Määrata AS SEB Pank menetluskulude rahaliseks suuruseks 200 eurot.
5.Mõista Ismail Babaevilt AS SEB Pank kasuks välja menetluskulu 200 eurot. Edasikaebamise kord Tartu Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
2-19-114486 Otsuse peale võib edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK
Hagiavaldus
1.AS SEB Pank esitas 5. juulil 2019 hagiavalduse Ismail Babaevi vastu võlgnevuse saamiseks. Hagiavaldusest nähtub, et 30. detsembril 2007 sõlmisid AS SEB Pank ja Ismail Babaev eraisiku arvelduslaenu lepingu nr xxx. Lepingu täitmist tagasid laekumised kostja arvelduskontole. Lepingu kohaselt avas hageja kostja arvele 18 000 Eesti krooni (1150 eurot 41 senti) suuruse laenulimiidi. Maksepäevaks lepiti kokku 15. kuupäev. Laenu kasutamise eest lepiti kokku intressimääraks 17% aastas laenulimiidi tegeliku kasutamise eest (lepingu p 13.2.1), millele lisandus limiiditasu 1% aastas laenulimiidi kasutamise võimaldamise eest (lepingu p 13.2.2). Kostja oma kohustust ei täitnud ja rikkus võlgnevuse tasumise kokkulepet, jättes laenumaksed õigel ajal tasumata. Viimase makse nõude tasumiseks tegi kostja 11. jaanuaril 2019. Kostja ei reageerinud kirjalikele nõuetele võlgnevuse tasumise kohta. 16. aprillil 2019 saatis hageja kostjale lepingu ülesütlemise teate, milles teatas, et lepingujärgse võlgnevuse tasumata jätmisel
13.maiks 2019, ütleb hageja lepingu erakorraliselt üles. Hageja ütles lepingu üles 14. mail 2019. Lepingust tulenev võlgnevus on 5. juuli 2019 seisuga 1234 eurot 53 senti, millest lepingu põhiosa on 1150 eurot 41 senti, intress 79 eurot 39 senti ja limiiditasu 4 eurot 73 senti. Kostja on lepingut rikkunud, kuivõrd tasus võlgnevust osaliselt, eirates maksetähtpäevi, mistõttu on lepingu täitmisega viivitusse sattunud. Kostja vastus hagiavaldusele
2.Kostja esitas 25. oktoobril 2019 kohtule vastuse hagiavaldusele (pealkirjaga avaldus). Kostja selgitas, et tema hagi ei tunnista ning „Jõudu selleks, et esitada vastuhaagiavalduset, rahaliste väärtuste puudumise tõttu ja tervise rikkumise, mina ei tee. Mitagi kusagil vaidlustada, enam ei soovi. Elu on kalim. Kõik, mis kunagi oli –võtsid ja varastasid .. minul ja minu abikaasalt, teie täiturid“. Hageja seisukoht kostja vastusele
3.Hageja esitas seisukoha kostja vastusele 8. novembril 2019. Hagejale on arusaamatu kostja seisukoht, et hageja ei ole tegutsenud korrektselt. Kostja taotles hagejalt arvelduslaenu ja
31.detsembril 2007.a. sõlmiti poolte vahel digitaalselt allkirjastatud leping nr xxx 18 000 Eesti krooni saamiseks. Kostja jäi laenu tagasimaksetega võlgnevusse 11. jaanuarist 2019, ta ei
2-19-114486 reageerinud talle 22. jaanuaril 2019 ja 5. veebruaril 2019 internetipanka ja e-postile saadetud hoiatuskirjadele. Seetõttu saatis hageja kostjale lepingu ülesütlemise kirja ja leping lõpetati
14.mail 2019. Võlgnevuse saamiseks alustas hageja kohtumenetlust.
MAAKOHTU PÕHJENDUSED
4.Kohus leiab, et hagiavaldus on põhjendatud ja hageja nõue tuleb täies ulatuses rahuldada.
5.Kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt TsMS § 444 lõike 4 esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 4. mai 2016.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks.
6.Hageja nõuab kostjalt võlgnevust, mis tuleneb eraisiku arvelduslaenu lepingust nr xxx. Lepingu kohaselt avas hageja kostja arvele 18 000 Eesti krooni (1150 eurot 41 senti) suuruse laenulimiidi. Maksepäevaks lepiti kokku 15. kuupäev. Laenu kasutamise eest lepiti kokku intressimääraks 17% aastas laenulimiidi tegeliku kasutamise eest (lepingu p 13.2.1), millele lisandus limiiditasu 1% aastas laenulimiidi kasutamise võimaldamise eest (lepingu p 13.2.2). Kostja oma kohustust ei täitnud ja rikkus võlgnevuse tasumise kokkulepet, jättes laenumaksed õigel ajal tasumata. Lepingust tulenev võlgnevus on 5. juuli 2019 seisuga 1234 eurot 53 senti, millest lepingu põhiosa on 1150 eurot 41 senti, intress 79 eurot 39 senti ja limiiditasu 4 eurot 73 senti. Kostja on lepingut rikkunud, kuivõrd tasus võlgnevust osaliselt, eirates maksetähtpäevi, mistõttu on lepingu täitmisega viivitusse sattunud.
