Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Vallo Kariler ja Indrek Soots
Otsuse tegemise aeg ja koht
23.12.2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-17-14806
Tsiviilasi
XX hagi Osaühingu Nessen vastu 09.08.2010 ja 29.12.2012 laenulepingutest tuleneva võlgnevuse 30 782 euro, intressi 6954,23 euro, viivise 269,87 euro ja täiendava viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18.04.2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Osaühingu Nessen apellatsioonkaebus Tsiviilasja hind apellatsiooni- 33 514,43 eurot menetluses Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ott Saame Kostja (apellant): Osaühing Nessen (registrikood 10066039, asukoht Õismäe tee 37-56, Tallinn 13514), lepinguline esindaja Tatjana Kalin
Kohtuistungi toimumise aeg
10.12.2019
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 18.04.2019 otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada.
3.Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta XX kanda.
4.Menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 05.10.2017 Harju Maakohtule hagi Osaühingu Nessen (kostja) vastu 09.08.2010 ja 29.12.2012 laenulepingutest tuleneva võlgnevuse 30 782 euro, intressi 6 954,23 euro, viivise 269,87 euro ja täiendava viivise saamiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt andis hageja kostjale esimese laenu summas 20 000 krooni (12 783 eurot) 09.08.2010 ja teise laenu summas 18 000 eurot 29.12.2012. Laenulepingud olid suulised. Laenulepingud olid tähtajatud ja kostja pidi laenuks saadud summadelt maksma intressi 4 % aastas.
3.Kostja juhatuse liige YY on 2013. a. märtsis koostanud omakäelise võlgnevuse arvestuse, millest nähtub, et kostja tunnistab nii laenude saamist nende põhiosas, kui ka nende tagasimaksmise kohustust.
4.20.06.2017 saatis hageja kostjale teate, milles nõudis laenude tagastamist ja intresside tasumist hiljemalt 24.08.2017. Kostja ei ole laenusummasid tagastanud ega intressi tasunud. Hageja on laenulepingud võlaõigusseaduse (VÕS) § 398 lg 1 alusel üles öelnud alates 24.08.2017. Seega muutus laenude tagastamise (30 782 euro tasumise) kohustus VÕS § 82 lg 7 kohaselt sisse nõutavaks 25.08.2017.
5.Laenude ülesütlemisest hagiavalduse esitamiseni on möödunud 40 päeva, seega on hagiavalduse esitamise seisuga sisse nõutavaks muutunud viiviste summa 269,87 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise seadusjärgses määras põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni ning edasi seadusjärgses määras arvestatuna tähtaegselt tasumata põhinõudelt.
6.Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et ebaõiged on kostja väited selle kohta, et hageja poolt tehtud ülekannete näol oli tegemist töösuhte raames hageja poolt kostjale hüvitatud kahjuga. Samuti ei ole kostja tõendanud sellise kokkuleppe olemasolu. Hageja selgitas, et kostja palus temalt raha põhjusel, et kostjal olid probleemid Maksuametiga. Kostja vastuväited hagile
7.Kostja hagi ei tunnista ning vaidleb sellele vastu. Kostja ja hageja vahel ei ole sõlmitud laenulepingut. Laenulepingu sõlmimise kohta puuduvad igasugused kirjalikud/ kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis koostatud tõendid. Laenulepingut ei ole sõlmitud ka suuliselt. Kostja ei ole hagejale saatnud ühtegi dokumenti seoses laenu tagastamisega. Lisaks ei anna üksnes kostja kontole rahasumma ülekandmine selgitusega „ülekanne“ alust lugeda laenuleping sõlmituks.
8.Poolte vahel olid töösuhted. Hageja töötas AS-s Nessen kaubaveo autojuhi ametikohal töölepingu alusel alates 17.07.2008 - 28.03.2013. Töösuhte perioodil tekitas hageja kostjale materiaalset kahju, mis hüvitati hageja poolt vabatahtlikult poolte kokkuleppel. Hageja poolt tehtud ülekanded on seotud kahju hüvitamisega kostjale.
