Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

1(10)

Edasikaebamise kord Otsus ei ole resolutsiooni p 6 osas edasikaevatav. Ülejäänud osas võib otsuse peale edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus

2(10)

kostja oli hagejalt laenuks saanud ja polnud veel tagastanud. Hageja on alusetult kostja hageja ees võlglaseks teinud. Hageja on kostjale laenu andnud 100 eurot. Maakohtu otsuse põhjendused

3(10)

veenev kostja versioon hageja poolt temalt sularahas laenu võtmisest. Selleks ei olnud pärast dividendide laekumist mingit vajadust, hagejal oli vahendeid ka elukaaslasele ülekannete tegemiseks. Tuvastamist ei leidnud, et kostjal olnuks 2018. aasta märtsis raha sularahas hagejale laenu andmiseks. Kostja poolt esitatud tõendid olid pärit 2016. aastast ega haakunud kostja väitega, nagu ta saanuks vanaisalt pärandatud mündikogu müügist raha, mis oli just see raha, mille arvelt ta laenu anda sai. Maakohus jättis TsMS § 277 lg 4 alusel tõenditena arvestamata kostja poolt esitatud õe 17.03.2018 kirja ja kostja väidetava elukaaslase ja kostja vestlused Messengeris 02.04.2018, viidates tõendite esitamise ajale ja kostja menetluslikule käitumisele: - vestlused esitati alles pärast asjas eelmenetluse tähtaja möödumist ja enam kui 7 kuud pärast kirjaliku vastuse esitamist; - on usutav, et kostja on nimetatud tõendid vastavate kuupäevadega tekitanud telefonis kuupäeva ja kellaaja sätteid muutes; - kui maakohus palus kostjal esitada kohtuistungil oma telefon vaatluseks ja kõnealuste sõnumite olemasolu kontrollimiseks (mida hageja oli oma telefoni suhtes valmis tegema), selgitas kostja, et politsei on tema telefoni ära võtnud; - samal istungil loobus kostja ka oma õe tunnistajana ülekuulamisest, kuigi just õde pidi kinnitama kostja väiteid raha laenamise kohta; - tõendid on vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega: 02.04.2018 ei ole hageja kostjale helistanud (hageja kõnedeeristus), kuigi kostja seda vestluses elukaaslasega otsesõnu väidab; 04.05.2018 suhtluses hagejaga ei eita kostja laenu saamist, kuid palub selles osas hagejal rääkida kostja õega; hagejal puudus vajadus laenu võtmiseks endal piisavate vahendite olemasolu tõttu; 04.05.2018 on sisuliselt samaaegselt toimunud suhtlus hageja ja kostja õe ning hageja ja kostja vahel, kus on ajaliselt loogiliselt jälgitav, et pärast kostjalt laenu tagastamise osas selgituse nõudmist on kostja õde teatanud hagejale, et luges kostjale kantud raha edaspidiseks iga-aastasteks laste sünnipäevakinkideks ja hageja on pärast seda (samal kellaajal on hageja helistanud kostjale) märkinud, et „meievahelised kokkulepped on muutunud kuidagi õdedevaheliseks kokkuleppeks ilma minuga rääkimata...“; ei ole usutav, et eeldades kostja poolt väidetu õigsust üksnes 100 euro laenamise osas, saanuks hageja 04.05.2018 vestluses rääkida tagasimaksegraafikust (pealegi ei juhi kostja sellele vestluses mingit tähelepanu). Iseenesest on õige kostja seisukoht, et 22.02.2018 vestluses on ta ise asunud seisukohale, et laenu andmise lubadus hagejalt temale oli tühipaljas. Samas ei nähtu tõenditest, et hageja oleks kusagil lubatud laenu andmisest loobunud. 26.02.2018 on hageja vaid märkinud, et sai lahenduse enda rahamurele (sel päeval laekusid dividendid) ja on nõus kostja õe võla kostjale tagastama (mida ta 27.02.2018 ka tegi). Kui arvestada ka kostja õe palvet/etteheidet 02.04.2018 hagejale, et raha võiks kostjale ikkagi kanda, kuna seda lubatud sai, siis järeldas kohus tõendeid kogumis hinnates, et 6000 euro suurune ülekanne kostjale tehti hageja poolt siiski 01.02.2018 esitatud laenupalve täitmiseks. Ei 04.05. ega 06.05. toimunud pooltevahelistes vestluses pole kostja esitanud raha saamist laenuna (kostja enda esitatud vestlus), alles 31.05.2018 on kostja kujundanud seisukoha, et hoopis tema andis hagejale sularaha, mis 02.04.2018 maksega

