Otsuse tegemise aeg ja koht 21. jaanuar 2020, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number
2-17-2474
Tsiviilasi
Eeter Plus OÜ hagi Eesti Side- ja Teenindustöötajate Ametiühingute Liidu vastu võla ja viivise nõudes
Hagihind
52 187 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Eeter Plus OÜ (registrikood 11218558), lepinguline esindaja vandeadvokaat Denis Polman (e-post: [email protected]) Kostja Eesti Side- ja Teenindustöötajate Ametiühingute Liit (registrikood 80092795), lepinguline esindaja vandeadvokaat Siiri Schneider (e-post: [email protected])
Asja läbivaatamise kord
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta kõik esitatud dokumentaalsed tõendid asja juurde.
2.Jätta rahuldamata hageja vastuväide kohtu tegevusele.
3.Mitte lubada hagejal hagi muuta.
4.Rahuldada hagi osaliselt.
5.Mõista Eesti Side- ja Teenindustöötajate Ametiühingute Liidult Eeter Plus OÜ kasuks välja põhinõue 10 997,14 eurot, 15.02.2017. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 26,94 ning alates 16.02.2017. a viivis põhinõudelt (10 997,14 eurot) määraga 0,005% tasumata summalt päevas kuni põhinõude täitmiseni.
6.Jätta hagi rahuldamata põhivõlgnevuse 40 021,45 euro ja viivise 192,44 euro nõudes.
7.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
2-17-2474 Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud ja hageja nõue
1.Eeter Plus OÜ (hageja) esitas 15.02.2017 hagi Eesti Side- ja Teenindustöötajate Ametiühingute Liidu (kostja) vastu võlgnevuse ja viiviste tasumiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ostjana ja kostja müüjana 10.06.2015 kinnisasja võlaõigusliku müügilepingu (edaspidi müügileping) hoonestatud kinnisasja suhtes asukohaga xxx (edaspidi kinnisasi). Kinnisasjal asuva ehitise seisukord oli kajastatud 25.06.2013 X hinnangus, millega hageja tutvus enne lepingu sõlmimist. Müügihind tuli lepingu järgi tasuda osade kaupa enne asjaõiguslepingu sõlmimist. Mais 2016 andis kostja hagejale nõusoleku kinnisasjal asuva hoone põrandate avamiseks ning vananenud kattematerjali eemaldamiseks. Põrandate avamisel ja hoone kattematerjali eemaldamisel avastas hageja ehitisel olulised varjatud puudused ning tellis seejärel ehitustehnilise ekspertiisi. Puudused on fikseeritud eksperdi R. S. arvamuses, töö nr 103-08/2016. Peale ekspertarvamusega tutvumist ja eksperdiga nõu pidamist varjatud puuduste kõrvaldamise tehniliste võimaluste osas taganes hageja lepingust 20.09.2016 notariaalse avaldusega kostjale. Selleks hetkeks oli hageja tasunud kostjale osamaksetena müügihinnast 27 000 eurot. Kostja leidis 12.10.2016 vastuses, et taganemine on tühine ning nõudis lepingu täitmist. Hageja esitas 19.10.2016 kostjale nõude ettemakstud müügihinna tagastamiseks, leppetrahvi tasumiseks ja kulude hüvitamiseks. Hageja palus kostjat ka üle võtta objekti valdus. Kostja hageja taganemisavaldust ja nõuet ei tunnistanud ning andis täiendava tähtaja müügihinna osamaksete tasumiseks. 21.12.2016 esitas kostja hagejale notariaalselt kinnitatud lepingust taganemise avalduse. Kostja taganemisavaldus on hageja hinnangul tühine, sest kostja ei ole järginud poolte vahel sõlmitud lepingu punktis 7.3 sätestatud notariaalselt tõestatud vormi. 23.12.2016 vastas hageja kostja taganemisavaldusele ning leppis kokku objekti tagastamises. Kinnisasja valdus anti kostjale üle 12.01.2017. Hageja leiab, et kostja on oluliselt rikkunud lepingut. Hageja on lepingust kehtivalt taganenud. Hageja nõuab kostjalt ettemaksu 27 000 euro väljamõistmist, leppetrahvi 18 000 eurot ja lepingu järgi hüvitamisele kuuluvate kulude 6018,59 euro hüvitamist, kokku 51 018,59 eurot. Hageja taotleb ka viivise väljamõistmist põhinõudelt 51 018,59 eurot alates 22.11.2016 kuni nõude täitmiseni lepingus sätestatud määras, s.o 0,005% tasumisele kuuluvast summast päevas. Hagi esitamise seisuga on viivisenõue 219,38 eurot. Hageja käsitleb olulise lepingurikkumisena asjaolu, et müügilepingu objektil olid varjatud puudused. Need ilmnesid hoone põranda avamise ja kattematerjalide eemaldamise järgselt. Neid ei olnud võimalik märgata müügilepingu sõlmimisel. Hageja on toonud puudustena välja korstna vundamendi vajumise, ehitise vundamendi vajumise, kandvate siseseinte ning vundamendi talade mädanemise, põrandate ja vahelagede taastamise võimatuse jm. Ühtegi nendest puudustest ei olnud kajastatud esimeses ekspertarvamuses ning neid puuduseid ei olnud hageja arvamusel võimalik varem, enne ehitise kattematerjalide eemaldamist ja konstruktsioonide avamist, märgata. Ekspert R. S. koostatud arvamuse järgi ei ole võimalik hoonet taastada. Hoone tuleb lammutada,
2-17-2474 koostada uus projektilahendus ning ehitada selle järgi uus vundament ja hoone maapealne osa. Hoone kuulub muinsuskaitse alla ning selle lammutamise võimalus on hageja hinnangul pelgalt teoreetiline. Lepingut sõlmides ei arvestanud hageja, et hoonet ei ole võimalik taastada. Hoone taastamise võimatus on varjatud puudus, mille eest kostja hagejat ei hoiatanud ning selle kohta puudusid lepingus igasugused indikatsioonid. Hoonet on tehniliselt võimalik taastada, kuid see on varjatud puuduste tõttu majanduslikult ebamõistlik. Kuivõrd müügieelse ekspertiisiakti kohaselt vajas hoone kaasajastamist ning hageja tellitud akti kohaselt kuulub hoone lammutamisele, siis on tegemist olulise puudusega, võrreldes varem kokku lepituga. Hageja on kandnud kulutusi kokku 6018,59 eurot. Kulutuste hüvitamise nõude aluseks on lepingu punkt 7.5. Sama punkt annab aluse leppetrahvi nõudele summas 18 000 eurot juhul, kui ostja taganeb lepingust müüjapoolse lepingu punktis 7.2 toodud rikkumise tõttu. Viivisemäär on sätestatud lepingu punktis 7.6. Hageja on üüri 1000 eurot ette tasunud. Hageja leidis 13.12.2019 seisukohas, et kui kohus leiab, et mõlema poole taganemisavaldused on kehtetud, on müügileping kehtiv. Kuna kostja on kinnisasja võõrandanud ega saa enam müügilepingut täita, saab hageja kasutada õiguskaitsevahendeid, sh esitada raha tagastamise ja kahju hüvitamise nõude. Sellisel juhul on hagejal kostja vastu müügihinna tagastamise nõue 27 000 eurot ja kahju hüvitamise nõue 6018,59 eurot. Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Hageja taganemine müügilepingust on tühine, kuna kostja ei ole müügilepingut oluliselt rikkunud. Seetõttu on põhjendamatu ka hageja viivisenõue. Hageja kulude nõue on põhjendamatu osaliselt seetõttu, et mitmed toodud kulud ei ole seotud müügilepingu sõlmimise ega täitmisega. Taganemisavalduses tugines hageja võlaõigusseaduse §-dele 188 ja 189, mitte lepingu punktile 7.2, mistõttu ei ole kostja hinnangul hageja õigustatud leppetrahvi nõudma. Kostja leiab, et enne kinnistu müügilepingu sõlmimist hagejale edastatud ekspertiisiaktist nähtub selgelt, et kinnisasjal asuv hoone on väga suures ulatuses amortiseerunud ja vajab kapitaalset remonti. Ekspert leidis, et enne hoone kasutusele võttu on vajalik kaasajastada planeering, siseviimistlus, konstruktsioonid ja insenerkommunikatsioonid (kütte- ja elektrisüsteem, vesivarustus- ja kanalisatsioonisüsteem, automaatne tuletõrje signalisatsioon). Ekspert selgitas ka, et kõik tööd on vajalik kooskõlastada Muinsuskaitse Ametiga ning ehitustöid teostaval ettevõttel peab olema muinsuskaitse tegevuse litsents ja registreering. Hageja juhatuse liige kinnitas kostjale kirjalikult, et on eksperdiarvamusega tutvumise järgselt teadlik, et hoone vajab suuremaid investeeringuid, kui see koha peal objektiga tutvumisel näis. Kostja maakler soovitas hageja juhatuse liikmel enne otsuse langetamist põhjalik uurimistöö ette võtta. Hageja juhatuse liige kinnitas 03.05.2015, et on põhjalikult arvestanud objekti muinsuskaitselisi nüansse ja suhteliselt halba seisukorda ning on teadlik, et maja tehnosüsteemid on amortiseerunud ja vajavad kiiret kaasajastamist. Hageja sai kinnisasja valduse 21.05.2015 üürilepingu alusel. Hagejal oli võimalik enne müügilepingu sõlmimist tutvuda põhjalikult hoone ehitusliku olukorraga. 