Harald Kärpuki ja Õie Kärpuki hagi Forest Reserves OÜ vastu kinnisasja võlaõigusliku müügilepingu ja kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu tühisuse tuvastamiseks 7584 eurot 55 senti
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 12. aprilli 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Forest Reserves OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
10. september 2019
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Forest Reserves OÜ (registrikood 11603960), esindaja vandeadvokaat Rene Varul Vastustajad (hagejad):
1.Harald Kärpuk (isikukood XXXXXXXXXXX) (surnud)
2.Õie Kärpuk (isikukood XXXXXXXXXXX) Vastustajate esindajad vandeadvokaat Kärt Saar ja Katrin Kärpuk
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Forest Reserves OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tartu Maakohtu 12. aprilli 2019. a otsus Forest Reserves OÜ-lt välja mõistetud summa suuruse osas.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt ja mõista Forest Reserves OÜ-lt Harald Kärpuki ja Õie Kärpuki kasuks välja 2000 eurot.
4.Jätta muus osas Tartu Maakohtu 12. aprilli 2019. a otsus muutmata.
5.2.Tuvastada, et Harald Kärpuki, Õie Kärpuki ja Forest Reserves OÜ vahel 20.04.2017 sõlmitud XXXXXXX kinnistu (registriosa nr XXXXXXX) võlaõiguslik müügileping ja kinnistamisavaldus eelmärke kandmiseks on tühine.
5.3.Tuvastada, et Harald Kärpuki, Õie Kärpuki ja Forest Reserves OÜ vahel 20.04.2017 sõlmitud XXXXXXX kinnisasjal asuva metsa raieõiguse võõrandamise leping on tühine.
5.4.Tuvastada, et Forest Reserves OÜ-l on kohustus anda nõusolek 25.04.2017 XXXXXXX kinnistu registriosa III jakku kantud eelmärke kustutamiseks.
5.5.Asendada kohtuotsuse resolutsiooni punktis 5.4. nimetatud nõusolek kohtuotsusega.
5.6.Mõista Forest Reserves OÜ-lt solidaarselt Harald Kärpuki ja Õie Kärpuki kasuks välja 2000 eurot.
5.7.Mõista Forest Reserves OÜ-lt solidaarselt Harald Kärpuki ja Õie Kärpuki kasuks välja viivis 2000 eurolt VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras alates 25.02.2019 kuni põhivõla tasumiseni.
5.8.Jätta menetluskulud maakohtus Forest Reserves OÜ kanda.
5.9.Mõista Forest Reserves OÜ-lt solidaarselt Harald Kärpuki ja Õie Kärpuki kasuks välja menetluskulu 730 eurot.
6.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Forest Reserves OÜ kanda.
7.Rahuldada Harald Kärpuki ja Õie Kärpuki avaldus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ringkonnakohtus osaliselt ja mõista Forest Reserves OÜ-lt Harald Kärpuki (surnud) ja Õie Kärpuki kasuks välja lepingulise esindaja kulu 2160 eurot (koos käibemaksuga) ning sõidukulu 30 eurot. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Harald Kärpuk (hageja I) ja Õie Kärpuk (hageja II) esitasid 12. märtsil 2018 Tartu Maakohtule hagi Forest Reserves OÜ (kostja) vastu kinnisasja võlaõigusliku müügilepingu ja kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu tühisuse tuvastamiseks. Hagejate lõplikuks nõudeks oli: -
tuvastada hagejate ning kostja vahelise XXXXXXX kinnisasja võlaõigusliku müügilepingu tühisus; tuvastada hagejate ning kostja vahelise XXXXXXX kinnisasjal asuva metsa raieõiguse võõrandamise lepingu tühisus; kohustada kostjat kustutama kinnistusraamatusse XXXXXXX kinnistule sissekantud eelmärge omandiõiguse üleandmiseks kostjale; kohustada kostjat hüvitama raie läbi tekitatud kinnisasja väärtuse vähenemine summas 10 224 eurot ning mõista kostjalt hagejate kasuks alates 25. veebruarist 2019 välja viivis.
Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 20. aprillil 2017 kinnisasja võlaõigusliku müügilepingu, millega kostja omandas hinnaga 2000 eurot hagejatele kuuluva kinnisasja XXXXXXX. Müügileping oli ühtlasi kinnistamisavaldus eelmärke kandmiseks. Müügilepingu p-s 7.1. volitasid müüjad ostjat sõlmima asjaõiguslepingu hiljemalt 1. augustil 2018 ja vormistasid selleks notariaalse volikirja. 20. aprillil 2017 sõlmisid pooled kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu hinnaga 10 000 eurot. Pärnu Maakohtu 5. oktoobri 2017 määrusega määrati hageja I eeskostjaks kõigi tehingute tegemiseks Katrin Kärpuk. XXXXXXX kinnistut puudutavad lepingud on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 11 lg 1 alusel tühised, kuna hageja I oli lepingute sõlmimise ajal piiratud teovõimega. Kostja esindaja pidi sellest lepingute sõlmimisel aru saama. Hageja I seaduslik esindaja Katrin Kärpuk ei ole lepingute sõlmimiseks nõusolekut andnud ega neid heaks kiitnud. Abikaasad saavad ühisomandi suhtes õigusi teostada ainult ühiselt, ühe abikaasa tahteavalduse puudumisel on tehing tühine. 2. novembril 2017 pöördus Katrin Kärpuk notari juurde ja kuulutas kostjale välja antud volikirja kehtetuks. Register.metsad.ee andmetel on XXXXXXX kinnistule esitatud metsateatis, seega on kostja realiseerunud raieõiguse. Keskkonnaametist saadud teabe kohaselt teostati XXXXXXX kinnistul raie hinnanguliselt 2018. a juunis ning akt nr XXXXXXXXXXX anti välja Jevgeni Smirnovile, kes on kostja juhatuse liige. Kinnistu tagastamine esialgsel kujul ei ole enam võimalik ning kinnistu väärtuse vähenemine tuleb hüvitada rahas TsÜS § 62, § 64, § 84 lg 1 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 2 kohaselt. Tagasivõitmise korras lepingu kehtetuks tunnistamisel tekib saadu tagasinõudmise õigus VÕS § 1032 lg 2 mõttes alles hagi rahuldava kohtuotsuse tegemisest. Hüvitatakse eseme harilik väärtus, milleks on kohalik keskmine müügihind ehk turuhind. Kostja on tasunud lepingute alusel hagejatele kokku 12 000 eurot. Metsabüroo OÜ poolt koostatud metsa väärtuse hindamise akti kohaselt oli XXXXXXX kinnistu õiglane puidu väärtus 2018. a IV kvartali hindades 22 224 eurot. Hagejad tasaarvestavad nimetatud summad ja paluvad kostjalt välja mõista 10 224 eurot.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Menetluskulud palub kostja jätta hagejate kanda. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hagejad tõendanud, et hagejal I oli 20. aprillil 2017 piiratud teovõime. Võlaõiguslik müügileping sõlmiti notari juures. Hageja I ostis vaidlusaluse kinnistu
15.juulil 2016 ning kostja ei pea tõenäoliseks, et hageja I on sõlminud lühikese aja jooksul kaks
notariaalset kinnistu müügitehingut, olles piiratud teovõimega ja mõlemad notarid on tehingu ära vormistanud. Kaasomandis oleva metsa võõrandamine teiste kaasomanike nõusolekuta võib olla kehtiv tehing. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 6 järgi kohaldatakse ühisomandile kaasomandi kohta käivaid sätteid, kui ühisomandit sätestavas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kasvava metsa raieõiguse müügileping on kehtiv ka olukorras, kui ühel müüjatest on piiratud teovõime ja tema nõusolek tehingu tegemiseks langeks ära. Kui raieõiguse müük oleks tühine, peaksid hagejad tagastama müügilepingu järgi saadud 2000 eurot. Tulenevalt VÕS §-st 189 lg 3 on kasvava metsa raieõiguse väärtuseks lepingus fikseeritud 10 000 eurot, mis on hagejatele üle kantud. Hagejate tellitud arvamus kinnitab, et hagejatele maksti metsa eest põhjendatud hinda. Raieõiguse müügilepingut ei ole kostjal võimalik tagasi täita, kuna 14. juuni 2017 lepinguga müüs kostja raieõiguse A & P Mets AS-ile. Kostja ei tea, millal täpselt kolmas isik metsa maha võttis. Raieõiguse võõrandamise leping sõlmiti 20. aprillil 2017 ja seetõttu peab hageja esitama ka tõendid raieõiguse turuväärtuse kohta 20. aprilli 2017 seisuga. Kostja selgitas 19. märtsi 2019 kohtuistungil, et mahu osas ei ole ta vastuväidet esitanud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 12. aprilli 2019 otsusega hagi osaliselt ning tuvastas, et hagejate ja kostja vahel 20. aprillil 2017 sõlmitud XXXXXXX kinnistu (registriosa nr XXXXXXX) võlaõiguslik müügileping ja kinnistamisavaldus eelmärke kandmiseks on tühine; samuti on tühine hagejate ja kostja vahel 20. aprillil 2017 sõlmitud XXXXXXX kinnisasjal asuva metsa raieõiguse võõrandamise leping. Maakohus kohustas kostjat andma nõusolek 25. aprilli 2017 XXXXXXX kinnistu registriosa III jakku kantud eelmärke kustutamiseks. Maakohus asendas nimetatud nõusoleku kohtuotsusega. Maakohus mõistis kostjalt solidaarselt hagejate kasuks välja 7000 eurot ning viivise 7000 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 25. veebruarist 2019 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ning mõistis kostjalt solidaarselt hagejate kasuks välja menetluskulu 730 eurot. Eksperdiarvamusega on tõendatud, et hagejal I oli piiratud teovõime 7. aprillil 2016. Pärnu Maakohtu 5. oktoobri 2017 määrusega määrati hagejale I eestkostja kõigi asjade ajamiseks. Hinnates eksperdiarvamust, ei saanud hageja I tervis oluliselt paraneda vaidlusaluste lepingute sõlmimise ajaks ning tal oli piiratud teovõime ka 20. aprillil 2017. Kuna tema seaduslik esindaja K. Kärpuk ei ole tehingut heaks kiitnud, on 20. aprillil 2017 hageja I poolt sõlmitud lepingud TsÜS § 11 lg 1 kohaselt tühised. Tehingute pooleks olid mõlemad hagejad. Hagejate väitel on XXXXXXX kinnistu hagejate ühisvara. Kuivõrd hageja I teovõime oli tehingu tegemise ajal piiratud, ei olnud tehinguks tema kehtivat nõusolekut. Kuna hageja II tegi vaidlusalused tehingud ühisvaraga ilma teise abikaasa nõusolekuta, on tehingud seadusest tulenevalt tühised. Hagejad on palunud kohustada kostjat kustutama omandiõiguse üleandmise nõude tagamiseks kinnistusraamatusse XXXXXXX kinnistule sissekantud eelmärge. Sisuliselt on hageja esitanud kande parandamise nõude AÕS § 65 lg 1 alusel. Nõude rahuldamise eeldused on täidetud. Kinnistusraamatu kanne eelmärke kohta on ebaõige, kuna see on tehtud tühise lepingu alusel. Hagejate väitel ei ole kostjal võimalik kinnistut endises olukorras tagastada, kuna raieõigus on realiseeritud. XXXXXXX kinnistu puidu väärtus 2018. a IV kvartalil oli 22 224 eurot. Pärast tasaarvestust paluvad hagejad kostjalt välja mõista 10 224 eurot.