4(10)

tagastati. Tegelikult ei nähtu ka ühestki kostja lausest vestlustes (sh 26.02.2018, kus kostja räägib just tema õe varasemast võlast temale), et ta sõnaselgelt laenusoovist loobunud oleks. Eelneva põhjal tegi maakohus järelduse, et 02.04.2018 ülekanne hagejalt kostjale oli mõeldud kostjale laenu andmisena vastavalt viimase 01.02.2018 väljendatud soovile ja seega leping jõustus selle täitmisega – raha ülekandmisega. Kuivõrd kostja väljendas 31.05.2018 selgelt, et ei soovi laenu tagasi maksma hakata – veelgi enam, ei käsitle ülekannet üldse laenuna – siis oli hageja õigustatud nõudma laenu tagastamist ning VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud (ehk seadusjärgset) viivist alates hagi esitamisest kuni põhinõude kohase täitmiseni. Hageja on hagi esitamisega laenulepingust taganenud VÕS § 117 lg 1 alusel, sest kostja on temale teatanud, et ta lepingut täita ei kavatse. Sellisel juhul ei pea taganemisest ette teatama (VÕS § 117 lg 3) ja kohustus muutub sissenõutavaks VÕS § 189 lg 1 alusel. Viivise nõude aluseks on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 (kostja ei täida rahalist kohustust), kohtumenetluses võib selle nõude kindlat viivisesummat määramata esitada TsMS § 367 alusel. Apellatsioonkaebus

5(10)

Sõnumivahetusest nähtub kahe isiku vestlus, kus ühe osapoole nimeks oli märgitud „A&EE Kaubad OÜ“, mis kuulus tol ajal hageja endisele elukaaslasele. Sõnumivahetusest ei olnud näha, millise telefoninumbriga vestlus peetud oli. Eelnevalt nimetatud tõendite esitamisel on hageja asunud seisukohale, et hageja endine elukaaslane lasi teha ülekande kostja arvele. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et arvestades selliseid tõendeid, oleks olnud laenusaajaks hageja endine elukaaslane, mitte kostja. Kostjapoolne 2018. aasta veebruari alguses sõlmitud väidetava laenulepingu ülesütlemine sama kuu 22. kuupäeval hagejaga on kehtiv. Maakohus on jätnud tähelepanuta kostja öeldu, et peale nimetatud kirjavahetust ta enam laenu ei soovinud. Kostja on teinud viite hageja esitatud pangakonto väljavõttele, mis kinnitab, et ka hageja sai kirjast samamoodi aru. Nimelt oli hageja lubanud alates laenu küsimisest järgmisel nädalal hakata tegelema raha saamisega, et kostjale lubatud summa välja laenata. 26.02.2018 laekus hageja kontole üle 30 000 euro, kuid kostjale lubatud laenu hageja ei väljastanud, vaid pakkus ainult vana võla tasumist. Seega kui laenulepingu üheks tingimuseks oli seatud, et hageja annab laenu välja esimesel võimalusel, siis rikkus hageja lepingut ning see öeldi üles mõlemapoolselt. 01.02.2018 laenu küsimine ei kinnita seda, et 02.04.2018 sooritatud ülekanne oli teostatud sama vestluse põhjal. Pooled oli 2018. aasta veebruari lõpus laenusuhted lõpetanud. Veebruari alguses palutud raha ülekandmine kaks kuud hiljem on ebatõenäoline, kui pooled ei arutanud vahepeal edasilükkamist. Esimesel istungil arutati 02.04.2018 kõne üle ning kostja juhtis tähelepanu sellele, et pooled suhtlesid tihtipeale läbi Facebooki Messengeri ning tegid kõnesid läbi selle. Istungil maakohus nõustus sellega, et tõepoolest võis kõne olla sellist sidevahendit kasutades, kuid otsuses jättis kostja väite tähelepanuta. Hageja rikkus poolte kokkulepet: kostjale ei kantud laenu üle lubatud ajavahemiku jooksul (5.11. veebruar 2018); hageja ei väljastanud laenu ka siis, kui omas selleks piisavalt vahendeid

