Olga Shevchenko hagi Ruslan Sibelevi vastu 236 231 euro 60 sendi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 22. jaanuari 2020 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Olga Shevchenko määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Määruskaebuse esitaja (hageja): Olga Shevchenko (sünd XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Oksana Smirnova Vastustaja (kostja): Ruslan Sibelev (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Artur Pärnoja
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 22. jaanuari 2020 määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta maakohtu määruse põhjendusi.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebemenetluse kulud Olga Shevchenko kanda.
4.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva määruse jõustumist.
Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.Olga Shevchenko (hageja) esitas 11. juunil 2019 Harju Maakohtule hagi Ruslan Sibelevi (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja 236 231 eurot 60 senti. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 15. mail 2018 kaks laenulepingut. Laenulepingu I kohaselt andis hageja kostjale laenu 143 169 dollarit ja laenulepingu II kohaselt 109 151 eurot. Laenude andmist tõendavad vastuvõtukviitungid. Kostja kohustus tagastama nimetatud summad koos intressiga 1. juulil 2018. Kostja ei ole oma kohustusi täitnud.
2.Harju Maakohus keeldus 12. juuni 2019 määrusega hagi menetlusse võtmisest ja saatis asja kohtualluvuse järgi Viru Maakohtule. Viru Maakohus võttis 15. augusti 2019 määrusega hagi menetlusse.
3.Kostja leidis, et maakohus on ebaõigesti võtnud hagi menetlusse. Laenulepingud on sõlmitud Prantsusmaal. Lepingute pooled on Venemaa kodanikud. Kostjal on Eestis mitu kinnisasja, kuid suurema osa ajast ei ela ta Eestis vaid Venemaal. Hagiavaldusest ja laenulepingustest nähtuvalt elab hageja alaliselt Venemaal. Laenulepingute kohaselt lahendatakse kõik vaidlused laenuandja asukoha kohtus. Seega on pooled sõlminud kohtualluvuse kokkuleppe ja hagi tuleb esitada hageja elukoha järgi Venemaa kohtusse.
4.Hageja märkis, et temale teadaolevalt elab kostja ikkagi Eestis. Kostjal on Eesti elamisluba. Kostja vastu hagi esitamine Venemaa kohtusse on perspektiivitu. Kohtualluvuse kokkulepe on tühine.
MAAKOHTU SEISUKOHT
5.Viru Maakohus jättis 22. jaanuari 2020 määrusega hagi läbi vaatamata ja menetluskulud hageja kanda. Lisaks jättis kohus läbi vaatamata hageja taotluse tõendite kogumiseks. Maakohus viitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 70 lg-tele 1 ja 2. Pooled on Vene Föderatsiooni kodanikud ja seega tuleb kohaldada Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingut õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades (Eesti-Vene õigusabileping). Kohtualluvuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda selle art 21 lg-st 1. Rahvastikuregistri andmetel on kostja Vene Föderatsiooni kodanik. Kostjal on elamiskaart kehtivusega kuni 8. novembrini 2024 ja kehtiv elukoht alates 13. oktoobrist 1995 XX linnas. Emaksuameti registris puuduvad kehtivad andmed kostjale väljamaksete kohta. Töötamise registrid puuduvad töötamise kanded. Laenulepingute järgi on kostja elukohaks Vene Föderatsioon, SanktPeterburi linn. 2019. aastal viibis kostja Euroopa Liidus kokku ca kaks nädalat. Alates 1. jaanuarist
2016 töötab kostja Vene äriühingus OOO „Zakon i pravo“ finantskonsultandina. Kostjal on kinnisvara Venemaal. Hageja viited tsiviilkohtumenetluse seadustikule ja EL konventsioonile ei ole asjakohased. Vaidlus ei ole seotud omandiõigusega, mistõttu ei saa kohaldada ka Eesti-Vene õigusabilepingu art-t 38. Kuna kostja elukoht ei ole Eestis ja kohtule ei ole esitatud kirjalikku nõusolekut asja arutamiseks Eesti kohtus, ei ole Eesti kohus pädev asja arutama. Hagi tuleb jätta TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Hageja palub määruskaebuses tühistada maakohtu määrus ja saata asi uueks lahendamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Määruskaebuses esitatud väidete kohaselt on maakohus tuvastanud, et kostja elukoht on alates
