2.Välja mõista kostjatelt J L ja T L solidaarselt hageja A N kasuks põhivõlgnevus summas 7000 eurot ja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis summas 382,03 eurot.
3.Välja mõista kostjatelt J L ja T L solidaarselt hageja A N kasuks viivis hageja põhinõudelt summas 7000 alates 22.03.2019 võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.
4.Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine: 4.1 Jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. 4.2 Välja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks menetluskulud summas 3085 eurot. 4.3 Kostjate poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (summas 3085 eurot) tuleb kostjatel solidaarselt tasuda viivist käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
5.Parandada 04.06.2016 kohtuistungi protokolli teisel lehel laused „Rõhutan, et ekslik on see, nagu kostjad kohustusid hageja matusekulud kandma. Hageja pidi ainuisikuliselt
2-19-4331 kandma matusekulud“, lugedes õigeks antud laused järgmises sõnastuses: „Rõhutan, et ekslik on see, nagu kostjad kohustusid L Na matusekulud kandma. Hageja pidi ainuisikuliselt kandma L Na matusekulud.“ Muus osas jätta hageja taotlus 04.06.2019 kohtuistungi protokolli parandamiseks rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE JA SELLE PÕHJENDUSED
1.Hageja A N esitas 21.03.2019 Harju Maakohtule hagi kostjate J L ja T L vastu, mille kohaselt taotleb välja mõista kostjatelt solidaarselt 7000 euro, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis summas 382,03 eurot ja viivis, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 94 lg 1 ja § 113 sätestatud määras ning jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid A N ja L N 22.09.2014 abikaasade vastastikuse testamendi. Hageja andis 03.10.2014 J Lsele ja T Lsele notariaalse volikirja, millega volitas viimaseid muuhulgas käsutama tema arvelduskontosid ja tegema sellega seonduvalt muid toiminguid, samuti vastu võtma rahasummasid ja esemeid (sealhulgas korrespondentsi) kõigilt isikutelt. Hagejalt ja L Nalt saadud volituse alusel sõlmisid kostjad hageja ja L Na kui üürileandjate nimel T Rega 22.05.2016 eluruumi üürilepingu, mille esemeks oli x asuv korteriomand. Igakuine üürisumma üürilepingu punkti 6.1 kohaselt oli 500 eurot. L N suri 19.10.2016. Hageja esitas 08.02.2017 notariaalse avalduse, et tühistada kostjatele välja antud volikiri, mis oli tõestatud 03.10.2014. Üürileping öeldi hageja poolt 22.04.2017 ülesütlemisavalduse alusel korraliselt üles alates 31.07.2017. Üürilepingu kehtivuse ajal tasus üürnik T Rt kostjatele üürimakseid kokku summas 14 x 500 = 7000 eurot. Nimetatud summat ei ole kostjad hagejale üle andnud.
3.19.05.2017 koostatud pärimisõiguse tunnistuse kohaselt on L Na ainupärijaks hageja. Kostja I esitas 18.09.2017 tsiviilasjas nr 2-17-13892 Harju Maakohtule avalduse hagejale eestkoste seadmiseks ja eestkostja määramiseks kostja I algatusel, mis jäeti Harju Maakohtu 07.11.2017 määrusega rahuldamata. Sellele kostja I poolt esitatud määruskaebus jäeti Tallinna Ringkonnakohtu 09.01.2018 määrusega läbi vaatamata. Nimetatud määrused on käesolevaks ajaks jõustunud. Hageja esitas 29.06.2018 kostjatele nõude üürilepingu alusel saadud üürimaksete
2-19-4331 summas 7000 eurot üleandmiseks ja muude nõuete täitmiseks. Kostjad vastasid sellele 13.07.2018 vastuskirjas keelduvalt, esitades täiendavalt ka tasaarvestuse avalduse ja kahju hüvitamise nõude. Hageja vastas sellele 18.09.2018 kirjas korduva nõudega võlgnevuse tasumiseks. Hagiavaldus põhineb asjaolul, et kostjad kui hageja esindajad üürilepingu sõlmimisel ja täitmisel ei ole hagejale üle andnud hagejale üürilepingu alusel saadud üürisummasid, kokku põhisummas 7000 eurot. Hagejal on kostja I vastu ka teisi rahalisi nõudeid, mida hageja on käsitlenud 29.06.2018 nõudekirjas. Nendest nõuetest on hageja esitanud kostja I vastu ka hagiavalduse laenusummade tagastamiseks, mida menetletakse käesoleval ajal tsiviilasjas nr 2-19-1167.
