõendatud kostjale kuuluva vara asukoht Eesti Vabariigis (TsMS § 86 lg 1 järgi). Hageja on seisukohal, et kohtualluvuse kontrollimisel tuleb praegusel juhul kohaldada ka konventsiooni, mis on Euroopa Liidu nimel heaks kiidetud nõukogu 27. novembri 2008 otsusega 2009/430/EÜ (ELT 2009, L 147, lk 5), s.o tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ja neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsioon. 3(5)

2-19-8903 Kohus leiab, et hageja viited Eesti Vabariigi tsiviilkohtumenetluse seadustiku sättele ja Euroopa Liidu konventsioonile kohtualluvuse osas ei ole käesolevas asjas asjakohased, kuna pooled on Vene Föderatsiooni kodanikud ja järelikult kuulub kohtu pädevuse kindlaksmääramisel kohaldamisele Eesti-Vene õigusabileping. Eesti-Vene õigusabileping võlgnevuse nõude kohtualluvuse osas üldpõhimõttest kõrvale kalduvaid kohtualluvuse erinorme ette ei näe. Kuna kohtuvaidlus ei ole seotud omandiõigusega vaid võlaõigusliku nõudega, ei saa antud juhul rakendada erisätet, s.o Eesti-Vene õigusabilepingu art 38, mille kohaselt määratakse omandiõigus kinnisvarale selle lepingupoole seadusandluse järgi, kelle territooriumil kinnisvara asub. Eesti-Vene õigusabilepingu art 21 p 1 ja 2 kohaselt on kummagi lepingupoole kohtud pädevad arutama tsiviilasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht või kui selleks on poolte kirjalik nõusolek. Kostja vastuse kohaselt ei ole kostja nõus, et Eesti kohus hagi menetleb, kuna hagi tuleks esitada Vene Föderatsiooni kohtusse. Kohus järeldab, et kostja ei ole nõus asja arutamisega Eesti Vabariigi kohtus ja on esitanud sellekohase avalduse ka kohtule. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb pädevuse puudumine TsMS § 423 lg 1 p 13 tähenduses vajalikel juhtudel võrdsustada analoogia alusel rahvusvahelise kohtualluvuse puudumisega (RKTKm 3-2-1179-14, p 10). TsMS § 423 lg 1 p 13 kohaselt jätab kohus hagi läbi vaatamata, kui kohus ei ole pädev asja lahendama. Kuna kostja elukoht ei ole Eesti Vabariigis ja kohtule ei ole esitatud poolte kirjalikku nõusolekut asja arutamiseks Eesti Vabariigi kohtus, on tegemist Eesti-Vene õigusabilepingu artikkel 21 lg 1 sätestatud kohtualluvusega ning Eesti Vabariigi kohus ei ole pädev avalduse arutama. Eesti-Vene õigusabilepingu art 21 p 1 alusel allub asi Vene Föderatsiooni kohtule. Kohus ei ole tuvastanud, et käesoleval juhul esineks muu õigusabilepingus sätestatud alus asja lahendamiseks Eesti Vabariigi kohtus. Kuna Eesti Vabariigi kohus ei ole pädev asja lahendama, tuleb hagi jätta läbivaatamata. Lähtuvalt TsMS § 425 lg 1 jätab kohus hagi läbi vaatamata määrusega. Määruses märgitakse, kuidas kõrvaldada asja läbivaatamist takistav asjaolu, kui asi jäetakse selle asjaolu tõttu läbi vaatamata. Kohus selgitab avaldajale, et oma nõude lahendamiseks kohtus võib avaldaja pöörduda Venemaa Föderatsiooni pädeva kohtu poole puudutatud isiku elukoha järgi. TsMS § 426 lg 1 kohaselt hagi läbivaatamata jätmise korral loetakse, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud. Kohus selgitab et hagiavaldus tuleb Eesti-Vene õigusabilepingu art 21 p 1 alusel esitada kostja elukoha järgi, s.o Venemaa Föderatsiooni pädeva kohtu poole. Hageja väite osas, et kostja vastu hagi esitamine Vene Föderatsioonis on perspektiivitu kuna kostjal puudub selles riigis üldse vara ja aktiivid, mille oleks võimalus sissenõuet pöörata, märgib kohus, et tsiviilasjas tehtud välisriigi kohtulahend kuulub Eesti Vabariigis tunnustamisele TsMS §s 620 sätestatud nõuete alusel. Pärast lõpplahendi jõustumis saab hageja esitada Eesti Vabariigi kohtule taotluse Venemaa Föderatsiooni otsuse tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks Eesti Vabariigi territooriumil. 4(5)

2-19-8903 Hageja tõendite kogumise taotluse osas märgib kohus, et kuna kostja esitas kohtule hageja poolt nõutud dokumendid, s.o kostja Venemaa Föderatsiooni rahvusvahelise passi koopia, jätab kohus hageja taotluse tõendite kogumiseks läbi vaatamata. Menetluskulud Vastavalt TsMS § 168 lg 2, hageja kannab menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata. Kohus leidis, et hagi tuleb jätta läbi vaatamata ning seetõttu jäävad menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Lähtuvalt TsMS § 177 lg 2, kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Kohus leiab, et menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine tuleb lahendada eraldi määrusega peale kohtumääruse jõustumist. Digitaalne allkiri Aarne Lõhmus Kohtunik

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.