7.Võlaõigusseadus (VÕS) § 396 lg 1 kohustab laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kohus nõustub hagejaga selles, et kostja on rikkunud lepingut. Kostja täitis kohustust vaid osaliselt, eirates maksetähtpäevi ning sattus selle tulemusena viivitusse lepingu täitmisega. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta on oma kohustuse täitnud nõuetekohaselt.
8.Vastavalt VÕS § 8 lg 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuna kostja ei ole oma
2-19-114486 lepingulisi kohustusi hageja ees nõuetekohaselt täitnud ning võlgnevust tähtajaks tasunud, on ta rikkunud oma kohustust tulenevalt VÕS §-st 100. Seega on hagejal õigus VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel nõuda kostjalt kohustuse täitmist.
9.Viimase makse nõude tasumiseks tegi kostja 11. jaanuaril 2019. Hagiavaldusest nähtub, et kirjalikele nõuetele võlgnevuse likvideerimiseks kostja ei reageerinud. 16. aprillil 2019 saatis hageja kostjale lepingu ülesütlemise teate, milles teatas, et lepingujärgse võlgnevuse mittetasumisel hiljemalt 13. maiks 2019 ütleb hageja lepingu erakorraliselt üles. Hageja ütles lepingu üles 14. mail 2019. Laenuandja pakkus ka võimalust läbirääkimisteks. Vaidlust ei ole selles, et laenuleping on kehtivalt üles öeldud.
10.Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja lepinguga võetud kohustust täitnud. Lepingu nr xxx tingimuste kohaselt avas hageja kostja arvele 18 000 Eesti krooni (1150 eurot 41 senti) suuruse laenuliimidi. Kostja ei täitnud oma kohustust ja rikkus võlgnevuse tasumise kokkulepet, jättes laenumaksed õigeaegselt tasumata. Viimase makse nõude tasumiseks tegi kostja 4. jaanuaril 2019. Kirjalikele nõuetele võlgnevuse likvideerimiseks kostja ei reageerinud. 16. aprillil 2019 saatis hageja kostjale lepingu ülesütlemise teate, milles teatas, et lepingujärgse võlgnevuse tasumata jätmisel 13. maiks 2019 ütleb hageja lepingu erakorraliselt üles. Hageja ütles lepingu üles 14. mail 2019. Laenuandja pakkus ka võimalust läbirääkimisteks. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et laenuleping on kehtivalt üles öeldud.
11.VÕS § 399 lg 1 p 1-2, sätestab, et laenuandja võib laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui: 1) laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud; 2) laenusaaja ei täida kohustust maksta intressi. VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Sama sätte lõike 2 kohaselt peab krediidiandja tarbijale hiljemalt koos käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele.
12.Kohus on tuvastanud, et kostja ei ole laenulepingut täitnud ning oli viivituses kolme üksteisele järgneva osamakse tasumisega. Hageja on edastanud kirjaliku ülesütlemise avalduse
16.aprillil 2019. Kostja ei ole väitnud, et ta ei ole ülesütlemise avaldust kätte saanud. Kirjast nähtub, et laenuandja on kostjale teatanud võlgnevusest ning kui suur on võlgnevus ja millest see koosneb. Ülesütlemisavalduses on pakutud ka läbirääkimiste võimalust kokkuleppele jõudmiseks. Seega ei esine ülesütlemist välistavaid asjaolusid ning leping on kehtivalt üles öeldud. Eeltoodust tulenevalt kohus rahuldab hageja nõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõude summas 1150 eurot 41 senti
13.Vastavalt VÕS § 397 lg-le 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Laenuandja ja kostja on lepingus kokku leppinud intressi 17% aastas ja lisaks 1% limiiditasu aastas. Kohtu hinnangul on laenuandjal õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Kostja on seda hinda aktsepteerinud, seega kohus leiab, et hagiavaldus on põhjendatud intressinõude ja limiiditasu nõude osas 84 euro 12 sendi osas. Kostja ei ole vaidlustanud hageja intressi- ja limiiditasu nõuet.
2-19-114486
14.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab menetluskulud kostja kanda.
15.Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 200 euro väljamõistmiseks. Kuna riigilõivu kohustus ja summa tuleneb seadusest, siis on see põhjendatud menetluskulu ja tuleb kostjalt välja mõista.
16.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.