Kohus Kohtunik Kohtumääruse teatavakstegemise aeg ja koht Tsiviilasja number
Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Piret Rõuk 20. jaanuar 2020 Tallinn
Kohtuasi
Eesti Inkasso OÜ avaldus A. S. vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
3640,95 eurot 09. detsember 2019
Kohtuistungi aeg Menetlusosalised ja nende esindajad
2-18-107757
Avaldaja: Eesti Inkasso OÜ (registrikood 12438291, asukoht Tartu mnt 25-21, 10117 Tallinn; e-post [email protected]) volitatud esindaja O.P. Puudutatud isik: A. S. (isikukood xxx, elukoht xxx), lepinguline esindaja S. V.
Resolutsioon
Menetluskulude jaotus Edasikaebamise kord
1.Eesti Inkasso OÜ avaldus A. S. vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks rahuldada
2.Välja mõista A. S.lt võlgnevus 2174,76 (kaks tuhat ükssada seitsekümmend neli eurot ja 76 senti), millest 1673,06 eurot on põhivõlgnevus ja 501,70 eurot sissenõutavaks muutunud viivis ning viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses summalt 1673,06 alates 12.06.2018 kuni kohustuste kohase täitmiseni Jätta menetluskulud täies ulatuses puudutatud isiku kanda Kohtumäärusele võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest
Avaldaja nõue
1.Eesti Inkasso OÜ (edaspidi avaldaja) palus kohtule esitatud avalduses välja mõista A. S.lt (edaspidi puudutatud isik) võlgnevus 3429,89 eurot, millest 3041,00 eurot põhivõlgnevus ja 388,89 eurot sissenõutavaks muutunud viivis ja viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses põhinõudelt alates 12.06.2018 kuni kohustuste kohase täitmiseni.
2.21.10.2019 avalduses vähendas avaldaja nõuet ja palus välja mõista puudutatud isikult võlgnevus 2174,76 eurot, millest 1673,06 eurot on põhivõlgnevus ja 501,70 eurot sissenõutavaks muutunud viivis ning mõista puudutatud isikult avaldaja kasuks välja viivis
VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses summalt 1673,06 alates 12.06.2018 kuni kohustuste kohase täitmiseni. Avalduse asjaolud
3.Avalduse kohaselt on puudutatud isik korteriomandi xxxx omanik. xxx korteriomanike poolt moodustati korteriühistu Korteriühistu X, kes tegeleb kortermaja majandamisega. Puudutatud isik ei ole pika aja jooksul korteriühistu poolt väljastatud arveid tasunud, mistõttu tekkis tal võlgnevus korteriühistu ees. Perioodil märts 2016 – detsember 2016 moodustas võlgnevus kokku 1489,46 eurot millest 1153.72 eurot on põhivõlgnevus ja 335,72 eurot sissenõutavaks muutunud viivis; perioodil jaanuar 2017 – detsember 2017 moodustas võlgnevus kokku 1550.02 eurot, millest 1496.87 eurot on põhivõlgnevus ja 53.15 eurot sissenõutavaks muutunud viivis; perioodil jaanuar 2018 – veebruar 2018 moodustas põhivõlgnevus 390.41 eurot.
4.Avaldaja on arvutanud viiviseid alates puudutatud isikule 2016.a detsembri arvel märgitud arve tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni 31.12.2017 kehtinud viivisemääraga 0,07% päevas ja 01.01.2018 kuni avalduse esitamiseni 11.06.2018 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kokku võlgneb puudutatud isik avaldajale viivistena 388,89 eurot. Avaldaja nõuab ka tulevikus sissenõutavaks muutuvaid viiviseid VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt päevas kuni põhivõlgnevuse 3041,00 € tasumiseni.
5.01.03.2018 loovutas Korteriühistu X võlanõude puudutatud isiku vastu avaldajale ning teavitas puudutatud isikut nõude loovutamisest. Puudutatud isik ei ole reageerinud avaldaja poolt tehtud korduvatele meeldetuletustele ega täitnud oma kohustust täiendava tähtaja jooksul.
