Võlaõigus › Töövõtulepingud

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue

Arvestades kogu menetluse käiku oli boonustasu küsimine üllatav. Hageja ei osutanud kostjale kvaliteetset õigusabi: menetlus venis, õigusabi tundide arv oli liiga suur, pidevalt esinesid puudused, mida tuli kõrvaldada. Arvestades tsiviilasja keerukust ja mahukust ning esitatud menetlusdokumentide sisu, vähendas maakohus 04.04.2018 määruses hageja õigusabile kulunud põhjendatud aega märkimisväärselt ja mõistis vastaspoolelt kostja kasuks välja 7 547,5 eurot (kogukulu, v.a boonustasu, koos käibemaksuga oli vähemalt 12 609 eurot). Maakohtu määrusele esitas vastaspool määruskaebuse, mille tulemusena vähendati põhjendatud menetluskulusid veelgi, s.o 7 187,5 euroni. Määrusi ei vaidlustanud kostja esindajaks olev hageja, olles seega teadlik ülemääraselt saadud tasust. Maakohtu otsus

Kostja viitas, et hageja ei täitnud käsundit vajaliku hoolsusega. Hoolsuskohustuse rikkumiseks pidas kostja järgmiseid asjaolusid: (1) menetlus tsiviilasjas nr 2-16-1232 ei toimunud vajaliku kiirusega, (2) kostja tasus hagejale ülemäära palju, mis nähtus ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisest kohtute poolt, (3) õigusteenus oli asjatundmatu. 1) Pooled ei sidunud boonustasu maksmist menetluse kiirusega. Menetlus kiirus sõltub mitmesugustest teguritest. Kusjuures paljud ei tulene advokaadi tegevusest või tegevusetusest. Puuduste kõrvaldamine toob endaga kaasa vaid lühiajalise viivituse. Praegusel juhul oli menetlus tavapärase pikkusega. Kostja ei toonud esile, missugust tähtsust omas menetluse kiirus kostjale ja kuidas see teda mõjutas. 2) Kui klient leiab, et õigusteenuse kulu nõue ei ole põhjendatud, on tal õigus kasutada õiguskaitsevahendeid (alandada hinda, nõuda kahju hüvitamist vms). Kostja ei ole neid õiguskaitsevahendeid kasutanud. Pelgalt väide, et kostja on maksnud hagejale niigi rohkem, kui oleks pidanud, ei andnud alust lepingu p-s 4.7 kokku lepitud boonustasu maksmisest keeldumiseks. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. 3) Õigusteenuse asjatundmatus saab väljenduda selgelt tajutavas tagajärjes, mis õigusteenuse osutamise kaudu pidi saabuma, kuid jäi ebaõige õigusteenuse tõttu saabumata, või vastupidi: tagajärg, mis eeldatavalt ei pidanud saabuma, saabus siiski. Kuivõrd hageja koostatud kostja nõue oli kohtus edukas, ei saanud kohus jõuda järeldusele, et õigusteenus oli asjatundmatu. Kostja ei väitnud, et positiivne tulemus saavutati kellegi teise kui hageja tegevuse tulemusena. Ainsana oli tähelepanuvääriv kostja argument, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramise menetluses oli hageja asjatundmatu ja ei pidanud arusaamatutel põhjustel vajalikuks õigusteenuse osutamisele kulunud aja mahukust põhjendada. Hagejale võiks ette heita seda, et ta ei vaidlustanud Harju Maakohtu 04.04.2018 määrust osas, milles maakohus leidis, et boonustasu ei ole menetluskulu. Samas ei tähendanud maakohtu määruse vaidlustamata jätmine automaatselt, et rikuti hoolsuskohustust: kohtule ei esitatud väidet, et määruskaebuse tulemusena oleks maakohtu määruse muutmine kostja kasuks olnud tõenäoline ja arvestada tuli ka määruskaebuse koostamise ja esitamisega tekkivat lisakulu. Hageja arvutuskäik boonustasu suuruse määramisel oli arusaadav ja korrektne ning ka kostja ei esitanud sellele vastuväiteid. Viivisenõude osas vastuväiteid ei esitatud ning selle nõudmine oli seaduse kohaselt võimalik. Menetluskulud tuli tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda. Hageja kandis menetluses kulusid 275 euro ulatuses (riigilõiv). Viidatud kulu oli põhjendatud ja tuli vastaspoolelt välja mõista. Apellatsioonkaebus

lisaks tsiviilasjas nr 2-16-1232 hagi koostamisele ja esindamisele kohtus hõlmas veel kolme teist õiguslikku probleemi. Nii maakohus kui ringkonnakohus pidas kostja menetluskulusid tsiviilasjas nr 2-16-1232 ebamõistlikeks ja põhjendamatuteks 40% ulatuses. Kostja tasus hagejale kõik õigusabikulud. Lepingu p-s 4.4 lepiti kokku, et kui töömaht osutub väiksemaks, tagastab hageja ülemääraselt saadu kahe nädala jooksul lõpliku lahendi saamisest. Hageja ei tagastanud ebamõistlikke kulusid (3 420 eurot, millele lisandub käibemaks). Oluline oli, et ka maakohus heitis praeguses asjas hagejale ette, et ta ei vaidlustanud tsiviilasjas nr 2-16-1232 tehtud maakohtu määrust, milles kohus määras kindlaks menetluskulude hüvitise. Kostjale kui õigusteadmisi mitteomavale isikule ei saanud tagantjärgi panna tõendamiskohustust. Menetluskulude vaidlustamine ei oleks toonud kaasa lisakulu, sest menetluskulude määruse vaidlustamise eest ei saanud nõuda õigusabikulusid. Vastus kaebusele