9.Juhul, kui poolte vahel oli sõlmitud laenuleping (mida kostja ei tunnista), siis jääb arusaamatuks, miks ei saatnud hageja kostjale kuue aasta jooksul ühtegi kirja või meeldetuletust intressi tasumise kohta. Lisaks jääb arusaamatuks, miks andis hageja järgmise laenu juba 2012. aastal, aga ei olnud saanud intressi eelmise aasta eest. Samuti jääb arusaamatuks, miks ei sõlmitud laenulepinguid kirjalikult. Esimese astme kohtu otsus
10.Harju Maakohtu 18.04.2019 otsusega rahuldati hagi osaliselt ning mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 09.08.2010 ja 29.12.2012 laenulepingutest tulenev võlgnevus 30 782 eurot ja viivis 269,87 eurot. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja ka viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt, s.o 30 782 eurolt, alates 05.10.2017 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte üle põhinõude summa. Maakohus jättis hagi rahuldamata intressinõudes summas 6954,23 eurot. Maakohus jättis hageja menetluskulud 83 % ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 17 % ulatuses hageja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 3799,33 eurot ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 268,03 eurot. Maakohus tasaarvestas hageja ja kostja vastastikused kohtuotsusega väljamõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse tagajärjel mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 3531,30 eurot ning viivise menetluskuludelt.
11.Pooltel on vaidlus selle üle, kas poolte vahel on sõlmitud suulised tähtajatud laenulepingud ning kas kostjal on kohustus tagastada hagejale võlgnevus 30 782 eurot, intress 6954,23 eurot, viivis 269,87 eurot ja täiendav viivis.
12.Kohtule on esitatud dokumentaalsed tõendid – 09.08.2010 maksekorraldus, mille kohaselt on hageja kandnud kostjale üle 200 000 eesti krooni selgitusega „ülekanne“ (tl 3) ja 29.12.2012 maksekorraldus, mille kohaselt on hageja kandnud kostjale üle 18 000 eurot selgitusega „ülekanne“ (tl 3 pöördel). 20.06.2017 on hageja edastanud kostjale laenu tagastamise nõude, mille kohaselt palub hageja laenud koos kogunenud intressidega tagasi maksta hiljemalt 24.08.2017 (tl 4 pöördel).
13.Maakohus viitas VÕS § 396 lg-le 1 ja § 398 lg-le 1. Riigikohus on leidnud, et laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud (RKTKm nr 3-2-1-109-11, p 11). Kui hageja on tõendanud raha ülekandmise, siis tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada (RKTKo nr 3-2-1-11-08, p 11).
14.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja töötas kostja juures autojuhina alates 17.07.2008 kuni 28.03.2013 (tl 32 pöördel, 36-37). Samuti ei vaidle pooled, et hageja sai töökohustuste täitmiseks enda kasutusse auto MAN TGA registreerimise numbrimärgiga XXXXXX (tl 36-37). Kostja on avaldanud, et 2010. a. märtsikuus
toimus kaks liiklusõnnetust, milliste tulemusena tekitati hageja poolt kostjale avariijärgsete remonditöödega kahju kokku summas 174 171 eesti krooni (tl 32 pöördel33). Kohtule esitatud dokumentaalsest tõendist - määrusest haldusrikkumise asja algatamisest keeldumise kohta nähtub, et 30.03.2010 kell 12.00 toimus Volga M7 maantee 46. km + 600 m liiklusõnnetus, millise tulemusena said mõlemad transpordivahendid kahjustada (tl 41, 47). Kostja on eelpool nimetatud liiklusõnnetuse toimumise tulemusena esitanud hagejale 04.08.2010 arve nr 152 K summas 200 000 eesti krooni (tl 77). Lisaks tekitas hageja väidetavalt kostjale 2011. a. detsembris kahju summas 14 640 eurot, kui rikkus sõiduki kasutamisnõudeid ja kostja korraldusi (tl 33, 43-44). Kostja leiab, et hageja 09.08.2010 ülekanne summas 200 000 eesti krooni ja 29.12.2012 ülekanne summas 18 000 eurot on teostatud eelpool nimetatud rikkumiste hüvitamiseks.
