A N hagi J Lse vastu rahalise kohustuse täitmise nõudes
Tsiviilasja hind
58 263,01 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja A N (isikukood xxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaarel Berg (e-post: [email protected]) Kostja J L (isikukood xxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme (e-post: [email protected])
Kohtuistungi toimumise aeg
02.10.2019
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi.
2.Välja mõista J Lselt A N kasuks põhivõlgnevus 50 000 eurot, 24.01.2019 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 4263,01 eurot ning viivis põhinõudelt (50 000 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates 25.01.2019 kuni põhinõude täitmiseni.
3.Jätta menetluskulud kostja kanda. Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 4000 eurot. Kostja poolt hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (4000 eurot) tuleb tasuda viivist menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
2-19-1167 Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.A N (hageja) esitas 24.01.2019 Harju Maakohtule hagi J Lse (kostja) vastu võla ja viiviste nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid A N ja L N 03.10.2014 abikaasade vastastikuse testamendi. Hageja andis 03.10.2014 J Lsele ja T Lsele notariaalse volikirja, millega volitas viimaseid muuhulgas käsutama tema arvelduskontosid ja tegema sellega seonduvalt muid toiminguid, samuti vastu võtma rahasummasid ja esemeid (sealhulgas korrespondentsi) kõigilt isikutelt. Pooled allkirjastasid 01.10.2016 laenulepingu (edaspidi laenuleping), milles kostja kinnitas, et laenas hagejalt 50 000 eurot tagasimakse tähtajaga hiljemalt 2017. aasta detsember. Laenusummat ei ole käesolevaks ajaks tagastatud. Laenulepingus nimetatud laenusumma oli kostjale välja makstud hageja abikaasa L Na arvelduskontolt erinevate maksetega ajavahemikul 21.09.2016 – 28.09.2016 ning 1000 euro ulatuses sularahas 22.09.2016. L N suri 19.10.2016. Hageja esitas 08.02.2017 notariaalse avalduse, et tühistada kostjale ja T Lsele välja antud 03.10.2014 volikiri. 19.05.2017 pärimisõiguse tunnistuse kohaselt on L Na ainupärijaks hageja. Hageja on korduvalt nõudnud kostjalt kohustuse täitmist. Kostja on keeldunud. Hageja leiab, et laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise tähtaeg oli hiljemalt 31.12.2017. Sellest ajast alates on kostja olnud laenu tagastamisega viivituses. Hageja on arvestanud viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ajavahemiku 01.01.2018-24.01.2019 eest kokku 4263,01 eurot. Hageja tugineb esmalt laenulepingule, alternatiivselt käsundita asjaajamisele või alusetule rikastumisele või kahju tekitamisele. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 50 000 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 4263,01 eurot ning hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutumata viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Kostja tasaarvestusel ja kahju hüvitamise nõudel põhinevad vastuväited on alusetud. Abikaasade vastastikune testament ei sisaldanud üleelanud abikaasale keeldu teha tema omandis oleva varaga käsutustehinguid. Seega ei saa kostjale ka olla kahju tekkinud.
KOSTJA VASTUVÄITED
2.Kostja vaidleb hagile vastu, palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja leiab, et hageja ei ole kostjale laenu andnud. Kostja ei ole saanud hagejalt 50 000 eurot. L
2-19-1167 Na poolt kostjale antud 49 000 euro näol oli tegemist tasuga kostja ja T Lse poolt osutatud teenuste eest. Sellise tasu maksmisega oli nõus ka hageja. Kostja ja T L hoolitsesid alates 2012. a – aprill 2017. a hageja, L Na ning nende poja M Na eest, korraldades eeltoodud isikute varaliste kohustuste täitmise, arstiabi kättesaadavuse ja muu vajaliku hoolitsuse. Selle eest lubasid hageja ning L N võtta tasuna L Na kontolt 49 000 eurot. Hageja, L Na, kostja ja T Lse vahel oli sõlmitud selleks suuline käsundusleping. Käsundi täitmist saab mõistlikult eeldada üksnes tasu eest. Saadud tasu on mõistlikus summas. L N soovis kostjat soodustada 50 000 euro andmisega. Laenulepingu näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Tegelikkuses ei ole kostjal hageja ees võlakohustust. Kostjal on ka nõue hageja vastu, millega hageja nõue tasaarvestada. Kostja oli määratud 22.09.2014 abikaasade vastastikuse testamendiga hageja ning L Na pärijaks koos T Lsega. Testamendi järgi pidi kostja saama annakuna ka korteriomandi asukohaga xxxx. Hageja kinkis selle korteriomandi kolmandatele isikutele, muutes taolise tegevusega õigusvastaselt testamendist tulenevat korraldust. Kostja on kaotanud seega võimaluse omandada see korteriomand pärandi avanemisel. Sellega on hageja tekitanud kostjale varalise kahju, mille suurus on minimaalselt 72 700 eurot (s.o selle korteriomandi maksumus). Kostja on enda kahjunõude tasaarvestanud hageja nõudega enda vastu. Hageja põhinõue on lõppenud tasaarvestuse tulemusena alates 13.07.2017 (kinkelepingu sõlmimise aeg), s.o enne laenulepingust tuleneva nõude sissenõutavaks muutumist. Seega on põhjendamatu ka hageja viivistenõue. Kostja leiab, et hageja nõue on vastuolus ka hea usu põhimõttega, kuna hageja ise on tekitanud kostjale enda tegevusega kahju vähemalt 72 700 eurot.