10.06.2015 sõlmitud müügilepingus kinnitas hageja, et on lepingu objekti üle vaadanud, tutvunud lepingu eseme dokumentatsiooniga ning teadlik hoone ehituslikust ja tehnilisest seisukorrast. Ostja kinnitas ka, et on teadlik kehtivatest seadusjärgsetest piirangutest ega oma selles osas müüjale pretensioone. Lepingus sisaldub ka ostja kinnitus kogu muu teabe olemasolu kohta, samuti et ostja ei pea vajalikuks hoone seisukorda täiendavalt uurida ega oma müüja vastu seonduvalt lepingu eseme seisukorra ja muude omadustega mingeid nõudeid. Ostja oli seega kinnisasja ostmisel teadlik, et
2-17-2474 hoonet elamiseks ega majandustegevuseks hetkel kasutada ei saa. Hageja teadis, et ostab kasutuskõlbmatu hoone. Vundamendi puudused, millele viitas R. Särg ekspertiisis, olid nähtavad hoone välise vaatluse käigus ning oleks seega pidanud olema nähtavad ka hagejale. Kostja ei nõustu R. S. ekspertiisiaktis toodud väitega, et vundament on osaliselt ära vajunud ja esinevad vajumispraod. Ostja saab tugineda müügilepingust taganemisel vaid sellistele puudustele, mis ei oleks ehitise või selle osa visuaalsel vaatlusel olnud ostjale nähtavad või mida müüja ei ole ostjale avaldanud. Praegusel juhul selliseid puuduseid ei esine. Kostja ei ole varjanud teadlikult või pahatahtlikult või üldse olulist teavet hoonega seotud asjaolude kohta. Kõik puudused on kajastatud ekspertiisi aktis, millega hageja tutvus enne müügilepingu sõlmimist. Hoonet on võimalik taastada. Müüja ei pea andma müügilepingu sõlmimisel hinnangut sellele, kas hoonet on võimalik taastada, seda otsustab hoone uus omanik ise. Samuti sisaldus lepingus erikokkulepe VÕS § 218 lg-s 1 sätestatust erineva vastutusstandardi rakendamise kohta. Kinnisasja valdus anti üle 21.05.2015, müügileping sõlmiti 10.06.2015. Hageja pöördus kostja poole nõusoleku saamiseks hoone küttekehade lammutamiseks ja kattematerjalide eemaldamiseks alles 18.04.2016, kostja andis vastava nõusoleku 02.05.2016 kirjaga. Hageja tellis ekspertiisi juulis 2016. Kostja hinnangul on hageja viivitanud ebamõistlikult kaua, alustades hoone taastamis- ja remonditöödega. Kutse- ja majandustegevuses tegutseva ettevõtjana oli hagejal kohustus ostetud asi viivitamatult üle vaadata või vaadata lasta. Hageja on teavitanud kostjat väidetud varjatud puudustest (osaliselt) alles 20.09.2016 taganemisavalduses ja täiendavatest puudustest alles 15.02.2017 hagis. Kostja hinnangul on hageja kaotanud õiguse lepingust taganeda, kuna ei ole teinud taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Poolte vahel ei olnud kokkulepet, mille kohaselt hageja pidi pärast müügilepingu sõlmimist hoone konserveerima ning mõne aja möödudes laskma asjatundjal üle vaadata, tuvastamaks võimalikke puuduseid. Kostja leiab, et hagejapoolne lepingust taganemine on tühine. Leping on lõppenud hoopis kostjapoolse 21.12.2016 taganemisavalduse alusel. Kostja on tasaarvestanud enda nõude summas 37 317,21 eurot hageja nõudega. Kostja nõue hageja vastu koosneb: 18 000 eurot leppetrahv, 36,54 eurot viivis, 699,99 eurot tasumata üür (perioodi 22.05.-10.06.2015 eest), 18 580,68 eurot hüvitis kasutuseeliste eest (perioodil 10.06.2015-28.12.2016). Hageja nõue on lõppenud tasaarvestusega. Kohtuotsuse põhjendused
3.Hageja on lõplikes seisukohtade tuginenud täiesti uuele hagi alusele, leides, et kui kohtu hinnangul ei ole kumbki taganemisavaldus kehtiv, on hagejal õigus nõuda müügihinna tagastamist ja kulutuste hüvitamist kehtiva müügilepingu alusel. Kohtu hinnangul oli tegemist hagi muutmisega, milleks peab peale hagi kättetoimetamist olema vastaspoole nõusolek. Kohus andis 09.01.2020 määrusega kostjale tähtaja seisukoha esitamiseks hagi muutmise osas. Kostja kinnitas 10.01.2020, et hagi muutmiseks luba ei anna.
4.Hageja esitas 13.01.2020 vastuväite kohtu tegevusele, leides, et ei ole hagi uue alusega täiendanud ega muul moel hagi muutnud. Hageja leiab, et ei ole esitanud uut faktilist asjaolu ning on esitanud vaid uue põhjenduse. Hageja käsitluse kohaselt on ta tuginenud kogu menetluse vältel sellele, et kuna kostja taganemisavaldus on tühine ja seetõttu kostja leppetrahvi nõuda ei saa, on tagajärjeks olukord, et müügilepingu järgne ettemaks tuleb hagejale igal juhul tagastada.
5.Kohus märgib, et hageja on hagis (I kd, tl 2 pöördel, punkt 3.1) selgelt välja toonud nõude (põhinõude) esitamise õigusliku aluse- VÕS § 189 lg 1 ja müügilepingu p 7.5. VÕS § 189 lg 1
2-17-2474 alusel saab lepingupool nõude esitada lepingust taganemise korral. Ka müügilepingu punktis 7.5 on sätetatud tingimused, mis kohalduvad vaid lepingust taganemisel. Kui kumbki pool ei ole lepingust taganenud ning leping on kehtiv, siis ei saa hageja esitada nõuet VÕS § 189 lg 1 ega lepingu punkti 7.5 alusel. Seega tähendaks lepingu alusel üleantu tagastamise nõude esitamine lepingu kehtivuse korral täiesti uuel alusel nõude esitamist. Hageja varasemalt sellist nõuet esitanud ei ole ega ole ka viidanud sellise nõude esitamise võimalusele, õigusliku aluse väljatoomisest rääkimata. Hageja on vaid esitanud 06.06.2017 seisukohas kostja vastusele (I kd, tl 101 pöördel) võimaliku õigusliku positsiooni (leping on kehtiv ning seda tuleb täita) juhuks, kui kostja taganemisavaldus oleks kehtiv. Samuti on hageja viidanud varasemalt (28.09.2017 eelistungil) sellele, et kui kostja taganemisavaldus on tühine, siis on leping kehtiv. Kehtivuse võimalike tagajärgedega on hageja tulnud esmakordselt välja alles 13.12.2019 menetlusdokumendis, leides, et ka sellisel juhul oleks hagejal nõudeõigus. TsMS § 376 lg 4 p-de 1-3 järgi ei peeta hagi muutmiseks 1) esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid; 2) hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist; 3) esialgu nõutud eseme asemel asjaolude muutumise tõttu teise eseme või muu hüve nõudmist. TsMS-s ei ole sätestatud, et hagi muutmine eeldaks uute faktiliste asjaolude väljatoomist. Kohtu hinnangul ei saa hageja poolt täiesti uue aluse väljatoomist pidada muuks kui hagi muutmiseks. TsMS § 376 lg 2 järgi nõustub kohus hagi muutmiseks üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui senises menetluses esitatud faktiväited ja tõendid võimaldavad muudetud hagi lahendada eeldatavasti kiiremini ja säästlikumalt. Kohus ei anna hagejale luba hagi muuta. Seda põhjusel, et selleks puudub kostja nõusolek, hageja on tulnud hagi uue alusega välja hilinenult, kostja ei ole saanud uuele alusele vastuväiteid esitada ning kohtule ei nähtu ka mõjuv põhjus hagi sedavõrd hiliseks muutmiseks, arvestades, et kostja on juba esimeses vastuses leidnud, et hageja taganemisavaldus ei ole kehtiv. Kohus jätab ka hageja vastuväite kohtu tegevusele rahuldamata.
6.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda; pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.