TsÜS § 84 lg 1 järgi tuleks tühise tehinguga saadu tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Hagejate nõude õiguslikuks aluseks saab olla VÕS § 1028. Raieõiguse lepingu tühisuse puhul tuleks ühel poolel tagastada lepingu alusel saadud tasu 10 000 eurot ning teisel poolel on kohustus tagastada kasvava metsa raieõigus. Hagejatel oleks tulenevalt VÕS § 1032 lg-st 1 õigus nõuda saadu (st kinnistu) tagastamist ning sellelt saadud kasu, st puidu müügist saadud kasumit. Kuna kinnistu tagastamine endises seisukorras ei ole võimalik, on hagejatel õigus nõuda ka hüvitist kinnistu väärtuse vähenemise eest (VÕS § 1032 lg 2). Hagejad soovivad kinnistut ning hüvitist kinnistu hariliku väärtuse vähenemise eest. Väärtuse vähenemist hinnatakse ajahetke seisuga, mil vastav alusetu rikastumise nõue tekkis. Lepingu tühisuse korral tekib alusetu rikastumine alates lepingulise kohustuse täitmise hetkest, mille alusel saadut tagasi nõutakse. Kuivõrd lepingu eesmärgiks oli mitte kinnistu valduse üleandmine vaid raieõiguse realiseerimine, tekkis hagejate alusetu rikastumise nõue VÕS § 1032 lg 1 alusel hetkest, kui kostja (või kolmas isik kostja volitusel või eriõigusjärglasena) raieõiguse realiseeris. Sellel hetkel sai lugeda täidetuks hagejate kohustuse raieõigus üle anda. Hagejate alusetu rikastumise nõue ei saanud tekkida kostja viidatud tühise lepingu sõlmimise hetkel, kuna sel ajal oleks olnud võimalik kinnistu tagastada üleandmise seisundis. Alusetu rikastumise nõue ei saa tekkida hagejate nimetatud kohtuotsuse kuulutamise aja seisuga, kuna hagejate nõude tekkimine ei ole seotud kohtumenetlusega. Kui kostjad ei oleks praeguseks raieõigust realiseerinud, ei oleks hagejatel sellest tulenevat nõuet tekkinud. XXXXXXX kinnistul teostati raie hinnanguliselt 2018. a juulis. Hagejad on metsa väärtuse tõendamiseks esitanud OÜ Metsabüroo koostatud hindamisaktid 2017. a I kvartali hindade alusel, 2018. a II kvartali hindade alusel ning 2018. a IV kvartali hindade alusel. Ajaliselt kõige asjakohasem on kasutada 2018. a II kvartali hindadega tehtud hindamisakti, kuivõrd raie teostati III kvartali algul. Kostja on kohtuistungil möönnud, et ei ole hindamisaktide aluseks olevaid puidu mahtusid vaidlustanud. Kostja ei ole esitanud tõendeid puidu väärtuse kohta. 2018. a II kvartali hindadega OÜ Metsabüroo koostatud hindamisakti kohaselt oli XXXXXXX kinnistu võimalik puidumüügi puhastulu 21 266 eurot. Kuivõrd metsainventeerimisandmetes on kirjeldatud männitüvedel vana põdrakahjustuse armistus, võiks kasvava metsa müügihind olla vahemikus 18 500–19 000 eurot. Kuna metsa hindamisel tuleb lisaks keskmisele turuhinnale arvestada ka selle konkreetse metsa kahjustustega, on hagejatel õigus nõuda kostjalt VÕS § 1032 lg 2 alusel hüvitist 19 000 eurot. Kostja on osundanud sellele, et tal ei ole hüvitamise kohustust, kuna ta on metsa raieõiguse
14.juunil 2017 edasi müünud ega ole ise seda maha võtnud. Kostja ei saa VÕS § 1033 lg 1 tulenevat vastuväidet VÕS § 1034 lg 1 kohaselt kasutada. Kostja kui lepingupool vastutab lepingu tagasitäitmisel kinnistu väärtuse võimaliku vähenemise eest. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja on tasunud hagejatele lepingute alusel kokku 12 000 eurot. Tulenevalt VÕS § 1034 lg-st 3 tuleks hagejatel tagastada saadud 12 000 eurot ning kostjal maksta hüvitis 19 000 eurot samaaegselt. Hagejad on oma nõude kostjate vastu tasaarvestanud kostjate nõudega, mis on kooskõlas VÕS § 1034 lg 3 eesmärgiga. Kohus luges nõuded tasaarvestatuks ning otsustas mõista kostjalt hagejate kasuks välja 7000 eurot.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada hagejatele hüvitise väljamõistmise osas ja tuvastada, et kostja on kohustatud andma nõusoleku XXXXXXX kinnistule seatud eelmärke kustutamiseks tingimusel, et kostjale tagastatakse kinnistu müügihind 2000 eurot. Menetluskulud palub kostja jätta hagejate kanda.
