Võlaõigus › Võõrandamislepingud

2-19-4773 lahendit (TsMS § 637 lg 21). Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik Hageja esitas 26.03.2019 Harju Maakohtule hagi kostja vastu võla 37,96 eurot, võla sissenõudekulu 25 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 25,16 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõudes. Kohus võttis hagi menetlusse 01.04.2019. Hagi on kostjale kätte toimetatud 07.04.2019. Hageja esitas 05.04.2019 täiendava hagiavalduse, milles on vähendanud nõuet. Täiendav hagi on kostjale kätte toimetatud 08.04.2019. Kostja esitas vastuse hagile 22.04.2019. Hageja esitas 26.09.2019 seisukoha kostja vastuse osas. Hageja seisukohad Hagiavalduse kohaselt on K G ja Xxxx AS vahel 06.08.2015 sõlmitud liitumisleping nr xxxx telefoninumbrile xxxx. Liitumislepingu alusel kohustus teenuse osutaja pakkuma kostjale mobiilsidealaseid teenuseid ning kostja oli kohustunud saadud kaupade/teenuste eest õigeaegselt ja regulaarselt tasuma vastavalt esitatud arvetele. Kostja asus teenuse osutaja teenuseid kasutama ning teenuse osutaja esitas kostjale perioodi 01.03-31.03.2016 eest 01.04.2016 arve nr 2015048739 summas 31,58 eurot, mille tasumise tähtaeg oli 18.04.2016. Kostja ei ole nimetatud arvet tasunud ja ei ole reageerinud võla tasumiseks kirjalikult väljastatud meeldetuletustele. Xxxx AS on loovutanud kostjaga sõlmitud lepingust tuleneva nõude koos kõrvalnõuetega kostja vastu 01.02.2018 hagejale. Kostjat on teavitatud nõude loovutamisest. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 31,58 eurot, võla sissenõudekulu 25 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 23,63 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise. 26.09.2019 esitas hageja Xxxx AS ja kostja vahel 06.08.2015 sõlmitud liitumislepingu nr xxxx, mis on kostja ja Xxxx AS esindaja poolt digitaalselt allkirjastatud. Samuti esitas hageja Xxxx AS-i esindaja digitaalselt allkirjastatud teatise nõude loovutamise kohta. Hageja on seisukohal, et hageja nõue kostja vastu on tõendatud ja palub hagi rahuldada. Kostja vastus Kostja on seisukohal, et kuna liitumislepingul puuduvad poolte allkirjad, siis ei tõenda leping, et pooled oleksid sõlminud teleteenuste kasutamise kokkuleppe. Kostjale teadaolevalt sõlmis lepingu Xxxx OÜ, kellele on viidatud ka arvel. Nõude loovutamise teade PlusPlus Capital AS poolt ei tõenda nõude üleminekut Xxxx OÜ-lt AS-ile PlusPlus Capital. Kostja leiab, et sissenõudekulu on ebamõistlikult suur ja vaidleb vastu hageja menetluskuludele.

Kohtu seisukoht Kohus lahendab asja vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 lihtmenetluses. Vastavalt TsMS § 5 lg 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. TsMS § 235 kohaselt tuleb väidet kohtule põhistada selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda selle väite usutavaks. VÕS § 3 p 1 on sätestatud, et võlasuhe võib tekkida lepingust ja VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja: 1) nõuda kohustuse täitmist; 6) rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 101 lg 2 kohaselt, võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada. VÕS 103 lg 1 kohaselt, võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja on esitanud kostja vastu lepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmise nõude summas 31,58 eurot, võla sissenõudekulu 25 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 23,63 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõude. Hinnates kogumis asjas kogutud tõendeid ning arvestades poolte seisukohti ja tuginedes siseveendumusele, leiab kohus, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kohtu poolt on tuvastatud, et: -Xxxx AS ja kostja vahel on 06.08.2015 sõlmitud liitumisleping nr xxxx telefoninumbrile xxxx, mis on tõendatud lepingupoolte allkirjadega; -lepingupoolte õigused ja kohustused on kindlaks määratud Xxxx AS teenuste kasutamise üldtingimustega, Xxxx AS Interneti Teenuste kasutamise tingimustega, hinnakirjaga, teenusekirjeldustega (www.elisa.ee), mis on 06.08.2015 sõlmitud liitumislepingu lisadeks ning mida osapooled liitumislepingut alla kirjutades kohustusid täitma; -Xxxx AS on esitanud kostjale perioodi 01.03-31.03.2016 teenuste kasutamise eest 01.04.2016 arve nr 2015048739 summas 31,58 eurot, millele kostja ei ole vastu vaielnud; -01.04.2016 arve nr 2015048739 tasumise tähtaeg oli 18.04.2016 ja kostja ei ole nimetatud arvet tasunud; -Xxxx AS on loovutanud oma 01.04.2016 arvest nr 2015048739 tuleneva nõude hagejale. VÕS § 1 lg 5 kohaselt, tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kohtu hinnangul on 06.08.2015 sõlmitud liitumislepingu nr xxxx pooleks kostja kui tarbija. Lepingust ei nähtu, et lepingu pooleks on kostja poolt nimetatud Xxxx OÜ, kuigi 01.04.2016 arvel nr 2015048739 on