7.Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes: Poolte vahel sõlmiti 21.05.2015 üürileping, mille alusel andis kostja hagejale üürile hoonestatud kinnistu asukohaga xxx (registriosa nr 937432) üürihinnaga 1000 eurot kuus ning lepingu kehtivuse ajaga 22.05.2015-22.06.2015. Eeltoodud kinnisasja valdus anti kostjalt hagejale üle 22.05.2015. Pooled sõlmisid 10.06.2015 kinnisasja võlaõigusliku müügilepingu ostuhinnaga 180 000 eurot. Asjaõigusliku lepingu sõlmimine pidi lepingu kohaselt toimuma hiljemalt 01.10.2017 tingimusel, et ostja on tasunud ostuhinna. Ostuhinnast 1000 eurot oli tasutud enne 10.06.2015 müügilepingu sõlmimist ning 26 000 eurot tasuti täiendavalt, enne lepingust taganemist. Hageja pöördus 18.04.2016 kostja poole saamaks nõusolekut küttekehade lammutamiseks ning seintelt, lagedelt ja põrandalt kattematerjalide eemaldamiseks. Kostja andis vastava nõusoleku 02.05.2016. Hageja esitas kostjale 20.09.2016 notariaalselt tõestatud lepingust taganemise avalduse, tuginedes olulisele lepingurikkumisele- põrandatalade läbi mädanemine ja vundamendi
2-17-2474
läbi vajumine. Kostja tegi hagejale 10.11.2016 hoiatuse lepingust taganemise kohta ning andis täiendava tähtaja 01.12.2016 tasuda tähtaegselt tasumata ostusumma 9000 eurot. Kostja esitas 21.12.2016 hagejale notariaalselt kinnitatud lepingust taganemise avalduse, tuginedes lepingust tuleneva ostusumma tasumise kohustuse rikkumisele. Kostja tegi hagejale 21.12.2016 avalduses ka tasaarvestusavalduse, tasaarvestades enda nõude kogusummas 37 317,21 eurot hageja nõudega. Kinnisasja valdus on kostjale üle läinud 12.01.2017.
8.Poolte vahel on vaidlus selles, kumma poole taganemisavaldus on kehtiv. Vaieldakse selle üle, kas hageja taganemisavaldus on esitatud õigeaegselt ning kas hageja oli õigustatud lepingust taganema ning leppetrahvi nõudma, s.o kas müügilepingu objektil olid sedavõrd suured varjatud puudused, mida saab lugeda oluliseks lepingurikkumiseks. Samuti on vaidlus selles, kas kostja taganemisavaldus võiks olla vormipuuduse tõttu kehtetu, kas kostja tasaarvestusavaldus on põhjendatud ja millises osas ning kas hageja on õigustatud nõudma kahju hüvitamist kogu toodud kahju osas. Esmalt käsitleb kohus poolte taganemisavalduste kehtivust (I), siis annab hinnangu hageja nõude põhjendatusele (II) ning kostja tasaarvestusavalduse põhjendatusele (III), seejärel teeb lõplikud otsustused ning jaotab menetluskulud (IV). I
9.Kohus nõustub pooltega selles, et nende vahel 10.06.2015 sõlmitud lepingut tuleb käsitleda müügilepinguna. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg-s 1 on sätestatud, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.
10.Kumbki pool on leidnud, et müügileping on lõppenud tema taganemisavaldusega. Lepingust taganemise kehtivuse hindamiseks tuleb tuvastada lepingust taganemise eelduste olemasolu. Kuivõrd hageja taganemisavaldus oli varasem ning selle kehtivuse korral ei oleks kostja enam saanud lepingust taganeda, hindab kohus esmalt hageja taganemisavalduse kehtivust.
11.VÕS § 116 lg 1 kohaselt on lepingust taganemise eelduseks eelkõige see, et teine lepingupool on lepingut oluliselt rikkunud. Sama paragrahvi lg 2 p-des 1-5 on toodud näitlik loetelu sellest, mida seadus oluliseks lepingurikkumiseks peab. Müüjat loetakse müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas ka siis, kui asja parandamine või asendamine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist (VÕS § 223 lg 1).
12.Lisaks sisulistele eeldustele (olulise lepingurikkumise olemasolu) peab taganemisavaldus olema esitatud ka õigeaegselt. VÕS § 118 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi kaotab taganemiseks õigustatud lepingupool õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama või kui VÕS § 114 kohaselt määratud täiendav täitmise tähtaeg on möödunud. 12.1 Kui ostja on müügilepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, peab ta ostetud asja VÕS § 219 lg 1 järgi viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. Kostja on leidnud, et hageja tegutses majandus- või kutsetegevuses. Kohus nõustub kostjaga. Asjaolule, et hageja tegutses oma majandus- või kutsetegevuses, viitab kohtu hinnangul selgelt hageja juhatuse liikme O. K.23.04.2015 e-kirjas avaldatu (I kd, tl 84 pöördel), milles on viidatud kavatsusele asuda
2-17-2474 vaidlusaluses hoones külastajaid vastu võtma. Samuti viitab sellele kostja juhatuse koosoleku protokoll (I kd, tl 151-153), mille punktis 2 on hageja juhatuse liige avaldanud, et kavatsus on avada kinnistul külalistemaja ning võimalik on, et tulevikus saab kostja soodustust majutusteenuse osas. Seega oli hageja näol tegemist isikuga, kes oli VÕS § 219 lg 1 järgi kohustatud ostetud asja viivitamatult üle vaatama või vaadata laskma. 12.2 Riigikohus on 17.12.2012 otsuses nr 3-2-1-157-12 (p 16) leidnud, et eeltoodut arvestades on õige hageja arusaam, et lepingust taganemiseks ettenähtud mõistliku aja tuvastamine on iseenesest kohtu diskretsiooniotsustus, st kohus peab asjas esiletoodud kõiki asjaolusid arvestades hindama, millise aja jooksul võis samas olukorras olev isik mõistlikult eeldada, et lepingupool võib lepingust taganeda. Õige on ka hageja väide, et lepingust taganemise mõistlikku tähtaega ei saa määrata selle järgi, kui pikk on lepingu tühistamise tähtaeg. Kuna seaduses on selgelt sätestatud, et lepingust võib taganeda mõistliku aja jooksul, puudub kolleegiumi hinnangul vajadus tugineda lepingust taganemise aja määramisel sarnastele õigusnormidele ning igal üksikul juhul tuleb mõistlik aeg tuvastada asjaolusid arvestades. Riigikohus on mõistlikku aega määratlenud veidi täpsemalt 27. mai 2015. a otsuses nr 3-2-1-4315 (p 12), leides, et lepingust taganema õigustatud lepingupool kaotab VÕS § 118 lg 1 p 1 järgi õiguse lepingust taganeda, kui ta ei esita taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Sama lahendi punkti 13 järgi Kolleegiumi hinnangul ei saa lepingust taganemise mõistlik aeg VÕS § 118 lg 1 p 1 tähenduses olla vähemalt üldjuhul lühem kui tehingu eksimuse või pettuse tõttu tühistamise tähtaeg TsÜS § 99 lg 1 p 2 kohaselt, st kuus kuud alates pettusest, eksimusest, seega taganemise alusest teadasaamisest. See kehtib siiski juhul, mil mõlema kujundusõiguse teostamise eeldused on põhimõtteliselt täidetud, st lepingupoolel on õigus valida, kas ta taganeb lepingust või tühistab selle. 12.3 Müügileping sõlmiti 10.06.2015. Hageja sai kinnisasja valduse 22.05.2015. Taganemisavaldus on esitatud 20.09.2016, s.o 13 kuud ja 10 päeva pärast müügilepingu sõlmimist ning pea 14 kuud pärast valduse üleandmist. Kostja on tuginenud sellele, et hageja on rikkunud VÕS § 219 lg-st 1 tulenevat kohustust ning on sellega kaotanud õiguse lepingust taganeda. 12.4 Hageja on tuginenud sellele, et sai taganemise aluseks olevatest asjaoludest teada alles eksperdiarvamusega tutvumise järgselt. Kohus märgib esmalt, et hagejal oli võimalus tutvuda põhjalikult hoone seisundiga alates valduse üleandmisest 22.05.2015. Eksperdiarvamus (I kd, tl 30-33) ei sisalda küll selle koostamise kuupäeva, kuid arvamuses on märgitud hoone ülevaatuse ajaks 22.07.2016. Hageja on väitnud, et esmalt ei pidanudki hageja hoonet põhjalikult üle vaatama ning poolte kokkuleppel pidid esialgu toimuma üksnes konserveerimistööd edasiste kahjustuste vältimiseks. Kohtule sellise kokkuleppe olemasolu esitatud tõenditest ei nähtu. Vastava kokkuleppe olemasolu on eitanud ka kostja. Kohus leiab, et kui hageja kavatses viia põhjaliku ülevaatuse läbi alles kevadel- suvel 2016 (s.o aasta pärast müügilepingu sõlmimist ja valduse ülevõtmist), ei tähenda see, et taganemisavalduse esitamise tähtaeg oleks ka kostja jaoks nihkunud edasi ca aasta võrra. Seega oli lepinguobjekti ülevaatamise või selle korraldamise kohustuse täitmise edasilükkamine risk, mille hageja endale võttis ja mille eest kostja vastutama ei pea. 12.5 Hageja on viidanud sellele, et taganemisavalduses viidatud puudused avaldusid alles hoone kattematerjalide eemaldamise järgselt. Kuni asjaõiguslepingu sõlmimiseni oli hageja üksnes kinnisasja valdaja. Valdajal ei ole ilma kinnisasja omaniku loata õigust hoonet või selle osa lammutada või oluliselt kahjustada (milleks on kattematerjalide ja põranda eemaldamine) ilma omaniku nõusolekuta. Omanik (kostja) andis selleks nõusoleku valdaja (hageja) 18.04.2016 taotluse alusel 02.05.2016. Kohtu hinnangul ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et hagejal eksisteeris takistus kostja vastava nõusoleku küsimiseks koheselt pärast müügilepingu sõlmimist. Kuna
2-17-2474 hagejal lasus majandus- või kutsetegevuses tegutseva ettevõtjana kohustus müügilepingu ese koheselt üle vaadata, oleks olnud eeldatav vastava nõusoleku küsimine kinnisasja omanikult koheselt peale müügilepingu sõlmimist. Arvestades, et kostja andis nõusoleku 14 päeva möödudes ning puudub alus arvata, et kostja oleks vastava nõusolekuga viivitanud ka mais 2015, peab kohus põhjendatuks lugeda, et VÕS § 118 lg 1 p 1 järgne tähtaeg hakkas jooksma hiljemalt alates 24.06.2015, s.o kahe nädala möödumisel müügilepingu sõlmimisest. 12.6 Kohtu hinnangul oli 20. septembriks 2016. a möödunud mõistlik aeg müügilepingust taganemiseks. Seega oli hageja kaotanud õiguse lepingust taganeda ka juhul, kui eksisteerinuks taganemise sisulised eeldused. Seega ei lõppenud leping hageja taganemisavalduse alusel.
