Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

ajutine haldur tegutseb, s.o J OÜ (arvelduskonto XXX Swedbank AS-is). Avaldada teade pankrotimenetluse lõpetamise kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. Määrus saata Tartu Maakohtu registriosakonda, võlgnikule, ajutisele haldurile ning Rahandusministeeriumile menetlusabi andmise osas ja pärast jõustumist Riigi Tugiteenuste Keskusele pankrotimenetluse kulude väljamaksmiseks. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul pankrotimääruse kättetoimetamisest. Määruskaebust ei saa esitada viie kuu möödumisel hagimenetluses või hagita menetluses määruse tegemisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (PankrS § 29 lg 6, TsMS § 661 lg 2). Ajutise halduri tasu ja kulutuste hüvitamise kohta tehtud kohtumääruse peale võivad võlgnik ja ajutine haldur esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (PankrS § 23 lg 7, TsMS § 661 lg 2). Määruskaebuse esitamine ei peata määruse täitmist (PankrS § 5 lg 3). Asjaolud ja avaldus Viru Maakohtule on 22.10.2019 esitatud Mittetulundusühingu Virumaa Tööstuspark avaldus pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiavaldusest nähtub, et võlgnik loodi Vaivara valla ja eraettevõtja koostöös eesmärgiga rajada Vaivara valda kaasaegse tööstuspargi infrastruktuur. Selleks andsid tööstuspargi liikmed tööstuspargile üle teede ja tehnovõrkude rajamiseks vajaliku maa, tööstuspark projekteeris tehnilise infrastruktuuri ning ehitas valmis planeeritud teed ja rajatised. Seega Mittetulundusühing Virumaa Tööstuspark näol on tegemist avaliku sektori valitseva mõju all loodud MTÜ-ga, mille liige on samas ka erainvestor, kes oli teostanud olukorra (turu)analüüsi ning otsustanud investeerida Ida-Virumaal uue elu- ja ettevõtluspiirkonna arengusse. Selleks oli erainvestor omandanud suurel hulgal maid, tellinud ja finantseerinud detailplaneeringud, lasknud projekteerida ja ehitada kommunikatsioone. Üheks arenduspiirkonnaks oli ka Olgina alevikus asuv 80 ha suurune ettevõtlusala. Nimetatud ala esimese, ca 25 ha suuruse etapi kommunikatsioone, asuti eraettevõtja poolt välja arendama koostöös enne haldusreformi eksisteerinud Vaivara Vallavalitsusega. Selleks loodigi spetsiaalselt Mittetulundusühing Virumaa Tööstuspark, mille ellu kutsumise eesmärgiks oli läbi struktuurifondide vahendite kaasamise aidata kaasa projekti elluviimisele. Eraettevõtjate otsus piirkonda investeerida põhines üheselt turuolukorra hindamisel, mis valitses Narva piirkonnas taotluse esitamise eelselt – piirkonna eripära arvestades oli selge, et vastavale turule mahub vähemalt esialgu maksimaalselt üks uus ettevõtlusala - Narva piikonnas plahvatuslikku tööstus- ja ärialade vajaduse kasvu ette näha ei olnud. Mittetulundusühingu Virumaa Tööstuspark loomisel lähtuti seejuures Meetme Määrusest (edaspidi määrus) järelduvast, s.o et toetust on võimalik saada üksnes esimesel taotlejal, kelle suhtes tehakse positiivne otsus. Järgmised isikud pidanuks turule sisenema juba turutingimustel. Just märgitule tuginesid nii erainvestorid oma projekti planeerimisel kui ka kohalik omavalitsus, mille tulemusena sündis PPP (public–private partnership) projekt avaldaja näol. Avaldaja saigi määruses sätestatud tingimustel õiguspäraselt toetust tööstuspargi teedevõrgu ja kommunikatsioonide arendamiseks oma kinnistutel, projekti EU33285 „Virumaa Tööstuspargi rajamise I etapp“ (edaspidi ka projekt) raames. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (edaspidi EAS) poolt heaks kiidetud ja toetatud projekti eesmärgi kohaselt pidi viie aasta jooksul olema klientidele võõrandatud ca 20 ha ärimaad, millele avaldaja rajas projekti raames juurdepääsuks teedevõrgu ja kommunikatsioonid. Kuigi Meetme Määrus võlgniku hinnangul seda otsesõnu keelas, asus EAS andma toetusi sama 2(7)

meetme raames samasse piirkonda ka teistele taotlejatele, millega on õigusvastaselt moonutanud kogu konkurentsiolukorda antud piirkonnas ja sisuliselt halvanud mh kogu avaldaja ning tema partnerite poolt planeeritu elluviimise. Nii andis EAS määruses sätestatud keeldu rikkudes korduvalt toetusi nt Ida-Virumaa T SA-le (registrikood XXX, edaspidi SA IVTA), mis pole vastuolus mitte üksnes vastava struktuuritoetuste regulatsiooni mõttega, vaid mis lõigi olukorra, mille vältimisele vastav regulatsioon suunatud on. On tähelepanuväärne ka, et SA IVTA asutajateks on Eesti Vabariik (asutajaõiguste teostaja Majandusja Kommunikatsiooniministeerium), Narva linn, Jõhvi vald, Kohtla-Järve ja Kiviõli linn. Seega realiseerus olukord, kus EAS-i poolt jagatud toetuste ja muu riigiabi (riigi poolt anti SA IVTA-le ka tasuta maad) tulemusena on SA IVTA saanud võimaluse paisata turule ärimaid poliitilise hinnaga ehk hinnaga, millega asutajad otsustasid tootmiseks sobilikku maad müüa. Nimelt tuli SA IVTA turule maa hinnaga 06.00 eurot/m2 olukorras, kus Virumaa Tööstuspargis oli maa hinnaks koos liitumistega 22.00 – 23.00 eurot/m2. SA IVTA-l oli märgitut võimalik pakkuda „tänu“ määruse vastasele abile ja asjaolule, et ta sai vastavad maad riigilt tasuta. Tähelepanuväärne on ka see, et avaldajale lähemal ja sellega enam konkureerivas Narva tööstusalas oli SA IVTA maa hind 06.00 eurot, samas Jõhvis (sama piirkonnas laiemas mõttes), on ruutmeetri maksumuseks 15.00 eurot, ehk siis 2,5 korda kõrgem. Siinjuures on oluline, et sisuliselt on realiseerunud Mittetulundusühingu Virumaa Tööstuspark ja tema partnerite prognoosid, et viie aasta jooksul realiseeritakse vastaval otstarbel ca 20 ha arendatud maad. SA IVTA ongi Narva arenduses analoogses ulatuses maad realiseerinud. Kui SA IVTA ei oleks turule eelkirjeldatud viisil sisenenud, siis oleks täitunud Mittetulundusühingu Virumaa Tööstuspark prognoos ja vastavas ulatuses oleks maad realiseeritud Vaivaras. Kuna seda ei toimunud, siis jäi avaldajal saamata ka tulu klientidele kommunikatsioonidega liitumiste müümisest, millega oli planeeritud katta võetud laene, mille arvel oli võlgnik valmis ehitanud ala kommunikatsioonid. Avaldaja ja tema erainvestorist partner, Osaühing Virumaa T (registrikood XXX) ning EAS-i ning Rahandusministeeriumi vahel oli mitmeid kohtuvaidlusi, mis ühendati lõppkokkuvõttes üheks haldusasjaks nr 3-16-871. Kohtuvaidlused hõlmasid ühelt poolt Mittetulundusühingu Virumaa Tööstuspark ja Osaühingu Virumaa T kahjunõudeid seoses ebaseadusliku riigiabi andmisega konkurentsimoonutusse loomise eest, mis takistas Osaühingul Virumaa T müümast piirkonnas klientidele maid ning avaldajal nende maade juurde