6(10)

rahasummaks, mille maksmisel selleks ettenähtud pangakontole või millises ulatuses pangagarantii esitamisel lõpetatakse hagi tagamise määruse täitmine, 9416,5 eurot.

Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 14.07.2019 määrusega kostja riigi õigusabi taotluse ja andis kostjale riigi õigusabi kostja esindamiseks tsiviilasja menetlemisel apellatsiooniastmes kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Samuti rahuldas ringkonnakohus osaliselt kostja menetlusabi taotluse ja vabastas kostja apellatsioonkaebuse esitamisel 450 euro suuruse riigilõivu tasumisest.

Vastus apellatsioonkaebusele

Ringkonnakohtu seisukoht

Maakohus tuvastas asjas esitatud tõendite põhjal õigesti, et hageja andis kostjale laenu 6000 eurot. Asja lahendamisel ei oma tähendust, millise mulje hageja oma majanduslikust olukorrast lõi ja kas kostja oli teadlik hageja tegelikust majanduslikust olukorrast. Samuti ei oma tähendust, kas hageja pakkus ise oma abi või kostja küsis raha puudumisel laenu korteri remondiks. Oma apellatsioonkaebuses märgitud 2018. a kontoseisu kajastavat tõendit apellant kaebusele ei lisanud, kuid tegemist poleks eeltoodust tulenevalt ka asjakohase tõendiga.

Maakohus ei jätnud kostja poolt veebruaris 2019 esitatud tõendid vastu võtmata ja hindamata. Kohus ei arvestanud nimetatud tõenditega, kuna need olid vastuolus asjas teiste kogutud tõenditega nende kogumis. Seetõttu saab väita, et kohus kohtles pooli võrdselt, võttes vastu nii hageja 05.02.2019 toimunud kohtuistungil esitatud kui ka kostja veebruaris esitatud tõendid. Maakohtu hinnangut kostja tõenditele mõjutas asjaolu, et kostja ei esitanud oma tõendeid laenu andmise kohta eelmenetluses. Nimetatu kirjeldab muude aspektide hulgas maakohtu siseveendumuse kujunemist küsimuses, miks vaidlusalused tõendid olid loodud telefoni sätete muutmisega.

Põhjendamatu on kostja väide, et 2016 tehingud tõendavad temal sularaha olemasolu 2018. a märtsis. Asjaolu, et kostja on ka eelnevalt teostanud tehinguid sularahaga, ei kinnita käesolevas vaidluses esitatud asjaolude ja tõendite valguses, et kostja andis hagejale laenu. Kostja selgitas, et tema sai raha hagejale laenu andmiseks vanaisa mündikogu müümisest. Maakohus ei pidanud andma kohtuistungitel poolte väidetele hinnanguid, sh seadma kahtluse alla kostja väidet mündikogu müümisest raha saamisest. Nimetatud asjaolu kohta kostja tõendeid ei esitanud. Apellatsiooniastmes oli kostjal esindaja, kuid kostja ei esitanud ringkonnakohtule tõendeid endal sularaha olemasolu kohta. Maakohtu otsuse tühistamist ei

7(10)

tingi asjaolu, et kostja loobus esindaja puudumise tõttu tunnistajast, sest vastava taotluse oleks apellant saanud esitada ka apellatsioonimenetluses.