13.Kohtu hinnangul ei olnud praegusel juhul täidetud ka hageja poolt lepingust taganemise sisulised eeldused. VÕS § 220 lg 2 järgi peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Oma majandus- või kutsetegevuses müügilepingu sõlminud ostja peab lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama.
14.Hageja on 20.09.2016 taganemisavalduse punktis (I kd, tl 34) viidanud olulise lepingurikkumisena järgmistele puudustele: põrandatalade läbi mädanemine ja vundamendi läbi vajumine. Seega tuleb kohtul anda hinnang eeskätt nende puuduste olemasolule ja olulisusele. Ülejäänud puudustele on viidatud alles 15.02.2017 esitatud hagis. Riigikohus on 27. mai 2015. a otsuses nr 3-2-1-43-15 (p 11) leidnud, et oluline on aga see, et lepingust taganemise mõistliku aja hindamisel tuleb eristada algset taganemisavaldust ja selle hilisemaid täiendusi. Kuivõrd 20.09.2016 taganemisavalduses välja toomata puudustele on viidatud alles 15.02.2017 hagis, s.o ca 6 kuu möödudes R. S. arvamusega tutvumisest, on neile puudustele tuginetud ilmselgelt liiga hilja, s.o mõistliku aja möödudes ka puudustest teadasaamisest. Ka tarbija peab VÕS § 220 lg 1 teise lause kohaselt teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale kahe kuu jooksul pärast seda, kui ta sai mittevastavusest teada. Majandus- ja kutsetegevuses tegutsevale isikule ei saa see standard olla leebem. Kohus ei anna seetõttu menetlusökonoomia seisukohast lähtudes hinnangut alles hagiavalduses välja toodud täiendavate puuduste olemasolule ja olulisusele.
15.Kohus hindab alljärgnevalt tõendeid, milles on kajastatud hageja taganemisavalduses viidatud puuduseid. Kohus märgib, et eksperdina saab menetluses käsitleda ainult kohtu enda määratud eksperti, s.o antud juhul G. E.. Teiste isikute (T. R., R. S.) hinnanguid käsitleb kohus asjatundja arvamustena ning nimetab neid ka vastavalt hinnanguteks. Kohus märgib, et ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu. 15.1 Ühe alusena on hageja välja toonud taganemisavalduses põrandatalade läbi mädanemise. X 2013 aasta hinnangus (edaspidi ka 2013 hinnang, I kd, tl 11-28) on punktid märgitud põrandatalade kohta järgmist: põrandad on ära vajunud akna juures välisseina tsoonis ning põrandad on tugevalt ära vajunud välisseina juures (kogu tuba). Situatsiooni hinnangust nähtub, et osades ruumides on ilmselt põrandatalad kas ära vajunud või on välisseinte tsoonides talade toepinnad pehkinud ja talad osaliselt oma kandevõime kaotanud. Samuti on märgitud, et põrandate kandekonstruktsioonide kandevõime selgitamiseks peab tegema lisauuringuid. Soovitusena on välja toodud, et pärast reliinkatte eemaldamist on vaja teha põrandasse kontrollavad 300x300 kuni 500x500mm, et välja selgitada põrandatalade ja põranda kandekonstruktsioonide tegelik seisukord. Kui on tehtud kontrollavad, saab teha otsuse põrandatalade osalise tugevdamise või vahetamise kohta. 15.2 R. S. koostatud hinnangus (edaspidi ka 2016 hinnang, I kd, tl 30-33) on reas „põrandad, vahelaed“ välja toodud, et talastik (kirjas on küll „talstik, kuid eelduslikult on tegemist ikkagi kirjaveaga ning silmas on peetud talastikku) ja katted on täielikult amortiseerunud I korrusel.
2-17-2474 Hinnangus on viidatud ka fotodele nr 25, 26, 31, 32 ja 33 (I kd, tl 132-134), millelt nähtuvad eelnevalt kirjeldatud asjaolud. Ettepanekuna on toodud : „lammutada, koostada projektlahendus.“ Kokkuvõtliku järeldusena on toodud, et arvestades konstruktsioonide olemasolevat olukorda on otstarbekas need lammutada ja asendada uutega. 15.3 Kostja on esitanud tõendina ka xxx hoone tehnilise seisukorra hinnangu, 25.04.2017 koostanud ehitusinsener T. R. (I kd, tl 169-203). Sellest hinnangust nähtub, et see on koostatud põhiliselt eesmärgiga tuvastada hoone seisundi muutumine võrreldes varasemalt toimunud ekspertiisiga ning kinnisasjal toimunud ehitus- ja lammutustööde vastavus nõuetele. Hinnangus sisaldub 2017. a foto (I kd, tl 191 pöördel, keskmine foto), millel on jäädvustatud põranda seisukord, kommentaarina on lisatud, et põranda puittalad on pehkinud ja on vaja vahetada. 15.4 Kohtu määratud riiklikult tunnustatud ekspert G. E. leidis 01.06.2018 ekspertiisis (akt II kd, tl 32-50), et X 2013 aasta hinnangus oli viidatud sellele, et põrandate kandekonstruktsioonide kandevõime väljaselgitamiseks peab tegema lisauuringuid ning samuti kajastati 2013 hinnangus asjaolusid, mis andsid aluse arvata, et põrandataladel esinesid olulised puudused. Samuti on kohtu määratud ekspert tuvastanud, et aastaks 2018 oli I korruse puitpõrandate talastik välisseinte ääres niiskuskahjustunud samuti, nagu 22.05.2015. Seda põrandate alla pääseva niiskuse tõttu, mis puuduliku õhuvahetuse tõttu ei pääse välja tuulduma ning põrandate puitkonstruktsioon hakkab niiskuskahjustuma. Ekspert sedastas, et paikvaatlusel oli näha, et põrandate puidust kandetalad ja aluslaudis ning seinte alusvöö on mädanenud, pehkinud ning kaetud erinevate seenhaigustega. Ekspert tuvastas, et põrandatesse lõigatud avauste kaudu on näha tugevalt pehkinud ja niiskuskahjudega konstruktsioon, mida erinevatel aegadel on püütud toestada ja parandada ning sellele probleemile on 2013 aasta hinnangus juba viidatud. 15.5 Hoone vundamendi läbivajumist kui olulist puudust on hageja sisustanud selliselt, et selle tulemusena on vajunud vaheseinad ja vahelaed. X 2013 aasta hinnangus (I kd, tl 11-28) on punktis 2 märgitud, et põrandad on ahjude läheduses alla vajunud, ahjude vundamendid on ebapiisavad. Soovitusena on märgitud lammutada maja vasaku poole ahjud. Punktis, mis puudutab kanalisatsiooni, on välja toodud, et on vaja kontrollida, kas majast väljuv kanalisatsioonitoru on vigastatud või ei olegi ühendatud linna kanalisatsioonitrassiga ning „täna jookseb midagi vundamentide alla!“. Ekspert on ka täheldanud, et maja sisehoovis vahetult vundamendi juures on fekaalide lõhnaga avatud süvend. 15.6 R. S. koostatud hinnangust (I kd, tl 30-33) on „vundamendi konstruktsioon“ reas A1 välja toodud, et osaliselt on vundament ära vajunud ja esinevad nurkades vajumispraod. Hinnangus on viidatud ka fotodele nr 5-10 (I kd, tl 127-128), millelt nähtuvad eelnevalt kirjeldatud asjaolud. Ettepanekuna on toodud, et hoone stabiilsuse tagamiseks on vaja ehitada uus kaasaegsetele normidele vastav vundament ning koostada selleks projektlahendus. Samal leheküljel on reas A4 vundamendi konstruktsiooni all välja toodud ka, et maja vundamendi nurgas esinevad praod ning tänavapoolses osas on tänava pideva tõstmisega jäänud vundament liiga madalale. Soovitusena on märgitud, et ehituse käigus tuleks I korruse põrandat tõsta ning sokkel ehitada kõrgemaks. Kokkuvõtliku järeldusena on toodud, et arvestades konstruktsioonide olemasolevat olukorda on otstarbekas need lammutada ja asendada uutega. 15.7 Kohtu määratud riiklikult tunnustatud ekspert G. E. leidis 01.06.2018 ekspertiisis (akt II kd, tl 32-50), et hoone vundament ja sokkel olid aastal 2018 avatud sademetele ja need puudused olid olemas juba 22.05.2015. Konkreetseid vundamendi kahjustusi 2013 aasta hinnangus aga kajastatud ei ole, kuna hoone vundament on nn „varjatud konstruktsioon“. Riiklikult tunnustatud ekspert leiab, et silmale nähtavaid asjaolusid arvestades oleks ekspert pidanud 2013 aastal võimalikele vajumitele vundamendis kindlasti rohkem tähelepanu pöörama. Siiski nähtub 2013 hinnangust, et midagi jookseb vundamendi alla, samuti see, et vundament on kaitseta ka vihma
