Otsuse avalikult teatavaks- 26. aprill 2019, Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumaja kantselei kaudu tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number
2-18-9307
Tsiviilasi
XX hagi YYe vastu 6000 euro ja lisanduva viivise nõudes
Tsiviilasja hind
6480 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja XX, isikukood xxxxxxxxxxx, eluk. xxxxxxx xxx xx, xxxxxx xxxx, xxxxxxxxx, lepinguline esindaja vandeadvokaat esindajad Ahti Kuuseväli Kostja YY, isikukood xxxxxxxxxxx, eluk. xxxxx xx-xx, xxxxxx xxxx, xxxxxxxx Kohtuistungi toimumise aeg
02.04.2019
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada XX hagi.
2.Mõista YYelt välja põhivõlgnevus 6000 (kuus tuhat) eurot ning viivis nimetatud summalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 17.06.2018 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni.
3.Tagastada hageja poolt 26.06.2018 määruskaebuselt tasutud riigilõiv 50 (viiskümmend) eurot hageja kontole nr EExxx, LHV Pank (selgitusega „riigilõivu tagastus, kohtuasi nr 218-9307“). Menetluskulude jaotus ja Jätta menetluskulud kostja kanda. kindlaksmääramine Määrata kostja poolt hüvitatavate hageja menetluskulude suuruseks 2416.50 eurot (kaks tuhat nelisada kuusteist eurot ja viiskümmend senti), mis mõista YYelt XX kasuks välja. Nimetatud menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest, esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Taotledes menetlusabi, peab
Tsiviilasi nr 2-18-9307 seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige esitama kaebuse. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil. Sisulised asjaolud, nõue ja vastuväited, menetluse käik
1.Hageja XX 17.06.2018 esitatud hagiavalduse (tl 2-4) ja hilisemate menetlusdokumentide (tl 13-15) kohaselt palus kostja YY 01.02.2018 hagejalt laenu summas 7000 eurot lubadusega hakata seda 300 euro kaupa tagasi maksma igakuiste tagasimaksetena. Laenu tähtajaks pakkus kostja 2 aastat. Laenu küsimise tõendamiseks on hagile lisatud poolte kirjavahetus (tl 5). Kuna hagejal ei olnud võimalik laenata kogusummat, siis laenas hageja 02.04.2018 kostjale 6000 eurot, mille tõendamiseks on esitatud maksekorraldus (tl 6). Kuna kostja oli lubanud laenu igakuiste tagasimaksetena tagasi maksma, pidi esimene osamakse laekuma mais. Kui hageja aprilli lõpus kostjalt laenu tagasimaksmise kuupäeva täpsustas (tl 16), võis kostja vastusest järeldada, et tal puudub soov laenu tagastama asuda. 31.05.2018 küsis hageja kostjalt (tl 17), miks pole laenu tagastamise esimest osamakset tasutud, kuid sai üllatuslikult vastuseks, nagu oleks hageja poolt 6000 euro tasumine kostjale olnud hageja poolne laenu tagastamine. Seega on ilmne, et kostjal ei ole soovi tagastada hagejalt võetud laenu ning ta on alusetute süüdistuste ja valede kaasabil asunud hagejat ründama, et oma laenukohustusest vabaneda. Hagi esitamisega taganeb hageja kostjaga sõlmitud laenulepingust ning nõuab laenu tagastamist täies ulatuses. Hageja põhinõue on 6000 eurot ning hageja nõuab viivist seaduses sätestatud määras alates hagi esitamisest.