4.Kostjad sõlmisid hagejalt ja L Nalt saadud volituse alusel hageja ja L Na nimel üürilepingu ning esindasid hagejat ja L Na üürilepingust tulenevate üürileandja õiguste teostamisel. L Na surmaga 19.10.2016 läksid üürilepingust tulenevad üürileandja õigused üle hagejale ainuisikuliselt, kuna hageja oli L Na ainupärija. Hageja ja L Na antud volituse täitmisel täitsid kostjad ühtlasi ka VÕS § 619 kohast käsundussuhet, milles tulenevalt oli hageja (ja algselt ka L Na) ning kostjate vahel sõlmitud käsundusleping, mille esemeks oli üürilepingu täitmisega seotud üürileandja õiguste teostamine. Tasus pooled kokku ei leppinud ning kuna tegemist ei olnud majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepinguga, tuleneb VÕS § 627 lg-st 1, et pooled ei olnud kokku leppinud, et käsundi täitjad (kostjad) pidanuks saama käsundi täitmise eest tasu. Kostjad olid mõlemad volitatud hageja ja L Na esindajateks üürilepingu täitmisel. Käsunduslepinguga täitmisega seotud kohustuste osas on kostjad VÕS § 65 lg-st 4 tulenevalt solidaarvõlgnikud. Hageja on otsustanud esitada nõude mõlema solidaarvõlgniku, s.o mõlema kostja vastu.
5.Erialakirjanduses on selgitatud, et kui käsunduslepinguga ette nähtud teenuseks on näiteks kinnisasja haldamine, sh suhtlemine üürnikuga, tuleb kogutud üürisummad üle anda, kui käsundi sisuks lepingute sõlmimine ning kolmandatelt isikutelt lepingu käigus makstava raha vastuvõtmine. Üürileping kehtis alates 22.05.2016 kuni hageja poolt ülesütlemiseni 31.07.2017. Vastavalt üürilepingu punktile 6.1 pidi üürnik tasuma alates eluruumi valduse saamise päevast iga jooksva kuu 21. kuupäevaks üüri summas 500 eurot. Seega tasuti üüri jooksva kuu eest ette, vastavalt iga kuu 21. kuupäevaks. Võttes arvesse, et üürileping kehtis kuni 31.07.2017, tasus üürnik üürilepingu kehtivusaja jooksul üürimakseid summas 7000 eurot. Kostjate vastusest nõudekirjale võib järeldada kostjate väidet, et nad on nimetatud summad üle andnud kostjale, L Nale või M Nale või kulutanud vastavad rahasummad nende huvides ja tarbeks. Sellest järeldub, et vaidlust ei ole asjaolus, et kostjad said üürilepingu alusel üürimakseid kokku summas 7000 eurot, kuid vaidlus võib olla asjaolus, kas need on üle antud käsundiandjale, kelleks on hageja. Kostjad ei ole üürimakseid hagejale edasi andnud ega kasutanud neid hageja ega tema lähikondlaste huvides või tarbeks. Kostjad on jätnud need rahasumad endale ja rikkunud sellega VÕS § 626 lg 1 kohast käsundisaaja kohustust anda käsundiandjale üle käsundi täitmise käigus saadu. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjatelt kui solidaarvõlgnikelt VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel 7000 euro tasumist.