2-17-2474 vee eest, samuti et ahjude juures on põrandad ära vajunud ja ahjude vundamendid on ebapiisavad. X 2013 aasta hinnangus sisaldub ka mitmeid fotosid kehvas seisus sokli kohta. Ekspert G. E. leiab, et vundamendi puudused ei saanud ostjale tulla üllatusena ning ostjal oli võimalik need puudused avastada või nõuda ekspertarvamuse põhjal põranda konstruktsioonide kandevõime selgitamiseks lisauuringute tegemist. Kuivõrd põrandaid kannab vundament, siis pidi osjal tekkima põrandate vajumise põhjusena kahtlusi ka vundamendi seisu osas. Samuti leiab ekspert G. E., et ka ahjude vundamendi suurte puuduste kohta esinesid ilmsed viited 2013 hinnangus. 15.8 2013 hinnangu andnud volitatud ehitusinsener T. R. on 08.02.2019 vastuses kostja päringule (II kd, tl 100) kinnitanud, et vaidlusaluse hoone vundament ei ole vajunud, puitehitise vundamendi ja kandekonstruktsioonide ruumiline stabiilsus ja kandevõime on tagatud ning puitelamut on võimalik renoveerida ilma hoonet lammutamata.
16.Kohus märgib, et iseenesest puudub vaidlus selles, et põrandataladel esinesid müügilepingu sõlmimise ajal olulised puudused, s.o et need olid kahjustunud. Vundamendi puuduseid on 2013 ekspertiisiaktis vähe käsitletud, pigem on toodud välja asjaolud, mis viitavad vajadusele tuvastada täiendavalt põrandate alla jääva hoone osa seisukorda ning peaksid tõstatama tõsiseid kahtlusi vundamendi seisukorra osas. 2013 eksperthinnangus on viidatud sellele, et hoone vaatlusel tuvastatud asjaolud viitavad sellele, et põrandatalad on osades ruumides ilmselt kas ära vajunud või on välisseinte tsoonides talade toepinnad pehkinud ja talad osaliselt oma kandevõime kaotanud. 2016 hinnangus on põrandakonstruktsiooni seisund, samuti vundamendi seisund juba katete eemaldamise ja põrandasse avade tegemise järgselt konkreetselt tuvastatud. Kohtu hinnangul on esitatud tõendite pinnalt võimalik jõuda järeldusele, et hoone aastal 2016 fikseeritud puudused olid suuremad, kui oli välja toodud 2013 aasta hinnangus. Müügilepingu esemel esinesid seega puudused, mida müügilepingu sõlmimisel ei tuvastatud.
17.Lepingust taganemise aluseks saab aga olla vaid oluline lepingurikkumine. Hageja sai hankida teavet hoone seisundi kohta nii esindaja poolt visuaalsel vaatlusel kui ka 2013 hinnangust. Kohtu hinnangul ei saa erinevust müügilepingu sõlmimisele eelnevalt olemas olnud või olema pidanud teabe ja hilisemas uuringus saadud teabe vahel pidada sedavõrd oluliseks lepingurikkumiseks, mis annaks ostjale õiguse leping üles öelda. Praegusel juhul ei ole kohtu hinnangul toodud esile asjaolusid, mille pinnalt saaks teha järelduse, et 2016 hinnangus oleks tuvastatud sedavõrd suuri erinevusi hoone seisukorra osas, võrreldes 2013 hinnangust nähtuvate ja ka visuaalselt tuvastatavate puudustega.
18.Hageja üks põhilisi väiteid on olnud see, et hoone on otstarbekas mitte taastada, vaid lammutada ning hageja huviks ei olnud osta kinnistut, mida ei saa taastada. Kohus märgib, et hageja väited on olnud menetluses vastuolulised. Kord on ta jõudnud seisukohale, et hoonet ei ole võimalik taastada, siis aga, et taastamine on tehniliselt võimalik, kuid majanduslikult ebamõistlik. Kohtu hinnangul ei nähtu ühestki tõendist, et taganemisavalduses toodud puudused võiksid tuua endaga kaasa paratamatu vajaduse hoone lammutada ning täiesti uuesti ehitada. See, kui hageja hinnangul ei ole olemasoleva hoone taastamine majanduslikult otstarbekas, ei tähenda, et lammutamine on möödapääsmatu.
19.Samuti on kohtu hinnangul asjas oluline hageja enda tegevus või tegevusetus puuduste tuvastamisel, vältimaks hilisemat vaidlust. Vajadusele võtta enne otsustamist ette põhjalik uurimistöö (lisaks olemasolevale teabele) on rõhutanud juba tehingut vahendanud maakler. Samuti viidati 2013 hinnangus sellele, et hoone tegeliku seisukorra tuvastamine eeldab täiendavaid uuringuid ning selleks on vaja teha põrandasse avad. Kui ostja oleks hoolsalt käitunud ning pööranud tähelepanu 2013 hinnangus esitatud soovitusele tuvastada täpsemalt põrandatalade seisund, siis oleks praegune vaidlus jäänud ilmselt olemata. Kohtule ei ole teada asjaolud, mis takistasid ostjal põhjalikumalt tuvastada hoone seisund enne
2-17-2474 müügilepingu sõlmimist. Esitatud tõendite pinnalt ei saa kohus teha mingil juhul järeldust, et kostja oleks mingisugust talle olemas olnud teavet hageja eest varjanud või väitnud, et hoone on tegelikust paremas seisukorras. Seega oli 2013 hinnangus sisalduva soovituse eiramine hageja enda risk. Tuginemine puudustele, mille esinemise võimalusele oli enne müügilepingu sõlmimist 2013 hinnangus selgelt viidatud ning mille olemasolu oleks hageja saanud ise ka enne müügilepingu sõlmimist tuvastada, ei ole hageja poolt ka kooskõlas hea usu põhimõttega.
20.Kohtu hinnangul ei esine praegu olukorda, kus VÕS § 221 lg 1 p 2 järgi võiks ostja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda sõltumata sellest, et ta asja üle ei vaadanud või selle lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt ei teatanud, kui müüja teadis või pidi teadma asja lepingutingimustele mittevastavusest või sellega seotud asjaoludest ja ei avaldanud seda ostjale. Kohtu hinnangul ei nähtu esitatud tõenditest, et müüja oleks olnud lepingutingimustele mittevastavusest teadlik ning jätnud ostja sellest teavitamata.
21.Hageja on tuginenud nõude esitamisel ka VÕS § 217 lg 2 p-le 2. Kohus ei nõustu hagejaga selles, et hoone ei sobi selleks otstarbeks, milleks see sooviti omandada. Selline väide on kohtu hinnangul asjakohatu. Hageja on viidanud sellele, et soovib hakata hoonet kasutama külastajate vastuvõtmiseks. Kohtu hinnangul puudub igasugune alus arvata, et taastamise või uuesti ehitamise järgselt hoone hageja soovitud eesmärgiks ei sobi. Vaidlus on üksnes hoone kasutuskõlblikuks muutmise kulukuses, mitte eesmärgipärase kasutamise võimatuses.
22.Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et hageja 20.09.2016 taganemisavaldus ei ole kehtiv. Järgnevalt tuvastab kohus, kas müügileping võiks olla lõppenud kostja taganemisavalduse alusel.