2-19-4773 Xxxx OÜ märgitud sulgudes kostja nime taga. Seega võib hageja, kostja ja Xxxx OÜ vahel olla muu lepinguline suhe, mis ei puuduta käeolevas menetluses esitatud nõuet. Xxxx AS on loovutanud oma 06.08.2015 sõlmitud liitumislepingust nr xxxx ja 01.04.2016 arvest nr 2015048739 tuleneva nõude summas 31,58 eurot hagejale, mis on tõendatud Xxxx AS poolt esitatud teatisega. VÕS § 164 lg 1 kohaselt, võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 kohaselt, nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. Kostjat on nõude loovutamisest teavitatud. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks võla tasunud uuele või senisele võlausaldajale. VÕS § 114 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. Kohtule on esitatud hageja 15.03.2018 kiri kostjale, milles hageja annab kostjale Xxxx AS arve nr 2015048739 tasumise täiendavaks tähtajaks 22.03.2018. Kohtule on esitatud hageja 15.04.2018 kiri kostjale, milles hageja annab Xxxx AS arve nr 2015048739 tasumise täiendavaks tähtajaks 22.04.2018. Kohtule on esitatud hageja 15.05.2018 kiri kostjale, milles hageja annab Xxxx AS arve nr 2015048739 tasumise täiendavaks tähtajaks 22.05.2018. Samuti on hageja esitanud kostjale hagihoiatuse, milles annab Xxxx AS arve nr 2015048739 tasumise täiendavaks tähtajaks 15.07.2018. Kostja ei ole hageja meeldetuletuskirjadele ja hagihoiatusele vastu vaielnud, kuid ei ole nimetatud arvet ka tasunud. VÕS § 103 lg 2 kohaselt, kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et kohustuse rikkumine tema poolt oli vabandatav. Lähtudes eeltoodust on hagejal õigus nõuda kostjalt põhivõla summas 31,58 eurot tasumist. Hageja palub kostjalt välja mõista võla sissenõudekulu summas 25 eurot. VÕS § 1132 lg 1 kohaselt, lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. VÕS § 1132 lg 2 p 1 kohaselt, pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. VÕS § 1132 lg 5 kohaselt, sissenõudmiskulude hüvitist maksma kohustatud tarbija võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. Sissenõudmiskulude hüvitise vähendamisel võetakse muu hulgas arvesse tarbija kohtuväliselt esitatud vastuväiteid nõude suhtes või varasemat nõude tunnistamist. Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväine esindaja on toimetanud teenusena kolm võlateatist (15.03.2018, 15.04.2018 ja 15.05.2018) hagejale teadaolevale kostja aadressile xxxx. Hageja on seisukohal, et juhindudes § 1132 lg 2 p 1 on hagejal õigus nõuda 15.03.2018 võlateatise eest 15 eurot ning 15.04.2018 ja 15.05.2018 kummagi võlateatise eest 5 eurot, kokku 25 eurot. Kostja on vastuses hagile leidnud, et sissenõudekulu on ebamõistlikult suur, millest võib aru saada, et kostja soovib sissenõudekulude vähendamist. Kohtu hinnangul on hageja nõue põhjendatud osaliselt. Hagiavaldusest ei nähtu, et leping Xxxx AS ja kostja vahel on lõppenud. Seega ei ole tõendatud hageja õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist VÕS § 1132 lg 2 alusel. Kohus leiab, et on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista võla sissenõudmiskulude hüvitamiseks 5 eurot.