6.Pooltel ei olnud kokkulepet VÕS §-st 94 kõrgema intressimäära kohta. Järelikult kohaldub antud nõudele VÕS § 94 kohane intressimäär, millele lisandub 8% aastas. VÕS § 94 kohane intressimäär on alates 01.07.2016 kuni käesoleva hagiavalduse esitamise ajani olnud 0,00%, mis tähendab, et VÕS § 113 kohane viivisemäär, mis kohaldub laenulepingule, on hetkel 8% aastas. Hageja oli nõudnud enda nõudekirjas 7000 eurot tasumist hiljemalt 15.07.2018, mistõttu tuleb VÕS § 113 lg 2 alusel lugeda viivituse kulgemise alguse kuupäevaks lugeda 16.07.2018. Seega on kostjad olnud hagiavalduse esitamise seisuga tagasimaksmisega viivituses 249 päeva. Selle põhjal kujuneb hagi esitamise seisuga viivis järgmiselt: 249 : 365 x 0,08 x 7000 = 382,03 eurot. Samuti
2-19-4331 nõuab hageja TsMS § 367 alusel viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist VÕS § 113 kohases määras kuni põhinõude täitmiseni.
7.Kui kohus peaks asja lahendamisel leidma, et hageja ning kostjate vahel puudub käsunduslepingust tulenev võlasuhe, tugineb hageja alternatiivselt nõude tekkimisele alusetu rikastumise alusel, millisel juhul on hagejal samuti õigus nõuda kostjatelt kui solidaarvõlgnikelt põhinõudena 7000 euro tasumist. Kostjad olid saanud üürilepingust tulenevaid üürimakseid summas 7000 euros, täites esindajatena üürilepingust tulenevaid üürileandja õigusi ja kohustusi. Kostjad on alusetult rikastunud VÕS § 1037 järgi. Omandi rikkumine seisnes selles, et kostjad said üürimakseid summas 7000 eurot. Kuna nad ei olnud üürilepingu pooleks, ei olnud neil õigus seda summad saada. Seda summat saades rikkusid nad hageja kui üürileandja omandiõigust, millega on täidetud VÕS § 1037 lg 1 kohane esimene eeldus. Kostjatel ei olnud hageja nõusolekut nende summade saamiseks, millega on täidetud VÕS § 1037 lg 1 kohaldamise teine eeldus – hageja nõusoleku puudumine. Kui kostjad ei oleks neid summasid saanud, ei olnuks hageja rahalised vahendid vähenenud 7000 euro võrra, millega on täidetud VÕS § 1037 lg 1 kohaldamise kolmas eeldus. Järelikult on VÕS § 1037 lg-st 1 loetletud eeldused täidetud ning kostjad on rikastunud alusetult hageja arvelt 7000 euro võrra. Seetõttu on hagejal õigus nõuda neilt kui solidaarvõlgnikelt nimetatud summa hüvitamist. Hageja on otsustanud esitada nõude kostja kui ühe solidaarvõlgniku vastu. Alusetust rikastumisest tulenev nõue kostja vastu muutus sissenõutavaks üürilepingu kehtivuse ajal (22.05.2016 – 31.07.2017), kui kostjad said kätte üürimaksed.
8.Hageja esitas 29.06.2018 kostjatele nõude muuhulgas 7000 euro tasumiseks. Kostja vastas sellele 13.07.2018 vastuskirjas keelduvalt, esitades täiendavalt ka tasaarvestuse avalduse ja kahju hüvitamise nõude. Hageja vastas sellele enda 18.09.2018 vastuskirjas, milles leidis, et need ei ole põhjendatud. Järgnevalt käsitleb hageja kostjate 13.07.2018 vastuskirjas esitatud tasaarvestuse avaldust ja kahju hüvitamise nõuet. Kostjate tasaarvestuse avaldus ja kahjunõue põhineb väitel, et kuna L Na ja hageja vastastikus testamendis on nimetatud vara pärijateks võrdsetes mõttelistes osades kostja I, kostja II ja M N, kellest kahel esimesel on õigus saada annakuna korteriomandid, mis on hageja poolt 13.07.2017 võõrandatud kolmandatele isikutele, siis sellega on hageja tekitanud kostjatele varalise kahju nimetatud korteriomandite väärtuse ulatuses, kokku summas 174 345 eurot. Kostjate hinnangul rikkus hageja korteriomandite võõrandamisega pärimisseaduse (PärS) § 90 lg-t 2, mille kohaselt ei ole üleelanud abikaasal õigust abikaasade vastastikuse testamendi korraldust muuta ega oma surma korraks teistsuguseid korraldusi teha. Kostjate selline väide on alusetu.
