Advokaadibüroo Lawoja Osaühingu hagi OSAÜHINGU PARME TRANS vastu võlgnevuse 2 308,25 euro ja viivise nõudes
Tsiviilasja hind
2 636,69 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Advokaadibüroo Lawoja Osaühing (endise ärinimega Advokaadibüroo Oja, Nõu & Partnerid Osaühing, registrikood 10406358, asukoht Liivalaia tn 11/1-12, Tallinn 10118) seaduslik esindaja juhatuse liige J O (isikukood xxxx, e-post xxxx); Kostja: OSAÜHING PARME TRANS (registrikood 10193856, asukoht Madara tn 31, Tallinn 10613, e-post [email protected]) seaduslikud esindajad juhatuse liikmed J Š (isikukood xxxx), J Š (isikukood xxxx) ja V Š (isikukood xxxx).
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Mõista kostjalt OSAÜHING PARME TRANS (registrikood 10193856) hageja Advokaadibüroo Lawoja Osaühing (registrikood 10406358) kasuks välja poolte vahel 16.12.2015 sõlmitud õigusteenuse osutamise lepingu alusel võlgnevus 2 308,25 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 222,64 eurot (periood 15.03.2018-11.06.2019) ja edasiulatuv viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates 12.07.2019 põhivõlasummast 2 308,25 eurot kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte enam kui 2 308,25 eurot.
3.Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine: 3.1 Jätta menetluskulud kostja kanda. 3.2 Mõista kostjalt OSAÜHING-ult PARME TRANS hageja Advokaadibüroo Lawoja Osaühingu kasuks välja menetluskulu hüvitamiseks 275 eurot (riigilõiv). 3.3 Kohustada kostjat tasuma menetluskuludelt (275 eurolt) hagejale viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
4.Otsus toimetada kätte pooltele. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2). Menetluse käik
1.Advokaadibüroo Lawoja Osaühing (hageja/ lühendatult AB) esitas 26.02.2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse OSAÜHINGULT PARME TRANS (kostja/ lühendamise huvides ka OÜ) 2 468,79 euro saamiseks. Pärnu Maakohus tegi 06.03.2019 kostjale makseettepaneku, mis on talle kätte toimetatud 06.03.2019. Kostja esitas 06.03.2019 vastuväite ning seetõttu lõpetas Pärnu Maakohtu maksekäsuosakond 19.03.2019 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis hageja nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 20.03.2019 Harju Maakohtule hagi kostja vastu, mille kohus võttis 25.03.2019 määrusega menetlusse. Kostja vastas hagile 08.04.2019. Hageja esitas kostja vastuse osas arvamuse 10.04.2019.
3.Kohus küsis 17.04.2019 kirjaga pooltelt seisukohta kompromissi osas. Hageja vastas 18.04.2019 ja kostja 24.04.2019. Kostja vastusele esitas hageja arvamuse 26.04.2019.
4.Kohus määras 04.06.2019 istungi ajaks 14.06.2019 kell 11.00.
5.Hageja esitas 06.06.2019 täiendava seisukoha ning vastuväite kohtu tegevusele, milles avaldas kategoorilises vormis arvamust, et kohtuistungit pidada ei ole vaja. 10.06.2019 esitas
hageja täiendava seisukoha. Kostja esitas hageja 06.06.2019 menetlusdokumendi osas seisukoha 13.06.2019.
6.13.06.2019 tühistas kohus kohtuistungi aja, kuna pooled ei soovinud istungit pidada ega istungile tulla ja hageja välistas kompromissi sõlmimise.
7.Kohus jättis hageja vastuväite 19.06.2019 määrusega rahuldamata, lahendas poolte taotlused, määras lahendada asi kirjalikus menetluses ja andis pooltele lõplikud tähtajad seisukohtade esitamiseks.
8.Kostja vastas kohtumäärusele 28.06.2019 ja hageja 30.06.2019. Hageja esitas ühtlasi 30.06.2019 menetluskulude nimekirja. Hageja nõuded ja hagi aluseks olevad asjaolud
9.Hageja nõuab kostjalt võlgnevust 2 308,25 eurot ja viivist ajavahemiku 15.03.2018 26.02.2019 eest 160,54 eurot Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras. Hageja nõuab ka edasiulatuvat viivist VÕS määras põhinõudelt alates 27.02.2019 kuni kohtuotsuse tegemiseni ning alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni arvestusega, et kogu väljamõistetav viivissumma ei ületa 2 308,25 eurot.