2.Kostja hageja väidetega oma kirjalikus vastuses ja sellele lisatud seletuskirjas (tl 26-29 ja 44-47) ja 28.11.2018 menetlusdokumendis (tl 65-67) ei nõustu ja leiab, et hageja poolt esitatud nõude rahuldamiseks puudub alus. Kostja selgitab, et tema õe BBe ja hageja suhe sai alguse 2016 aasta teisel poolel. Kostjale teadaolevalt olid X-l alati rahaprobleemid, seda juba enne tema õega suhtesse astumist. 2018. aastast pidi X-l ta enda sõnade kohaselt majanduslik olukord paranema. Kuna kostja oli ostnud 2017. aasta lõpus endale teise korteri juurde, soovis ta seal remonti tegema hakata, kui oli selle 2018. aasta veebruari alguses kätte saanud. Kuna hageja oli alati enda abi pakkunud, otsustas kostja temalt abi paluda ning küsis temalt 7000 eurot laenu kaheks aastaks. Vahetati mõni sõnum ning X oli lahkesti nõus aitama. Hageja teatas, et tema arvelt oli 8700 eurot varastatud, mistõttu ei saa seda summat koheselt kanda, kuid pidi järgneval nädalal hakkama otsima, kus kohast saaks kostjale selle raha. Kuna kostja oli õega parasjagu xxxxxx, suhtles YY Xega ka telefonis ning arutati laenuteemat. X küll mainis põgusalt, et äärmisel juhul saab ta alles laenu anda siis, kui ta uued dividendid laekuvad, kuid lubas siiski teha kõik endast oleneva, et kostja saaks selle raha paari nädala jooksul kätte. Suhtlus toimus telefonis ning hageja ja kostja leppisid kokku, et kostja saab laenu vaid hageja poolt koostatud kirjaliku ja allkirjastatud laenulepinguga.
3.Kostja leiab, et hageja poolt esitatud maksekorraldus tõendab vaid seda, et hageja kandis 2. aprillil 2018 kostja kontole raha, mitte aga ülekande põhjuseid. 2018 aasta 22. veebruari vestluses teatab kostja, et on aru saanud, et hageja siiski ei kavatse talle laenu anda, millega hageja ja kostja vahel lõppes suhtlus laenu teemal (tl 42). Kostja palus vaid X-l maksta temale kinni viimane võlg, mis oli juba pool aastat tagasi tekkinud. X leidis siiski, et tema ei pea seda kinni maksma. Juba mõned päevad hiljem, 26. veebruaril 2018, teatas hageja, et on oma rahaprobleemid ajutiselt lahendanud ning soovib kostjale viimase võla ikkagi ära tasuda (tl 32). Kuna kostja 2 (8)
Tsiviilasi nr 2-18-9307 oli endiselt tema eelmistest ütlemistest ning lubaduse mitte pidamisest küllaltki solvunud, vastas ta, et ei soovi temalt midagi. Nii jäigi see summa kostjale üle kandmata ja poolte suhtlemine lõppes. Kostja, mõistes, et ta hagejalt siiski laenu ei saa, otsustas leida mingi muu lahenduse murele, et korteri remondiks vajalik raha leida. Kostja oli saanud vanaisalt enne tema surma tema mündikogud, mida ta oli terve oma elu kogunud. Soov oli need tegelikult edasi pärandada oma lastele või lastelastele, kuid kuna korterid jäävad ikkagi kostja lastele, siis otsustas kostja uurida kollektsioonide väärtust ja need maha müüa. Kostja müüs kogu maha ühele xxxxx numismaatikule ning sai kogu eest 12 400 eurot.