Kuivõrd pooled on eriarvamusel lepingu p-i 4.7 tõlgendamisel, tuleb praegusel juhul lähtuda mõistliku isiku positsioonist, tõlgendades punkti koos teiste lepingutingimustega. Viidatud punkt asub lepingu neljanda peatüki pealkirjaga „Advokaaditasu“ all, kus on lisaks selgitatud ka advokaadi õigusteenuse osutamise tasu suuruse kujunemist. Samas peatükis on selgitatud, et nii advokaadi õigusteenuse osutamise tasu kui boonustasu makstakse hageja esitatud arvete alusel. Lepingu kolmandas peatükis on selgitatud, et kostja kohustub tasuma tähtaegselt ja kokkulepitud mahus hageja arved. Seega nähtub lepingu sätteid koos vaadeldes, et kostjal on kohustus tasuda nii õigusteenuse osutamise eest kui ka maksta boonustasu ning seda hageja esitatud arvete alusel. Seejuures on hagejal lepingu järgi voli otsustada, kas ta võtab aluseks kostja kasuks väljamõistetud summad või hageja esitatud arvete kogusumma ning kas kohaldab maksimaalset määra ehk 4% või väiksemat. Seda, et boonustasu maksmise kohustuse tekkimise ja ulatuse üle otsustamise õigus on lepingu järgi antud kostja otsustada, ei saa lepingu tingimusi koosmõjus tõlgendades järeldada. Eelnevalt kirjeldatud järeldust ei väära ka lepingu p 4.1, mille kohaselt oli planeeritav advokaadi minimaalne tööajakulu 12-18 tundi asja materjalide süstematiseerimiseks ja haginõuete koostamiseks õigusvaidluses. Sõnastusest nähtuvalt hindas hageja advokaadi minimaalseks tööajakuluks 12-18 tundi õigusvaidluse lahendamise esimeses etapis kuni hagi kohtusse esitamiseni. Sõnastusest nähtuvalt ei saanud kostja arvata, et kogu vaidlus lahendatakse advokaadi 12-18 töötunni jooksul. Kui advokaat oleks osanud töötunni täpsusega juba lepingu sõlmimise etapis hinnata õigusteenuse raames tehtava töö mahtu, oleks positiivse tulemuse korral väljamakstava boonustasu võinud lepingus juba summaliselt määrata. Töö maht kujuneb menetluse käigus ja selle kujundamisel on oluline kaal mh kliendi soovidel. Kuivõrd pooled leppisid lepingu p-s 4.7 kokku, et hagejal on positiivse tulemuse (ainus eeldus) korral õigus saada boonustasu ja maakohus tuvastas korrektselt, et see eeldus esines (hageja hagi rahuldati tervikuna), tuli kostjal tasuda hageja poolt kostjale esitatud arvel märgitud summa, mille kujunemine oli kooskõlas lepingu p-s 4.7 märgituga. Seejuures võis hageja, kes oli sarnaselt kostjaga käibemaksukohustuslane, nõuda kostjalt ka kooskõlas käibemaksuseaduse § 24 lg-ga 1 käibemaksu. Seega tuli kostjal tasuda boonustasu koos käibemaksuga hiljemalt arvel märgitud ajaks. Kostja seda ei teinud, jäädes vaidlusaluse summa tasumisega viivitusse. Sellises olukorras puudus maakohtul vajadus hinnata, kas hageja osutas õigusteenust kvaliteetselt, ei rikkunud hoolsuskohustust. Selle analüüs oleks tulnud kõne alla, kui kostja oleks kasutanud hageja suhtes õiguskaitsevahendeid, mis oleksid nõudnud hageja hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamist, ja hageja nõude enda nõudega tasaarvestanud. Kostja hageja suhtes õiguskaitsevahendeid ei kasutanud, tasaarvestuse vastuväidet ei esitanud. Eelneva tõttu jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustest välja osa, milles maakohus analüüsib võimalikku hoolsuskohustuse rikkumist. Viimaks peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et kohus otsustab menetluskulude kindlaksmääramisel, kui palju tuleb vastaspoolelt menetluskulude hüvitist välja mõista, juhindudes TsMS-is sätestatud regulatsioonist ja kohtupraktikast ning selle raames ei otsusta kohus, kui palju tuleb kliendil end menetluses esindanud õigusteenuse osutajale tasuda. Näiteks on TsMS-is piiratud mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutuste hüvitamist, mis on võimalik vaid juhul, kui mitme esindaja kasutamise menetluses tingib asja keerukus, esindaja vahetamine (TsMS § 175 lg 3). Samuti ei saa vastaspoolelt nõuda menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid (TsMS § 178 lg 4) jne. See aga ei tähenda, et kui õigusteenuse osutamise raames on kliendile sellist teenust osutatud, ei pea klient seda õigusteenuse osutajale hüvitama. Klient ja õigusteenuse osutaja on vabad oma suhet kujundama, mh kokku leppima, et klienti esindab menetluses mitu advokaati, advokaat

koostab menetluses kõik dokumendid, sh menetluskulude nimekirjad jne ning kui palju tuleb teenuse eest tasuda. Eelneva kokkuvõtteks märgib kohus, et kliendi tasu maksmise kohustus tuleneb õigusteenuse osutajaga sõlmitud lepingust, mitte kohtumäärusest, millega määrati kindlaks vastaspoolelt väljamõistetava menetluskulude hüvitise suurus. Menetluskulude jaotus

/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.