Pärnu Maakohtu 24.10.2019 määrus tsiviilasja läbi vaatamata jätmise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OK Incure OÜ määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: OK Incure OÜ (registrikood 11542046), lepinguline esindaja Anne-Liis Veski Kostja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 24.10.2019 määrus ja saata tsiviilasi maakohtule menetluse jätkamiseks.
2.OK Incure OÜ määruskaebus rahuldada.
3.Menetluskulud määrab kindlaks ja jaotab maakohus asja uuel läbivaatamisel. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse
lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja maakohtu määrus
1.OK Incure OÜ (hageja) esitas hagi XX (kostja) vastu põhivõla 2000 eurot, intressi 1476,80 eurot, viivise 318,50 eurot ja võla sissenõudmiskulude 50 eurot väljamõistmiseks. Hagi asjaolude kohaselt sõlmisid IPF Digital Estonia OÜ ja kostja 26.12.2016 laenulepingu nr 2902485, mille alusel sai kostja laenu 2000 eurot. Pooled leppisid lepingus kokku intressimääras 46,20%. Laenuandja ütles lepingu erakorraliselt üles 17.07.2018. Laenuandja loovutas nõude 17.07.2018 hagejale.
2.Pärnu Maakohus võttis 03.05.2019 määrusega hagi menetlusse ja määras kostjale tähtaja hagile vastamiseks. Maakohus jättis 29.08.2019 määrusega osaliselt hagi läbi vaatamata, s.o intressi nõude osas summas 1476,80 eurot ja võla sissenõudmiskulude nõude osas summas 50 eurot.
3.Pärnu Maakohus jättis 24.10.2019 määrusega hagi läbi vaatamata. Maakohus märkis, et hagiavalduse järgi on kostja elukohaks XXX, Läänemaa. Rahvastikuregistri andmetel oli nimetatud aadress kostja elukohaks perioodil 28.08.2015-09.07.2018. Alates 10.07.2018 kuni 01.01.2019 oli kostja elukoht rahvastikuregistrisse märgitud kohaliku omavalituse täpsusega, s.o Haapsalu linn, Läänemaa. Sideaadressina on kostja aadressid asunud Soome Vabariigis alates 22.11.2010. Käesoleval ajal kostjal puudub registreeritud elukoht või muu sideaadress Eesti Vabariigis. Maakohus saatis 02.10.2019 kohtunõude kostja elu- või viibimiskoha ning muude kontaktandmete väljaselgitamiseks Haapsalu Linnavalitsusele ja Politsei- ja Piirivalveameti Lääne Prefektuurile. Haapsalu Linnavalitsus teatas kohtule 03.10.2019, et neil puuduvad andmed kostja elu- või viibimiskoha kohta, samuti puuduvad muud kontaktandmed. Politsei- ja Piirivalveameti 07.10.2019 vastuse kohaselt puuduvad ka neil andmed kostja kehtivate elu- või viibimiskohtade osas. Eeltoodust nähtuvalt puudub kostjal teadaolev elu- või viibimiskoht Eesti Vabariigis. Maksekäsu kiirmenetluses on avaldaja tütar avaldanud kohtule, et ema elab Tenerifel ja tema kontakte ei tea. Maakohus viitas, et Brüssel I määruse art 17 p 1 c järgi asjades, mis puudutavad lepinguid, mille isik on tarbijana sõlminud oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil, määratakse kohtualluvus kindlaks käesoleva jao alusel, ilma et see piiraks artikli 6 ja artikli 7 punkti 5 kohaldamist, kui tegemist on muudel juhtudel lepinguga, mis on sõlmitud isikuga, kes tegeleb tarbija alalise elukoha liikmesriigis äri- või kutsetegevusega. Brüssel I määruse art 18 p 2 sätestab, et teine lepingupool võib algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Maakohus märkis, et kohtule esitatud hagiavalduse ja selle lisade järgi tuleneb hageja nõue kostja vastu IPF Digital Estonia OÜ (Credit 24) ja kostja vahel 26.12.2016 sõlmitud laenulepingust nr 2902485. Rahvastikuregistri andmetest nähtuvalt oli kostja registreeritud elukoht nimetatud perioodil Haapsalu linnas, Eesti Vabariigis. Seega on kostja nõude aluseks oleva lepingu sõlminud eeldatavalt ajal, mil tema alaliseks elukohariigiks oli Eesti Vabariik. Kohus leiab, et kostja on lepingu sõlminud tarbijana, sest kohtule ei ole esitatud andmeid, mis annaks alust järeldada, et kostja on lepingu sõlminud oma majandus- ja kutsetegevuse raames. Nõude aluseks oleva lepingu on kostja sõlminud IPF Digital Estonia OÜ-ga, kes osutas lepingu alusel kostjale tarbijakrediiditeenuseid ning lepingu teiseks pooleks on majandus- ja kutsetegevuses tegutsev juriidiline isik. Eeltoodu alusel leidis maakohus, et hageja esitatud nõude näol on tegemist Brüssel I art 17 p-s 1 c sätestatud muu lepinguga, mille kostja on sõlminud tarbijana majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil.