4.Kuna hageja ja kostja olid omavahelise suhtlemise lõpetanud, saatis hageja kostjale 13. märtsil 2018 vabandava kirja (tl 43), mille järel külastas hageja koos oma elukaaslasega (kostja õega BBega) kostja peret. Kuna hagejale oli teada, et kostja oli vahepeal vanaisalt saadud mündikogu maha müünud, palus hageja samal külastusel koos oma elukaaslasega kostjalt laenu summas 8000 eurot. Kostja nõustus laenama 6000 eurot ning andis selle hagejale üle sularahas. Hageja ja kostja vahel jäi kokkulepe, et hageja kannab raha tagasi järgmisel kuul - aprillis 2018. Kokkulepitult kandis hageja 2. aprillil 2018 kostjale laenu tagasi. Selgitusse märkis X “Laen”, millest kostja sai aru, et laen, mille ta tagasi maksis, kuna ta ise oli kostjale selle summa võlgu. Kui hageja veebruaris 2018 kandis kostja õe kontole raha, mis ta kostjale võlgu oli, märkis X selgituseks “Y võlg” (tl 125), mis nii lugedes kõlab samuti kahemõtteliselt. Sel hetkel kostja isegi ei pööranud sellele tähelepanu. Kostja läks oma õele ja X-le aprilli alguses Xxxxxxxxx külla. Jõudnud Xxxxxxxxx, tahtis ta autot tankima minna, kuid avastas, et oli oma rahakoti koju unustanud. Ta läks õe ja Xe juurde ning küsis, kas nad saaksid temale 50 eurot sularaha anda. X võttis oma rahakoti välja ning andis 100 eurot. Kostja lubas X-le raha tagasi anda järgmisel korral kui kohtutakse. Mingit kirjalikku laenulepingut ei sõlmitud, mis olnuks ka naeruväärne olukorras, kus kostja oli varasemalt 6000 eurot pelgalt usalduse peale laenuks andnud. Kuna YY ja X olid vahepeal oma suhte põhimõtteliselt lõpetanud, kiskusid pingeliseks ka hageja ja kostja vahelised suhted. 4. mail (mitte aprilli lõpus, tl 46-47) kirjutas hageja kostjale ning uuris raha kohta, mille ta oli sularahas andnud (100 eurot). Kostja kirjutas oma õele ning küsis, kas ta saaks selle 100 eurot X-le sularahas ära anda, kuna tal polnud koheselt võimalik internetipanka minna, et ülekannet X-le sooritada. Õde ütles selle peale, et las see raha jääb kostja lastele sünnipäeva rahaks. Lisas veel naljaga, et kuna X ei olnud lastele midagi kinkinud, siis las jääb mitmeks aastaks lastele kingituseks, et iga aasta kummalegi 10 eurot. Kostja vastas vaid X-le, et rääkigu oma naisega sellest.
5.Pärast hageja ja kostja õe vahelise suhte lõppu aprilli keskpaigast 2018 asus hageja kostja õde ja kostjat ähvardama, et hakkab nende vastu esitama erinevaid hagisid ning hävitab nende elu. Hageja saatis kostjale 31. mail 2018 kirja, milles tõi välja nagu oleks kostjale raha laenanud, kuid tegelikult oli tegemist laenu tagasi maksmisega. Hageja pere oli ka eelnevalt kostjale võlgu olnud, mida kinnitab hageja ja kostja vestlus 26. veebruaril 2018. Kostja seletuse peale, et kui hageja on endiselt rahaprobleemid ning vajab laenu, siis küsigu, mitte ärgu hakaku valesid välja mõtlema, asus hageja taas ähvardama. Hageja otsustas eraviisiliselt täiesti alusetult teha kostja hageja ees võlglaseks. Nii võttis hageja endale seisukohaks, et on kostjale laenu andnud summas 6000 eurot, kuigi ei ole seda teinud.
6.Hageja märgib oma 28.09.2018 menetlusdokumendis (tl 53-54), et kostja versioon raha laenamise kohta on vastuoluline. Kui vastaks tõele kostja poolt hagejale 6000 euro laenamine, pidanuks olema sõlmitud kirjalik leping. Samuti leiab hageja, et kostja esitatud kirjavahetus mai alguse kohta ei tõenda, et juttu olnuks 100 euro tagastamisest.