KOHTU PÕHJENDUSED
3.Kohus, analüüsinud hagiavaldust, poolte poolt esitatud tõendeid ning kostja vastuväiteid, leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele täies ulatuses.
4.Hageja on nõudnud kostjalt laenulepingust tuleneva kohustuse täitmist. VÕS § 396 lg-s 1 on sätestatud, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kohtu hinnangul on hageja tõendanud, et poolte vahel on sõlmitud laenuleping ning et kostja on laenulepingu alusel hagejalt raha saanud.
6.Hagiavalduse lisast nr 3 (tl 12) nähtub, et hageja ja kostja on allkirjastanud 10.10.2016 dokumendi pealkirjaga „laenuleping“. Selles dokumendis kinnitab J L, et laenas A Nlt 50 tuhat eurot ning kohustub eeltoodud summa tagasi maksma hiljemalt 2017. a detsembris. Kohus nõustub hagejaga selles, et antud pooltevahelist kokkulepet ei saa kvalifitseerida teisiti, kui laenulepinguna. Kohtu hinnangul ei viita miski sellele, et seda lepingut tuleks käsitleda mingil muul alusel sõlmitud lepinguna. Sellele, et tegemist oli just laenulepinguga, viitab mitu asjaolu. Esmalt see, millist pealkirja leping kannab; samuti nähtub lepingu tekstist kinnitus, et A N on andnud J Lsele rahasumma (laenu) ning laenusaaja on kohustunud selle rahasumma kokkulepitud tähtajaks tagasi maksma. Vaidlus puudub ka selles, et vähemalt 49 000 eurot on kostja hageja abikaasalt L Nalt
2-19-1167 saanud (tema kontolt võtnud). Samuti ei ole vaidluse all, et hagejal ja L Nal oli ühisvararežiim, mistõttu ei ole oluline, kas laenusumma maksti välja A N või L Na arvelduskontolt.