Kohtule esitatud Credit 24 krediidikonto üldtingimuste p 16.2 sätestab, et kui pooled ei jõua kokkuleppele, on kliendil õigus pöörduda Tarbijakaitseameti juures tegutsevasse tarbijakaebuste komisjoni ning kummalgi poolel on õigus esitada hagi Eesti Vabariigi kohtusse. Krediidiandja jätab endale õiguse esitada hagi Harju Maakohtusse, eelkõige juhul, kui kliendi elukoht ei ole Eestis. Harju Maakohus on keeldunud käesoleva tsiviilasja menetlemisest ning edastanud tsiviilasja lahendamiseks Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumajja. Maakohus on seisukohal, et Brüssel I määruse art 17 p 1 c järgi võib tarbija vastu algatada menetluse üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Käesolevas asjas ei esine ka Brüssel I määruse artiklis 19 märgitud asjaolusid, mis võimaldaksid kõrvale kalduda artikli 17 ja 18 sätestatust. Rahvastikuregistri väljavõtte järgi puudub kostjal registreeritud elukoht Eesti Vabariigis alates 01.01.2019. Kostja tütre sõnul elab võlgnik Tenerifel. Maakohus leidis, et kuna kostja ei ole käesolevas asjas kohtule vastanud ning kostja viimane teadaolev elukoht asub tütre sõnul Tenerifel ja kostjal puudub teadaolev elu- või viibimiskoht Eesti Vabariigis, siis ei allu käesolev vaidlus Eesti kohtule. Maakohus jättis hagiavalduse läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel. Hageja määruskaebus
4.Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata asi maakohtule lahendamiseks. Hageja on seisukohal, et hagi allub Eesti kohtule. Hageja hinnangul tuleb lähtuda kostja viimasest teadaolevast elukohast, mis oli XXX, Haapsalu linnas. Maakohus ei ole kindlaks teinud, millises Euroopa Liidu liikmesriigis kostja elab. Hageja viitab Euroopa Kohtu
17.novembri 2011. aasta otsusele nr C-327/10. Ringkonnakohtu seisukoht
5.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada menetlusõiguse väära kohaldamise tõttu (TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 3). Asi tuleb saata maakohtule menetluse jätkamiseks. Määruskaebus kuulub rahuldamisele.
6.Asjas tuleb tuvastada, kas esitatud hagi allub Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EÜ) nr 1215/2012 (Brüsseli I bis määruse) järgi Eesti kohtule ning kui ei allu, siis kas maakohus võis sellest tulenevalt keelduda hagi menetlusse võtmast.
7.Esmalt tuli maakohtul kontrollida, kas laenulepingu pooled on sõlminud kohtualluvuse kokkuleppe.
8.Maakohus on õigesti viidanud Brüsseli I bis määruse artiklile 17 lg 1 p c. Hagist nähtuvalt on hageja äriühing, kellele on loovutatud nõudeõigus lepingust, mille nõude loovutaja sõlmis oma majandustegevuses tarbijast kostjaga. IPF Digital Estonia OÜ ja kostja sõlmisid 26.12.2016 laenulepingu nr 2902485, mille alusel sai kostja laenu 2000 eurot. Pooled leppisid lepingus kokku intressimääras 46,20%. Laenulepingule on lisatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht. Laenulepingu sõlmimisel on kostjat käsitletud tarbijana. Kohtualluvus tuleb seega Brüsseli I bis määruse art 17 lg 1 punkt c kohaselt määrata kindlaks määruse neljanda jao alusel. Määruse neljanda jao art 18 lg 2 kohaselt võib teine lepingupool algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline
elukoht. Nimetatud sättest võib kõrvale kalduda üksnes määruse art 19 sätestatud nõuetele vastava kohtualluvuse kokkuleppe alusel. Maakohus ei ole kontrollinud, kas laenulepingus on sõlmitud kehtiv kohtualluvuse kokkuleppe. Ringkonnakohus saab nimetatud menetlusliku minetuse kõrvaldada. Krediidikonto üldtingimuste p 16.2. näeb ette, et kui pooled ei jõua kokkuleppele, on mõlemal poolel õigus esitada hagi Eesti Vabariigi kohtusse. Krediidiandja jätab endale õiguse esitada hagi Harju Maakohtusse, eelkõige juhul, kui kliendi elukoht ei ole Eestis. Üldtingimuste p 16.2. on võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 lg 1 mõttes tüüptingimus. Tüüptingimust tuleb VÕS § 39 lg 1 järgi tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Üldtingimuste p 16.2. tuleb tõlgendada nii, et pooled on kokku leppinud, et kõikides vaidlusküsimustes on pooltel õigus pöörduda Eesti kohtusse ja ühepoolselt on