2-23-7122/23 - Pankrotiõigus - Viru Maakohus Rakvere kohtumaja - lahend.ee

Füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FIMS) § 49 lg 1 näeb ette, et pärast kolme aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest otsustab kohus võlgniku vabastamise tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, tehes selle kohta määruse. Käesoleval juhul on võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatatud 19.06.2023 määrusega. Kohustustest vabastamise menetluse algatamisest on seega möödunud 3 aastat. Kohus selgitab, et kohustustest vabastamine ei ole ette nähtud automaatselt kõigile isikutele, vaid üksnes nendele, kes on andnud endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (Riigikohtu 20.06.2016 määrus tsiviilasjas 3-2-1-49-16, p 15; 04.05.2016 määrus 3-2-1-1916, p 14). Kohtul on PankrS § 175 lg 11 alusel kaalutlusõigus, et otsustada, kas võlgnik kohustusest vabastada või mitte. Kohus hindab, kas võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud. Lisaks sellele on kohtul selle sätte järgi võimalus kaalutlusõiguse teostamiseks kontrollida, kas esinevad PankrS § 175 lõigetes 2 ja 4 sätestatud võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise absoluutsed alused (Riigikohtu 04.05.2016 määrus tsiviilasjas 3-1-19-16, p 14). FIMS § 49 lg 5 sätestab, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud tahtlikult või raske hooletuse tõttu oma käesoleva seaduse §-s 47 või pankrotiseaduse 4. peatükis nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Kohus võib keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast, kui esineb § 45 lõikes 3 nimetatud alus ja selle aluse esinemine selgus pärast kohustustest vabastamise menetluse algatamist. FIMS § 47 sätestab võlgniku kohustused kohustustest vabastamise menetluse kestel. Kohus kontrollib, kas võlgnik on täitnud FIMS §-s 47 kohustusi ning kas ei esine kohustustest vabastamise absoluutseid keeldumise aluseid (FIMS § 49 lg 5). FIMS § 49 lg 5 sätestab ühe kohustustest vabastamise keeldumise alusena süüdimõistmise pankroti- või täitemenetlusalase kuriteo, maksualase kuriteo, rahapesualase kuriteo, kelmuse või karistusseadustiku §-s 214, 2172, 381 või 3811 nimetatud kuriteo toimepanemises ning kui selle aluse esinemine selgus pärast kohustustest vabastamise menetluse algatamist. Võlgnikku ei ole eelpool nimetatud kuritegudes süüdi mõistetud. Järgmisena kontrollib kohus teist keeldumise alust ehk kas võlgnik on täitnud FIMS §-s 47 või pankrotiseaduse 4. peatükis nimetatud kohustusi või neid rikkunud. Viimase puhul tuleb ka tuvastada, kas võlgnik on rikkunud oma kohustusi süüliselt ning kahjustanud sellega võlausaldajate huve. FIMS § 47 lg 1 sätestab, et võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Toimiku materjalidest nähtub, et kogu menetluse kestel töötas võlgnik AS-is xxxx operaatorina, tema töötasu oli 1117–1700 eurot kuus. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et võlgnik ei rikkunud töötamise või töö otsimise kohustust. FIMS § 47 lg 2 sätestab, et võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta.

Kohtu hinnangul on usaldusisikut ja kohut teavitatud võlgniku sissetulekutest piisaval määral. Puuduvad andmed, et võlgniku vara oleks varjatud. Kohtule ei ole teada ka, et võlgnik oleks saanud menetluse kestel vara, pärandit või sissetulekuid, millest ei ole kohut teavitanud. FIMS § 47 lõigetes 3–5 on sätestatud võlausaldajatele raha eraldamise kohustus. Usaldusisik on aruannetes märkinud, et võlgnik on oma sissetulekust ning vaatamata sellele, et tema ülalpidamisel on kaks alaealist last (sündinud xxxx. ja xxxx. aastal), teinud regulaarselt ka vabatahtlikke makseid kohustustest vabastamise menetluses, mis ületasid arvestuslikku seadusest tulenevat kohustust märkimisväärselt. Arvestuslikult oleks kahe ülalpeetava puhul võlgnikul tekkinud loovutamiskohustus üksnes üksikutel kuudel ning selle kogusumma oleks jäänud palju tagasihoidlikumaks, võlgnik loovutas aga menetluse kestel kokku 4 667.59 eurot. Aruande ja võlausaldajate seisukohtade kohaselt on võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud nõuete katteks tehtud väljamakseid kokku 4 292.41 eurot. Lisaks on ka pankrotimenetluse lõpetamisel tasutud võlausaldajate nõuete katteks kokku 600.99 eurot. Kohus leiab seega, et võlgnik ei ole rikkunud raha