Kostja vaidlustab hüvitise väljamõistmise, olles seisukohal, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti VÕS § 1032 lg 2, mis on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi. Peamine vaidlus tõusetus, kuidas määratleda VÕS § 1032 lg 2 viidatud hariliku väärtuse tagasinõudmise õiguse tekkimise aega. Metsa raieõiguse võõrandamise leping on sõlmitud 20. aprillil 2017 ja täidetud hiljemalt 22. aprillil 2017 – selleks hetkeks oli kostja kandnud müügisumma 10 000 eurot hageja I kontole ja samal hetkel läks kostjale üle raieõiguse omand. Seega oli metsa raieõiguse müügileping täidetud koheselt ja hagejate alusetu rikastumise nõue tekkis hiljemalt 22. aprillil 2017. Seega peab vastavalt VÕS § 1032 lg 2 hindama raieõiguse harilikku väärtust samuti
22.aprilli 2017 seisuga. Metsa raieõiguse lepingus olev kokkulepitud müügihind 10 000 eurot vastaski kauba turuväärtusele ja hagejad ei ole sellele väitele iseenesest vastu vaielnud. Seda kinnitab ka hagejate poolt asja juurde esitatud OÜ Metsabüroo 11. juuli 2017 metsa väärtuse hindamise akt, mille kohaselt oli 2017. a II kvartali kasvava metsa müügihind 12 500 – 13 000 eurot. Samas ei saa ka seda akti võtta aluseks metsa hariliku väärtuse hindamisel, sest see võtab aluseks metsa hinnad 2017. a I kvartalis, aga müügileping sõlmiti ja täideti 2017. a II kvartalis. See on oluline vahe, sest puiduhinnad on turul pidevas kõikumises. Kostja ei nõustu maakohtuga, et kuivõrd lepingu eesmärgiks oli mitte kinnistu valduse üleandmine vaid raieõiguse realiseerimine, tekkis hagejate alusetu rikastumise nõue VÕS § 1032 lg 1 alusel hetkest, kui kostja (või kolmas isik kostja volitusel või eriõigusjärglasena) raieõiguse realiseeris. Metsa raieõiguse lepingu eesmärgiks ei saa olla raieõiguse realiseerimine, mistõttu ei ole sellise lepingu täitmise hetkeks metsa mahavõtmine. Metsa raieõiguse müük on klassikaline müügileping, mis on suunatud raieõiguse (kaup/teenus) müümisele ja raieõiguse omandi saamisele. Selle müügilepingu eesmärk on varalise õiguse tasuline üleminek müüjalt ostja omandisse. Hageja kohustus raieõigus üle anda on reguleeritud lepingu p-s 4.6. ja oli seotud müügisummade laekumisega hageja I kontole. Raieõiguse realiseerimine (metsa mahavõtmine) ei ole käsitletav metsa raieõiguse lepingulise (kohustuse) täitmisena. Maakohtu põhjenduste kohaselt, kui raieõiguse praegune omanik A & P Mets AS ei oleks 2018. a juulis raieõigust realiseerinud, siis ei oleks metsa raiõiguse müügilepingut veel täidetud ja hagejatel ei oleks üldse VÕS § 1032 lg 2 tulenevat nõudeõigust. Kohus viitab veel, et hagejate alusetu rikastumise nõue ei saanud tekkida kostja viidatud tühise lepingu sõlmimise hetkel, kuna sel ajal oleks olnud võimalik kinnistu tagastada üleandmise seisundis. Kostja ei räägi aga alusetu rikastumise nõude tekkimisest lepingu sõlmimisest (vaid lepingu täitmisest) ja mitte kinnistust, vaid metsa raieõigusest. Kui kostja oleks säilitanud metsa raieõiguse, siis oleks hageja saanud seda tagasi nõuda VÕS § 1032 lg 1 järgi ja kõne alla ei tuleks üldse lõike 2 kohaldamine. Kohtu järelduste pinnalt on tekkinud ebaõiglane olukord, kus kostja on ostnud raieõiguse
20.aprillil 2017 10 000 euroga ja müünud selle edasi 14. juunil 2017 A & P Mets AS-ile 14 000 euroga, aga peaks nüüd hagejatele hüvitama 19 000 eurot. See tähendaks seda, et hagejad justkui teeniksid metsa raieõiguse väärtuse tõusu pealt. 2018. aastal toimus puidu turuhindade järsk tõus. Samuti on ebaõiglane, et kohtu seisukohalt peaks kostja olema tekkinud olukorras sõltuv kolmanda isiku poolt metsa raieõiguse realiseerimise hetkest – st et nõude suurus oleks sõltuv sellest, kas raieõiguse omaja raiub metsa turuhindade kasvu või languse hetkel. Eelnev tähendab, et hagejatel tekkis VÕS § 1032 lg 2 kohaselt nõue mitte suuremas ulatuses, kui 10 000 eurot ja kuna kostja oli selle sama summa juba lepingu täitmisena hagejatele ära maksnud, siis rakendub siin täielik tasaarvestus. Hagejad peaksid maksma kostjale tagasi 2000 eurot kinnistu eest saadud müügihinnana ja see peaks kajastuma kohtuotsuse resolutsioonis kinnistule seatud eelmärke kustutamise nõusoleku andmise eeltingimusena (need kohustused tuleb täita üheaegselt).