6.21.10.2018 nõude täpsustamise avaldusest tuleneb, et kõik puudutatud isiku tehtud maksed on arvestatud võla katteks sõltumata sellest, kas puudutatud isik määras tasumisega konkreetse kohustuse, mille ta tasumisega täidab ehk, kui puudutatud isik märkis ülekande tegemisel arve numbri, siis makse selgitusse märgitud arve oligi tasutud summaga kaetud. Samuti esitas avaldaja tabeli, kus on välja toodud kõik puudutatud isiku tehtud maksed koos maksete selgitustega. Võla jääk on moodustatud katmata jäetud arvest 2/25 aastast 2017 summas 111,24 ning arvetest 3/25 kuni 12/25 aastast 2017 ning 2018 aasta arvetest nr 1/25 ja 2/25 kokku summas 1561,82. Seega moodustab avalduse esitamise kuupäeva seisuga puudutatud isiku põhivõlg 1673,06 eurot ja viivis 501,70 eurot, kokku on 2174,76 eurot. Puudutatud isiku vastuväited
7.Puudutatud isik avaldust ei tunnista ja palub selle jätta rahuldamata. Vastuväidete kohaselt esitas ta arvestuse, mille kohaselt ei ole tal igakuiste arvete alusel võlga KÜ-le X. Ajavahemikus 2017 märts kuni 2018 veebruar on ühistu esitanud talle arveid kokku 1561,82 eurot, puudutatud isik on tasunud ühistule ajavahemikus 2017 märts kuni 2018 veebruar esitatud arvete tasumiseks kokku 1840 eurot. Nõue ei ole selge, kuna pärast nõude vähendamist on võla jääk 1673,06 eurot, kuid selle arvutuskäiku ei ole avaldaja esitanud, samuti ei ole kontrollitav viivisvõla 501,70 euro kujunemine. Avaldaja ei saa ülenevalt nõude loovutamise akti punktist 3 temale 01.03.2018 loovutatud nõuet suurendada.
8.Puudutatud isik esitas avaldusele aegumise vastuväite ja palus jätta avaldus aegumise tõttu rahuldamata, sest 11.06.2018 esitatud avalduse aluseks ei saa 3-aastase aegumistähtaja tõttu olla enne 01.01.2015 esitatud arved ega nendelt arvestatud viivis, isegi kui kohus puudutatud isiku arvestusega võla puudumise kohta ei nõustu. Alternatiivselt, kui kohus ei nõustu aegumist kohaldama, vähendada puudutatud isikult avaldaja kasuks välja mõistetavat summat mõistliku suuruseni juhindudes VÕS § 162 lg 1, sest sisuliselt on avaldaja nõue täies ulatuses viivisenõue. Kohtumääruse põhjendused
9.Vaidlust ei ole, et puudutatud isiku omandis on korteriomand xxx, et xxx korteriomanike poolt moodustati korteriühistu Korteriühistu X kes tegeleb kortermaja majandamisega, et puudutatud isik on korteriühistu liige, et puudutatud isik ei ole igakuiselt tasunud korteriühistu majandamiskulude ja kommunaalteenuste eest ning, et korteriühistu on nõude loovutanud avaldajale.
10.Vaidlus on selle üle, kas puudutatud isikul on avalduses märgitud võlg avaldaja ees ning kas ta on kohustatud selle tasuma.
11.Avalduse kohaselt ei tasunud puudutatud isik pika aja jooksul korteriühistu poolt väljastatud arveid, mistõttu tekkis tal võlgnevus korteriühistu ees perioodil märts 2016 – veebruar 2018, millelt korteriühistu arvestas ka viivist kuni 01.01.2018 KÜS § 7 lg 4 alusel ja pärast seda VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Seega kuuluvad asja lahendamise kohaldamisele nii enne 01.01.2018 kehtinud korteriomandiseaduse (KOS) § 13 lg-d 1-3, KOS § 15 lg 2, korteriühistuseaduse (KÜS) § 7 lg 4, 13 lg 4, KÜS § 151 lg 1 ja 2, kui ka käesoleval ajal kehtivad korteriomandi- ja korteriühistu seaduse (KrtS) § 40 lg 2, KrtS § 42 lg 1.
12.KOS § 13 lg-te 1-3 järgi on korteriomanik kohustatud teistele korteriomanikele hüvitama kaasomandi eseme korrashoiu ja valitsemise vajalikud kulutused, üldjuhul võrdeliselt talle kuuluva kaasomandiosa suurusega. KOS § 15 lg 2 järgi on korteriomanikul õigus teha kaasomandi eseme säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste korteriomanike nõusolekuta ning ta võib teistelt korteriomanikelt nõuda et nad hüvitavad vajalikud kulutused kaasomandi kulude kandmise suhte alusel. KÜS § 7 lg 4 sätestas, et majandamiskulude maksmisega viivitamisel võis korteriühistu juhatus nõuda korteriomanikult viivist kuni 0,07 protsenti maksmata jäänud summalt päevas iga viivitatud kalendripäeva eest majandamiskulude maksmise kuule järgneva kuu esimesest kuupäevast arvates.