23.Kostja on 10.11.2016 avalduses (I kd, tl 94-97) teavitanud hagejat hagejapoolsest lepingurikkumisest ning andnud täiendava tähtaja kuni 01.12.2016 lepingu täitmiseks. Samas kirjas on kostja hoiatanud hagejat, et kui hageja tähtaegselt lepingut ei täida, taganeb kostja lepingust. Viidatud hagejapoolseks lepingurikkumiseks oli müügilepingu alusel 9000 euro tasumise kohustus, tähtajaga 30.09.2016.
24.VÕS § 114 lg-st 4 tuleneb, et kui võlgnik teatab, et ta kohustust ei täida või kui ta ei ole täiendava tähtaja jooksul kohustust kohaselt täitnud, võib võlausaldaja pärast teate saamist või tähtaja möödumist kasutada muid õiguskaitsevahendeid, sealhulgas nõuda kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist või taganeda lepingust või öelda leping üles. VÕS § 116 lg 2 p-s 5 on sätestatud, et lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine) ning olulise lepingurikkumisega on eelkõige tegemist, kui teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust VÕS §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida.
25.Müügilepingu punktist 3.2 nähtub, et hageja pidi tasuma kostjale hiljemalt 30.09.2016 lepingu eseme ostuhinnast 9000 eurot. Vaidlus puudub selles, et hageja seda summat kostjale tasunud ei ole. Kohus leiab, et seega oli kostja õigustatud VÕS § 116 lg 2 p-st 5 tulenevalt õigustatud lepingust taganema.
26.Kostja taganes lepingust hagejale antud täiendava tähtaja saabumise järgselt 21.12.2016. a avaldusega. Hageja tugines lepingust taganemisel müügilepingu punktile 7.1.3, s.o ostuhinna tasumise kohustuse rikkumise tõttu. Samuti viitas kostja lepingust taganemisel VÕS § 101 lg 1 ple 4 ja § 116 lg-tele 1 ja 4 ning lisaks lepingu punktidele 7.3 ja 7.5.
27.Hageja hinnangul ei ole kostja taganemisavaldus kehtiv vormipuuduse tõttu. Müügilepingu punktis 7.3 on kokku lepitud, et müügilepingust taganemiseks saadab õigustatud pool teisele
2-17-2474 poolele notariaalkorras ühepoolse tõestatud avalduse, milles märgib lepingust taganemise aluse. Kostja taganemisavaldus ei olnud notariaalselt tõestatud, vaid notariaalselt kinnitatud. Kostja tugineb sellele, et VÕS § 188 ei näe ette taganemise avalduse vorminõuet. Seega võib taganemise avaldus sõltumata lepingu enese vormist olla tehtud ükskõik millises vormis, ka suuliselt. Kohus kostjaga selles ei nõustu. Kuivõrd pooled on lepingus konkreetselt kokku leppinud, et taganemisavaldus peab olema esitatud notariaalselt tõestatud vormis, siis ei saa olla taganemise vorm tähtsusetu.
28.Samas nõustub kohus kostja väitega selles, et oluline on see, et lepingu teine pool on taganemise avalduse kätte saanud ja teisele poolele on arusaadav, et on tehtud taganemise tahteavaldus. Kohtu hinnangul ei saa notariaalselt tõestatud vormi kasutamata jätmine tuua automaatselt endaga kaasa tahteavalduse tühisust. Riigikohus on 21. veebruari 2012. a otsuses (p 12) leidnud, et VÕS § 13 lg 3 kohaselt, kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Seega, kui lepingust taganemise avaldus ei oleks esitatud kokkulepitud vormis, tuleks kohtul hinnata, kas teine lepingupool on lepingust taganemist VÕS § 13 lg 3 alusel aktsepteerinud - kas lepingust taganeda sooviv isik võis teise lepingupoole käitumisest aru saada, et viimane on nõus lepingu lõpetamisega teistsuguses vormis kui kokkulepitud vorm. Kui kohus leiab, et lepingust taganeda sooviv pool ei võinud teise lepingupoole käitumisest aru saada, et pool on nõus lepingu lõpetamisega teistsuguses vormis kui kokkulepitud vorm, tuleks hinnata, kas lepingust taganemine muus kui kokkulepitud vormis toob kaasa lepingust taganemise avalduse tühisuse. TsÜS § 83 lg 2 kohaselt on kokkulepitud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti. Hageja on praegusel juhul toonud alles hagiavalduses välja selle, et ei tunnista kostja taganemisavaldust vormipuuduse tõttu. Hageja on vastuses kostja taganemisavaldusele (I kd, tl 41) leidnud vaid, et kostja taganemisavaldus on tühine, kuna selles esitatud aluseid tegelikkuses ei esine. Kohtu hinnangul on hageja põhjused otsitud ning hageja aktsepteeris kostja taganemisavalduse vormi (vaieldes vastu vaid sisule). Kohtu hinnangul ei toonud praegusel juhul vormipuudus kaasa taganemisavalduse tühisust. Kuivõrd taganemisavalduse sisulised eeldused on praegusel juhul täidetud, on kostja 21.12.2016 taganemisavaldus kehtiv. Müügileping on seega lõppenud kostja 21.12.2016. a taganemisavalduse alusel, lepingu punkti 7.1.3 alusel.
29.Järgnevalt käsitleb kohus taganemise õiguslikke tagajärgi. VÕS § 186 p-st 5 tulenevalt lepingust taganemise korral võlasuhe lõpeb. VÕS § 188 lg 2 järgi vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. VÕS § 189 lg-s 1 on sätestatud, et lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. II
30.Hageja on nõudnud müügilepingu alusel tasutud osamaksete 27 000 euro tagastamist. Vaidlus puudub selles, et müügilepingu alusel tasutud osamaksed 27 000 eurot kuuluvad lepingust taganemisel tagastamisele. Vaidlus puudub ka selles, et hageja on tagastanud kostjale vaidlusaluse kinnisasja valduse, seega on hageja enda kohustuse täitnud. Seega on hageja nõue müügilepingu alusel tasutud 27 000 euro tagastamiseks VÕS § 189 lg 1 esimese lause alusel põhjendatud.
2-17-2474
31.Hageja on taotlenud ka leppetrahvi väljamõistmist kostjalt. VÕS § 158 lg 4 järgi on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Lepingus on sätestatud ostja õigus nõuda leppetrahvi müüjalt juhul, kui leping lõpetakse lepingu punkti 7.2 alusel. Praegusel juhul lõppes leping taganemisega lepingu punkti 7.1 (alapunkti 7.1.3) alusel. Sellisel juhul ei ole ostja õigustatud müüjalt lepetrahvi nõudma. Seega ei ole hageja leppetrahvi nõue põhjendatud.
32.Hageja on taotlenud kostjalt ka lepingu järgi hüvitamisele kuuluvate kulude kokku 6018,59 euro väljamõistmist. Hagiavalduse kohaselt tugineb antud nõue lepingu punktile 7.5. Selles punktis on pooled kokku leppinud, et lepingust taganemisel tagastamisele kuuluvalt ostuhinnalt intresse ei maksta ning poolel ei ole lepingust taganemisel õigust esitada teise poole vastu mistahes muid käesolevas lepingupunktis nimetamata rahalisi nõudeid seoses käesoleva lepinguga, va ostja poolt tehtud kulutuste hüvitamine ostja poolt esitatud arvete alusel. Kostja on vaielnud hageja nõudele vastu, leides, et kuna hageja lepingust taganemine on tühine, siis on ka kulude hüvitamise nõue põhjendamatu. 28.09.2017. a eelistungil on kostja esindaja selgitanud, et pooled on punktis 7.5 pidanud silmas kulutusi, mille kohta on lepingus kokku lepitud, et ostja kannab need seonduvalt punktidega 4.1. ja 4.4. Igal juhul on kostja hinnangul põhjendamata kulud 4782 eurot, kuna need ei ole seotud müügilepingu sõlmimise ega täitmisega.
33.Kohtu hinnangul ei tulene lepingu punktist 7.5, et kulude hüvitamist võib hageja nõuda vaid juhul, kui leping on lõppenud hageja taganemisavalduse alusel. Seetõttu leiab kohus, et kulude hüvitamise nõude võib esitada ka juhul, kui lepingust on taganenud kostja.
34.Lepingus ei ole täpsustatud, milliste kulude hüvitamine punkti 7.5 alusel võimalik on. Müügilepingu punktis 4.1 on sätestatud müüja kohustus kanda kõik lepingu esemega seonduvad kulud seisuga 22.05.2015 ning ostja kannab kõik lepingu esemega seotud kulud, sh müüjale teenusepakkujate poolt esitatud arvete alusel lepingu esemega seotud kulud alates otsese valduse üleandmisest. Samuti kohustus ostja tasuma alates lepingu sõlmimisest lepingu eseme maamaksu. Punktis 4.4 kohustus ostja kindlustama lepingu eseme. VÕS § 191 lg-st 2 tuleneb, et kui lepingupool tagastab eseme, peab teine lepingupool hüvitama esemele tehtud vajalikud kulutused. Muud kulutused tuleb lepingupoolele hüvitada vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui teine lepingupool on kulutuste läbi alusetult rikastunud.