müümast liitumisi kommunikatsioonidega. Tallinna Ringkonnakohus jättis alama astme kohtu otsuse muutmata ja vastavad kahjunõuded oma 28.03.2019 lahendiga rahuldamata leides eelkõige, et „kaebajate osalusel arendatud tööstusparki ei saa pidada erainvestorite poolt rajatuks, sest kaebaja I oli avaliku sektori (Vaivara valla) valitseva mõju all ja tööstuspargi rajamisse panustati avalikke vahendeid (sh EAS-i poolt määruse nr 7 alusel antud toetuste näol). Sellel, et tööstuspargi arendamisse panustas avaliku sektori kõrval ka eraõiguslik kaebaja II, ei ole määravat tähtsust.“ Lahendi p 38 leidis ringkonnakohus lisaks, et „SA-d IVTA ei saa käsitada käesoleva vaidluse kontekstis ettevõtjana.“ Kuigi avaldaja ei nõustunud nimetatud seisukohtadega ja esitas sellekohased põhjendused oma kassatsioonkaebuses, siis oma 15.10.2019 määrusega jättis Riigikohus kaebuse menetlusse võtmata. Teine küsimuste ring, mille üle avaldaja vaidles seisnes EAS-i esitatud toetuse tagasinõudes, mis puudutas Mittetulundusühingule Virumaa Tööstuspark kuulunud maadest väljapoole jääva gaasitrassi rajamist. Nimelt puudus alal gaasiühendus. Avaldaja ehitas ise välja ala sisesed gaasivõrgud ning puudub vaidlus, et seda on tehtud määruses ettenähtud abikõlblikkuse tähtajal. Samas ala ühendamiseks gaasiettevõtja võrguga, sõlmis võlgnik lepingu gaasiettevõtjaga Osaühing V. Ka leping sõlmiti ja liitumistasu maksti vaieldamatult abikõlblikkuse perioodil. Kuna aga eelkirjeldatud olukorrast nähtuvalt puudusid kliendid, kes gaasivarustust vajanuks, siis ehitas gaasiettevõtja vastava gaasitrassi välja alles siis, kui alale tekkis esimene klient. 3(7)

Võlgnik võttis infrastruktuuri väljaehitamiseks laenu. Laenud oli plaanis tagasi maksta infrastruktuuri liitumistasudest, mida tasuvad tööstusparki maad omandavad kliendid. Eelkirjeldatud põhjustel vastav plaan ei realiseerunud ning oma kohustuste täitmiseks pidi võlgnik asuma realiseerima oma vara. Samas ka vara müümise järgselt on avaldajal võlgnevus OÜ N ees summas 868 462.07 eurot. Vara, mille arvelt võlgnevust tasuda, võlgnikul puudub. Riigikohtu poolse kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise järgselt on selge, et ka Mittetulundusühing Virumaa Tööstuspark kahjunõue summas 1 407 407.79 eurot ei realiseeru. Lisaks jätsid kohtud ka rahuldumata võlgniku palve tühistada EAS-i 16.12.2015 otsus tervikuna mh osas, millega nõutakse Mittetulundusühingult Virumaa Tööstuspark tagasi EAS-i poolt projekti raames välja makstud toetus summas 426 136.53 eurot ning intress. Kuivõrd EAS suurendas samade vaidlusealuste asjaolude raames oma nõuet projekti raames eraldatud toetus tagastamiseks 26 226.92 euro võrra, siis esitas võlgnik lisaks kaebuse palvega tühistada vastav EAS-i 14.04.2016 otsus tervikuna. Märgitust tulenevalt peab Mittetulundusühing Virumaa Tööstuspark EAS-ile tagastama 452 363.45 eurot, millele lisandub intress summas 587.12 eurot, kokku 452 950.57 eurot. Selleks puuduvad aga igasugused vahendid ning pärast Riigikohtu poolset keeldumist võtta menetlusse Mittetulundusühing Virumaa Tööstuspark kassatsioonkaebus, ei ole ette näha ka nende tekkimist. Võlgnik on seisukohal, et tema maksejõuetuse tekitas EAS-i poolt loodud konkurentsimoonutus, kui viimane asus andma