13.KrtS § 40 lg 2 järgi korteriomanike kokkuleppe tingimusi arvestades võib korteriühistu põhikirjaga ette näha käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust erineva kohustuste jaotuse aluse ja tasumise korra majandamiskulude kandmisel, kui see on kõiki asjaolusid arvestades mõistlik ega kahjusta ülemääraselt ühegi korteriomaniku õigustatud huve. Eelkõige võib põhikirjaga ette näha, et tegelikust tarbimisest sõltuvad majandamiskulud tasub korteriomanik pärast kulude suuruse selgumist kas vastavalt oma kaasomandi osa suurusele või vastavalt tema poolt tarbitud teenuse mahule. KrtS § 42 lg 1 sätestab, et kui korteriomanik viivitab majandamiskulude tasumisega, võib korteriühistu nõuda temalt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud suuruses.
14.Vastavalt VÕS § 82 lg 7 muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Arvetega on tõendatud, et need on puudutatud isikule esitatud igakuiselt ja, et arvetel märgitud majandamiskulude maksed tuli tasuda arvete esitamise kuu viimaseks kuupäevaks. Tekkinud võlg muutus seega sissenõutavaks tasumise tähtajale järgneva kuu esimesest kuupäevast ning selleks ajaks maksetega hilinemisel või mittetasumisel osutus korteriomanik võlglaseks korteriühistu ees. Seega on avaldaja poolt nõutav põhivõlgnevus perioodi märts 2016 – veebruar 2018 eest muutunud sissenõutavaks (I kd 30-41, 77-85, 105-110, 149-200, II kd lk 1-96,132).
15.Puudutatud isiku kohta peetud arvelduste tabelitest, pangakonto väljavõtetest ja maksekorraldustest nähtuvalt ei ole puudutatud isik valdavalt tasunud maksete eest igakuiselt ega vastavalt esitatud arvetele, vaid teostanud tasumisi korteriühistule ümardatud summadena – 1000, 2000, 1500 eesti krooni või 200, 100, 150, 250 eurot ilma, et ta oleks määranud, millist kohustust ta nende summadega katta soovib (I kd lk 56-57, 61-64, 97-104, II kd lk 97-117, 126-131, 133, 156-160).
16.VÕS § 88 lg 1 kohaselt kui võlgnik peab võlausaldajale üle andma raha või liigitunnustega esemeid või osutama samaliigilisi teenuseid mitme erineva kohustuse täitmiseks ja üleantud rahast, esemetest või osutatud teenustest ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks, võib võlgnik määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha või esemed üle antud või teenus osutatud. Sama paragrahvi lõike 6 punkti 1 kohaselt kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks raha, esemed või teenus arvestatakse, loetakse täidetuks esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus, lõike 8 kohaselt kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ja ning lõpuks põhikohustuse täitmiseks.
17.21.10.2018 nõude täpsustamise ja võla ümberarvestamise avaldusest tuleneb, et kõik puudutatud isiku tehtud maksed on arvestatud põhivõla katteks sõltumata sellest, kas puudutatud isik määras tasumisega konkreetse kohustuse, mille ta tasumisega täidab ning, kui puudutatud isik märkis ülekande tegemisel arve numbri, siis makse selgitusse märgitud arve oligi tasutud summaga kaetud. Järelikult esitas avaldaja 21.10.2018 ümberarvestuse tulemusena vähendatud nõude puudutatud isiku vastu soodsamalt kui VÕS § 88 lg 8 sätestab.
18.Kohus loeb esitatud arvetega ja pangakontode väljavõtetega laekumiste kohta põhjendatuks ja tõendatuks avaldaja 21.10.2019 kohtule esitatud tabelis välja toodud võla arvestuse, kuna avaldaja on vastavalt VÕS § 88 lg 1 lugenud kaetuks konkreetse kohustuse juhul, kui puudutatud isik on tasumise selgituses märkinud arve numbri ja VÕS § 88 lg 6 punktile 1 lugenud täidetuks esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustuse olukorras, kus puudutatud isik ei ole arvete numbreid selgitustesse lisanud (II kd lk 156-160). Järelikult on avaldaja kustutanud sissenõutavaks muutunud kohustusi vastavuses seadusega. Selliselt on kujunenud võla jäägiks katmata jäetud arvest 2/25 aastast 2017 summas 111,24 ning arvetest 3/25 kuni 12/25 aastast 2017 ning 2018 aasta arvetest nr 1/25 ja 2/25 kokku 1561,82. Kohus on seisukohal, et avaldaja 21.10.2018 nõude täpsustamise avalduses esitatud võla ja viivise arvestused on selged ning arvete ja laekumiste alusel kontrollitavad. Alusetu
on puudutatud isiku väide, et avaldaja on nõuet suurendanud võrreldes nõude loovutamise lepingus märgituga, kuna nõude loovutamise lepinguga on tõendatud, et Korteriühistu X loovutas avaldajale põhinõude suuruses 3041,05 eurot koos nõudelt arvestatavate viivistega vastavalt seadustele.