3 (8)
Tsiviilasi nr 2-18-9307
7.05.02.2019 määratud kohtueelistungi alguses esitas hageja täiendavad tõendid (kaaskiri tl 83-84), muuhulgas - hageja konto väljavõtte, mis näitab temal vajaduse puudumist laenu võtmiseks ning ülekandeid kostja õele (tl 85-86) - 04.10.2017 kinnistu müügilepingu, millest nähtub hageja hea varaline seisund (tl 87-98) - kostja õe ja hageja 02.04.2018 kirjavahetus, mis kinnitab laenu väljastamist (tl 99-100) - kostja õe ja hageja vaheline kirjavahetus 4. ja 6. mail 2018 (tl 101-106) - äriregistri väljatrükk xxxx xxxxxx xx kohta (tl 107) - hageja konto väljavõte 01.02. – 02.04.2018, millest nähtuvad hageja vahendid (tl 108-110, hageja kontol ei olnud kordagi alla 6800 euro). Kohus lükkas nimetatud istungi edasi ja andis kostjale võimaluse hageja esitatule vastata.
8.Kostja esitas omapoolse seisukoha 28.02.2019 (tl 112-114). Ta leiab, et hageja 05.02.2019 esitatud tõendid ei ole asjakohased (v.a konto väljavõte, vt allpool). Kostja õde oli 02.04.2018 koos hagejaga, mistõttu ei ole usutav kirjavahetuse pidamise vajalikkus. Kostja sellisest kirjavahetuses teadlik ei ole. xxxx xxxxxx xx on hageja telefonis pandud mingile numbrile nimeks ega tõenda vestluse asetleidmist hageja ja kostja õe vahel. Hageja konto väljavõttelt aga nähtub, et hageja sai 26.02.2018 enda kontole 31 250 eurot dividende ega laenanud kostjale raha, mida oli lubanud teha. Seega tühistas see poolte vahel eelnevalt sõlmitud kokkulepped. Kostja ei mõista, miks palus hageja temalt märtsis laenu, kui tema kontol oli piisavalt raha. Samas jättis hageja oma jutuga alati mulje, et tal raha ei ole, süüdistades kostja õde enda rahapuuduses. Seetõttu laenas ka kostja enda naiivsusest hagejale 6000 eurot. Kostja esitas täiendavalt tõendid endal piisava koguse (sula)raha olemasolu kohta (tl 115124), aga ka tema ja õe (tl 126) ning tema ja tema elukaaslase (tl 127) kirjavahetuse selle kohta, et kostja andis hagejale laenu ning hageja maksis selle tagasi.
9.Hageja märgib oma 22.03.2019 seisukohas (tl 134-138), et kostja esitatud tõendid ei kinnita kostjal rahaliste vahendite olemasolu kodus märtsis 2018. Kostja poolt viimatiesitatud kirjavahetuse osas esitas hageja võltsituse vastuväite ja on pöördunud selles osas politsei poole kuriteokaebusega. Nimelt väidab hageja, et kostja õde on kohtuasjas nr x-xx-xxxx ise selgitanud (tl 142-151), kuidas on võimalik kuupäeva ja kellaaja seadetega manipuleerides luua dokumente varasema kuupäevaga. Hageja ei ole kostjale ega tema õele 02.04.2018 helistanud ega tänanud laenu andmise eest (kõneeristus tl 152), nagu kinnitatakse kostja ja elukaaslase väidetavas vestluses. Kostja õde ja hageja on pidanud sel päeval enam kui tunni pikkuse kõne, mistõttu ei ole usutav, et nad olid koos. Lisaks on hageja esitanud tõendeid, kinnitamaks kostja õe ja hageja kirjavahetusi nii 02.04.2018 kui 04. ja 06.05.2018 (tl 139140).
10.03.04.2019 toimunud kohtuistungil (protokoll tl 157-160) jäid pooled oma seisukohtade juurde. Kostja nõustus, et hageja ja kostja õde võisid pidada hageja nimetatud päevadel kirjavahetust, kuid hageja võis ka ise need kirjad kostja õe telefonist saata. Esialgselt tunnistajana enda õe ülekuulamist taotlenud kostja loobus taotlusest. Kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud, kohtu seisukohad
11.TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. 4 (8)
Tsiviilasi nr 2-18-9307
12.Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 232 lg 1 alusel hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte.