13.oktoobrist 1995 XX linnas. Seda asjaolu ei ole maakohus edaspidi arvestanud. Kostja tegeliku elukoha saab tõendada tema Vene Föderatsiooni rahvusvahelise passi koopia kõikidest lehekülgedest, kust oleksid näha Eesti piiri ületamise tähtajad ja kuupäevad. Kostja on esitanud vaid ühe passi lehekülje koopia. Dokumendist ei tulene, et see kuulub kostjale. Kostja esitatud töötõend ei saa olla tõendiks TsMS mõttes. Kostja töötõend on vabas vormis koostatud dokument. Kostja pole tõendanud, et selline äriühing eksisteerib. Ka töötamine Vene äriühingus ei tähenda seda, et kostja elab Venemaal. Maakohus on arvestanud, et kostjal on kinnisvara Venemaal. Samas ei ole maakohus arvestanud, et kostjal on kinnisvara Eestis. Kostjale kuulub viis kinnisasja, millest vähemalt kaks on korteriomandid Tallinna kesklinnas. Kostja esitatud tõendi kohaselt kuulub talle elumaja Leningradi oblast, XX asula, aiandus mittetulundusühistu Baltiiskoje 4. Sama tõendi kohaselt on kostja registreeritud elukohaks XXXXXXX. See tõend on kahtlase iseloomuga ja selle alusel ei saa teha järeldusi kostja tegeliku elukoha kohta. Hageja viitab TsMS §-le 83. Laenulepingutega on ette nähtud kohtualluvus laenuandja asukoha järgi. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. See tingimus oli sätestatud eelkõige hageja huvide kaitseks. Hagi esitamine Eesti kohtusse vastab hageja huvidele ja hageja saab valida kohtualluvuse. Hageja on seisukohal, et kohtualluvuse kokkulepe ei ole kooskõlas Eesti seadustega ning on TsMS § 106 lg 1 p 5 alusel tühine.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 657 lg 1 p 21 ja § 659 alusel tuleb osaliselt muuta maakohtu määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata.
8.Vaidlustatud määrusega on maakohus jätnud avalduse TsMS § 423 lg 1 p 13 (koostoimes § 477 lg-ga 1) alusel läbi vaatamata. Viidatud sätte kohaselt jätab kohus avalduse läbi vaatamata, kui kohus ei ole pädev asja lahendama. Pädevuse puudumine TsMS § 423 lg 1 p 13 tähenduses tuleb vajalikel juhtudel võrdsustada analoogia alusel rahvusvahelise kohtualluvuse puudumisega (vt nt Riigikohtu 31. märtsi 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-14, p 10).
9.Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga selles, et Eesti kohtu pädevus asja lahendamiseks tuleneb TsMS §-st 83. Kohtualluvus tähendab TsMS § 69 lg 1 järgi isiku õigust ja kohustust kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus. Rahvusvahelise kohtualluvuse sätetega määratakse TsMS § 70 lg 1 järgi kindlaks see, millal võib asja menetleda Eesti kohus. Eesti kohus võib TsMS § 70 lg-te 1 ja 2 järgi asja menetleda üksnes siis, kui ta on selleks pädev rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi. Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 123 tuleneb, et rahvusvahelised lepingud omavad prioriteeti seaduste (sh tsiviilkohtumenetluse seadustiku) suhtes. Eesti-Vene õigusabilepingu art 1 sätestab, et ühe lepingupoole kodanikel on teise lepingupoole territooriumil oma isiklike ja varaliste õiguste suhtes samasugune õiguskaitse nagu selle lepingupoole kodanikelgi. Seega saab õigusabileping tulla kohaldamisele eelkõige siis, kui mõnel menetlusosalisel on Venemaa kodakondsus. Nii hageja kui ka kostja on Venemaa kodanikud. Eelneva tõttu kuulub kohaldamisele Eesti-Vene õigusabileping.
10.Maakohus on kohtualluvuse kindlaksmääramisel lähtunud Eesti-Vene õigusabilepingu art 21 lg-st 1. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta, et laenulepingute p 5.6 kohaselt lahendatakse kõik lepingujärgsed vaidlused laenuandja asukoha kohtus. Sellega on pooled sõlminud kohtualluvuse kokkuleppe. Eesti-Vene õigusabilepingu art 21 lg 2 järgi saab kohtualluvuse kokkuleppe sõlmida vaid Eesti või Vene kohtu kasuks, see peab olema sõlmitud kirjalikult ning see peab olema sõlmitud enne kostja vastuse saamist.