10.Hageja toob hagi alusena esile järgmised asjaolud: Hageja ja kostja sõlmisid 16.12.2015 lepingu, mille kohaselt osutas hageja kostjale õigusteenust. Lepingu p 2.5 nägi ette, et AB osutab klient OÜ-le õigusabi hageja-sissenõudja poolel muudes õigusabi osutamisel ilmnevates nõuetes, kooskõlastades vastava õigusteenuse sisu kliendiga eraldi. Lepingu p 4.7 nägi ette, et positiivse tulemuse korral on hagejal õigus saada boonustasu 4 % ulatuses kostja kasuks väljamõistetud summadest ning boonustasu kohta esitab hageja eraldi arve. Harju Maakohtu 31.03.2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-1232 (otsus jõustus 19.02.2018), rahuldati OÜ hagi täies ulatuses ning AS-ilt xxxx mõisteti OÜ kasuks välja põhivõlg 44 064,37 eurot, viivis 1 152,07 eurot ja alates 31.03.2017 viivis arvestatuna põhinõudel kuni põhinõude täitmiseni VÕS sätestatud määras, kuid mitte rohkem, kui 42 912,30 eurot. OÜ lepingulisteks esindajateks kogu menetluse kestel olid hageja vandeadvokaadid J O ja R N. Hageja väljastas kostjale 26.02.2018 elektrooniliselt boonustasu arve nr 1991 summas 2 308,25 eurot (sh käibemaks) tasumistähtajaga 05.03.2018. Boonustasu oli seoses osutatud õigusteenusega 4 % maakohtu 31.03.2017 otsusega väljamõistetud summadest (põhivõlg 44 064,37 eurot + viivis 1 152,07 eurot + täiendav viivis 2 872,06 eurot arvestatuna 44 064,37 eurolt päevase viivismääraga 0,02 % perioodi kohta 31.03.2017-19.02.2018 (8,81 eurot x 326 päeva)). Kostja jättis AB arve nr 1991 tasumata. Hageja palus kostjat 15.03.2018 e-kirjaga tasuda hageja 2018 veebruarikuu arved nr 1989 ja 1991, mispeale küsis kostja juhatuse liige J Š 15.03.2018 e-kirjas, kas hageja viidatud arved on esitatud kohtule OÜ kulude katteks. Hageja vastas 15.03.2018 elektrooniliselt kostjale, et need on kajastatud OÜ 01.03.2018 täiendavas menetluskulude nimekirjas ja kohtule esitatud. Hageja puudub süü selles, et tsiviilasja nr 2-16-1232 menetlus kujunes pikemaks ja kulukamaks, kui OÜ esialgu lootis. Boonustasu maksmise eelduseks oli ainult positiivse kohtulahendi jõustumine.
Kuivõrd kostja on kohustuse täitmisega viivituses, siis nõuab hageja kostjalt viivist perioodi eest 15.03.2018-26.02.2019 VÕS sätestatud määras ja sealt edasi kuni kohustuse kohase täitmiseni. .