13.Käesoleval juhul puudub poolte vahel vaidlus järgmistes asjaoludes: - kostja soovis hagejalt 7000 eurot laenu 01.02.2018 Messengeri vestluses (tl 5 ja 30), lubades selle saades tagastada seda osamaksetena kahe aasta jooksul 300 eurot kuus; - hageja tegi kostjale 02.04.2018 ülekande summas 6000 eurot selgitusega „Laen“ (tl 6). Muus osas on poolte väited tehtud ülekande tegeliku sisu osas täielikult lahknevad, kuivõrd hageja väitel andis ta laenu veidi väiksemas summas, aga kostja kinnitusel oli tegemist tema poolt märtsis 2018 sularahas hagejale antud 6000-eurose laenu tagasimaksega. Ülekandele märgitus selgitus „Laen“ ei anna asjas mingit vastust, sest maksekorralduse selgitus on täielikult hageja enda valitsemisalas ja võib tähendada nii laenu andmist kui tagasimakset.
14.Kohus märgib esmalt, et iseenesest on lubatud laenulepingu sõlmimine/täitmine mistahes vormis või kujul. Välistatud ei ole laenu andmine või tagastamine sularahas või pangaülekandega, selle andmine või tagastamine osamaksetega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 16 lg 1 mõttes tegi kostja oma 01.02.2018 kirjaga (saadetud kell 22:18) hagejale pakkumuse (oferdi) laenulepingu sõlmimiseks, millega hageja sisuliselt 2 tunni möödudes (vastuskiri on tehtud 02.02.2018 kell 0:15, tl 5) nõustus, märkides, et hakkab pärast pakiliste rahamurede lahendamist (vajalik oli leida kontole raha pangalaenu tasumiseks 1700 eurot, 2000 eurot Ble ehk elukaaslasele BBele ja xxxxxxxxxx oli hageja kulutanud/kaotanud 7700 eurot eurot 01.02.02.2018) juba järgmisel nädalal otsima võimalusi, kust veel raha saada. Hageja on vastuskirjas tõdenud, et ei tea, kuidas ja kuna ta seda teha (s.t laenu anda) saab. Seega sisuliselt on tegemist hageja poolt kostja palvele laenu andmiseks nõusoleku ehk aktsepti andmisega VÕS § 20 lg 1 mõttes, lahtiseks jäi vaid see, millal hageja seda teha saab.
15.Järgnevalt märgib kohus, et kui uurida hageja esitatud enda konto väljavõtteid nii LHV pangast ülekannete kohta kostja õele ehk enda elukaaslasele (tl 85-86) ajavahemikus 01.01.2016 – aprill 2018 kui Swedbank AS-s veebruarist 2018 kuni 02.04.2018 (tl 108-110), siis kinnitavad need selgelt hageja väiteid. Viimatinimetatud kontolt nähtub, et hageja kontolt, mille jääk oli 01.02.2018 pärast palga ja CClt laenumakse laekumist 9281.22 eurot, võeti xxxxxxx xxxxxxxxxx xxxx jaoks samal ja järgmisel päeval ära ca 7700 EUR ning laenumakse (leping nr 16-082191-EL) tasumise tulemusena jäi konto üldse nulli. Hageja korraldas järgneva nädala jooksul erinevate isikute rahaga (eelkõige K.K., aga ka J. A., ja tööandja xxxxxxxx xxxxx xx komandeeringu tasu) enda kontole vajalike summade laekumise, et saaks tasuda Eesti Energia AS-le, Swedbank Liising AS-le, laenude põhiosa- ja intressimaksed ja muud väiksemad arved ning 26.02.2018 võttis xxxxxxx xxxxx xx-st välja dividendid summas 31 250 eurot. Sellest summast kandis ta enda teisele kontole samal päeval 20 000 eurot, makstes kostja õele järgmisel päeval 330 eurot selgitusega „Y võlg“ (vt ka kostja esitatuna tl 125) ja 500 eurot veebruari eest. Kuivõrd maksed nii LHV Panga kontolt kostja õele jätkusid seejärel nii märtsis kui aprillis, samuti tegi hageja samadele võlausaldajatele sarnases suuruses maksete katteks ülekandeid ka märtsis ja aprillis, on hageja selgitused igati usutavad. Kuna hageja Swedbank AS kontol oli pärast dividendide laekumist ja vaatamata nendest ligemale 2/3 summa ülekandmist teisele kontole piisavalt vahendeid jooksvate kulude katteks ja konto jääk ei olnud märtsikuus kordagi alla 7300 euro, ei ole 5 (8)
Tsiviilasi nr 2-18-9307 kohtule veenev kostja versioon hageja poolt temalt sularahas laenu võtmisest. Selleks ei olnud pärast dividendide laekumist mingit vajadust, hagejal oli vahendeid ka elukaaslasele ülekannete tegemiseks.