toetusi ka teistele isikutele, eelkõige SA-le IVTA. Märgitu tõttu tekkis mh ka olukord, kus puudusid kliendid, kes oleks gaasivarustust vajanud ja see tingis gaasiettevõtja poolse mittekiirustamise. Kuivõrd Mittetulundusühing Virumaa Tööstuspark oli veendumusel, et olles vastava lepingu sõlminud ja liitumistasu maksnud määrusega sätestatud abikõlblikkuse perioodil, siis võlgniku kinnistute välisel alal kolmanda isiku poolt toimuv ei tohiks temasse puutuda, kui tagatud on klientide varustamine gaasiga koheselt, kui nad seda vajavad. Puudub vaidlus ka, et kui alale esimene klient tekkis, siis temale gaasivarustus ka tagati. Mittetulundusühingu Virumaa Tööstuspark bilansi, seisuga 18.10.2019, kohaselt on võlgnikul vara summas 0.00 eurot ning kohustusi kokku 1 321 412.64 eurot. Käesoleval hetkel on ilmne, et võlgniku võlgnevused on liialt suured selleks, et jätkata majandustegevusega. Võlgnik on seisukohal, et ta on maksejõuetu ning tema maksejõuetus ei ole ajutise iseloomuga. Avaldaja leiab, et tema suhtes tuleb alustada pankrotimenetlus ning kuulutada välja pankrot. 24.10.2019 määrusega nimetas kohus võlgniku ajutiseks pankrotihalduriks Hillar Villersi. 19.11.2019 kohtuistungil jäi ajutine haldur oma seisukohtade juurde ja võlgnik oma avalduse juurde. Ajutine haldur palus välja kuulutada võlgniku pankrot juhul, kui võlausaldajad tasuvad kohtu deposiiti pankrotimenetluse raugemise vältimiseks massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks 3 000.00 eurot. Kohus määras võlgniku pankrotimenetluse raugemise vältimiseks massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks hiljemalt 26.11.2019 kohtu deposiiti makstava summa suuruseks 3 000.00 eurot. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole kohtu deposiiti kohtu määratud tähtajaks raha laekunud. Kohtumääruse põhjendused Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning kuulanud ära võlgniku esindaja ja ajutise halduri, leiab, et pankrotiavalduse menetlus tuleb lõpetada. PankrS § 29 lg 1 kohaselt kohus lõpetab määrusega menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ning ei ole võimalik vara tagasi võita või tagasi nõuda, sealhulgas puudub võimalus esitada nõue juhtorgani liikme vastu. PankrS § 29 lg 2 alusel võib kohus lõpetada pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu, vaatamata võlgniku maksejõuetusele ka siis, kui vara koosneb peamiselt tagasivõitmise nõuetest ja nõuetest 4(7)

kolmandate isikute vastu ning nende nõuete rahuldamine on vähetõenäoline. Kohus ei lõpeta menetlust raugemise tõttu käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud alusel, kui võlgnik, võlausaldaja või kolmas isik maksab pankrotimenetluse kulude katteks deposiidina selleks ettenähtud kontole kohtu määratud summa (PankrS § 29 lg 3). Mittetulundusühing Virumaa Tööstuspark on asutatud 28.04.2009 sõlmitud asutamislepinguga, äriregistri esmakande aeg on 07.05.2009. Võlgniku tegevusaladeks on märgitud 2009 aastast kuni 2018 aastani piirkondliku/ kohaliku elu edendavad ja toetavad ühenduste fondid (94992/EMTAK 2008). Registripidajale esitatud 2017 majandusaasta aruande kohaselt lõpetas mittetulundusühing 2017 majandusaasta miinus 559 564.00 euro suuruse tulemiga ja tulu oli 15 487.00 eurot. Netovara