krediidiandja jätnud endale õiguse esitada hagi Harju Maakohtusse. Viimasel juhul ei nähtu sõnaselgelt, et poolte vahel on vastastikune kohtualluvuse kokkulepe. Eeltoodud juhul ei ole tegemist sellise kohtualluvuse kokkuleppega, kus pooled oleksid kohtualluvuse sõnaselgelt kokku leppinud juhuks, kui kostja asub pärast kokkuleppe sõlmimist elama välisriiki või kui ta viib sinna üle oma tegevuskoha või asukoha või kui tema tegevus-, elu- või asukoht ei ole hagi esitamise ajal teada, vaid üldtingimuste p 16.2. sõnastusest saab järeldada, et kohtualluvuse kokkulepe on sõlmitud kõikideks juhtudeks ning ühepoolselt on krediidiandja jätnud endale õiguse esitada hagi Harju Maakohtusse. Üldtingimuste p 16.2. ei saa VÕS § 39 lõikest 2 tulenevalt ka tõlgendada nii, et see kehtib ulatuses, milles see sisaldab kohtualluvuse kokkulepet vaidluste lahendamiseks, mis on tekkinud pärast seda, kui kostja on asunud elama välisriiki, kuna tüüptingimust ei saa tõlgendamise kaudu muuta kehtivaks. Üldtingimuste p 16.2. sätestatud kohtualluvuse kokkulepe ei vasta seega TsMS § 104 lg 3 punktis 2 sätestatud tingimustele ja on tühine (TsMS § 104 lg 1 ja § 106 lg 1 p 1). IPF Digital Estonia OÜ ja kostja ei ole seega sõlminud Brüsseli I bis määruse art 19 nõuetele vastavat kohtualluvuse kokkulepet. Brüsseli I bis määruse art 18 lõikest 2 kõrvale kaldumine ei ole seetõttu võimalik.
9.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus asunud ebaõigesti seisukohale, et kostja alaline elukoht on Tenerifel, Hispaanias. Tuvastamaks, kas poole alaline elukoht on selles liikmesriigis, kelle kohtusse asja kohta on hagi esitatud, tuleb kohtul kohaldada Brüsseli I bis määruse art 62 lg 1 järgi enda siseriiklikku materiaalõigust. Kui poole alaline elukoht ei ole liikmesriigis, kelle kohtutele on asja kohta hagi esitatud, kohaldab kohus teise liikmesriigi õigust, et selgitada, kas nimetatud poole alaline elukoht on selles liikmesriigis (määruse nr 1215/2012 art 62 lg 2). Maakohus on asjas tuvastanud, et kostjal puudub teadaolev elu- või viibimiskoht Eesti Vabariigis. Maakohus märkis, et maksekäsu kiirmenetluses on kostja tütar avaldanud kohtule, et ema elab Tenerifel ja tema kontakte ei tea. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa praeguses asjas asuda seisukohale, et kostja alaline elukoht on Tenerifel, Hispaanias. Selliseks järelduseks ei anna alust asjaolu, et kostjal puudub registreeritud elukoht või muu sideaadress Eesti Vabariigis. Kuigi kostja tütar on kohtule avaldanud, et ema elab Tenerifel, ei ole kostja tütrel täpsemat informatsiooni kostja elukoha kohta. Maakohtul tuli tuvastada, missuguses liikmesriigis on kostja elukoht, ning hindamisel,
kas kostja elukoht on Hispaanias, tuli Brüsseli I bis määruse art 62 lg 2 kohaselt lähtuda Hispaania õigusest. Maakohus ei ole kostja täpset elukohta Hispaania õigusest lähtuvalt tuvastanud, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et hagi allub Hispaania kohtule. Eeltoodust tulenevalt on maakohus jätnud ebaõigesti hagi TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata. Maakohtu määrus tuleb tühistada ja saata asi menetluse jätkamiseks maakohtule. Lisaks selgitab ringkonnakohus, et Euroopa Kohus on 17. novembri 2011 otsuse C-327/10 (Okresní soud v Chebu (Tšehhi Vabariik) eelotsusetaotlus) - Hypoteční banka a.s. versus Udo Mike Lindner p-des 39−45 kokkuvõtlikult leidnud, et kui kohus ei suuda kindlaks teha tarbijast kostja alalist elukohta hagi esitamise koha riigis ega muus liikmesriigis selle liikmesriigi õigust kohaldades, võib kohtualluvuse kontrollimisel lähtuda ka tarbija viimasest teadaolevast alalisest elukohast. Brüsseli I määruse kohaldamisel ei tohiks tekkida olukord, mis takistaks hagejal kohtusse pöörduda põhjusel, et võimetus teha kindlaks kostja elukoht ei võimalda kindlaks määrata kohtualluvust.
15.Vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2 määrab menetluskulud pärast lõpplahendi jõustumist kindlaks asjas lahendi teinud maakohus. (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar, Ele Liiv, Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.