15.Kohus vastava kostja seisukohaga ei nõustu, kuivõrd asja materjalidest ei nähtu ning kostja poolt on tõendamata, et hageja on väidetava kahju põhjustanud. Samuti ei ole järgitav kostjale kahju tekkimine sellises summas. Ainuüksi Keil M.A.OÜ 12.03.2010 ja 06.04.2010 kalkulatsioonid ei tõenda, et hageja on kostjale kahju tekitanud (tl 38 pöördel, 40 pöördel). Kostja poolt hagejale 04.08.2010 ja 24.12.2012 esitatud arved nr 152K ja 187 K ei tõenda, et kostja ise on sellises summas kahju kandnud (tl 77-78).
16.Tunnistaja CC istungil antud ütluste kohaselt ei mäleta ta laenulepinguid, kuid nimetatud tunnistaja ütluste kohaselt kajastati hageja poolt nõutavaid summasid kostja bilansis 2012 - 2014. a. (tl 144 pöördel, 13:14:22-13:31:31).
17.Kuivõrd hageja kinnitusel sõlmiti kostjaga suulised laenulepingud, siis ei saanud neid ka raamatupidajale esitada (tl 1). Kostjale raamatupidamist osutava äriühingu poolt on kohtule 10.04.2018 esitatud avaldus, millise kohaselt ei ole kostja dokumentatsioonis ühtegi dokumenti, mis tõendaks hagejalt laenu saamist (tl 75). Samas on hageja kostjale ülekandeid teostanud, millised tuleb äriühingu raamatupidamises kajastada. Seega on antud juhtumil kostjal kohustus tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Kohus leiab, et kostja seda teinud ei ole. Eelnevast tulenevalt on poolte vahel 09.08.2010 ja 29.12.2012 sõlmitud laenulepingud ning kostjal on kohustus hagejale saadud rahasummad kokku 30 782 eurot tagastada.
18.Hageja intressinõue 6 954,23 eurot ei ole põhjendatud ning rahuldamisele ei kuulu. Hageja poolt esitatud hagiavalduse lisa nr 3 ei tõenda, et pooled on kokku leppinud intressimääras 4 % aastas, kuivõrd arvestused ei ole järgitavad. Samuti ei ole võimalik tuvastada, mille jaoks need märkmed on tehtud ning millal see on koostatud (tl 4).
19.Viivisenõue 269,87 eurot on põhjendatud. Kostja on kohtule avaldanud, et alates 01.06.2017 ei kasutanud äriühing enam e-posti aadressi XXX ning ei ole saanud kätte hageja poolt 21.06.2017 edastatud laenude tagastamise nõuet (tl 4 pöördel, 76). Kostja vastav vastuväide on põhjendamata, kuivõrd hageja on eelpool viidatud laenude tagastamise nõude edastanud kahele erinevale e-posti aadressile OOO ja (tl 57, 58, 86 pöördel-87). Seega tuleb lugeda, et kostja on hageja vastava nõude saanud kätte aadressil OOO ning kohustus tuli täita hiljemalt 24.08.2017. Eelnevast tulenevalt on hageja õigustatud alates 25.08.2017 nõudma kostjalt viivist. Kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mis tingiks hageja viivisenõude vähendamist.
20.Kooskõlas TsMS §-ga 367 tuleb rahuldada ka hageja taotlus täiendava viivise saamiseks ning mõista kostjalt välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt alates 05.10.2017 kuni võlgnevuse lõpliku tasumiseni, kuid mitte üle põhinõude summa.