9.Vastavalt testamendi punktile 2.1 nimetasid L N ja hageja kui abikaasad teineteise vastastikku kogu oma vara ainupärijaks. See tähendab, et L Na surmaga läks kogu pärandvara täies koosseisus üle hageja omandisse. PärS § 90 lg 2 ei sisalda keeldu, et üleelanud abikaasal oleks keeld teha tema omandis oleva varaga käsutustehinguid. See tähendab, et hagejal ei olnud käsutuskeeldu tema omandis oleva vara käsutamise osas, sealhulgas vara osas, mis on loetletud testamendi punktis 3. Jäädes eeltoodu juurde, viitab hageja ka testamendi punktile 2.2, mille kohaselt on üleelanud abikaasa pärandvara kasutamise ja käsutamise suhtes vabastatud kõigist seaduses eelpärijale ette nähtud kitsendustest. See tähendab, et hagejal oli täielik õigus käsutada testamendis loetletud vara, sealhulgas suhtes antud varaga käsutustehinguid vastavalt enda äranägemisele. Järelikult ei ole hageja rikkunud testamendist või seadusest tulenevaid kohustusi, mistõttu on kostjate esitatud kahju hüvitamise nõue alusetu. Ühes sellega on alusetu ka kostjate tasaarvestuse avaldus, kuna kostjatel puuduvad nõuded, mida ta saaks VÕS § 197 lg 1 ja § 198 alusel tasaarvestada.
2-19-4331
10.24.05.2019 esitas hageja arvamuse kostjate vastusele. Kostjate vastuväited põhinevad esmalt väitel, et kostjad on saanud üürimakseid kokku summas 5530 eurot, mitte 7000 eurot, nagu on väidetud hagiavalduses. Seejärel väidavad kostjad, et on saadud summad (5530 eurot) kulutanud tervikuna hageja, L Na ja M Na huvides. Viimaks väidavad kostjad, et nad on tasaarvestanud hageja rahalise nõude kostjate vastu enda kahjunõudega hageja vastu. Kostjate 12.05.2019 vastuse punktist 2.5 tuleneb, et kostjad möönavad hagiavalduses kirjeldatud käsundussuhet, millest võib järeldada, et vaidlust ei ole selles, et poolte vahel esines hagiavalduses kirjeldatud käsundussuhe. Alusetu on kostjate väide, et kõnealuse käsundussuhte esemeks oli ka hagejale, L Nale ja M Nale teenuste osutamine ajavahemikul 2012 – 2017. a aprill, mille eest kostjad pidid saama tasu. Sellistel tingimustel käsunduslepingut ei ole poolte vahel sõlmitud ning kostjad ei ole tõendanud ka vastupidist. Olukorras, kus kostjad väidavad, et sõlmiti nende kirjeldatud tingimustel käsundusleping, on kostjatel TsMS § 230 lg 1 kohane tõendamiskoormis sellist väidet põhistada. Hageja ega L N ei ole sellist käsunduslepingut kostjatega sõlminud. Hageja ega L N ei olnud kohustatud tasuma kostjatele mistahes tasu käsunduslepingu alusel. Ühtlasi, nagu ka kostjad 12.05.2019 vastuse punktis 2.5.3 möönavad, ei oma see asjaolu käesolevas tsiviilasjas tähtsust ning järelikult on selline väide ka asjakohatu. Ilmselt on kostjad esitanud sellise väite põhjusel, et hageja nõuab kostjalt I ka tsiviilasjas nr 2-19-1167 välja rahalist võlgnevust ning kostja I soovib enda väitele tuge leida käesolevas tsiviilasjas. Nimelt on kostja I viidatud teises tsiviilasjas esitanud alusetu ning eluliselt ebausutava väite, et hagejalt saadud laenu näol oli tegemist tasuga käsunduslepingu täitmise eest.