7.Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et on allkirjastanud 10.10.2016 lepingu. Kostja väidete kohaselt laenulepingut siiski ei sõlmitud ning tegemist oli kokkulepitud tasuga käsunduslepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Kohus kostja väidetega esitatud tõendite põhjal ei nõustu. Käsunduslepinguga kohustub VÕS § 619 järgi üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Kohtu hinnangul on täiel määral tõendamata vastava käsunduslepingu olemasolu poolte vahel (või siis kostja ja L Na vahel). Sellise käsunduslepingu olemasolu ei nähtu ka 03.10.2014 volikirjadest (tl 11-11 pöördel; tl 100-100 pöördel). Volikirjades on A N ja L N volitanud kostjat ja T Lst pangatoiminguteks ning enda esindamiseks asjaajamisel. Volikirjades valdavalt puuduvad viited kostja väidetud teenustele, s.o arstiabi kättesaadavuse ja muu vajaliku hoolitsuse kohta. Kohus märgib, et isegi, kui selline suuline käendusleping oleks sõlmitud, ei ole tõendatud ei lepingu täitmine ega ka tasukokkuleppe olemasolu. Samuti ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et väidetava käsunduslepingu täitmisel oleks tekkinud kulutusi, mille käsundiandja käsundisaajale hüvitama peaks. Kui käsunduslepinguga ei ole tasus kokku lepitud, kuulub VÕS § 627 lg 1 järgi tasu maksmisele, kui käsundi täitmist võib mõistlikult eeldada üksnes tasu eest, eelkõige kui käsundisaaja täitis käsundi oma majandus- või kutsetegevuses. Vaidluse all ei ole, et kostja ei ole tegutsenud majandus- või kutsetegevuses. Seega eeldaks tasu maksmine vastava kokkuleppe olemasolu. Kostja väidete kohaselt on kostja ja T L hoolitsenud hageja, tema abikaasa ja poja eest ajavahemikul alates 2012. a – aprill 2017. a. Kohus märgib, et kui tegemist oleks olnud käsundi täitmisega tasukokkuleppe alusel, siis on selgusetu, miks maksti tasu vaid septembris 2017 ning mitte varasemal perioodil (kostja ei ole väitnud, et on saanud tasu käsunduslepingu alusel ka varasemalt). See asjaolu teeb väite tasukokkuleppega käsunduslepingu olemasolu kohta mitteusutavaks. Ka ei saa kohus kuidagi nõustuda kostjaga selles, et 49 000 euro suurune tasu on mõistlikus suuruses tasu.
8.Kokkuvõtlikult leiab kohus, et kostja ei ole tõendanud, et poolte vahel oli sõlmitud käsundusleping, mille alusel maksti kostjale tasu 49 000 eurot või 50 000 eurot või mõnes väiksemas summas. Kohtu hinnangul tuleb 10.10.2016 lepingut käsitleda laenulepinguna.
9.Hagiavalduse kohaselt on laenusumma, mille hageja kostjale andis, 50 000 eurot. Kostja ei vaidle vastu, et on L Na arvelduskontolt võtnud 49 000 eurot. Selles kogusummas väljamaksed J Lsele nähtuvad ka L Na arvelduskontolt (tl 13-31). Samast arvelduskonto väljavõttest nähtub ka 22.09.2016 sularahas 1000 euro väljavõtmine. Hageja kinnitusel võttis sularaha välja J L. Vaidluse all ei ole asjaolu, et J Lsel oli ligipääs L Na kontole. J L ise on kinnitanud 10.10.2016 laenulepingus selgesõnaliselt 50 000 euro laenamist hagejalt. Kohtu hinnangul tuleb lugeda tõendatuks, et J L on saanud hagejalt laenu 50 000 eurot. Samuti tuleb lugeda tõendatuks, et laenu tagastamise tähtaeg oli detsember 2017. a.
10.Kuna hageja on tõendanud, et poolte vahel on sõlmitud laenuleping ning et kostja on saanud hagejalt laenu 50 000 eurot, tuleb kostjal tõendada vastuväidete esitamisel, et ta on täitnud
2-19-1167 omapoolse kohustuse, s.o maksnud laenu tagasi. VÕS § 76 lg-s 1 on sätestatud, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Kostja ei ole tõendanud ega ka väitnud, et on laenu tähtaja saabumisel, enne seda või hiljem tagasi maksnud. Seega on kostja rikkunud laenusaajana laenusumma tagastamise kohustust.
11.VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-st 1 tuleneb, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Vastavalt VÕS § 108 lg-le 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kuna kostja on laenu tagastamise kohustust rikkunud, on hageja õigustatud nõudma selle täitmist ning hageja põhinõue 50 000 eurot on põhjendatud.
12.Laenu tagastamise kohustus tuli täita 10.10.2016 laenulepingu kohaselt hiljemalt detsembriks 2017. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 6, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg-s 1 on sätestatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. TsMS § 367 esimese lause kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viivist ajavahemiku 01.01.2018 kuni 24.01.2019 eest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kokku 4263,01 eurot. Hageja on taotlenud ka hagi esitamise hetkeks veel sissenõutavaks muutumata viivise väljamõistmist kuni kohustuse täitmiseni samas määras. Kohus leiab, et kuna kostja on viivitanud rahalise kohustuse täitmisega, on põhjendatud nii juba sisse nõutavaks muutunud kui ka sissenõutavaks muutumata viivise väljamõistmise nõue.