21.Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgnevus 30 782 eurot, viivis 269,87 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt
30 782 eurot alates 05.10.2017 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte üle põhinõude summa. Hageja intressinõue 6954,23 eurot jääb rahuldamata.
22.Kuivõrd käesoleva tsiviilasja hind on 40 468,65 eurot ja kohus rahuldas hagi osaliselt summas 33 514,43 eurot (põhivõlgnevus 30 782 eurot, viivis 269,87 eurot ja aastane viivis 2462,56 eurot), siis leiab kohus, et hageja menetluskulud tuleb jätta 83 % ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 17 % ulatuses jätta hageja kanda (TsMS § 163 lg 1). Kostja põhjendatud menetluskulu on kokku 3799,33 eurot, millest riigilõiv on 830 eurot ja esindajakulu 2969,33 eurot. Kostja põhjendatud menetluskulu on 1576,67 eurot, millisest hagejal tuleb kostjale hüvitada 268,03 eurot (1576,67-17 %). Lähtudes TsMS § 445 lg-st 1 tasaarvestab kohus hageja ja kostja vastastikused kohtuotsusega välja mõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse tagajärjel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulu 3531,30 eurot (3799,33 – 268,03). Kooskõlas TsMS § 177 lg-ga 4 tuleb rahuldada hageja taotlus menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Apellatsioonkaebus
23.Kostja palus 20.05.2019 apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas ning teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks lahendamiseks maakohtule. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda. Koos apellatsioonkaebusega esitas kostja taotluse uue tõendi vastuvõtmiseks (Äriregistri väljatrükk).
24.Maakohtu otsuse kujunemine ei ole selge ega jälgitav. Maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust. Maakohus viitab Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-109-11 (p 11). Kostjale jääb arusaamatuks, millisel õiguslikul alusel ja/või dokumentaalsete tõendite alusel kohus tuvastas, et pooled saavutasid kokkulepped laenulepingute sõlmimiseks, kuna raha ülekandmised ei tõenda laenulepingute sõlmimist. Kui eeldada, et poolte vahel olid sõlmitud laenulepingud ning kostja oli kohustatud saadud summadelt maksma intressi arvestusega 4% aastas, siis miks ei esitanud hageja seitsme aasta jooksul ühtegi kirja või meeldetuletust intressi tasumise kohta. Samuti jääb arusaamatuks, miks andis hageja järgmise laenu 2012. a. detsembris, kuigi ta ei saanud intressi eelmise laenu eest ning miks ei sõlmitud laenulepinguid kirjalikult.
25.Maakohus viitab ka Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-11-08 (p 11). Nimetatud lahendis toodud seisukohta rakendatakse juhul, kui laenuleping ei osutu tõendatuks ning samade asjaolude alusel on võimalik hageja nõue kvalifitseerida alusetust rikastumisest tuleneva nõudena. Hageja ei esitatud alternatiivset nõuet. See tähendab, et kostja ei ole kohustatud tõendama, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada.
26.Maakohus on rikkunud menetlusnorme ja hinnatud tõendeid ebaõigesti ja ühekülgselt. Hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, mille alusel tegi kohus järeldused suulises vormis laenulepingute sõlmimise kohta ja kostja poolt võla koos viivistega tagastamise kohta. Kostja on põhjendanud ja tõendanud, millisel õiguslikul alusel hageja poolt ülekanded tehti (tl 32,33, 36-37, 43-44, reisidokumendid nr 34, nr 51, nr 197, remonditööde arved; arved nr 152K ja 187K, tl 77-78). Hageja tekitas kostjale töösuhte ajal kahju, mis hüvitati vabatahtlikult poolte kokkuleppel ja kostja poolt esitatud arvete nr 152K ja nr 187K alusel (VÕS § 127, töölepinguseadus § 74 lg 1). Kohus ei ole analüüsinud kostja tõendeid objektiivselt. Kohus ei võtnud arvesse, et hageja poolt tekitatud kahju seisnes sõiduki remontides, leppetrahvide tasumises tellijatele seoses veolepingute rikkumisega, saamata jäänud tulus ja muus kahjus. Samuti kohus ei võtnud arvesse, et hageja poolt kahju hüvitamine oli vabatahtlik poolte kokkuleppel.