11.Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja menetluskuluks on riigilõiv 275 eurot (maksekäsu kiirmenetluses 79,12 eurot ja hagimenetluses 195,88 eurot). Hageja kinnitab, et kõik kulud on kantud käesoleva tsiviilasjaga. Hageja taotleb menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Kostja vastuväited
12.Kostja hagi ei tunnista ning vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Kostja toob esile järgmised vastuväited: OÜ kulud lepingulisele esindajale tsiviilasjas nr 2-16-1232 olid ülemääraselt kõrged seoses pikaleveninud protsessiga (hagi esitati 25.01.2016 ja otsus tehti 31.03.2017). OÜ ei olnud AB tegevusega rahul, kuna nii selge nõudega tegelemine võttis AB-l väga kaua aega (hageja töötundide arv oli ebamõistlikult suur). Kohus jättis korduvalt hagiavalduse käiguta, kuna AB ei olnud võimeline hagiavaldust korrektselt koostama. AB eiras ka kohtunõudeid vastuse esitamiseks. Lõplik hagiavaldus suudeti kohtule esitada alles 29.02.2016. AB osutatud õigusteenuse kvaliteet oli halb (ilmneb ka sellest, et määruses nr 2-16-4614, 20.03.2017 jättis kohus hageja poolt koostatud nõuded läbivaatamata, kuna tuvastuslikud nõuded olid ebaselged ning hageja ei suutnud esitada ühtegi täiendavat õiguslikku põhistust). OÜ on seisukohal, et AB kasutas venitamistaktikat oma sissetulekute suurendamiseks. Vastaspoolelt kostja menetluskulude väljamõistmisel tsiviilasja nr 2-16-1232, vähendas isegi Harju Maakohus 04.04.2018 määruses OÜ õigusabile kulunud aega märkimisväärselt, rahuldades OÜ-le menetluskulude hüvitamise osaliselt, s.o 7 547,50 euro ulatuses. Hageja ei näinud põhjust oma tehtud tööd kaitsta. OÜ tegelik kulu õigusabile oli tunduvalt suurem. Kogu kulu hageja teenustele tsiviilasja nr 216-1232 raames oli vähemalt 12 609 eurot (koos käibemaksuga ja boonustasu arveta). Hageja esitas ka alusetuid arveid kostjale (nt nõudis hageja tasu 6 tunni eest 25.02.2016 vastuse koostamiseks, mida aga kohtule pole esitatudki). AS-i xxxx lepinguline esindaja esitas määruskaebuse Harju Maakohtu 04.04.2018 määrusele menetluskulude kindlaksmääramise menetluses. Tallinna Ringkonnakohtu 09.07.2018 määrusega vähendati OÜ menetluskulusid veelgi. OÜ kasuks mõisteti menetluskulu hüvitamiseks välja 7 187,50 eurot. Tallinna Ringkonnakohus leidis samuti, et hageja teenustasu ei olnud kogu ulatuses põhjendatud. OÜ jaoks on arusaamatu, miks AB ei seisnud tsiviilasjas nr 2-16-1232 selle eest, et OÜ poolt tasutud menetluskulud saaksid OÜ-le hüvitatud. OÜ on arvamusel, et AB-l puudus huvi tõendada enda tehtud tööle väidetavalt kulunud aega, sest oli vaikimisi nõus kohtumäärustes tooduga ning teadlik ülemääraselt saadud tasust. OÜ vaidlustas boonustasu arve 24.04.2018 e-kirjaga ning hageja vastas, et tõstab boonustasuarve kõrvale. Edasist vestlust boonusasu teemal ei olnud. Kostja sai aru, et boonustasu kuulub maksmisele vaid siis, kui kogu kohtuasja lahend saab positiivse tulemuse sh menetluskulude hüvitamise lahend. Vastasel korral poleks kostja nõustunud boonustasuga. Kostja rõhutab, et arvestades kogu asjade käiku, ei ole ta nõus tasuma niigi üle makstud teenuste eest lisaks boonustasu 4%. Kostja leiab, et hageja on lisatasuna juba saanud 5 421,50 eurot ning boonustasu nõue 2 308,25 eurot lisaks saamisele, ei kuulu rahuldamisele (kostja
tegelik kulu õigusteenusele 12 609 eurot, Tallinna Ringkonnakohtu 09.07.2018 lahendiga välja mõistetud menetluskulu hüvitis 7 187,50 = kostja kahju 5 421,50 eurot)
13.28.06.2019 menetlusdokumendis palub kostja jätte menetluskulud poolte endi kanda.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
14.Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse ja kostja vastuse, poolte täiendavad seisukohad ning uurinud asjas esitatud tõendeid nende kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Menetluskulud jätab kohus kostja kanda.