11.Esmalt väidavad kostjad 12.05.2019 vastuse punktis 2.6.1, et on saanud üürimakseid 5530 eurot, mitte hagiavalduses väidetud 7000 eurot, kuna üürnik T Rt kolis korterist välja juba 10.04.2017, millega lõppes üürileping. Hageja selgitab, et sõltumata üürniku väljakolimise päevast ei lõpeta see üürilepingut, vaid tähtajatult sõlmitud üürileping lõppes hageja poolt VÕS § 311 lg 1 ja 312 lg 2 alusel korralise ülesütlemisega 31.07.2017. Sõltumata eeltoodust on kostjad siiski omaks võtnud, et said üürnikult üürimakseid vähemalt 5530 eurot, mistõttu ei ole nimetatud asjaolu üle vaidlust. Seega võib vaidlus olla asjaolus, kas kostjad said rohkem kui 5530 eurot. Kostjad on hagivastuse punktis 2.6.3. toodud tabelis omaks võtnud, et said üürnikult makseid vähemalt summas 7525 eurot. Eeldades, et 22.05.2016 tasutud 1000-eurone makse sisaldas üürilepingu punkti 7.1 kohast 500-eurost tagatist, mis üürnikule eelduslikult tagastati ning lahutades selle kostjate poolt saadust, pidid kostjad saama kokku 7025 eurot. Kostjate väide, et nad sai üürimakseid vaid 5530 euro ulatuses, on vastuolus kostjate esitatud tabeliga, millest võib järeldada, et kostjad said vähemalt 12 üürimakset, mis pidid järelikult moodustuma summas 12 x 500 = 6000 eurot. Isegi, kui vastab tõele faktiväide, et üürimaksed moodustasid kostjate saadud summast siiski vaid 5530 eurot, siis võttes arvesse, et kostjate kätte jäi pärast tagatise tagastamist 7025 eurot ning asjaolu, et kostjate tabelist tuleneva selgituse kohaselt oli üürnik tasunud neile lisaks üürilepingu järgsele üürile ka kommunaalarvete eest, moodustavad järelikult kommunaalkulude eest saadud summad 7025 – 5530 = 1495 eurot.
12.Üürilepingu punktide 4.1.3 ja 6.3 kohaselt pidi üürnik tasuma ka kõrvalkulude eest, järelikult ka korteri kommunaalarvete eest, mis on praktikas tavapärane. Kuna kostjate esitatud tabeli kohaselt tasus üürnik kostjatele kommunaalkulude eest 1495 eurot, oli kostjatel kohustus ka need summad hagejale üle anda, mida kostjad ei ole teinud. Sellise kohustuse täitmist võiks välistada näiteks juhul, kui kostjad oleks saadud kommunaalkulude eest tasunud üürilepingu kehtivuse ajal selles esemeks oleva x korteri kommunaalarved, kuid kostjad ei ole seda teinud ega tõendanud ka vastupidist. Kostjad on esitanud tõendi üksnes selle kohta, et kostja I on tasunud üürilepingu
2-19-4331
esemeks oleva xkorteri kommunaalarve summas 154,02 eurot X AS-le (x kortermajale kommunaalteenuseid osutanud haldusfirma), kuid see oli 21.03.2016, järelikult kommunaalteenuste eest, mis oli enne üürilepingu kehtivuse algust (üürileping sõlmiti 22.05.2019, millal see hakkas kehtima). L N ja hageja tasusid perioodi eest, millal kostjate väitel üürnik üürilepingu esemeks olevat x korterit kasutas, ise selle korteri kommunaalarveid. Hageja esitab selle kohta tõendina L Na ja hageja pangakonto väljavõtted. L Na pangakonto väljavõttest nähtub, et nimetatud ajavahemikul tehti tema kontolt makseid x korteri kommunaalarvete tasumiseks. A Na pangakonto väljavõtetest Nordea ja SEB pankades nähtub, et nimetatud ajavahemikul ajal tehti tema kontolt samuti makseid x korteri kommunaalarvete tasumiseks. Ülaltoodust nähtub, et perioodi eest, millal kostjate väitel üürnik kasutas x korterit, tasusid L N ja hageja ise selle korteri kommunaalmakseid, kokku summas 585,51 + 1015,88 = 1601,39 eurot.