27.Tunnistaja CC ärakuulamine ei omanud käesolevas asjas tõenduslikku baasi ja kõik tunnistaja väited on paljasõnalised ja tõendamata. Kostjale jääb arusaamatuks, kuidas
endine raamatupidaja mäletab, et 2012 - 2014. a. kajastati kostja bilansis hageja poolt nõutavaid summasid, kui ei olnud aluseid kajastamiseks. Samuti tekib küsimus, miks ei nõudnud hageja kostja poolt bilansi esitamist oma nõude tõendamiseks.
28.Kohus leidis, et kuivõrd hageja kinnitusel sõlmiti kostjaga suulised laenulepingud, siis ei saanud neid ka raamatupidajale esitada. Kostjale raamatupidamist osutava äriühingu poolt on kohtule 10.04.2018 esitatud avaldus, millise kohaselt ei ole kostja dokumentatsioonis ühtegi dokumenti, mis tõendaks hagejalt laenu saamist (tl 75).
29.Jääb arusaamatuks, mille alusel kohus arvab, et äriühingu raamatupidamine teostatakse ilma algdokumendita ning juriidilise isiku kohustused tekivad hageja paljasõnalise kinnituse alusel. Samuti jääb arusaamatuks, mille alusel kohus arvab, et hageja poolt teostatud ülekanded ei ole kajastatud äriühingu raamatupidamises, kui kostja poolt on esitatud arved nr 152K ja 187 K raha ülekandmiste aluste tõendamiseks (tl 77-78).
30.Kostja oli ainult e-posti aadress XXX, mis ei töötanud alates 01.06.2017 ning kostja ei saanud hageja teadet kätte. E-posti aadress OOO ei kuulu kostjale. Lisaks ei ole hageja väitnud, et teade oli saadetud e-posti aadressile OOO. Seega jääb arusaamatuks, mille alusel kohus väidab, et kostja sai teate kätte. Vastustaja seisukoht
31.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Vastuses apellatsioonkaebusele esitas hageja uued tõendid (näide e-posti veateatest, Majandustegevuse registri ekraanitõmmis). Ringkonnakohtu seisukoht
32.Ringkonnakohus, kuulanud ära poolte seisukohad ja tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusnormi rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.
33.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et antud juhul on kostjal kohustus tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Samuti ei nõustu ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et tõendatud on, et poolte vahel on 09.08.2010 ja 29.12.2012 sõlmitud laenulepingud ning kostjal on kohustus hagejale saadud rahasumma 30 782 eurot tagastada.
34.Kolleegium leiab, et maakohus on rikkunud TsMS § 230 lg-t 1, jagades valesti tõendamiskoormise, leides, et kostja peab tõendama, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. TsMS § 230 lg 1 järgi peab hagimenetluses üldjuhul kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
35.Praeguses asjas tugineb hageja sellele, et poolte vahel sõlmiti 09.08.2010 ja 29.12.2012 suulised tähtajatud laenulepingud, mille alusel andis hageja kostjale laenu vastavalt 200 000 krooni (12 783 eurot) ja 18 000 eurot ning mõlemil juhul lepiti kokku ka intressi tasumises 4 % aastas. Maakohus viitas õigesti lepingu sõlmimise üldistele asjaoludele ja VÕS § 9 lg-le 1, mille kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Maakohus ei ole aga välja toonud, millisel viisil ja milliseid konkreetseid tahteavaldusi pooled antud juhul vahetasid ning millega see on tõendatud.