5.Hagejad (vastustajad) paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda. Kostja eksib VÕS § 1032 kohaldamise osas. Kohus otsustas õigesti, et hariliku väärtuse tagasinõudmise õigus tekkis ajahetkel, kui kostja või kolmas isik tema volitusel raius maha vaidlusaluse metsa ehk 2018. a juuni. Enne metsa raiumist ei oleks hagejal olnud nõuet raieõiguse hariliku väärtuse hüvitamiseks (VÕS § 1032 lg 2), sest kinnistu valduse oleks saanud tagastada koos sellel kasvava metsaga. Sellisel juhul oleks kostja pidanud välja andma üksnes lepingu alusel saadud kinnisasja valduse koos kasvava metsaga VÕS § 1032 lg 1 alusel ja poleks küsimust väärtuse hüvitamisest ja VÕS § 1032 lg 2 kohaldamisest. Alternatiivselt on hagejatel nõue VÕS § 1037 lg 1 alusel, mille kohaldamisel jõuab sama tulemuseni, et kostja peab hagejale hüvitama raiutud metsa väärtuse ajahetke seisuga, kui mets maha raiuti ehk rikkumise aja seisuga. Raieõiguse müügileping oli tühine ning seega ei olnud kostjal ega kolmandal isikul õigust 2018. a juunis XXXXXXX kinnistul metsa raiuda. Rikkumine toimus ajahetkel, kui kostja või kolmandad isikud tema volitusel raiusid maha kinnistul kasvava metsa. Metsa hindamise akti kohaselt oli 2018. a II kvartali lõpus XXXXXXX kinnistu puidumüügi puhastulu 19 000 eurot (tl 122–125). Hüvitisest tuleb lahutada summad, mis hagejad kostjalt lepingu alusel said (12 000 eurot). Seega on hüvitise summa 7000 eurot õige ja maakohus ei ole materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. Kogu vaidlust metsa väärtuse hindamise ajahetke üle ja väidetavat ebaõiglust oleks saanud vältida, kui kostja oleks käitunud heauskselt ja jätnud metsa maha raiumata, pärast seda, kui sai teada käesolevast kohtuvaidlusest. Kostja käitumine on pahauskne, sest kostja teadis juba 2018. a märtsis, et raieõiguse müügileping on tühine, kui hagejad esitasid kostja vastu käesolevas tsiviilasjas hagi. Hagiavalduses tõi hageja eksimuses olles välja, et mets on juba maha raiutud ja kinnistu samas seisundis tagastamine ei ole võimalik. Hagile vastamise ajal
3.mail 2018 teadis kostja, et kinnistult ei ole veel metsa raiutud, sest raieloa sai kostja alles
1.juunil 2018. Kostja on esitanud taotluse, et tahteavalduse asendamine eelmärke kustutamiseks tuleks panna sõltuma sellest, kas hageja tagastab kostjale lepingu alusel saadud summad. Kostja nõudel ei ole õiguslikku alust. Kostja jätab märkimata, et kinnistu müügisumma 2000 eurot on tasaarveldatud hageja nõudega ning kohtuotsuses arvesse võetud, seega on kostja kinnistu müügisumma kohtuotsusega (selle jõustumisel) juba tagasi saanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu kostjalt välja mõistetud summa suuruse osas. Ringkonnakohus teeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 2000 eurot. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus jätab apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu otsust osas, millega maakohus tuvastas kinnistu võlaõigusliku müügilepingu ja kinnistamisavalduse eelmärke kandmise lepingu tühisuse, metsa raiaõiguse võõrandamise lepingu tühisuse ja kohustas kostjat andma nõusolek
eelmärke kustutamiseks ja asendas nõusoleku kohtuotsusega. Maakohtu otsus on resolutsiooni p-de 2–5 osas jõustunud.