13.Kui võrrelda kostjate tabelis toodu summasid, mida kostja sai igakuiselt üürnikult ja arvestada maha igakuine 500-eurone üürisumma, siis on näha, et kostjate saadud summad kommunaalteenuste eest on valdavas osas vastavuses summadega, mis tasuti L Na ja hageja poolt vastava kuu kommunaalteenuste eest. Kuna kostjad ei tasunud kommunaalteenuste eest saadud rahaga tegelikult kommunaalarveid, vaid neid tasusid L Na ja hageja, olid kostjad kohustatud üürnikult saadud rahasummad kommunaalteenuste eest VÕS § 626 lg 1 alusel L Nale ja hagejal välja andma. Järelikult isegi, kui leiab tõendamist asjaolu, et kostjaid said üürimakseid vaid 5530 eurot, on hagejal õigus nõuda kostjatelt ka üürnikult kommunaalteenuste eest kostjatele tasutud 1495 eurot välja andmist. See ühtlasi tähendab, et hageja on õigus nõuda kostjalt kokku vähemalt 7025 euro välja andmist ning järelikult on hageja nõue 7000 eurot tasumiseks endiselt täies ulatuses põhjendatud.
14.Kostjad väidavad 12.05.2019 menetlusdokumendi punktides 2.6.2 ja 2.6.3, et on kasutanud üürnikult saadud summat kokku 5530 eurot hageja, L Na ja M Na huvides ja tarbeks. Kostjad on esitanud selle kohta 12.05.2019 vastuses 4 tabeli. Tabeli osas jääb hagejale arusaamatuks, miks on kostjad välja toonud viimase veeru „Kaardimaksed“, kui need on tehtud L Na või hageja pangakaardiga ning ei saa seetõttu olla kostjate tehtud kulutustega. Kõigepealt olid kostjad 12.05.2019 menetlusdokumendis esitanud küll väite nimetatud kulutuste tegemise kohta, kuid tõendeid sellele ei lisatud. Seejärel on kostjad 24.05.2019 menetlusdokumendile lisanud erineva sisuga kuludokumente, ilma et nende kohta oleks esitanud mingeid selgitusi. Hagejale arusaadavalt peaks need tõendama 12.05.2019 menetlusdokumendi lk-l 4 esitatud tabelis toodud veerus „Välja summa“ nimetatud summade tasumist. Samas, analüüsides esitatud kuludokumente, tõendavat nad seda väga vähesel määral. Kostjate 24.05.2019 menetlusdokumendi lisa lk-l 7-11 on esitatud kuludokumendid 22.04.2016, 23.04.2016 ja 09.05.2016 kulude kohta, mis kostjate 12.05.2019 tabeli kohaselt on tasutud hageja ja L Na pangakaardiga, kokku summas 119,95 eurot. Seega ei saa tegemist olla kostjate kantud kuluga hageja, L Na või M Na hüvanguks.
15.Samuti on esitatud 24.05.2019 lisa lk-l 17-21 kuludokumendid selle kohta, et kostja I on tasunud hagejale Benita Kodu AS-i poolt esitatud arveid kokku summas 1230,63 eurot. Samas, nagu kostjate 12.05.2019 tabelist nähtub, on kostja I nimetatud summas rahalised vahendid saanud hagejalt. Osundame ka kostjate 24.05.2019 vastuse lisa lk-le 17, kus on loetletud tehingud, millega nimetatud summad on kostjale I ajavahemikul 07.11.2016 – 11.11.2016 kantud, kokku summas 1230,63 eurot. See on nähtav ka hageja pangakontodelt. Seega ei saa ka antud summa näol olla tegemist kostjate kantud kuluga hageja hüvanguks. 24.05.2019 lisa lk-l 4 oleva x AS-i 24.03.2016 arve nr 3999-LV1 summas 304 eurot võis kostja I küll tasuda 30.03.2016 maksega, nagu antud dokumendi lk-st 5 nähtub, kuid rahalised vahendid sai kostja I selleks samuti hagejalt, kelle kontolt
2-19-4331 võeti eelneval päeval (29.03.2016) 300 eurot, mis anti kostjale I. Ülaltoodu põhjal võib küll olla tuvastatud, et kostja I on tasunud erinevaid kulutusi summas 2343,41 eurot, kuid puudub igasugune seletus, kuidas need kulutused on seotud üürilepingu alusel saadud üürisummade üleandmise kohustusega või mis viisil õigustavad asjaolu, et kostjad ei ole üürilepingu alusel saadud summasid hagejale üle andnud. Kostjad ei ole esitanud hagejale mistahes nõudeid kostjale nimetatud kulude hüvitamiseks ning pooled ei ole sõlminud mistahes kokkuleppeid, et kostjad peaks nimetatud kulutusi kandma. Näiteks jääb selgusetuks, mis tähtsust omab kostja poolt väidetavalt 16.04.2016 ostetud mikrolaineahi. Isegi, kui kostja I ostis selle enda väitel M Nale, milline väide on tõendamata, ei ole see seotud käesoleva tsiviilasja esemega.