11.Laenulepingutes on laenuandjaks märgitud kostja ja laenusaajaks hageja. Samas on laenulepingute V osas laenuandjaks märgitud hageja ja laenusaajaks kostja. Hagiavalduses on hageja tuginenud sellele, et tema andis kostjale laenu (ehk oli laenuandjaks). 29. oktoobri 2019 menetlusdokumendis on hageja selgitanud, et tema on laenuandjaks. Ka kostja ei ole väitnud, et hoopis tema on hagejale laenu andnud. Eelneva tõttu lähtub ringkonnakohus sellest, et kohtualluvuse kokkuleppe kohaselt lahendatakse vaidlused hageja asukoha kohtus.
12.Vaidlust ei ole selles, et hageja asukohaks on Venemaa. Hagiavalduses on hageja elukohaks märgitud Vene Föderatsioon, XXXXXXX. Sama elukoht nähtub ka laenulepingutest. Menetluses ei ole hageja tuginenud sellele, et tema asukoht on elukohast erinev. Asja materjalidest nähtub, et hagi esitamine Eesti kohtusse on tingitud eelkõige asjaolust, et kostja vara asub Eestis, mitte aga hageja asukohast. Kuna hageja asukohaks on Venemaa, on kohtualluvuse kokkulepe sõlmitud Vene kohtu kasuks. Kokkulepe on sõlmitud kirjalikult ning enne kostja vastuse saamist. Seega on praegusel juhul kohtualluvuse kokkulepe kehtiv.
13.Ringkonnakohtule jäävad arusaamatuks määruskaebuses esitatud väited selle kohta, et laenulepingute tõlgendamisel tuleb lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ning, et hagi esitamine Eesti kohtusse vastab hageja huvidele ja ta saab valida kohtualluvuse. Laenulepingutest nähtub selgelt, et vaidlused lahendatakse laenuandja (hageja) asukoha kohtus. Eelduslikult vastab just hageja huvidele see, et ta saab pöörduda oma asukoha järgsesse kohtusse. Kuna poolte vahel on sõlmitud kehtiv kohtualluvuse kokkulepe, ei saa hageja oma soovi järgi kohtualluvust valida. Praegusel juhul ei saa kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse hindamisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustiku regulatsioonist. Eesti-Vene õigusabilepingu art 21 lg 2 järgi saab kohtualluvuse kokkuleppe sõlmida vaid Eesti või Vene kohtu kasuks, see peab olema sõlmitud kirjalikult ning see peab olema sõlmitud enne kostja vastuse saamist. Ringkonnakohus on leidnud, et need tingimused on täidetud (vt määruse p 12).
14.Isegi kui lähtuda Eesti-Vene õigusabilepingu art 21 lg-st 1, on maakohus praegusel juhul nõuetekohaselt tuvastanud, et kostja elukoht on Venemaal. Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtu määruse põhjendustega ning kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 ja §-ga 659 ei pea vajalikuks neid kõiki korrata. Asjaolu, et rahvastikuregistri andmetel on kostja elukoht alates
13.oktoobrist 1995 XX, ei tähenda seda, et kostja elab Eestis. Ka kinnisvara olemasolu Eestis ei anna alust asuda seisukohale, et kostja elukohaks on Eesti. Ringkonnakohus ei nõustu
määruskaebuses esitatud väidetega kostja töötõendi kohta. Tegemist on ametliku dokumendiga, mis vastab tõendi nõuetele. Arusaamatuks jäävad ka hageja väited selle kohta, et kostja esitatud väljavõte kinnistusraamatust on kahtlase iseloomuga. Samuti ei ole praegusel juhul alust kahelda, et kostja Vene Föderatsiooni välismaa pass kuulub talle. Passi lehekülg, milles on märgitud piiri ületamised (tl 53 ja pöördel) on sama numbriga nagu ka isiku andmete lehekülg (tl 54). Eelneva tõttu tuleb nõustuda maakohtuga selles, et ka Eesti-Vene õigusabilepingu art 21 lg 1 alusel tuleb vaidlus lahendada Vene kohtus.
15.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna maakohus ei ole menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud, ei tee seda ka TsMS § 174 lg-st 4 tulenevalt ringkonnakohus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva määruse jõustumist.
16.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 427 sätestab, et maakohtu või ringkonnakohtu määruse peale, millega hagi jäetakse läbi vaatamata, võib esitada määruskaebuse. Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata, kui hagi jäeti läbi vaatamata § 423 lõike 1 punktides 2, 7–10 ja 12 nimetatud alustel. Kuna praegusel juhul jäi hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel, on määrus edasikaevatav Riigikohtule. /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kersti Kerstna-Vaks
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.