15.Kohus selgitab esmalt seda, et TsMS § 4 lg 2 ja § 230 lg 1 kohaselt määravad hagimenetluses pooled ise vaidluse eseme ja esitavad enda poolt välja toodud asjaolude kinnitamiseks tõendid. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1) TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
16.Poolte vahel pole vaidlust järgmiste asjaolude üle ja kohus loeb need TsMS § 231 lg 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: Pooled sõlmisid 16.12.2015 õigusteenuse osutamise lepingu (edaspidi Leping, hagiavalduse lisa nr 1). Lepingu alusel esindas hageja kostjat tsiviilasjas nr 2-16-1232 (OÜ hagis AS xxxx vastu võla 44 064,37 euro ja viivise nõudes, hagiavalduse lisad nr 1 ja 2). Harju Maakohtu 31.03.2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-1232 rahuldati OÜ hagi terves ulatuses ja AS-ilt xxxx mõisteti OÜ kasuks välja põhivõlgnevus 44 064,37 eurot, viivis 1 152,07 eurot ja alates 31.03.2017 viivis arvestatuna põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 42 912,30 eurot. Viidatud otsus jõustus 19.02.2018 (hagiavalduse lisa nr 2). Tsiviilasjas nr 2-16-1232 määras Harju Maakohus 04.04.2018 määrusega OÜ menetluskulude suuruseks 7 547,50 eurot, millele lisandub edasiulatuv viivis (kostja vastus hagile, lisa nr 1). Tallinna Ringkonnakohus tühistas 09.07.2018 määrusega maakohtu 04.04.2018 määruse ja määras OÜ menetluskuludeks 7 187,50 eurot (kostja vastus hagile, lisa nr 7). Lepingu p 4.7, leppisid pooled kokku, et positiivse tulemuse korral on Bürool õigus saada boonustasu 4 (neli) % ulatuses kliendi kasuks väljamõistetud summadest või büroo poolt esitatud arvete kogusummast osutatud õigusabi kohta vastava õigusvaidluse raames. Boonustasu kohta esitab büroo eraldi arve (hagiavalduse lisa nr 1). Hageja esitas 26.02.2018 kostjale lepingu p 4.7 alusel arve nr 1991 summas 2 308,25 eurot (summa koos käibemaksuga). Arve tasumise tähtaeg oli 05.03.2019 (hagiavalduse lisad nr 4 ja 5). Viivist nõuab hageja alates 15.03.2018 (vt ka hagi lisa nr 6). Kostja ei ole arvet tasunud.
17.Pooled vaidlevad selle üle, kas boonusarve esitamine hageja poolt oli õigustatud või mitte arvestades seda, et kostja heidab hagejale ette ebakvaliteetse teenuse osutamist, menetluse venimist, ülemäära kõrget honorari ja seda, et ka kohtud on menetluskulude kindlaksmääramisel hageja teenustasusid oluliselt vähendanud ja kostja on seeläbi kahju kandnud.
18.Pooled ei vaidle selle üle, et nendevaheline õigussuhe on õigusteenuse osutamine ehk vaidlus tuleneb õigusteenuse osutamise lepingust. Kohus nõustub sellega.
Õigusteenust on käesoleval juhul osutanud hageja ehk advokaadibüroo.
19.Advokatuuriseaduse (AdvS) § 55 lg 3 kohaselt kohaldatakse kliendilepingule käsundit reguleerivaid sätteid, arvestades advokatuuriseaduses sätestatud erisusi. Kui advokaadibüroo pidaja sõlmib kliendiga õigusteenuse osutamise lepingu, millega ei lepita kokku saavutatavas tulemuses, on tegemist käsunduslepinguga VÕS (võlaõigusseadus) § 619 mõttes.
20.AdvS § 55 lg 1 kohaselt õigusteenuse osutamiseks sõlmib advokaadibüroo pidaja isikuga kliendilepingu, milles lepitakse kokku õigusteenust osutava advokaadi nimi, tema volitus ja ülesanded ning advokaaditasu vorm ja suurus või määr. Sellise lepingu on pooled 16.12.2015 sõlminud. Advokaadibüroo pidaja ei või volitada kliendile õigusteenust osutama advokaadibüroo töötajat, kes ei ole advokaat, ega anda ühisvolitust õigusteenuse osutamiseks advokaadile ja isikule, kes ei ole advokaat (AdvS § 55 lg 2). Lepingu p 3.3 kohaselt pidid kostjale teenust osutama AB advokaadid. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja lepinguliste esindajatena tsiviilasjas nr 2-16-1232 on tegutsenud J O (advokatuuri liige alates 16.02.1977) ja R N (advokatuuri liige alates 28.05.2002).
21.Vastavalt VÕS § 619 kohustub käsunduslepinguga üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud.