7.Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu poolt väljamõistetud hüvitise suurust, mis tuleb kostjal tasuda tühise tehingu tagasitäitmisel. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et hagejad ja kostja sõlmisid 20. aprillil 2017 kinnisasja võlaõigusliku müügilepingu ja kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu. Kinnisasja müügihinnaks oli 2000 eurot. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses kinnisasja võlaõiguslikus müügilepingus kokkulepitu üle. Lepingu alusel oli raieõiguse hind 10 000 eurot (I kd, tl 7). Kostja on võõrandanud raieõiguse
14.juunil 2017 kolmandale isikule hinnaga 14 000 eurot (I kd, tl 176), kolmandal isikul oli lepingu järgi õigus raieõigust teostada kuni 12. juunini 2018. Maakohus on õigesti tuginenud TsÜS § 84 lg-le 1, mille järgi tuleks tühise tehinguga saadu tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele. VÕS § 1028 järgi tuleks raieõiguse müügilepingu tühisuse puhul hagejal tagastada lepingu alusel saadud tasu ning teisel poolel tuleb anda hagejatele üle kasvava metsa raieõigus. Lepingu tühisuse korral tekib alusetu rikastumise nõue alates lepingulise kohustuse täitmise hetkest, mille alusel saadut tagasi nõutakse. Raieõigus annab metsaseaduse (MS) § 37 lg 7 esimese lause järgi õiguse langetada puid lepingus fikseeritud ulatuses, kohas, ajal ja tingimustel, omandada langetatud puud, valmistada nendest puudest puidusortimente ja saadud sortimendid metsast ära vedada. Kostja on apellatsioonkaebuses ekslikult leidnud, et raieõiguse loovutamise leping on müügileping. Poolte vaheline leping vastab oma olemuselt VÕS § 339 sätestatud rendilepingule (vt Riigikohtu 15. juuni 2011 otsus tsiviilasjas 3-2-1-51-11, p 16; 20. juuni 2018 otsus tsiviilasjas 2-17-280, p 22.2).
8.VÕS § 339 lg 1 järgi kohustub rendilepinguga üks isik (rendileandja) andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti). Rendilepingujärgne rentniku (kostja) põhikohustus, maksta eseme kasutusse saamise eest tasu, on kostja poolt täidetud. Hagejad peaksid seega tehingu tühisuse puhul kostjale tagastama saadud lepingujärgse tasu 10 000 eurot. Rendileping on rendileandja (hagejate) poolt täidetud siis, kui selle ese, praegusel juhul raieõigus, on rentniku kasutusse antud. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb seega kostjapoolse rikastumise väärtuseks võtta rikastumisnõude tekkimise aeg, milleks on kostjale raieõiguse üleandmise ajahetk. Maakohus on ekslikult leidnud, et raieõiguse üleandmise hetkeks oli selle teostamise (puude mahavõtmise) ajahetk. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt on raieõiguse realiseerimine rendilevõtja riisikosfääris. Vastupidine seisukoht viiks olukorrani, kus raieõiguse väärtuse langemisel puude maha raiumise hetkel (praegusel juhul lepingu sõlmimisest oluliselt hiljem) oleks kostjal tulnud hagejatele tasuda vähem, kui oli õiguse väärtus siis, kui ta sai lepinguga õiguse raiet teostada. Hagejatel on VÕS § 1032 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda nii saadu tagastamist kui ka sellelt saadud kasu, s.t puidu müügist saadud kasumit. Seega hõlmab hagejate nõue ka seda kasumit, mida kostja sai õiguse võõrandamisel. Raieõiguse üleandmine hagejatele ei ole õiguse realiseerimise tõttu võimalik. Seega tuleb kostjal hüvitada VÕS § 1032 lg 2 järgi lepingu alusel saadu harilik väärtus. Ringkonnakohtu hinnangul ei pruugi müügilepingus kokkulepitud hind kajastada saadu väärtust. Kasvava metsa raieõiguse võõrandamise leping on sõlmitud 20. aprillil 2017, lepingu p 4.6. järgi loetakse raieõigus võõrandatuks peale müüjale hinna tasumist. Pooled ei ole menetluses tuginenud
sellele, et kostja oleks tasunud lepingus kokkulepitud hinda võlaõigusliku lepingu sõlmimisest oluliselt hiljem. Hagejad on metsa väärtuse tõendamiseks esitanud OÜ Metsabüroo koostatud hindamisaktid 2017. a I kvartali hindade alusel (tl 14–17). Kostja ei ole esitanud omapoolseid tõendeid puidu väärtuse kohta. Seega tuleks lähtuda hageja poolt esitatud OÜ Metsabüroo hindamisaktist, mille kohaselt võis kasvava metsa raieõiguse väärtus olla 12 500–13 000 eurot. Vaidlust ei ole selles, et kostja võõrandas ligikaudu kaks kuud pärast lepingu sõlmimist raieõiguse edasi kolmandale isikule, lepingujärgseks hinnaks oli 14 000 eurot (I kd, tl 176). Seega kui lugeda metsa raieõiguse väärtuseks 13 000 eurot, siis sai kostja õiguse võõrandamisel ka kasu 1000 eurot, seega tuleb kostjal VÕS § 1032 lg 1 alusel hagejatele välja anda kokku 4000 eurot. Maakohus luges tuvastatuks ja pooled ei vaidle selle üle, et kostja on tasunud hagejatele lepingute alusel kokku 12 000 eurot. Tulenevalt VÕS § 1034 lg-st 3 tuleks hagejatel see kostjale tagastada ning kostjal maksta hüvitist 14 000 eurot samaaegselt. Maakohus tuvastas, et hagejad on oma nõude kostjate vastu tasaarvestanud kostjate nõudega.