16.Samuti, isegi kui kostja I võis kanda osa L Na matusekuludest, summas 2027 eurot, siis ka sellega ei kaasne puutumust käesoleva tsiviilasjaga. Juhime tähelepanu asjaolule, et kostjad kuuluvad L Na ja hageja vastastikuse testamendi kohaselt üleelanud abikaasa pärijate hulka (vt hagiavalduse lisa 1, lk-d 1 ja 2, p 3.1). PärS § 131 lg 1 kohaselt on pärandaja matuse kulude kandmine pärija kohustus. Seega tähendab, et kostja I, tasudes L Na matusekulud, täitis sellega PärS § 131 lg 1 järgset kohustust. Järelikult ei saa tal tekkida sellest tulenevalt nõudeid ega muud õiguslikku alust mitte üle anda üürilepingu alusel saadud summasid. Ülejäänud osas ei ole kostjad esitanud 12.05.2019 vastus lk-s 4 esitatud tabelis toodud kulude kohta mistahes tõendid. Väited viidatud tabelis tehtud kulutuste kohta on alusetud, kuna hageja ei ole saanud kostjalt I tabelis toodud sularaha summasid. Kostjate 12.05.2019 tabeli kohaselt on nad andnud sularaha Mele (ilmselt on silmas peetud M Na). Lisaks sellele, et nimetatud asjaolud on tõendamata, ei saa ka tähtsust omada asjaolu, et kostjad on andnud mingites summades sularaha kolmandale isikule, kes ei ole käesolevas tsiviilasjas pooleks ega menetlusosaliseks. Juhul kui kostjad täitsid sellega L Na ja hageja vastastiku testamendi punktist 3.7 tulenevat kohustust tagada M Nale ülalpidamine, ei too ka see kaasa õiguslikke tagajärgi, mis omaksid tähtsust käesolevas tsiviilasjas.
17.Seejärel on kostjad tuginenud 12.05.2019 vastuse punktis 2.7 ka väitele, et kui hageja nõue on põhjendatud, siis on nad selle tasaarvestanud enda nõudega hageja vastu ning sellega on hageja nõue VÕS § 197 lg 2 alusel lõppenud. Kostjad tuginevad vastuse punktis 2.7.7 asjaolule, et nad esitasid hagejale 13.07.2019 tasaarvestuse avalduse, millega tasaarvestasid enda rahalise nõude hageja rahalise nõudega. Kostjate väitel seisneb nende rahaline nõue asjaolul, et hageja võõrandas korteriomandid x; x x kolmandatele isikutele, millega hageja rikkus 03.10.2014 abikaasade vastastikuse testamendiga määratud korraldust, kuna need pidid minema pärandina kostjatele ning sellega põhjustati kostjatele kahju kokku summas 174 345 eurot. Kostjate 12.05.2019 vastuse punkti 2.7.5 argumentatsioonist võib aru saada selliselt, et korteriomandite võõrandamisega muutis hageja üleelanud abikaasana abikaasade vastastikuse testamendi korraldust, millega kostjate hinnangul rikuti PärS § 90 lg-t 2.