22.Hageja nõude alus on VÕS § 108 lg 1, mis näeb ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
23.Tasu osas on pooled Lepingu punktis 4 leppinud kokku järgmiselt: Esmalt on lepitud kokku advokaadi planeeritav tööaja kulu tasumääraga 90 eurot tund (+ käibemaks) (Leping p 4.1). Seejärel on lepitud kokku ettemaksu tasumine (Lepingu p 4.2), tagajärjed, kui klient tasu ei maksa (Lepingu p 4.3), kliendi kohustus tasuda ka AB kulutuste eest (Lepingu p 4.4), tasumise kord (arve alusel, Lepingu p 4.5) ja ka boonustasu (Lepingu 4.7). Lepingu p 4.7 sätestab positiivse tulemuse korral boonustasu saamise õiguse 4 % ulatuses kliendi kasuks välja mõistetud summadest või AB poolt esitatud arvete kogusummast osutatud õigusabi kohta vastava õigusvaidluse raames. Boonustasu kohta esitab AB eraldi arve.
24.Pooled ei vaidle, et hageja väljastas kostjale tasumiseks arve (boonustasu), mis on kostja poolt tähtajaks tasumata (kohustus on muutunud sissenõutavaks 05.03.2019). Boonustasu maksmise kohustus tuleneb lepingu punktist 4.7. Boonustasu maksmise eelduseks on lepitud kokku positiivse tulemuse saavutamine. Pooled vaidlevadki selle üle, kuidas tõlgendada ainsat boonustasu saamise eeldust: „positiivne tulemus“.
25.Lepingust tulenevate kohustuste tuvastamisel tuleb käsunduslepingut VÕS § 29 järgi tõlgendada, lähtudes esmalt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29 lg 1), mis reeglina nähtub lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest. Kui ühist tahet ei ole võimalik kindlaks teha, siis lepingupooltega sarnase mõistliku isiku arusaamast (VÕS § 29 lg 4).
26.Positiivne tulemus ja boonustasu maksmine %-na kliendi kasuks välja mõistetud summast viitab üheselt poolte tahtele määratleda positiivse tulemusena hagi rahuldamine ja boonustasu sidumine välja mõistetava summaga viitab sellele, et positiivseks tulemuseks võib olla ka hagi osaline rahuldamine – oluline on, et kliendi kasuks mõistetakse välja mingi summa.
Boonustasu maksmise eeldusena ei ole pooled muid tingimusi Lepingus kokku leppinud.
27.Hageja on tõendanud, et tsiviilasjas nr 2-16-1232, milles kostja esindajaks oli hageja, on kohus kostja hagi rahuldanud terves ulatuses. AS-ilt xxxx on kostja kasuks välja mõistetud põhivõlg 44 064,37 eurot ja viivis ja ka menetluskulud on jäetud AS xxxx kanda.
28.Seega on boonustasu maksmise eeldused täidetud.
29.Ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise menetlus on olnud kostja jaoks positiivse tulemusega seetõttu, et kuigi kohus menetluskulude suurust vähendas, mõisteti kostja kasuks menetluskulu hüvitamiseks teatud rahasumma siiski välja.
30.Kostja oma vastuväidetes sisuliselt tugineb asjaolule, et hageja ei ole täitnud käsundit (esindamine tsiviilasjas nr 2-16-1232) vajaliku hooldusega.
31.Käsundisaaja üldised kohustused on sätestatud VÕS §-s 620, mille lg 1 kohaselt peab käsundisaaja tegutsema käsundi täitmisel käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Sama paragrahvi teise lõike järgi peab käsundisaaja täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel.
32.Advokaadi kohustused on lisaks sätestatud ka advokatuuriseaduses. AdvS § 44 lg 1 näeb muu hulgas ette, et advokaat on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise ning teavitama klienti õigusteenuse osutamisega seotud tegevusest.