16.Mis puutub kostja väitesse, et temal oli 2018.a märtsis raha sularahas hagejale laenu andmiseks piisavalt, siis menetluses ei ole selliseid tõendeid esitatud. Seda ei tõenda kostja esitatud 2016.aastal tehtud ülekanne J. A.e summas 3000 eurot (tl 115), 2013.aasta müügileping (tl 116-119) ega 28.11.2017 sõlmitud korteriomandi müügileping (tl 120-124), mille puhul oli kostja teinud sularahamakseid. Nimetatud tõendid näitavad summade olemasolu vastavate maksete tegemise hetkel ega haaku kostja väitega, nagu ta saanuks vanaisalt pärandatud mündikogu müügist raha, mis oli just see raha, mille arvelt ta laenu anda sai. Asjaolu, et 2018.a veebruari alguses kostjal rahapuudus korteriremondi jaoks oli, ta ei eita.
17.Kostja poolt esitatud ja hageja poolt võltsituse vastuväitega kahtluse alla seatud tõendid – kostja õe 17.03.2018 kiri ja kostja väidetava elukaaslase ja kostja vestlused Messengeris 02.04.2018 – tuleb kohtu hinnangul aga arvestamata jätta, sest:
17.1.TsMS § 277 lg 4 lubab kohtul dokumendi ehtsuse vaidlustamise korral jätta selle otsuse tegemisel arvestamata ja hageja on kohtu hinnangul nimetatu ehtsuse põhistatult vaidlustanud;
17.2.mõlemad vestlused on esitatud alles pärast asjas eelmenetluse tähtaja möödumist ja enam kui 7 kuud pärast kirjaliku vastuse esitamist, kuigi tõendite sisu õigsust eeldades olnuks need selgelt kostja väiteid (laenu andmise kohta temalt hagejale, mitte vastupidi) kinnitavad tõendid. Kohtumenetluses tuleks enda väiteid kinnitavad tõendid esitada võimalikult varakult (TsMS § 329 lg 1). Seega on usutav, et kostja on nimetatud tõendid vastavate kuupäevadega tekitanud hageja kirjeldatud viisil (muutes telefonis kuupäeva ja kellaaja sätteid) menetluse ajal tagantjärele. Kahtlusi tekitab ka see, et kui kohus palus kostjal esitada kohtuistungil oma telefon vaatluseks ja kõnealuste sõnumite olemasolu kontrollimiseks (mida hageja oli oma telefoni suhtes valmis tegema), selgitas kostja, et politsei on tema telefoni ära võtnud. Samal istungil loobus kostja ka oma õe tunnistajana ülekuulamisest, kuigi just õde pidi kinnitama kostja väiteid raha laenamise kohta. Kostja selline menetluslik käitumine viitab võimalusele, et nimetatud tõendid on tekitatud hiljem.