19.Puudutatud isiku 01.07.2019 ja 10.09.2019 esitatud võla arvestused ei põhine VÕS § 88 lg 6 punktis 1 sätestatul ega arvesta lisaks põhinõudele kõrvalnõuetena KÜS § 7 lg 4 ja KrtS § 42 lg 1 alusel arvestatud viiviseid, vaid esile on toodud üksnes arvete ja laekumiste kogusummad, mistõttu on puudutatud isiku saadud tulemused ebaõiged. Järelikult ei ole alust nendele tuginedes asuda seisukohale, et puudutatud isikul võlga ei ole ja jätta hagi rahuldamata.
20.VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 sätestab võlausaldaja õiguse nõuda võlgnikult raha maksmise kohustuse täitmist kui võlgnik seda rikub.
21.VÕS § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ja VÕS § 101 lg 1 p 1 lubab võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel on hagejal õigus nõuda VÕS § 101 lg 1 p 6, enne 01.01.2018 kehtinud KÜS § 7 lg 4 ning alates 01.01.2018 jõustunud KrtS § 42 lg 1 kohaselt viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud viivisemääras. TsMS § 367 kohaselt võib koos põhinõudega esitada hagis viivisenõude selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, kohtult mitte kindla summana vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest, kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
22.Avaldaja nõuab avalduses viivist alates 12.06.2018 kuni kohustuste kohase täitmiseni. Avaldaja on viivise nõuet põhjendanud sellega, et puudutatud isik jättis arveid teadlikult ja tahtlikult tasumata. Avaldaja märgitu on tõendatud 21.10.2019 esitatud võla arvestusega ja pangakontode väljavõtetega laekumiste kohta, millest nähtub, et enamustel aastatel on võlgnik teinud vähem kui 12 makset aastas, mõnel aastal vaid 2 või 3 makset aasta kohta, mistõttu on tegemist järjepidevate ja aastatepikkuste võlgadega. Avaldaja on ka põhjendanud, et korteriühistul kui mittetulundusühingul tuli tasuda esitatud arved maksimaalselt 30 päeva jooksul. Puudub vaidlus, et võlgnevuste tekkimise ajal sai puudutatud isik tulu sama korteriomandi välja üürimisest. Kohus on seisukohal, et korteriühistu ja avaldaja on arvestanud viiviseid kooskõlas kehtiva seadusandlusega ning viivise väljamõistmine on puudutatud isiku korduvate kohustuste täitmata jätmise tõttu põhjendatud. Avaldaja on ka põhjendanud, et võlg ei ole kunstlikult tekitatud, kuna laekunud summad, mis ei sisaldanud teavet, missugust kohustust soovib puudutatud isik katta, arvestati kõige vanema sissenõutavaks muutunud arve katteks, sh kaeti sellise arve tasumise viivitamisega tekkinud viivist. Viivis on arvepõhine ja kui konkreetse arve summa oli kaetud teostatud maksega, siis järgmisena kuulus katmisele selle arve alusel arvestatud viivis.
23.Puudutatud isiku 10.09.2019 menetlusdokumendis esitatud vastuväidete kohaselt saavutas ta
2015.a märtsis korteriühistuga kokkuleppe, et võla tasumisel 2015 aprillis ja mais kokku 1200 eurot, kustutab ühistu alates 2008.a juunist arvestatud viivise, kuid kirjalikult seda kokkulepet ei vormistatud. Avaldaja vaidleb sellel väitele vastu. Puudutatud isiku esitatud maksekorraldused laenu saamise kohta ei tõenda kokkuleppe sõlmimist, kuna laenusumma on tunduvalt suurem, kui tasutud võlg. Kokkuleppe puudumisele viitab ka puudutatud isiku 29.11.2019 esitatud kirjavahetus korteriühistuga, mis on peetud mõned kuud pärast väidetava kokkuleppe sõlmimist, kuid kirjavahetuses ei ole puudutatud isik kordagi viidanud kokkuleppele ega sellele, et viiviste võla kustutas ta aprillis ja mais 2015 tehtud maksetega, vaid üksnes palub korteriühistul viivist enam mitte arvestada (II kd lk 144-149, 165-168).