13.Kostja on tuginenud tasaarvestuse vastuväitele. Kostja on esitanud hagejale 29.06.2018 tasaarvestuse avalduse, kus kostja on soovinud tasaarvestada laenulepingust tuleneva hageja nõude enda nõudega hageja vastu. VÕS § 179 lg-s 1 on sätestatud, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti (VÕS § 179 lg 2).VÕS § 178 järgi toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Tasaarvestuse piirangud on sätestatud muu hulgas VÕS § 200 lg-s 4, mille kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Hageja on esitanud kostja tasaarvestuse avaldusele vastuväiteid. Kohtul tuleb anda hinnang sellele, kas kostja tasaarvestus on lubatav, s.o kas kostja nõue, mille on ta on soovinud tasaarvestada hageja nõudega, on põhjendatud ja kui, siis millises ulatuses.
2-19-1167
14.Kostja tasaarvestus tugineb sellele, et kostjal on tekkinud hageja tegevuse tulemusel kahju. Nimelt on abikaasad Agnes ja L N määranud 22.09.2014 abikaasade vastastikuse testamendiga oma vara pärijateks võrdsetes osades kostja, T Lse ning M Na. Testamendis määrati, et xxxx korteriomandi saab pärast kauem elanud abikaasa surma annakuna J L. Pärast L Na surma läks pärand üle hagejale. Hageja on nimetatud korteriomandi kinkinud 13.07.2017 kolmandatele isikutele. Kostja leiab, et üleelanud abikaasal puudus õigus abikaasade vastastikuse testamendi korraldust muuta ega oma surma puhuks teistsuguseid korraldusi teha. Kuna korteriomandi kinkimise tõttu ei ole enam võimalik selle annakuna üleminek kostjale kostjale, siis leiab kostja, et tal on sellega seoses tekkinud kahju vähemalt 72 700 eurot (korteri väärtus).
15.Kohus leiab, et kostja nõue, mida ta on soovinud tasaarvestada hageja nõudega, ei ole põhjendatud. Hageja ja L Na vahel 03.10.2014 sõlmitud vastastikusest testamendist (tl 9-10) nähtub, et korter asukohaga xxxx on määratud kostjale annakuna. Pärimisseaduse (PärS) § 62 lg 1 järgi tekib annaku täitmise nõue pärandi avanemisel. Kui annakusaaja sureb enne pärandi avanemist ja aseannakusaajat ei ole määratud, on annak kehtetu. PärS § 67 lg 4 kohaselt kui annakuks määratud ese ei kuulu pärandi avanemise ajal pärandi hulka, on annak kehtetu, välja arvatud juhul, kui testamendist või pärimislepingust tuleneb annakutäitja kohustus annakuks määratud ese muretseda. Eeltoodust tulenevalt tekib õigus annakule vaid juhul, kui pärandaja sureb enne annakusaajat. Praegusel hetkel ei ole teada, kas kostja õigus annakule üldse tekib. Samuti pole vaidluse all, et pärandi hulka enam ei kuulu annakuks määratud ese. Testamendist ei nähtu ka annakutäitja kohustus annakuks määratud ese muretseda. Seega on annak kehtetu. Põhimõtteliselt oleks kostjal võimalik esitada kahjunõue PärS § 72 kohaselt alusel. Selles sättes on ette nähtud, et kui annakuks määratud ese on hävinud või selle väärtus on vähenenud annakutäitja süül, on annakusaajal õigus nõuda temalt kahju hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab aga esitada annakutäitja, mitte pärandaja vastu. Hageja on antud juhul pärandaja, mitte annakutäitja. Seega puudub kostjal õiguslik alus sellise kahju hüvitamise nõude esitamiseks hageja vastu. Kohus leiab, et hageja on vaielnud põhjendatult vastu kostja tasaarvestusele. Tasaarvestus ei ole eeltoodud põhjustel lubatud.