eraldamise kohustust. Kohus märgib täiendavalt, et kuigi kohustustest vabastamise menetluse üheks oluliseks eesmärgiks on võlausaldajatele väljamaksete tegemine vähemalt seaduses ettenähtud ulatuses ja võlausaldajate nõuete rahuldamine maksimaalses ulatuses, siis võlgniku kohustustest vabastamata jätmise aluseks ei saa olla pelgalt asjaolu, et võlgnik ei ole võlausaldajate hinnangul võlgu piisavalt rahuldanud. Võlgniku saab jätta pankrotimenetluses rahuldamata jäänud nõuetest vabastamata üksnes olukorras, kus ta on seaduses ettenähtud kohustusi süüliselt rikkunud ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Käesoleval juhul kohus ei tuvastanud võlgniku poolt kohustuste rikkumist. Võlgnik on seega andnud endast parima oma kohustuste täitmiseks ega ole FIMS §-s 47 nimetatud kohustusi rikkunud. Kohus arvestab ka, et võlgnik on menetluse kestel olnud kohtule ja usaldusisikule kättesaadav ning teinud usaldusisikuga koostööd. Kohustuste rikkumise tuvastamata jätmise tõttu puudub alus ka järgnevalt võlgniku käitumise võimaliku süülisuse (tahtluse või raske hooletuse) hindamiseks. FIMS § 49 lg 9 kohaselt kui kohus leiab, et võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, sest võlgnik on olnud hooletu oma käesoleva seaduse §-s 47 nimetatud kohustuste täitmisel ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve, võib ta menetlust pikendada ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, mille möödumise järel otsustatakse kohustustest vabastamise üle uuesti. Kohus võib menetlust pikendada mitu korda. See tähtaeg ei või olla kokku pikem kui neli aastat menetluse algatamisest. Kohtu hinnangul on võlgnik kohustustest vabastamise menetluses täitnud nõuetekohaselt oma kohustusi ning puuduvad FIMS § 49 lg 5 või 7 sätestatud alused, mil kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, ei pea kohus põhjendatuks ka pikendada menetlust. Eeltoodu alusel leiab kohus, et võlgnik tuleb FIMS § 49 lg 1 alusel pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada. FIMS § 49 lg 11 kohaselt, kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab ta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse. Kohus selgitab ka, et vastavalt FIMS § 50 on võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise tagajärjed järgmised: 1) kui võlgnik vabastatakse kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu, sealhulgas ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud; 2) võlgniku kohustustest vabastamisega ei lõpe õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise kohustus ning lapsele või vanemale elatise maksmise kohustus; 3) võlgniku kohustustest vabastamine ei vabasta võlgnikuga solidaarselt vastutavat isikut oma kohustuse täitmisest. Kui solidaarselt vastutav isik täidab kohustuse, ei saa ta kohustustest vabastamise korral

esitada tagasinõuet võlgniku vastu; 4) kui võlgnik on võlausaldaja nõude rahuldanud pärast kohustustest vabastamist, ei saa kohustuse täitmiseks üleantut võlausaldajalt tagasi nõuda; 5) võlgniku kohustustest vabastamine ei tohi olla takistuseks riiklike ettevõtlustoetuste kasutamisel; 6) kui võlgniku kohustustest vabastamise menetlus lõpeb kohustustest vabastamisega enne, kui lõpeb tema suhtes läbiviidav pankrotimenetlus, loetakse pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu lõppenuks alates pankrotimenetluse lõppemisest; 7) võlgniku kohustustest vabastamine ei takista pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamist pankrotiseaduse § 165 lõikes 4 või §-s 166 sätestatu kohaselt. FIMS § 51 lg 1 järgi võib kohus võlausaldaja taotluse alusel ühe aasta jooksul võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise määruse tegemisest või kuni pankrotimenetluse lõpuni selle määruse tühistada, kui selgub, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse või pankrotimenetluse kestel oma kohustusi tahtlikult rikkunud ja sellega oluliselt takistanud pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamist. Võlausaldaja võib FIMS § 51 lg-s 1 nimetatud taotluse esitada üksnes juhul, kui ta sai võlgniku kohustuste rikkumisest teada alles pärast võlgniku kohustustest vabastamise määruse tegemist. FIMS § 55 lg 1 p 2 kohaselt vabastab kohus kohustustest vabastamise menetluse lõppemisel usaldusisiku. Tulenevalt FIMS § 49 lg 14 avaldatakse teade võlgniku kohustustest vabastamise või kohustustest vabastamata jätmise kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. Menetluskulude jaotus FIMS § 8 lg 3 alusel jätab kohus menetluskulud võlgniku kanda ning võlausaldajate kulud nende endi kanda. FIMS § 54 lg-te 1, 3 ja 4 kohaselt on usaldusisikul õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist, mida tasu ei kata. Kohustustest vabastamise menetluses määratakse usaldusisikule tasu FIMS §-s 54 sätestatu kohaselt. Kohus määrab usaldusisikule tasu ja vajalike kulutuste hüvitise kohustustest vabastamise menetluses iga aasta möödumisel. Kohus määrab usaldusisikule tasu usaldusisiku taotlusel. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus töö mahtu, keerukust ja usaldusisiku kutseoskusi. Usaldusisik peab esitama koos taotlusega tasu arvestuse. FIMS § 54 lg 5 sätestab, et usaldusisiku tunnitasu ülemmäär kohustustest vabastamise menetluses on summa, mis vastab ühele kümnendikule töölepingu seaduse (TLS) § 29 lõike 5 alusel kehtestatud kuutasu ühekordsele alammäärale. Usaldusisiku tasule maksude lisamisel lähtutakse pankrotiseaduse (PankrS) § 65 lõikes 11 sätestatust. Usaldusisiku tasu katab ka usaldusisiku tegevusega seotud üldised kulud, sealhulgas kulud büroo pidamisele, sidekulud ja riigisisesed reisikulud. FIMS § 54 lg 9 alusel võib kohus usaldusisiku tasu ja hüvitatavate kulutuste tasumise määrata büroole, mille kaudu usaldusisik tegutseb. Usaldusisik esitas lõpparuandes tasu taotluse ja arvestuse, mille kohaselt kulus tal usaldusisiku ülesannete täitmisele kokku 7 tundi. Usaldusisik palub ülesannete täitmise eest määrata tema tasuks 620.20 eurot (tunnitasu 88.60 eurot), millele lisandub käibemaks 148.85 eurot, kokku 769.05 eurot. Kohus leiab, et arvestades usaldusisiku töö mahtu, keerukust ja kutseoskusi tuleb usaldusisiku tasu taotlus rahuldada ning usaldusisiku tasuks määrata 769.05 eurot (sh käibemaks). Käesolevas menetluses loovutas võlgnik menetluse kestel usaldusisikule kokku 4 667.59 eurot, millest menetluskulude katteks on reserveeritud 368.98 eurot. Nimetatud summast moodustab pangakulu 0.38 eurot, mistõttu on usaldusisiku tasu katteks võimalik kasutada

368.60 eurot. Kuna loovutatud vara arvelt ei ole võimalik katta kogu menetluskulu, taotleb usaldusisik ülejäänud ulatuses tema tasu hüvitamist menetlusabi korras. FIMS § 54 lg 7 järgi võib kohus kohustustest vabastamise menetluses usaldusisiku tasu maksmiseks määrata võlgnikule võlgniku taotlusel menetlusabi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 183 lõikes 2 sätestatu kohaselt, kui võlgnikul puudub piisav vara või sissetulek usaldusisiku tasu maksmiseks. TsMS § 183 lg 2 kohaselt võib Eesti pankrotivõlgnik taotleda menetlusabi andmist menetluskulude kandmiseks, kui kulusid ei saa või ei ole põhjendatud katta pankrotihalduri valitsetavast varast või võlgniku sissetulekust ning ei saa eeldada, et kulud kannaksid asja suhtes varalist huvi omavad isikud. Ajutise halduri, usaldusisiku ja pankrotihalduri tasu ja kulutuste katteks määratud menetlusabi, mida ei mõisteta pankrotivõlgnikult riigi tuludesse välja, ei või olla ühe pankrotimenetluse ja kohustustest vabastamise menetluse kohta suurem kui TLS § 29 lõike 5 alusel kehtestatud kuutasu kolmekordne alammäär, sealhulgas seaduses ettenähtud maksud, välja arvatud käibemaks. Seejuures arvestatakse üks kuutasu alammäär pankrotiavalduse või maksejõuetusavalduse läbivaatamise lõpuni ajutise halduri või usaldusisiku, üks kuutasu alammäär pankroti väljakuulutamisest pankrotimenetluse lõpuni pankrotihalduri ja üks kuutasu alammäär kohustustest vabastamise menetluse lõpuni usaldusisiku tehtavate toimingute katteks. Kuivõrd taotluse kohaselt puudub võlgnikul vara ja piisav sissetulek usaldusisiku tasu maksmiseks ja usaldusisiku tasu katteks antav menetlusabi ei ületa seaduses sätestatud maksimaalset piirmäära, määrab kohus võlgnikule FIMS § 54 lg 7 ja TsMS § 183 lg 2 alusel usaldusisiku tasu osaliseks hüvitamiseks menetlusabi, mida ei mõisteta riigi tuludesse välja. Usaldusisiku tasu summas 368.60 eurot (sh käibemaks) tuleb seega katta võlgniku loovutatud vara arvelt ning ülejäänud ulatuses, s.o summas 400.45 eurot (sh käibemaks) (769.05-368.60), anda võlgnikule menetlusabi ja hüvitada see riigi vahenditest. /allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol Kohtunik