Maakohtul puudus alus jätta otsuse tegemisel arvesse võtmata hageja esitatud kirjavahetust (I kd, tl 99-100) ja sõnumivahetust (I kd, tl 101-106) oma endise elukaaslasega, sest hageja põhistas ja esitas tõendi, et kirjavahetuse pidaja AjaEE Kaubad OÜ seaduslik esindaja oli äriregistri väljatrüki kohaselt antud perioodil hageja elukaaslane (I kd, tl 107), kirjavahetust hageja elukaaslasega ei seadnud kostja kahtluse alla (kostja menetlusdokument I kd, tl 112— 114). Isegi, kui jätta antud tõendid kõrvale, ei ole maakohus otsuse tegemisel tuginenud üksnes nimetatud kirjavahetustele, vaid on analüüsinud kõiki tõendeid kogumis. Maakohus leidis põhjendatult, et kostja poolt laenu andmine hagejale tõendamist ei leidnud.

Hageja endise elukaaslase palve hagejale, et ta teeks ülekande kostja arveldusarvele, ei tähenda elukaaslase laenusaajaks muutumist.

Asjaolu, et kostja soovis sõlmida laenulepingut kirjalikult, ei muuda olematuks poolte poolt kirjalikult taasesitatavas vormis sõlmitud laenulepingut. Kostja väidetest ja tõenditest ei tulene, et kirjaliku vormi näol oli tegemist kostja jaoks olulise tähendusega lepingutingimusega ja kirjaliku vormi puudumise tõttu oleks ta jätnud lepingu sõlmimata.

Maakohus leidis põhjendatult, et hageja kõneeristus tõendab kostja väidetud kõne 02.04.2018. a mittetoimumist. Kuigi kostja on maakohtu menetluses väitnud, et pooled suhtlesid tihtipeale läbi Facebooki Messengeri ning tegid kõnesid läbi selle, ei ole ta konkreetse kõne kohta tõendeid esitanud. Seega jäi kostja vastuväide tõendamata ja maakohus ei saanud sellega arvestada.

Maakohus jättis menetluskulud põhjendatult kostja kanda. Hageja palus oma 02.04.2019. a menetluskulude taotluses (I kd, tl 161) jätta menetluskulude kostja kanda ning määrata kindlaks, et hageja peab hüvitama kostja menetluskulud 2946 eurot. On ilmne, et hageja on lause teises pooles ära vahetanud sõnad „hageja“ ja „kostja“. Nimetatut kinnitas hageja ka ringkonnakohtu istungil. Seetõttu ei olnud maakohtul alust jätta hageja menetluskulusid hageja enda kanda.

Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad hageja menetluskulud apellatsiooniastmes kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). TsMS § 174 lg 3 alusel määrab ringkonnakohus kindlaks väljamõistetavad menetluskulud apellatsiooniastmes. 8(10)

Kostjale on antud ringkonnakohtus menetlusabi apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumiseks ja riigi õigusabi (ringkonnakohtu määrus 14.07.2019.a). Kostja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et tema majanduslik olukord ei ole võrreldes menetlusabi ja

9(10)

riigi õigusabi andmise aegse olukorraga paranenud, tema ainsaks sissetulekuks on lastetoetus, osalise töövõimetuse hüvitis ja puudetoetus. Ringkonnakohus leiab, et esineb mõjuv põhjus jätta kostja menetlusabi ja riigi õigusabi kulud riigi kanda (TsMS § 190 lg 7 alusel).

Ringkonnakohtul puudub alus rahuldada hageja taotlust tagastada hagi tagamise tagatis 600 eurot. TsMS § 391 teisest lõikest tulenevalt tagastatakse hagi tagamisega tekkida võiva kahju hüvitamiseks hagi tagamist taotlenud isikult sissenõutud tagatis hagi tagamist taotlenud poolele, kui teine pool või kolmas isik ei ole esitanud hagi kahju hüvitamiseks kahe kuu jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ajast alates. Hagejal on õigus esitada taotlus kahe kuu möödumisel ajast, kui jõustub kohtulahend, millega jäetakse tagatud hagi rahuldamata või läbi vaatamata või kui asjas lõpetatakse menetlus muul alusel kui poolte kompromissi kinnitamisega; ilmneb, et hagi tagamise ajal puudus hagi tagamise nõue või hagi tagamise alus; enne hagi esitamist tehtud hagi tagamise määrus on tühistatud põhjusel, et hagi ei esitatud tähtaegselt (TsMS § 391 lg 1 p-d 1-3).

/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar, Ele Liiv, Imbi Sidok-Toomsalu

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.