17.3.Tõendid on vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega, mh sellega, et - 02.04.2018 ei ole hageja kostjale helistanud (hageja kõnedeeristus tl 152), kuigi kostja seda vestluses elukaaslasega otsesõnu väidab - 04.05.2018 suhtluses hagejaga ei eita kostja laenu saamist (tl 16), kuid palub selles osas hagejal rääkida kostja õega - juba ülalpool on kohus tuvastanud, et hagejal puudus vajadus laenu võtmiseks endal piisavate vahendite olemasolu tõttu - 04.05.2018 on sisuliselt samaaegselt toimunud suhtlus hageja ja kostja õe ning hageja ja kostja vahel, kus (tl 101-102) on ajaliselt loogiliselt jälgitav, et pärast kostjalt laenu tagastamise osas selgituse nõudmist on kostja õde teatanud hagejale, et luges kostjale kantud raha edaspidiseks iga-aastasteks laste sünnipäevakinkideks (kell 11.21) ja hageja on pärast seda (samal kellaajal on hageja helistanud kostjale) märkinud, et „meievahelised kokkulepped on muutunud kuidagi õdedevaheliseks kokkuleppeks ilma minuga rääkimata...“ - ei ole usutav, et eeldades kostja poolt väidetu õigsust üksnes 100 euro laenamise osas, saanuks hageja 04.05.2018 vestluses rääkida tagasimaksegraafikust (pealegi ei juhi kostja sellele vestluses mingit tähelepanu).
18.Iseenesest on õige kostja seisukoht, et 22.02.2018 vestluses on ta ise asunud seisukohale, et laenu andmise lubadus hagejalt temale oli tühipaljas. Samas ei nähtu ühestki hilisemast 6 (8)
Tsiviilasi nr 2-18-9307 (vähemalt kuni pangaülekande tegemiseni 02.04.2018) pooltevahelisest vestlusest, et hageja oleks kusagil lubatud laenuandmisest loobunud. 26.02.2018 on hageja vaid märkinud, et sai lahenduse enda rahamurele (sel päeval laekusid dividendid) ja on nõus kostja õe võla kostjale tagastama (mida ta 27.02.2018 ka tegi). Kui arvestada ka kostja õe palvet/etteheidet 02.04.2018 hagejale (vestlus tl 99-100), et raha võiks kostjale ikkagi kanda, kuna seda lubatud sai, siis järeldab kohus tõendeid kogumis hinnates, et 6000 euro suurune ülekanne kostjale tehti hageja poolt siiski 01.02.2018 esitatud laenupalve täitmiseks. Ei 04.05. ega 06.05. toimunud pooltevahelistes vestluses pole kostja esitanud raha saamist laenuna (tl 48-49, kostja enda esitatud vestlus), alles 31.05.2018 on kostja kujundanud seisukoha, et hoopis tema andis hagejale sularaha, mis 02.04.2018 maksega tagastati. Tegelikult ei nähtu ka ühestki kostja lausest vestlustes (sh 26.02.2018, kus kostja räägib just tema õe varasemast võlast temale), et ta sõnaselgelt laenusoovist loobunud oleks.
19.Eelneva põhjal teeb kohus järelduse, et 02.04.2018 ülekanne hagejalt kostjale oli mõeldud kostjale laenu andmisena vastavalt viimase 01.02.2018 väljendatud soovile ja seega leping jõustus selle täitmisega – raha ülekandmisega. Kuivõrd kostja väljendas 31.05.2018 selgelt, et ei soovi laenu tagasi maksma hakata – veelgi enam, ei käsitle ülekannet üldse laenuna – siis oli hageja õigustatud nõudma laenu tagastamist ning VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud (ehk seadusjärgset) viivist alates hagi esitamisest kuni põhinõude kohase täitmiseni. Hageja on hagi esitamisega laenulepingust taganenud VÕS § 117 lg 1 alusel, sest kostja on temale teatanud, et ta lepingut täita ei kavatse. Sellisel juhul ei pea taganemisest ette teatama (VÕS § 117 lg 3) ja kohustus muutub sissenõutavaks VÕS § 189 lg 1 alusel. Viivise nõude aluseks on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 (kostja ei täida rahalist kohustust), kohtumenetluses võib selle nõude kindlat viivisesummat määramata esitada TsMS § 367 alusel. Seega rahuldab kohus hagi.