33.Hoolsuskohustuse rikkumiseks peab kostja järgmisi asjaolusid: a) Menetlus tsiviilasjas nr 2-16-1232 ei toimunud vajaliku kiirusega. Selles osas märgib kohus, et menetluse kiirus ei ole Lepingu järgi boonustasu maksmise eelduseks ja menetluse kiirust ei saa ka siduda mõiste „positiivse lahendi“ vältimatu osana – Lepingu p 4.7 seostab boonustasu kostja kasuks välja mõistetud rahasummaga, mitte menetluse kiirusega. Menetluse kiirus sõltub mitmetest teguritest ning sageli paljud nendest ei pruugi tuleneda advokaadi tegevusest või tegevusetusest. Menetluse kiirust mõjutab aga kahtlemata see, kas hagiavaldus on koostatud viisil, et selle saab viivitusteta menetlusse võtta. Siiski saab selline rikkumine kaasa tuua mõnenädalase viivituse (käesoleval juhul ca 1 kuu: kostja poolt esile toodud, et hagi esitati 25.01.2016 ning lõplikult alles 29.02.2016). Kostja ei ole esile toonud, kuidas oli menetluse kiirus Lepingu sõlmimisel seostatud hagejale makstava tasuga. Õigusteenuse tasu käsitlev Lepingu 4 menetluse kiirust kui tasu tingimust ei kajasta. Samuti ei ole tsiviilasja materjalides esile toodud, millise tähtsusega oli kostjale tsiviilasja menetluse kiirus ja kuidas see kostjat mõjutas. Üldise menetlusstatistika raames tuleb menetlust, milles hagi esitamisest maakohtu lahendi tegemiseni kulub 15 kuud, pidada tavapärase pikkusega menetluseks. b) Kostja on tasunud hagejale ülemäära palju, mida kinnitab ka Harju Maakohtu 04.04.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-1232 menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks, milles on kostja lepingulise esindaja tasu vähendatud. Kostjal on õigus vaidlustada advokaaditasu suurust, mida kinnitab ka AdvS § 64, mille kohaselt kui klient leiab, et advokaaditasu või õigusteenuskulu nõue ei ole põhjendatud, võib ta selle vaidlustada muuhulgas advokatuuri aukohtus. Sellest võib omakorda tuleneda kostja nõue
hageja vastu (kas siis hinna alandamise nõue, kahju hüvitamise nõue või mingi muu lepingust ja/või seadusest tulenev nõue). Eeltoodu tähendab, et lepingu rikkumise korral tuleb kasutada lepingus ja/või seaduses ettenähtuid õiguskaitsevahendeid. Kostja ei ole tuginenud asjaolule, et tal esineks hageja vastu nõue ja ta sooviks selle maksmapanekut. 26.04.2018 e-kirjas AB-le (Raini Nõule) on kostja kinnitanud, et nõustub tehtud töö eest tasuma AB poolt nõutud hinda. Pelgalt väide, et kostja on maksnud hagejale niigi rohkem, kui oleks pidanud, ei anna praegusel juhul alust Lepingu punktis 4.7 kokku lepitud boonustasu maksmisest keeldumiseks. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik (VÕS § 8 lg 2). Kostja esitatud poolte e-kirjavahetus 26.04.2018, milles kostja vaidlustas boonustasu arve, ei kinnita, et pooled oleks Lepingu punkti 4.7 muutnud. AB advokaat Raini Nõu on 26.04.2018 vastuses kostja e-kirjale märkinud järgmist: „/.../ma tõstan selle boonustasu arve oma mõtetes praegu kõrvale - eks see teema laheneb siis kuidagi teisiti, määravalt otsustab selle büroo juhataja Jaak Oja./.../.“ Kohus rõhutab Raini Nõu e-kirjas selle lause viimast osa, millest nähtub, et boonustasu maksmise kohustust ei ole muudetud, kuna Lepingu muutmise õigus on ainult AB juhatajal J O. Kohtu ette ei ole toodud tõendeid selle kohta, et Lepingut oleks muudetud. Juhul kui kostja leiab, et tal on tekkinud hageja vastu seadusest või lepingust tulenevaid nõudeid seoses hoolsuskohustuse rikkumisega, on tal õigus esitada vastab nõue AB vastu. Seda kostja teinud ei ole. Seega puudub kostjal alus jätta arve maksmata. c) Õigusteenus oli asjatundmatu. Õigusteenuse asjatundmatus saab väljenduda selgelt tajutavas tagajärjes, mis õigusteenuse osutamise kaudu pidi saabuma, kuid jäi ebaõige õigusteenuse tõttu saabumata või vastupidi: eeldatavalt mittesaabuma pidanud tagajärg siiski saabus. Lepingu punkt 2 järgi kohustus hageja osutama kostjale teenust, mis seisnes erinevate isikute vastu kahjutasu ehk raha saamise nõuete esitamises. Sellise teenuse eduka osutamise tulemusena peaks klient saama rahalise hüvitise talle tekitatud kahju eest. Arvestades, et hageja koostatud OÜ xxxx nõue AS xxxx vastu oli edukas, on väga raske veenda kohut, et õigusteenus oli asjatundmatu. Kostja ei ole väitnud, et positiivne tulemus saavutati mitte hageja vaid kellegi teise tegevuse tulemusena.