suuruseks oli 347 916.00 eurot. Registripidajale esitatud 2018 majandusaasta aruande kohaselt lõpetas mittetulundusühing 2018 majandusaasta miinus 1 377 881.00 euro suuruse tulemiga ja tulu oli 7 369.00 eurot. Netovara suuruseks oli miinus 1 029 965.00 eurot. Ajutisele haldurile esitatud 2019 aasta (s.o 01.01.2019 – 24.10.2019) bilansi ja kasumiaruande kohaselt oli mittetulundusühingu tulu nimetatud perioodil 0.00 eurot ja kahjum 299 375.85 eurot. Netovara suuruseks oli miinus 1 329 341.38 eurot. Ajutise pankrotihalduri aruandest nähtub, et võlgnikul töötajaid ei ole (ei olnud ka perioodil 2014-2019). Ajutine haldur on tuvastanud, et võlgnikul varad puuduvad. Võlgnikul olid kontod järgnevates pankades: Swedbank AS konto XXX (arvelduskonto), konto suletud 22.10.2019; AS LHV Pank konto XXX (arvelduskonto), konto suletud 08.07.2019. Praegusel ajal võlgnikul pankades kontod puuduvad. Võlgniku poolt edastatud andmetel on kassas 0.00 eurot. Kokku moodustavad seega võlgniku rahalised vahendid aruande koostamise seisuga 0.00 eurot. Põhi- ja käibevara võlgniku poolt edastatud andmetel puudub. Nasdaq andmetel võlgnikul väärtpabereid ei ole. Äriregistri andmetel võlgnik ei oma osalust juriidilistes isikutes. Ehitisregistri andmetel võlgniku nimele ehitisi kui vallasasju registreeritud ei ole. Maanteeameti liiklusregistri andmetel võlgniku nimele sõidukeid, väikelaevu, jette aktiivses liiklusregistris registreeritud ei ole. Võlgniku omandis olid Tartu Maakohtu kinnistusosakonnas registrinumbrite 4766208, 4762908 ja 4763108 all registreeritud kinnisasjad (sh ka kinnisasjal registriosa numbriga 4766208 asuvad teed ja tehnovõrgud). Nimetatud kinnisajad olid koormatud hüpoteegiga OÜ N (2015 aastal) ja OÜ P (2016 aastal) kasuks. Hüpoteegid olid seatud hüpoteegipidajatelt saadud laenude tagamiseks (sh viimane vastavalt võlgniku 23.09.2016 üldkoosolekul vastu võetud otsustele). OÜ N ja OÜ P ees olevate kohustuste (laenud) täitmiseks alustas võlgnik kinnistute müüki avalikul enampakkumisel (võlgniku 23.01.2018, 01.03.2018 ja 26.03.2018 üldkoosolekute protokollid). Kolmandal avalikul enampakkumisel tegi kinnistute ostuks pakkumuse summas 1 680 000.00 eurot OÜ P. Müügitingimuste kohaselt tasuti nimetatud summast 280 000.00 eurot rahas ja ülejäänu müügihinna osa tasaarvestati OÜ P nõuetega võlgniku vastu. 06.04.2018 sõlmiti kinnistute müügi- ja asjaõigusleping. Ajutine haldur olles seega tutvunud võlgniku raamatupidamises kajastatud varade seisu, nende kajastamise ning nõuete aluseks olevate dokumentidega, samuti teiste kogutud andmetega hindab võlgniku vara ja õiguste võimalikuks väärtuseks pankrotimenetluse algatamise seisuga 0.00 eurot. Ajutine haldur on välja selgitanud ka, et võlgniku teadaolevad võimalikud kohustused pankrotimenetluse algatamise seisuga on kokku vähemalt summas 1 329 341.37 eurot. Võlgnikul ei ole kohtutäiturite menetluses olevaid kohustusi, ka pooleliolevad kohtuvaidlused puuduvad. Arvestades, et võlgnik on ise esitanud pankrotiavalduse ning käesoleva aruande koostamise seisuga on võlgnikul vara 0.00 euro väärtuses ning kohustusi vähemalt summas ca 1 329 341.37 eurot, on ilmne mittetulundusühingu maksejõuetus ning halduri hinnangul puudub vajadus 5(7)