24.Järelikult puudub alus avaldaja viivisenõude rahuldamata jätmiseks ning puudutatud isikult tuleb avaldaja kasuks välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 501,70 eurot ning viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses summalt 1673,06 alates 12.06.2018 kuni kohustuste kohase täitmiseni.
25.Puudutatud isik on palunud kohaldada aegumist enne 1.01.2015 tekkinud põhivõlale ja sellelt arvestatud viivise nõudele. Vastavalt TsÜS § 154 lg 1 korduvate kohustuste, välja arvatud lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks.
26.Avaldaja esitas 21.10.2019 kohtule võlgnevuse arvestuse tabelina perioodi 01.01.2017 kuni 1.03.2018 eest kuni nõude loovutamiseni. Tabelist nähtuvalt ei ole viivitatud ühegi arve tasumisega üle seaduses sätestatud tähtaja. Kõige pikem tasumisega viivitamise aeg oli arve 2/25 aastast 2014, mis tasuti 915 päeva möödumisel, kusjuures 2014 aasta arve nr 2/25 muutus sissenõutavaks 1.01.2015 ja oleks aegunud 31.12.2017, kuid see tasuti 31.08.2016. Järelikult ei ole mitte ükski sissenõutavaks muutunud arve aegunud, kuna need olid kaetud puudutatud isiku teostatud maksetega enne aegumistähtaegade saabumist, mistõttu tuleb puudutatud isiku taotlus jätta rahuldamata.
27.Puudutatud isik on palunud alternatiivselt, kui kohus ei nõustu hagi aegumist kohaldama, vähendada temalt avaldaja kasuks välja mõistetavat summat mõistliku suuruseni juhindudes VÕS § 162 lg 1, sest sisuliselt on hageja nõue täies ulatuses viivisenõue.
28.VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.
29.Kohus ei nõustu puudutatud isiku väitega, et kogu nõue on viivise nõue, sest kohus tuvastas eelpool, et avaldaja põhinõue on 1673,06 eurot ja viivisenõue 501,70 eurot. Kohtuistungil väitis puudutatud isik, et tal olid 2008.a eluasemelaenud ja kuna juhtus majanduskriis, siis tekkisid tal makseraskused. Ta pidas kõige olulisemaks tasuda eluaseme krediiti ja siis tekkisid tal tõrked korteriühistule maksmistega. 2010-2011.a tunnistab oma hooletust, et ta ei jälginud KÜ arvete saabumist ja kuidas neid makstakse. Puudutatud isikul on ühe- ja kolmeaastane laps, kõige vanem laps on 21.a. Tema sissetulek on umbes 1800 eurot kuus ja abikaasa läks tööle palgaga 1500 eurot, emale tasub 300 eurot ja tütrele maksab 500 eurot.
30.Kohus on seisukohal, et aastatel 2010-2014 esile toodud põhjendused viivise vähendamiseks ei ole asjakohased, kuivõrd avaldaja nõuded puudutavad sellest oluliselt hilisemat perioodi. Arvestades puudutatud isiku ja tema abikaasa väidetavaid sissetulekuid, ülalpeetavate arvu ja käesoleva viivise nõude suurust, ei ole tema vabastamine seaduses sätestatud viivise maksmise kohustusest VÕS § 162 lg 1 alusel põhjendatud. Menetluskulude jaotus
31.TsMS § 172 lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi.
32.Kohus, võttes arvesse, et puudutatud isik põhjustas avaldaja kohtusse pöördumise, et avaldaja pakkus enne nõude ümberarvutamist ja vähendamist puudutatud isikule kompromissi, mille sõlmimisega oleks asjas menetlus lõpetatud pärast puudutatud isiku poolt 1800 euro tasumist, et kompromissina pakutud summa on väiksem summast, mille kohus puudutatud isikult avaldaja kasuks välja mõistis ning, et kostja keeldus kompromissist, on seisukohal, et menetluskulud tuleb jätta täies ulatuses puudutatud isiku kanda.
33.TsMS § 174 lg 1 esimese lause järgi määrab asja menetlev kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
34.Kohus on seisukohal, et arvestades menetlusosaliste poolt kompromissi sõlmimise võimalust pärast lahendi avalikuks tegemist, on antud asjas otstarbekas menetluskulud kindlaks määrata pärast kohtumääruse jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.