34.Boonustasu näol on tegemist sisuliselt lisatasuga (preemia) tulemusliku töö eest. Töö tegemise eest on ette nähtud eraldi tasu (tunnitasu) Lepingu punktis 4.1 ja see ei ole sõltuvuses töö tegemise tulemusest – tunnitasu tuleb maksta ka siis, kui tööl ei ole kliendi jaoks positiivset tulemust (vt ka Lepingu p 5.2, mille kohaselt AB ei garanteeri kliendile soovitud tulemust). Boonustasu maksmise eelduseks on kokkulepitud vaid positiivse tulemuse saavutamine kohtulahendiga. Hageja kui käsunditäitja on nimetatud kohustuse ehk käsundi täitnud ja saavutanud positiivse tulemuse. Muid nõudeid boonustasu tasumisele ettenähtud ei ole. Seega puudub alus boonustasu maksmata jätmiseks.
35.Tsiviilasjas nr 2-16-1232 tekkinud menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine lahendati sama tsiviilasja raames ning kohus ei vaatle enam käesoleva menetluse raames nende menetluskulude vajalikkust ega põhjendatust (TsMS § 174 lg 11).
Kohus ei nõustu kostja tõlgendusega, et menetluskulude kindlaksmääramise lahendit tuleb käsitleda põhimenetlusest eraldi lahendina. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlus ei ole käsitletav eraldi menetlusena, sest selline menetlus ei saa eksisteerida ilma põhimenetluseta, st hagi või avalduse lahendamiseta. Seadusandja on võimaldanud menetluskulusid teatud juhtudel määrata kindlaks lõpplahendist eraldi määrusega (vt ka TsMS § 174 lg-d 1-2, § 177 lg-d 1-2). Asjaolu, et menetluskulusid määratakse kindlaks eraldi määrusega ei muuda aga kohtumäärust eraldi asja lahendavaks lahendiks ja seega eraldi menetluseks. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlus kuulub põhimenetluse juurde, kuna menetluskulusid ei ole võimalik põhimenetluse väliselt nõuda (vt ka TsMS § 174 lg 11). Seega ei ole usutav, et pooled Lepingu p 4.7 kokkuleppimisel lähtusid ka menetluskulude kindlaksmääramise tulemustest. Kohtu hinnangul tuleb lepingu p 4.7. tõlgendamisel lähtuda sellest, et pooled said aru, et tasu kuulub väljamaksmisele juhul kui kohus hagi rahuldab ja jaotab menetluskulud hageja kasuks. Käesoleval juhul on kohus ka sellise lahendi teinud. Lisaks kordab kohus üle oma seisukoha, et ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise menetlus on kostja jaoks olnud positiivne, sest kuigi kohus menetluskulusid vähendas, mõisteti menetluskulude hüvitis kostja kasuks siiski välja.
36.Ainsana peab kohus tähelepanu väärivaks kostja väiteid selle kohta, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramise menetluses oli hageja asjatundmatu ja ei pidanud arusaamatutel põhjustel vajalikuks õigusteenuse osutamisele kulunud aja mahukust põhjendada. Nimelt on Harju Maakohtu 04.04.2018 määruses tsiviilasjas nr 2-16-1232 kostja menetluskulude nõude lahendamisel kohus leidnud, et boonustasu ei kuulu hüvitamisele, kuna see ei ole menetluskulu (lahendi lk 6 lõik 7). Määruskaebuse maakohtu lahendi vaidlustamiseks esitas vaid AS xxxx. Tallinna Ringkonnakohtu 09.07.2018 lahendiga maakohtu seisukohti ei muudetud, menetluskulu vähendati veel 4 tunni võrra, kuna kahe esindaja üheaegne istungil osalemine ei olnud ringkonnakohtu arvates vajalik ja seega topelttasu nõudmine selle õigusteenuse osutamise eest polnud põhjendatud. Kohtu arvates võiks hagejale ette heita seda, et ta Harju Maakohtu 04.04.2018 määrust ei vaidlustanud osas, milles maakohus leidis, et boonustasu ei ole menetluskulu. Riigikohus on oma lahendites korduvalt (nt 09.11.2009 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-112-09, p 5; 13.11.2013 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-115-13, p 24; hilisemalt: 23.05.2018 otsus kohtuasjas nr 2-16-9415, p 28 ja ka 14.06.2019 otsus kohtuasjas nr 2-13-6457) leidnud, et ka tulemustasu (boonustasu) kokkuleppe korral on menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel võimalik seda menetluskuluna arvestada. Samas ei tähenda maakohtu määruse vaidlustama jätmine automaatselt hoolsuskohustuse rikkumist, kuna kohtule pole esitatud väiteid, et määruskaebuse tulemusena oleks Harju Maakohtu 04.04.2018 määruse muutmine kostja kasuks olnud tõenäoline ning lisaks tuleb arvestada ka kostja lisakuluga määruskaebuse koostamise ja esitamise eest. Seega ei saa kohus tuvastada, et hageja oleks hoolsuskohustust rikkunud ja et see oleks mõjutanud Harju Maakohtu 04.04.2018 määruse (tsiviilasjas nr 2-16-1232) tulemust. Kuid olulisem on see, et menetluskulude 100%-line hüvitamine ei ole Lepingu kohaselt olnud boonustasu maksmise tingimuseks ja seega kuna menetluskulud kostjale osaliselt hüvitati, siis on ka selles osas olnud hageja teenus positiivse tulemusega.