35.Hageja konkreetsed kulutused on toodud lisas 11 (I kd, tl 45). Kostja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid eelmärke seadmise kulu, riigilõivu kulu, kindlustuse, valveteenuse kulu ja maamaksu kulu osas. Kohtu hinnangul on hageja kulude nõue põhjendatud vähemalt järgmises ulatuses: eelmärke seadmise kulu 294,79 eurot, riigilõivu 52,50 eurot, kindlustuse kulu 2*236 eurot, valveteenuse kulu 121,47 eurot ja 460,20 eurot ja maamaksu kulu 210,88 eurot ja 421,75 eurot (kõik tõendid I kd, tl 45 pöördel-47 pöördel; tl 48 pöördel-49; tl 51 pöördel-57). Eeltoodud kulude kandmine hageja poolt on (vähemalt valveteenuse, kindlustuse ja maamaksu osas) lepitud poolte vahel kokku lepingu punktides 4.1., 4.3. ja 4.4. Need kulud (eeskätt valve-, ja kindlustusekulud) on põhimõtteliselt käsitletavad ka esemele tehtud vajalike kulutustena VÕS § 191 lg 2 tähenduses, kuna tagasid kinnistu väärtuse säilimist. 35.1 Geoaluse tellimise kulu, ekspertiiside kulu ning eskiisprojekti koostamise kulu võis hageja enda jaoks olla hoone taastamiseks vajalik kulu. Neid kulusid ei saa aga käsitleda lepingus ette nähtud kuludena või VÕS § 191 lg-s 2 sätestatud esemele tehtava vajalike kulutustena. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 63 p 1 järgi on kulutused vajalikud, kui nendega säilitatakse eset või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise eest. Antud kulutusi ei saa pidada
2-17-2474 TsÜS § 63 p 1 mõttes kinnisasjale tehtud vajalikeks kulutusteks. Kuna kostja ei ole mingil moel nende kulutuste läbi ka rikastunud, ei kuulu need kulutused hüvitamisele ka alusetu rikastumise sätete alusel. 35.2 Notariaalse avalduse kulu 285 eurot ei saa kohus samuti lugeda põhjendatuks, juba ainuüksi seetõttu, et kohtu hinnangul oli hageja taganemisavaldus tühine. Seetõttu ei kuulu ka see kulu hüvitamisele. 35.3 Kohtuväline õigusabikulu ei ole samuti käsitletav vajaliku kulutusena VÕS § 191 lg 2 ja TsÜS § 63 p 1 tähenduses ning see nõue ei kuuluks rahuldamisele ka alusetu rikastumise sätete alusel. Samuti ei ole see käsitletav lepingu punktis 7.5 käsitletud hüvitamisele kuuluva kuluna.
36.Eeltoodud põhjustel rahuldab kohus hageja kulutuste hüvitamise nõude lepingu punkti 7.5 alusel kogusummas 2033,59 eurot. Kokku on hageja põhinõue kostja vastu põhjendatud summas (27 000 + 2033,59) 29 033,59 eurot.
37.Müügilepingu punktis 7.6 on sätestatud, et lepingu pool on lepingust taganemise järgselt kohustatud tasuma lepingust tulenevad rahalised maksed (sealhulgas lepingus sätestatud leppetrahvi) teisele poolele hiljemalt 7 kalendripäeva jooksul lepingust taganemise jõustumisest arvates, välja arvatud juhul, kui pool saab teha leppetrahvi summa osas tasaarvestuse.
38.Poolte vahel sõlmitud müügileping on lõppenud kostja 21.12.2016 taganemisavalduse alusel. Taganemisavaldus on hagejale edastatud 21.12.2016 e-posti teel. Kohtu hinnangul tuleb lugeda, et e-postile saatmisega on taganemisavaldus ka üle antud ning taganemine jõustus 21.12.2016. Seega tuli kostjal tagastada hagejale ostuhind 27 000 eurot ning hüvitada müügilepingu punkti 7.5 järgsed kulutused 2033,59 eurot hiljemalt 28.12.2016. III
39.Kostja on esitanud 21.12.2016 taganemisavalduses (I kd, tl 39-40) tasaarvestusavalduse. Kostja on vaielnud vastu hageja nõudele põhjusel, et leiab, et on tasaarvestanud enda lepingust tuleneva nõude 37 317,21 eurot hageja nõudega 27 000 eurot. Kostja tasaarvestus tugineb sellele, et hageja on kohustatud tasuma kostjale müügilepingu punkti 7.1 alusel leppetrahvi 18 000 eurot, ostuhinna 9000 eurot tasumisega viivitamisest tulenevalt viivist 36,45 eurot, tasumata üürisumma 699,99 eurot ja kasutuseelist 18 580,68 eurot. Hageja on esitanud kostja tasaarvestuse avaldusele vastuväiteid. Kohtul tuleb anda hinnang sellele, kas kostja tasaarvestus on lubatav, s.o kas kostja nõue, mille on ta soovinud tasaarvestada hageja nõudega, on põhjendatud ja kui, siis millises ulatuses.
40.VÕS § 179 lg-s 1 on sätestatud, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 178 järgi toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Tasaarvestuse piirangud on sätestatud muu hulgas VÕS § 200 lg-s 4, mille kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid.
41.Kohus leiab, et kostja nõue, mida ta on soovinud tasaarvestada hageja nõudega, on põhjendatud osaliselt. Esmalt käsitleb kohus leppetrahvi nõuet. Poolte vahel sõlmitud lepingu punktis 7.5 on sätestatud, et lepingust taganemisel punkti 7.1 alusel kohustub ostja tasuma müüjale leppetrahvi 18 000 eurot. Praegusel juhul on kohus tuvastanud, et müügileping lõppes kostja
2-17-2474 taganemisavalduse alusel, mis tugines lepingu punktile 7.1.3 (punkti 7.1 alapunkt). Riigikohus on lahendis 3‐2‐1‐36‐17 selgitanud (p 11) leppetrahvi maksmise nõudeõiguse tekkimise eelduseid. Kohtu hinnangul on need praegusel juhul kõik täidetud. Nimelt oli poolte vahel kehtiv leping, sh kehtiv leppetrahvikokkulepe. Leppetrahvi nõue on esitatud samaaegselt lepingust taganemise nõudega. Lepingust taganemise korral vabanevad mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid kuni lepingust taganemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima (vastavalt VÕS § 188 lg 2). Hagejal oli leppetrahvi nõue enne lepingust taganemist olemas. Hageja on rikkunud oma lepingulist kohustust, jättes ostuhinna osamakse tähtaegselt täitmata ega ole kohustust täitnud ka talle antud täiendava tähtaja jooksul. Samuti vastutab võlgnik (hageja) rikkumise eest. Võlausaldaja (kostja) on leppetrahvi nõudmisest võlgnikule ka mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist teatanud- ostuhinna osamakse 9000 euro tasumise tähtaeg oli hiljemalt 30.09.2016, kostja andis hagejale 10.11.2016 avalduses täiendava tasumise tähtaja 01.12.2016 ning esitas leppetrahvinõude 21.12.2016. Eeltoodust tulenevalt on kostja tasaarvestusavaldus leppetrahvi nõude 18 000 euro osas põhjendatud.
42.Kostja tasaarvestas hageja nõudega ka enda viivisenõude hageja vastu. Müügilepingu punktis 3.9 on sätestatud, et ostuhinna tasumisega viivitamisel on müüjal õigus nõuda ostjalt viivist 0,005% tähtajaks tasumata summalt päevas. Kostja on arvestanud viiviseid tähtaegselt tasumata ostuhinnalt 9000 eurot ajavahemiku 01.10.2016-19.12.2016 eest kogusummas 36,45 eurot. Kohus leiab, et kostja tasaarvestusavaldus on viivise nõude 36,45 euro osas põhjendatud.