16.Kostja on tuginenud ka sellele, et hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja käsitluse kohaselt on hageja tegutsenud annakuna määratud korteriomandi kinkimisel pahauskselt, kuna hagejal puudus õigus muuta abikaasade vastastikuse testamendiga määratud korraldust. Kohus kostjaga ei nõustu. Abikaasade vastastikune testament on PärS § 89 lg 1 järgi testament, mille abikaasad teevad ühiselt ning milles nad nimetavad teineteist vastastikku pärijaks või teevad surma puhuks pärandi kohta muid korraldusi. Kui abikaasade vastastikuses testamendis on määratud, et üleelanud abikaasa surma korral läheb tema pärand üle kolmandale isikule, ei ole üleelanud abikaasal, kes on pärandi vastu võtnud, õigust seda abikaasade vastastikuse testamendi korraldust muuta ega oma surma korraks teistsuguseid korraldusi teha (PärS § 90 lg 2). PärS § 90 lg-s 3 on sätestatud, et kui abikaasade vastastikuses testamendis ei ole määratud, et pärand peab üle minema kolmandale isikule varem surnud abikaasa surma päeval olnud koosseisus, läheb pärand kolmandale isikule üle üleelanud abikaasa surma päeval olnud koosseisus.
2-19-1167 Praegusel juhul ei nähtu 03.10.2014 testamendist, et pärand peab minema üle kolmandale isikule varem surnud abikaasa surma päeval olnud koosseisus. Samuti nähtub testamendi punktist 2.2. selgelt, et üleelanud abikaasa on pärandvara kasutamise ja käsutamise suhtes vabastatud kõigist eelpärijale ette nähtud kitsendustest. Seega ei ole võimalik järeldada, et hagejal säilis kohustus säilitada pärandvara L Na surma päeval olnud koosseisus kuni hageja surmani. Kuna hagejal puudus käsutuskeeld annakuks määratud eseme suhtes, ei saa hageja tegevust käsitleda ka hea usu põhimõttega vastuolus olevana.
17.Kokkuvõtlikult rahuldab kohus hagi kogu ulatuses ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 50 000 eurot, viivise 4263,01 eurot ning viivis põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates 25.01.2019 kuni põhinõude täitmiseni.
18.Kuivõrd kohus rahuldab hagi esimesena toodud nõudealusel, s.o laenulepingu alusel, ei käsitle kohus võimalikke teisi hagi rahuldamise aluseid ja vastuväiteid. Menetluskulud
19.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab hageja menetluskulud kostja kanda.
20.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1).
21.Hageja menetluskulud on 04.11.2019 nimekirja järgi riigilõiv 1100 eurot ning õigusabikulu 3395,42 eurot, s.o 23h 25min eest tunnihinnaga 145 eurot (ilma käibemaksuta summa). Kostja hinnangul on hageja õigusabikulu ülepaisutatud ning mõne kirje osas ka põhjendamata, samuti on kostja hinnanud hageja õigusabikulu tunnitasu ülemäära kõrgeks. Kostja enda esindaja on osutanud õigusabi kokku 7 tunni ulatuses tunnitasuga 90 eurot (käibemaksuta summa).
22.Kohtu hinnangul on hageja 04.11.2019 nimekirjas toodud menetluskulud põhjendatud järgmiselt: • Hagiavalduse koostamise (sh tõendite kogumise ja õigusliku analüüsi) ajakulu kokku on põhjendatud 10 tunni ulatuses, arvestades dokumendi sisu ning tõendite mahtu. • Menetluskulude nimekirja esitamine ei ole kohtupraktika kohaselt põhjendatud õigusabikulu, kuna see ei nõua juriidilisi eriteadmisi. • Kostja 18.02.2019 tagatise taotlusele vastuse koostamisele ei saanud kuluda enam, kui 30 minutit. • Kostja 17.04.2019 vastusega tutvumise ning sellele vastamisega põhjendatud ajakulu ei saa kohtu hinnangul ületada kolme tundi. Kostja põhilised vastuväited olid hagejale teada juba varasemast, seega ei saanud nende täiendav analüüs olla ajamahukas. Ülejäänud kirjed on kohtu hinnangul põhjendatud suuruses. Seega on hageja õigusabikulu kokku põhjendatud 16 h 40 min ulatuses. Kohtu hinnangul on mõistlikus suuruses ka esindaja tunnitasu 145 eurot. See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Hageja põhjendatud õigusabikulu on seega 2416,67 eurot, lisandub käibemaks, kokku 2900 eurot. Hageja kinnitab, et ei saa käibemaksu tagasi arvestda.
2-19-1167 Kokku on hageja menetluskulud põhjendatud ning kuuluvad kostjalt väljamõistmisele järgmises ulatuses: õigusabikulu 2900 eurot ja riigilõiv 1100 eurot, kokku 4000 eurot.
23.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
24.TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.