36.Hageja soovis laenulepingute sõlmimist tõendada tunnistaja CC ütlustega, kuid nagu maakohus õigesti tuvastas, tunnistaja ei mäletanud laenulepinguid. Tunnistaja ütluste kohaselt kajastati hageja poolt nõutavaid summasid kostja bilansis aastatel 2012 – 2014, kuid mille alusel seda tehti, tunnistaja ei selgitanud. Hageja ei ole taotlenud, et kostja esitaks bilansid või muud raamatupidamisdokumendid aastatest 2012 – 2014, millest
nähtuks, mida seal tegelikult kajastatud on. Kostja esitas talle raamatupidamist osutava äriühingu poolse kinnituse, millise kohaselt ei ole kostja dokumentatsioonis ühtegi dokumenti, mis tõendaks hagejalt laenu saamist (tl 75).
37.Ainuüksi raha laekumine kostja arveldusarvele ei tõenda ringkonnakohtu hinnangul laenulepingu sõlmimist, seda enam, et ülekande selgituseks ei ole hageja märkinud laen, vaid lihtsalt ülekanne.
38.Hageja ei ole teinud ka eluliselt usutavaks, et tegemist võis olla laenu andmisega. Hageja oli kostja töötaja, muid suhteid nende vahel tuvastatud ei ole. 200 000 Eesti krooni oli 2010. aastal suur summa. Hageja ei ole põhjendanud, miks ta laenas nii suure summa tööandjale ilma igasuguse vormistamiseta, tagatiseta ja tähtajatult, seejuures seitsme aasta jooksul kordagi intressi küsimata, kuigi selles oli väidetavalt kokku lepitud. Hageja ei ole ka usutavalt põhjendanud, milleks tööandja selliseid summasid ja sellisel ajal vajas. Hageja on väitnud, et kostjal olid makseraskused ja probleemid Maksuametiga, kuid ei ole neid väiteid millegagi tõendanud.
39.Maakohus jättis hageja intressinõude rahuldamata, leides, et hageja ei ole tõendanud intressikokkuleppe sõlmimist. Intressikokkulepe oli hageja väidetel suulise laenulepingu osa. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et ühes osas on suuline kokkulepe tõendamist leidnud, teises osas aga mitte.
40.Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et hageja ei ole tõendanud, et on kostjale raha laenanud ja kostjal on laenu tagasimaksmise kohustus VÕS § 396 lg 1 ja § 398 lg 1 alusel.
41.Maakohtu järeldus, et kui hageja on tõendanud raha ülekandmise, siis tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada ja viide Riigikohtu lahendile nr 3-21-11-08, p 11, ei ole antud juhul asjakohane. Kostja peab tõendama, et tal on õigus raha endale jätta siis, kui hageja on esitanud alusetust rikastumisest tuleneva nõude. Antud juhul soovib hageja raha tagastamist seoses tähtajatu laenulepingu ülesütlemisega ning mitte muul alusel. Hageja ei ole tuginenud alternatiivselt alusetule rikastumisele ning maakohtus ei ole sellisel alusel esitatud nõuet ka menetletud. Ringkonnakohtu istungil jäi hageja esindaja selle juurde, et laenulepingute sõlmimine on tõendamist leidnud, raha ei ole üle kantud alusetult ning hageja ei soovi esitada nõuet alternatiivsel alusel.
42.Eeltoodu alusel on asjakohatud maakohtu järeldused selle kohta, et kostja poolt on tõendamata, et hageja on kostja varale kahju põhjustanud ning järgitav ei ole kostjale kahju tekkimine sellises summas. Vaidluse esemeks ei olnud kostja kahju hüvitamise nõue hageja vastu, vaid hageja laenulepingutest tulenev nõue kostja vastu. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
43.TsMS § 173 lg 3 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust.
44.Seoses hagi rahuldamata jätmisega jätab ringkonnakohus TsMS § 162 lg 1 alusel maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda.
45.Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu poolt tehtud menetluskulude jaotust, mille tulemusena tuleb kindlaks määrata ka kostja menetluskulud, mida maakohus ei ole teinud, toimub menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine tervikuna maakohtus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras, s.o pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Vallo Kariler
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.