VÕS § 113 lg 1 kohaselt, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vastavalt Xxxx AS üldtingimuste p 7.10 on Xxxx AS-l õigus nõuda kostjalt maksete mittetähtaegsel tasumisel viivist arvele märgitud maksetähtajale järgnevast kuupäevast füüsilise isiku puhul 0,07% võlasummast iga viivitatud päeva eest. Vastavalt üldtingimuste p 5.2.2 kohustus kostja tasuma arved vastavalt arvetel osundatud maksetähtpäevaks. Seega on pooled viivise määras kokku leppinud. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja on arve nr 2015048739 kätte saanud. Hageja palub välja mõista kostjalt viivise ajavahemiku 18.04.2016-24.03.2019 eest summas 23,63 eurot. Kuivõrd 18.04.2016 oli kostjal 01.04.2016 arve nr 2015048739 järgi veel võimalik arvet hagejale tasuda, siis on põhjendatud alustada viivise arvestamist 19.04.2016 ja viivise suurus ajavahemikul 19.04.2016 kuni 25.03.2019 (hagi esitati kohtule 26.03.2019) on 23,68 eurot. Kostja ei ole hageja viivisenõudele vastu vaielnud. Kohus rahuldab hageja viivisenõude ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks viivise ajavahemiku 19.04.2016-25.03.2019 (1071 päeva) eest summas 23,68 eurot. TsMS § 367 kohaselt, viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise 31,58 euro suuruselt põhivõlgnevuselt kuni põhinõude täieliku täitmiseni 0,07% põhivõlgnevuse summalt iga viivitatud päeva eest. Kohus rahuldab hageja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivisenõude ja mõistab kostjalt välja viivise 0,07% päevas põhinõudelt alates hagi esitamisest, so 26.03.2019 kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Lähtudes eeltoodust rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt välja põhivõlgnevuse 31,58 eurot, sissenõudekulud 5 eurot, viivise ajavahemiku 19.04.2016-25.03.2019 eest summas 23,68 eurot ja viivise 0,07% päevas põhinõudelt alates hagi esitamisest, so 26.03.2019 kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Kohus selgitab, et TsMS § 430 lg 1 kohaselt võivad pooled menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga. Menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt, hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, so 75,13% ulatuses, jätab kohus menetluskulud osaliselt poolte endi kanda. Kohus jätab hageja poolt tasutud riigilõivu täielikult ja 75,13% hageja lepingulise esindaja kuludest kostja kanda ja kõik muud menetluskulud poolte endi kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Hageja on riigilõivu 75 eurot hagiavalduselt tasunud vastavalt hagihinnale Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 sätestatud määras. Seega on riigilõiv 75 eurot põhjendatud ja vajalik menetluskulu ning kohus mõistab riigilõivu 75 eurot kostjalt hageja kasuks välja. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on lepinguline esindaja osutanud hagejale õigusabi 3,5 tundi tunnihinnaga 120 eurot (koos käibemaksuga), kokku summas 420 eurot. Kohus märgib, et käesolevas asjas on hagihind 88,28 eurot, mistõttu üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu

2-19-4773 suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud peaksid olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind (Riigikohtu 06.05.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14). Kohus selgitab, et käesoleva tsiviilasja hagihinda, mahtu ja keerukust arvestades (muuhulgas seda, et asjas ei toimunud ühtegi istungit ega toimunud ka sisulist vaidlust) on kohus seisukohal, et hageja õigusabikulud ei ole hageja poolt märgitud ulatuses põhjendatud, vaid põhjendatuks saaks lugeda maksimaalselt 120 eurot koos käibemaksuga. Kohus määrab juhindudes TsMS § 138, § 144, § 173 - § 177 hageja menetluskulud kindlaks summas 165,16 eurot, millest riigilõiv on 75 eurot ja lepingulise esindaja põhjendatud kuludest 75,13% on 90,16 eurot koos käibemaksuga. TsMS § 177 lg 4 kohaselt, kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on viivise väljamõistmist taotlenud. TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. /digitaalselt allkirjastatud/

Raivo Einula

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.