43.Kostja tasaarvestas hageja nõudega ka enda üürilepingust tuleneva nõude. Poolte vahel sõlmitud üürilepingust (I kd, tl 86-87) nähtub, et kostja andis üürilepingu alusel hageja kasutusse vaidlusaluse kinnisasja tähtajaga 22.05.2015-22.06.2015 ning tasuga 1000 eurot kuus. Üürilepingu punkti 6.1 järgi lõpeb üürileping kas tähtaja möödumisel või lepinguosaliste vahel nimetatud kinnistu võlaõigusliku müügilepingu sõlmimisel. 43.1 Poolte vahel sõlmiti võlaõiguslik müügileping sama kinnisasja osas 10.06.2015, selle kuupäeva seisuga lõppes seega ka üürileping. Kohtu hinnangul on kostja eksinud tasaarvestusavalduses üürisumma arvestamisel, lähtudes lepingu alguse kuupäevast 21.05.2015. Üürileping on küll sõlmitud 21.05.2015, kuid üürilepingu punkti 2.1 järgi jõustus leping 22.05.2015 ning sellel kuupäeval anti üle üüri objekt ka üürniku (hageja) kasutusse. Üürilepingu kehtivusaeg oli seega 22.05.2015-10.06.2015. Arvestades, et üürisumma oli 1000 eurot kuus (ja mitte 1000 eurot kogu lepingus sätestatud tähtaja eest, s.o 1 kuu ja 1 päev) ning selles ajavahemikus oli 31 päeva, oli põhjendatud üüri nõue 20 päeva eest 645,16 eurot. 43.2 Hageja on 06.06.2017 seisukohas väitnud, et oli üüri juba ette tasunud. Üürilepingu punktis 8.4 leppisid pooled kokku, et kui poolte vahel sõlmitakse nimetatud kinnisasja võlaõiguslik müügileping, arvestatakse üürisumma maha esimesest sisse makstavast summast. Pooltevahelise müügilepingu punktis 3.2 on pooled deklareerinud, et ostja on müüjale tasunud enne lepingu sõlmimist müügisummast 1000 eurot. Kohtu hinnangul tuleb sellest teha järeldus, et hageja tasus kostjale ette üüri 1000 eurot ning see arvestati vastavalt üürilepingu tingimusele müügilepingu sõlmimisel tasutud ostuhinna hulka. 43.3 Eeltoodust ei tulene aga, et kostja tasaarvestusavaldus on üüri nõude osas põhjendatud. VÕS § 188 lg 1 järgi vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid sama paragrahvi lg-st 2 tulenevalt ei mõjuta taganemine lepingust enne
2-17-2474 taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Kohtu hinnangul ei saa taganemine mingil määral mõjutada üürilepingu kehtivat kokkulepet, mille kohaselt kuulus võlaõigusliku müügilepingu sõlmimisel üürisumma ostuhinna hulka arvestamisele ning hagejal puudus sel juhul kohustus tasuda üüri üürilepingu järgi. Lepingust taganemine ei saa mõjutada asjaolu, et müügileping sõlmiti. See ei anna kostjale õigust pärast taganemist asuda üürisummat hagejalt sisse nõudma. Seega ei ole kostja tasaarvestusavaldus üürisumma nõudes põhjendatud.
44.Kostja on soovinud hageja nõudega tasaarvestada ka enda kasutuseelise 18 580,68 euro nõude. Kostja viitas tasaarvestusavalduses sellele, et hageja on vallanud kinnistut võlaõigusliku müügilepingu alusel alates 10.06.2016 kuni (eelduslikult) 28.12.2016. Kuna kostja taganes müügilepingust, nõudis ta hagejalt selle perioodi kasutuseelise eest rahalist hüvitist, lähtudes üürilepingus kokkulepitud üürihinnast 1000 eurot kuus. 44.1 Kohtu hinnangul on antud juhul kasutuseelise nõudmine vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus nõustub hagejaga selles, et kasutuseelise nõue on esitatud üksnes välistamaks lepingust taganemise korral müügihinna tagastamise kohustust kasvõi osaliselt. Kostja on kasutuseelise nõudmisel leidnud, et hageja sai kinnisasjal asuvat hoonet kasutada ning kasutuseelise suuruse määramisel võiks lähtuda poolte vahel sõlmitud üürilepingus toodud üürisummast. Samas on kostja ise korduvalt oma väidetes kinnitanud, et on teadlik ja ka hageja pidi olema teadlik, et antud seisundis ei ole võimalik hoonet kasutada. Samuti oli kostjale teada, et esimesel kahel aastal pärast lepingu sõlmimist oli hagejal kavas renoveerimistööde läbiviimine ning alles kolmandal aastal maja kasutuselevõtt külalismajana. Seega pidi kohtu hinnangul olema ka kostjale selge, et mingisugust sisulist kasutuseelist ei ole hageja kinnisasja kasutamisel saanud ega pidanudki lähiajal saama. Pigem kandis hageja kinnisasja valdusega seonduvalt täiendavaid kulutusi, valvekulude näol (hageja vastus kostjale, I kd, tl 41). 44.2 Kohtu hinnangul on seetõttu asjakohatud ning ka tõendamata kostja väited, mille kohaselt on hageja enamsaadud kasutuseelise võrra rikastunud. Samuti on tõendamata kostja väited, mille kohaselt oleks ta saanud perioodil, mil hageja kinnisasja valdas, kinnistut ise kasutada või välja üürida. Kostjal oli hagejaga küll sõlmitud kinnisasja üürileping, kuid kohtu hinnangul nähtub asjas esitatud tõenditest, et selle põhjuseks ei olnud mitte hageja poolt asja kasutamine majutuse vms eesmärgil vaid võimaldada hagejal võtta kinnisasja valdus üle objekti tutvumise ja renoveerimistööde ettevalmistamise eesmärgil juba müügilepingu sõlmimisele eelnevalt. Seda asjaolu tõendab kohtu hingul ka kostja juhatuse protokollis (I kd, tl 152) sisalduv viide üürilepingu sõlmimise põhjusele- ostja soovis kiiresti võtmeid kätte saada. Samuti nähtub see asjaolu poolte vahel sõlmitud üürilepingust (I kd, tl 86-87), mille punktide 3.1 ja 8.4 ja 8.5 koostoimest tulenes, et tasutud üürisumma tuli arvestada müügilepingu alusel tehtud makseks ning müüjapoolsel põhjusel müügilepingu sõlmimata jätmisel kuulus üürisumma hagejale tagastamisele. Arvestades, et kostja enda kinnitusel hoonel kasutusväärtus ilma eelnevate renoveerimistöödeta puudus, ei ole kohtu hinnangul väited kostja enda võimaliku kasutuse või väljaüürimisest saadava tulu kohta usutavad ega seega ka põhjendatud. 44.3 Kohtu hinnangul on kasutuseelise nõudmine vastuolus hea usu põhimõttega ka tulenevalt sellest, et kostja ei ole oma käitumisega varasemalt andnud märku sellest, ta võiks hagejalt kasutuseelist nõuda. 44.4 Samuti välistab kohtu hinnangul tasaarvestuse nõude müügilepingu punktis 7.5 kokku lepitu, mille järgi lepingust taganemisel ei ole poolel õigust esitada teise poole vastu mistahes muid käesolevas lepingupunktis nimetamata rahalisi nõudeid seoses käesoleva lepinguga, va ostja poolt tehtud kulutuste hüvitamine ostja poolt esitatud arvete alusel.
45.Kohus leiab, et kostja tasaarvestus oli põhjendatud kokku 18 036,45 euro ulatuses ning selles
2-17-2474 ulatuses on tasaarvestuse aluseks olevad asjaolud tõendatud. IV
46.Kohus on seega tuvastanud, et praegusel juhul esinevad tasaarvestuse alused. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti (VÕS § 179 lg 2). Poolte nõudeid võis tasaarvestada alates ajast, mil mõlema poole rahalised kohustused kuulusid täitmisele, s.o alates 28.12.2016. Selle kuupäeva seisuga oli hageja nõue kostja vastu (27 000 + 2033,59) 29 033,59 eurot ning kostja nõue hageja vastu (18 000 + 36,45) 18 036,45 eurot. Kohus tasaarvestab poolte nõuded kattuvas ulatuses ning selle tulemusel tuleb kostjal hagejale tasuda veel põhinõue 10 997,14 eurot. Kohus rahuldab hagi osaliselt ja mõistab selle summa põhinõudena kostjalt hageja kasuks välja.
47.Hageja on esitanud kostjale ka viivisenõude tasumata põhinõudelt. Müügilepingu punkti 7.6 viimases lauses on kokku lepitud, et maksekohustusega viivitamise korral võib õigustatud pool nõuda kohustatud poolelt viivist 0,005% tasumisele kuuluvast summast päevas. Hageja on nõudnud viivist nii ostuhinnalt, leppetrahvilt kui ka kulutuste hüvitamise nõudelt. Hageja leiab, et põhivõlgnevus muutus sissenõutavaks hageja esitatud nõudes märgitud tähtaja möödumisel, s.o alates 22.11.2016. Hageja on arvestanud viivist alates sellest kuupäevast lepingu punktis 7.6 sätestatud määras. Kostja on vaielnud nõudele vastu, leides, et kostjal ei ole hageja suhtes rahalisi kohustusi. Kuna tasaarvestuse järgselt on hageja rahuldamata põhinõue 10 997,14 eurot, oli sissenõutavaks muutunud viivise nõue hagi esitamise seisuga põhjendatud summas 26,94 eurot. Kohus rahuldab selles summas viivise nõude. Hageja on õigustatud nõudma ka viivist TsMS § 367 alusel müügilepingu punktis 7.6 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni.
48.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulud
49.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagi on rahuldatud osaliselt. Kohus jätab menetluskulud täielikult poolte endi kanda.
50.TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.