finantssuhtarvude analüüsimiseks. Kohus on seega eelnevast tulenevalt seisukohal, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu, kuna tema olemasolev vara ei kata olemasolevaid kohustusi ning võlgniku majandustegevus on lõppenud. Võlgnik on esitanud pankrotiavalduses seletuse oma maksejõuetuse põhjuste kohta, millega ajutine haldur nõustub. Olulisemate momentidena võib halduri hinnangul välja tuua selle, et võlgnik on vaidlustanud EAS-i poolse toetuse osalise tagasinõude kohtus, kuid EAS-i otsused jäid kohtumenetluses kehtima ja võlgniku kaebus rahuldamata. Samuti jäi kohtumenetluses rahuldamata võlgniku kahjunõue Eesti Vabariigi (Rahandusministeeriumi) vastu. Ajutine haldur märgib, et olemasolevate andmete põhjal on võlgniku püsiva maksejõuetuse tekke ajaks oktoober 2019. Mittetulundusühingute seaduse § 39 kohaselt kui mittetulundusühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, hiljemalt 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest esitama kohtule mittetulundusühingu pankrotiavalduse. Võlgnik esitas pankrotiavalduse 22.10.2019, seega õigeaegselt. PankrS § 28 lg 2 kohaselt kui pankrotimenetluses ilmneb, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on raske juhtimisviga, märgib kohus seda lahendis. Raskeks juhtimisveaks loetakse füüsilisest isikust võlgniku või juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme poolt oma kohustuste rikkumist tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Ajutine haldur seisukohal, et võlgniku tegevuse raskused, maksejõuetus ning pankrotimenetluse algatamine on tingitud võlgniku poolt Eesti Vabariigi (Rahandusministeeriumi) vastu esitatud kahjunõude rahuldamata jätmisest ja EAS-i poolt antud toetuse osalise tagasinõude otsus(t)e kehtima jäämisest. Ajutine pankrotihaldur loeb seega võlgniku maksejõuetuse põhjuseks muu asjaolu pankrotiseaduse tähenduses. Pankrotivara moodustamise aluseks saab PankrS § 108 kohaselt olla vara tagasivõitmine või tagasinõudmine. Ajutine haldur ei ole ajutises pankrotimenetluses tuvastanud selgeid vara tagasivõitmise võimalusi tulenevalt PankrS § 110-114 ega tagasinõude võimalusi. Kuigi võlgniku oluline varakogum ehk praktiliselt kogu vara (kinnistud) võõrandati 2018 aastal, siis hoolimata võimalike vara tagasivõitmise aluste esinemisest ei järgiks vastava menetluse alustamine pankrotiseaduses sätestatud eesmärki. Samuti kuna vara on/oli koormatud hüpoteekidega, siis saadavast võimalikust rahalisest tulemist kuuluks hüpoteegipidajale (OÜ N ja ka eelduslikult OÜ P) väljamaksmisele 85% tulemist (PankrS § 153 lg 2). Samas on Riigikohus 10.04.2019 tsiviilasjas nr 2-16-18953 tehtud kohtulahendi p. 14.3. sedastanud, et „halduril on mh kohustus hinnata enne tagasivõitmise hagi esitamist selle majanduslikku otstarbekust ning esitada vastav hagi üksnes juhul, kui see on ka tegelikult võlausaldajate huvides“. Vastavalt ajutise halduri aruandele puudub võlgnikul vara edasise pankrotimenetluse kulude katteks. Kuna võlgnikul puudub vara, mille arvelt läbi viia pankrotimenetlus ning võlgniku vara koosneb sisuliselt tagasivõitmise nõuetest, avaldas kohus teate väljaandes Ametlikud Teadaanded vastavalt PankrS § 30. Võlausaldajad pankrotimenetluse kulude tasumiseks soovi ei avaldanud. Kohus lõpetab seega võlgniku pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu, vaatamata võlgniku maksejõuetusele, kuna võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks. Kohus nõustub siinjuures ka ajutise halduriga, et hoolimata võimalikele võlgniku vara tagasivõitmise aluste esinemisele, ei järgiks vastava menetluse alustamine praegusel juhul pankrotiseaduses sätestatud eesmärki. PankrS § 29 lg 8 kohaselt kui juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetlus lõpetatakse raugemise tõttu, likvideerib ajutine haldur juriidilise isiku kahe kuu jooksul pankrotimenetluse 6(7)

lõpetamise määruse jõustumisest arvates likvideerimismenetluseta. Kui pankrotimenetluse raugemisel on võlgnikul mingi vara, makstakse sellest kõigepealt ajutise halduri tasu ja kaetakse vajalikud kulutused. ÄS § 58 lg 4 sätestab, et pankrotimenetluse raugemisel pankrotti välja kuulutamata on juriidilisest isikust pankrotivõlgniku juhatuse liige pärast juriidilise isiku registrist kustutamist dokumentide hoidjaks ja märgitakse sellena registrisse, kui pole teisiti kokku lepitud või kohtulahendi alusel teisiti määratud. Dokumentide hoidjaks tuleb määrata võlgniku juhatuse liige Priit Kotkas (isikukood XXX). PankrS § 150 kohaselt on pankrotimenetluse kulud muu hulgas ajutise halduri tasu ning ajutise halduri tehtud vajalikud kulutused oma ülesannete täitmiseks. PankrS § 23 lg 1 kohaselt on ajutisel halduril õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus ajutise halduri ülesannete mahtu ja keerukust ning ajutise halduri kutseoskusi. Kohus kontrollib ajutise halduri ülesannete täitmiseks tehtud kulutuste põhjendatust ja kinnitab vajalike ning põhjendatud kulutuste suuruse. Ajutine haldur palub PankrS § 22 tulenevate ülesannete täitmise eest määrata tema töötasuks 1 140.00 eurot (lisandub käibemaks 288.00 eurot) ja hüvitiseks tehtud vajalike kulutuste katteks 50.00 eurot (lisandub käibemaks 10.00 eurot). Kohus leiab, et ajutise halduri tasunõue ja kulutused on põhjendatud ning vastavuses halduri tehtud töö mahu ja keerukusega. Kohus mõistab ajutise halduri tasu ja kulutused võlgnikult välja (PankrS § 23 ja § 150 lg 4). PankrS § 23 lg 4 kohaselt kui võlgniku avalduse alusel alustatud menetlus lõpetatakse raugemisega pankrotti välja kuulutamata ja võlgniku varast ei jätku vajalikeks väljamakseteks, mõistab kohus ajutise halduri tasu ja hüvitatavad kulutused välja võlgnikult, kuid võib määrata nende hüvitamise riigi vahenditest. Riigi vahenditest ei hüvitata ajutise halduri tasu ja kulutusi suuremas summas kui 397.00 eurot (sealhulgas seaduses ettenähtud maksud, välja arvatud käibemaks). Haldur on palunud ajutise pankrotihalduri tasu ja kulud osaliselt, s.o summas 476.40 eurot (sh käibemaks) määrata hüvitamisele riigi vahenditest. Kohus on seisukohal, et kuivõrd võlgniku vara on 0.00 eurot, on halduri taotlus põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Riigi vahenditest kuuluvad seega hüvitamisele ajutise halduri tasu ja kulud summas 476.40 eurot (sh käibemaks). Ajutise halduri tasu ja hüvitatavate kulutuste tasumise tuleb määrata büroole, mille kaudu haldur tegutseb (PankS § 23 lg 6)

/allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol Kohtunik

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.