9.Maakohus jättis hagejate väited võimaliku kostja kahju hüvitamise nõude osas tähelepanuta, kuid leidis otsuse p-s 8, et kostja kui lepingupool vastutab lepingu tagasitäitmisel kinnistu väärtuse võimaliku vähenemise eest. Samas ei tulene maakohtu otsusest, missugune on kostja vastutuse õiguslik alus ega kahjunõude arvutuskäik. Iseenesest on võimalik, et lepingulise kohustuse rikkumise korral võib hagejatel olla kostja vastu VÕS § 115 lg 1 alusel nõue rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamiseks. Samas ei ole hagejad toonud välja, millise lepingulise kohustuse rikkumisele hagejad tuginevad. Hagejatel võib olla kostja vastu ka kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue. Hagejad on
9.augusti 2018 menetlusdokumendi p-s 10 leidnud, et kostja on oma tegevusega hagejate varalist seisu kahjustanud. Maakohus ei ole hagejate deliktiõiguslikku nõuet kostja vastu menetlenud. Maakohtu otsuses toodud seisukoht võimaldab aga tõlgendust, mille kohaselt on hagejate hüvitise suurus hõlmatud kostja õigusvastase käitumisega. Hagejad maakohtu otsust ei vaidlustanud. Samas tuleb ringkonnakohtul hageja nõude õiguslikku põhjendatust kontrollida kostja apellatsioonkaebuse menetlemisel olukorras, kus hagejate nõue hüvitise saamiseks oleks saanud rahuldatud ka deliktiõiguslikul alusel. Sellisel juhul oleks kostjal tulnud hagejatele tasuda hüvitist maakohtu poolt määratud ulatuses õigusvastasest kahju tekitamisest tulenevate sätete alusel.
10.Maakohtu otsuse vastuolulise põhjenduste tõttu andis ringkonnakohus hagejatele võimaluse õigusvastase kahju tekitamise nõude osas täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks. Hagejate väitel on kostja õigusvastaseks kahju tekitavaks käitumiseks VÕS § 1043 järgi see, et kostja juhatuse liige J. Smirnov esitas Keskkonnaametile metsateatise raie teostamiseks
23.mail 2018, kuigi metsateatise esitamiseks ja saamiseks H. Kärpuki poolt antud volikiri oli H. Kärpuki seadusliku esindaja poolt 2. novembri 2017 avaldusega tühistatud. Kostja väitel on hageja esitatud volikirjale alla kirjutanud ka Õie Kärpuk, kes oli XXXXXXX kinnistu ja müüdud raieõiguse ühisomanik. Kostja leiab, et kuna Õie Kärpuk ei ole volitust tagasi võtnud, on tema antud esindusõigus olnud kehtiv. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna üldjuhul ei ole vaja ühisvara puudutava võlaõigusliku lepingu kehtivalt sõlmimiseks mõlema abikaasa nõusolekut (vt Riigikohtu 31. oktoobri 2018 otsus tsiviilasjas 2-16-9519, p 29), ei ole volituse andnud abikaasa poolt volituse tagasivõtmise järel kostjal enam esindusõigust. Samas isegi juhul, kui Õ. Kärpuk oleks tehingu pooleks saanud, on PKS § 32 järgi abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluvate esemetega tehtud
ühepoolne tehing tühine, volitus kui ühepoolne tehing ühisvarasse kuuluva õiguse valitsemiseks on seega samuti tühine. Hagejad taotlesid ka kinnistu lähedal asuvate saeveskite metsamaterjalide üleandmisevastuvõtuaktide põhjal teabe kogumist, kas kostja või A&P Mets AS on puidu raieõiguse teostanud. Saadud vastused hagejate väiteid ei tõendanud. Ringkonnakohus on seisukohal, et isegi kui lugeda kostja käitumist (kehtetu volikirja alusel esitatud taotlust) õigusvastaseks, ei ole hagejad tõendanud sellega põhjuslikus seoses olevat kahju. Hagejad ei ole tõendanud, et kostja teostas raie. Kuni praeguses tsiviilasjas maakohtu otsuse jõustumiseni oli hagejate ja kostja vaheline tehing kehtiv. Maakohus ei pidanud vajalikuks hagi tagamise meetmeid kohaldada. Raieõiguse realiseerimise teel saadu väärtus on rendilevõtja riisikosfääris. Kostjal oli õigus raieõigust võõrandada. See, missugune olid kostja ja kolmanda isiku vahelise kokkuleppe sisu (kas leping oli tähtajaline või tähtajatu, missuguse metsateatise alusel), ei oma tähendust hagejate ja kostja vahelises õigussuhtes. Hagejad on võõrandanud kasvava metsa raieõiguse ja sõlminud kinnisasja müügilepingu. Kinnisasja omandiõigus ei ole hagejatelt kostjale üle läinud. Hagejad ei ole näidanud, milline oli see kahju, (kinnisasja väärtuse vähenemine), mida nad kostja tegevuse läbi kannatasid. Ainuüksi saamata jäänud majanduslik kasu, st võimalik tulu ei ole üldiselt deliktiõiguslikult hüvitatav kahju (vt Riigikohtu 3. märtsi 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-3-1-64-13, p 31).