20.TsMS § 162 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib TsMS § 144 ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks näiteks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
21.Kohus, tutvunud hageja menetluskulude nimekirjaga (esitatud kohtuistungil, tl 161) ja vaadanud läbi asja materjalid, leiab, et taotlus on põhjendatud osaliselt. Kostja on esitanud nimekirjale ka vastuväited (tl 163-164). Kohus leiab, et enamik esitatud kulutusi lepingulisele esindajale on põhjendatud, v.a osaliselt 05.02.2019 eelistungiga seonduv. Kohus on juba nimetatud istungil märkinud, et tulenevalt istungil esitatud menetlusdokumendist tuli istung edasi lükata (hageja pidi olema teadlik, et tähtaeg tõendite esitamiseks oli vastavalt kohtu kirjale 15.01.2019) ja kõik sellega seotud kulud jäävad hageja kanda TsMS § 169 alusel. Seetõttu ei pea kohus põhjendatuks hageja lepingulise esindaja ajakulu istungile sõitmiseks, ettevalmistuseks, osalemiseks ega tutvumiseks protokolliga (kokku 3 tundi ja 35 minutit), kuivõrd tõendite õigeaegsel esitamisel lõppenuks menetlus tõenäoliselt nimetatud istungiga, 7 (8)
Tsiviilasi nr 2-18-9307 kuid nende hilise esitamise tõttu muutus istungi pidamine tarbetuks. Tõendite endi esitamine oli küll põhjendatud (2 tundi) ja selles osas kohus lepingulise esindaja ajakulu vähendamist vajalikuks ei pea. Muus osas on hageja esindaja ajakulu mõistlik ja kooskõlas tehtud toimingute eeldatava ja kohtutoimikust kontrollitava sisuga. Lepingulise esindaja tunnitasu, mis on käibemaksuga 138 eurot ja käibemaksuta seega 115 eurot, on mõistlik ja kohtupraktikas aktsepteeritud määr, liiatigi veel vandeadvokaadi puhul. Hageja on esitanud TsMS § 174 lg 10 kohase kinnituse, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa seetõttu käibemaksu tagasi nõuda. Seega on hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kulutuseks lepingulisele esindajale 17 – 3 tundi ja 35 minutit + kohtuistungi pikkus 50 minutit = 14 tundi ja 15 minutit, mis tunnihinna 138 eurot juures teeb 1966.50 eurot. Kulutus riigilõivule hagi esitamisel summas 450 eurot on vältimatu, kuivõrd selleta ei saanuks kohus hagi menetleda. Kulutus määruskaebusele 50 eurot aga ei ole mõistlik vastaspoolelt välja mõista, vaid see tuleb hagejale TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel tagastada, sest sel hetkel ei olnud menetluses kostjat ja määruskaebus (vaidlustati menetlusse võtmisest keeldumine) rahuldati. Vastavad rekvisiidid riigilõivu tagastamiseks on hageja esitanud.
22.Seega tuleb hageja vajalike ja põhjendatud menetluskulude suuruseks määrata 2416.50 eurot, milline mõista välja kostjalt hageja kasuka ning tagastada hagejale 50 eurot määruskaebuselt tasutud riigilõivuna. Vastavalt TsMS § 177 lõikele 4 märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on sellise taotluse esitanud. Kostja viide, et selline taotlus tuleks jätta tähelepanuta, ei ole asjakohane.
/allkirjastatud digitaalselt/ X Talviste kohtunik
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.