37.Boonustasu moodustab 2 308,25 eurot (põhivõlg 44 064,37 eurot + viivis 1 152,07 eurot + täiendav viivis 2 872,06 eurot arvestatuna 44 064,37 eurolt päevase viivismääraga 0,02 % perioodi kohta 31.03.2017-19.02.2018 (8,81 eurot x 326 päeva)).
38.Hageja on arvutanud boonustasu kostja kasuks väljamõistetud summadelt – see on kooskõlas lepingu p-ga 4.7. Kostja ei ole boonustasu suurusele ega arvutusele vastuväiteid esitanud.
39.Kohus kontrollis hageja arvutust ning tuvastas, et boonustasu 2 308,25 eurot (boonustasu 1923,54 eurot ja 20% käibemaks summas 384,71 eurot) on põhjendatud summa. Viivis
40.Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivist 160,54 eurot ja edasiulatuvat viivist seadusjärgses määras.
41.Kostja ei ole viivisenõudes osas vastuväiteid esitanud, mh ei vaidlusta kostja viivise arvestust.
42.VÕS § 113 lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
43.TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
44.Kohus leiab, et hageja taotlus viivise väljamõistmiseks on põhjendatud. Kostja on rahalise kohustus täitmisega viivituses. Seega on hagejal õigus nõuda viivist alates võlgnevuse sissenõutavaks muutumiseni (kuupäev) kuni kohustuse täitmiseni. Kohus piirab viivise lõppsummat põhivõlgnevuse summaga nagu on ka hageja taotlenud.
45.Viivis summalt 2 308,25 eurot on järgmine (kohus ümardab viivise 0,02 %-le päevas ja viivise ühe päeva eest 0,46 eurole nagu on hageja teinud oma arvutustes): (8% : 365 päeva : 100%) x 2 308,25 eurot x 349 päeva = 160,54 eurot perioodi 15.03.2018 26.02.2019 eest; (8% : 365 päeva : 100%) x 2 308,25 eurot x 135 päeva = 62,10 eurot perioodi 27.02.2019 11.06.2019 eest.
46.Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks sissenõutavaks muutunud viivist perioodi eest 15.03.2018 - 26.02.2019 summas 160,54 eurot ja perioodi 27.02.2019 - 11.06.2019 eest 62,10 eurot. Kokku moodustab sissenõutavaks muutunud viivis 222,64 eurot. Kohus mõistab kostjalt ka edasiulatuvat viivist alates 12.06.2019 seaduses sätestatud määras põhivõlgnevuselt.
47.Eeltoodu alusel leiab kohus, et hagi on terves ulatuses põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
48.Asja menetlenud kohus märgib kohtuotsuses ka menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 1).
49.TsMS § 162 lg 1 näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, siis jäävad kõik menetluskulud kostja kanda.
50.TsMS § 174 lg 1 ja 177 lg 1 alusel määrab kohus kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Hageja avaldas, et tema menetluskulud on 275 eurot (riigilõiv). Kohtu hinnangul on riigilõiv põhjendatud kulutus, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
51.Kohus selgitab, et TsMS § 178 lg-te 1,2 ja 4 kohaselt saab menetluskulude jaotust ja nende suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Helina Luksepp Kohtunik otsuse põhjendusi muudetud Tallinna RK 22.01.2020 lahendiga
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.