11.Hagejad esitasid 1. detsembril 2019 täiendava seisukoha, mille järgi on neil tekkinud kahju seoses sellega, et metsa raiumisega tekkis hagejatele täiendav kohustus metsa omandamise osas täiendava kuluga ca 3000 eurot. Ringkonnakohus jätab esitatud hagejate väite tähelepanuta, kuivõrd hagejad ei ole sellist nõuet varem maakohtus esitanud.
12.Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses ka menetluskulude jaotuse ja väljamõistetud suuruse ning palus jätta kõik menetluskulud hagejate kanda. Ringkonnakohus leiab, et menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus tuleb jätta TsMS § 163 lg 2 alusel kostja kanda. TMS § 163 lg 2 kohaselt kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Hagejate lõplikuks nõudeks kohtumenetluses jäi tuvastada kinnistu müügilepingu ja raieõiguse võõrandamise tehingu tühisus ning kohustada kostjat hüvitama raie läbi tekitatud kinnisasja väärtuse vähenemine summas 10 224 eurot. Samas oli hagejate algseks nõudeks 12. märtsi 2018 hagiavalduses tuvastada kinnistu müügitehingu tühisus, raieõiguse võõrandamise tehingu tühisus ning mõista kostjalt välja hüvitis raie läbi tekitatud kinnisasja väärtuse vähenemise eest 1000 eurot. Hagejad on seejuures võtnud arvesse, et kostja on hagejatele lepingute alusel juba 12 000 eurot tasunud. Samasuguse ettepaneku, s.o hüvitada hagejatele 1000 eurot on hagejad teinud kostjale ka enne kohtuvaidluse algatamist (I kd, tl 48–50). Hagejad on saatnud ka kohtumenetluse jooksul, s.o 3. aprillil 2018 kostjale ettepaneku kompromissi sõlmimiseks, mille kohaselt kompromissi korras vähendavad hagejad nõudesummat poole võrra, s.o 500 euroni (I kd, tl 81). Kostja ei olnud hagejate nõuete ega kompromissiettepanekutega nõus. Kuigi hagejad on menetluse jooksul oma rahalist nõuet suurendanud, ei väära see ringkonnakohtu hinnangul asjaolu, et nad on mitmel korral pakkunud kostjale kompromissi, mis on sarnane ringkonnakohtu otsusega rahuldatud nõude rahalise ulatusega. Seega on põhjendatud jätta TsMS § 163 lg 2 alusel kõik menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus kostja, kui kompromissiga mittenõustunud poole kanda.
Hagejate menetluskulud ringkonnakohtus on 2371 eurot, s.o lepingulise esindaja kulu 2341 eurot ja sõidukulu 30 eurot seoses 10. septembri 2019 istungiga. Ringkonnakohus loeb hagejate esindaja tunnitasu 150 eurot, millele lisandub käibemaks, mõistlikuks ja põhjendatuks. Tunnitasu vastab tänapäeva keskmisele tunnitasule sarnaste teenuste osutamisel. Ringkonnakohus leiab, et hagejate esindaja ajakulu hagejatele teenuse osutamisel on põhjendatud osaliselt. Ringkonnakohtu hinnangul on osaliselt ülepaisutatud ajakulu kohtuistungiks ettevalmistumisele, septembris 2019 tõendite kogumisele, klientidega nõupidamistele ning dokumendi koostamisele ja kohtule edastamisele ning oktoobris 2019 kostja dokumendiga tutvumisele ja nõupidamisele kliendiga. Eeldatavasti peaksid nõupidamised kliendiga olema hõlmatud menetlusdokumendi koostamise ajakuluga, mistõttu ei pea ringkonnakohus üldjuhul põhjendatuks eraldi tasustada kliendiga nõupidamisele kuluvat aega. Tsiviilasja keerukust arvestades, samuti võttes arvesse, et hagejate esindajal tuli esindajana menetlusse astumisel tutvuda toimiku materjalidega, loeb ringkonnakohus hagejate esindaja põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks apellatsioonimenetluses kokku 12 tundi, s.o rahaliselt 1800 eurot, millele lisandub käibemaks, kulu koos käibemaksuga 2160 eurot. Ringkonnakohus loeb, et sõidukulu kohtuistungile 30 eurot on põhjendatud ja vajalik.
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.