18.Kostjad sisustavad PärS § 90 lg-t 2 ebaõigesti. Kõnealuses sättes on reguleeritud testamendi korralduse muutmise lubamatust. PärS § 90 lg-st 1 tulenevalt, vastastikus testamendis võidakse määrata, kellele läheb üleelanud abikaasa pärand üle tema surma korral ning PärS § 90 lg 2 järgi ei ole üleelanud abikaasal õigust seda korraldust muuta. Testamendi korraldus tähendab pärandaja või pärandajate otsustust selle kohta, kellele läheb üle pärand. Puudub vaidlus selle kohta, et käesoleval juhul ei ole hageja muutnud 03.10.2014 vastastikkuses testamendis tehtud otsustust selle kohta, kellele läheb üle pärand. Nagu viidatud PärS § 90 lg-st 2 tuleneb, ei saagi hageja sellist otsustust teha, s.o muuta vastastikkuse testamendi korraldust. L Na surmaga (19.10.2016) läks kogu pärandvara täies koosseisus üle hageja omandisse, kes oli testamendi alusel väljastatud pärimisõiguse tunnistuse kohaselt ainupärija. Nimetatud asjaolu ei ole hagejale arusaadavalt ka
2-19-4331 kostjad vaidlustanud. PärS § 90 lg 2 ei luba küll muuta abikaasade vastastikkuse testamendi korraldust, s.o muuta otsustust, kellele läheb üle pärand, kuid ei sätesta, et üleelanud abikaasal oleks keeld teha tema omandis oleva varaga käsutustehinguid. Erialakirjanduses on selgitatud, et seaduse eesmärgiks on vastastikuse testamendi siduvuse kaudu kaitsta varem surnud abikaasa usaldust, mitte aga üleelanud abikaasa järele pärima mõeldud isiku tulevast pärimisõigust. Samas ei garanteeri testament kui tehing soodustatud isikule testamendis mainitud vara saamist tulevikus. Seda isegi siis mitte, kui näiliselt nagu tundub, et testaator, olles oma tehtud korraldusega seotud, ei saaks nendelt tulevast pärimisõigust ära võtta. Järelikult on see, mis pärimisseaduse järgi tundub esialgu paratamatuna, ikkagi korrigeeritav tehingutega elavate vahel, antud juhul siis võlaõiguses ja asjaõiguses ettenähtud võimalusi kasutades.
19.Pärast abikaasa järel pärimist ei olnud hagejal käsutuskeeldu tema omandis oleva vara käsutamise osas, sealhulgas vara osas, mis on loetletud testamendi punktis 3. Kõnealuse testamendi punkti 2.2 kohaselt on üleelanud abikaasa pärandvara kasutamise ja käsutamise suhtes vabastatud kõigist seaduses eelpärijale ette nähtud kitsendustest. Sellest tulenevalt oli hagejal täielik ja piiramatu õigus käsutada testamendis loetletud vara, s.o teha varaga käsutustehinguid vastavalt enda äranägemisele, sh võõrandada testamendis loetletud kinnisasju kolmandatele isikutele. See tähendab, et sõltumata PärS § 90 lg 2 sisustamisest puudusid hagejal käesoleval juhul igasugused piirangud teha tema omandisse läinud varaga tehinguid, sh varaga, mida on testamendis loetletud. Kostjad viitavad 24.05.2019 vastuse punktis 2.2 PärS § 90 lg-le 4 ning järeldavad 22.09.2014 sõlmitud testamendi sisust, et sellega pidi pärandvara pärijatele üle minema varem surnud abikaasa surma päeval olnud koosseisus.
20.Hageja esmalt ei nõustu kostjatega, et pelgalt korteriomandite märkimine pärandvara koosseisus toob kaasa PärS § 90 lg 4 kohase tagajärje. Käesoleval juhul ei ole testamendis märgitud, et testaatoritel oleks andnud selle kohta selgesõnalise tahteavalduse. Kui käesoleval juhul kohalduks PärS § 90 lg 4, siis oleks nimetatud sätte kohaselt hagejal pärandi kasutamisel ja käsutamisel eelpärija õigused. PärS § 48 lg 2 sätestab küll eelpärijale keeldu sõlmida pärandvara hulka kuuluva kinnisasja tasuta käsutustehingut, kuid selle suhtes sätestab PärS § 54 erisättena, et kui testamendis on ette nähtud eelpärija õigus pärandit vabalt käsutada, loetakse eelpärija seaduses sätestatud kitsendustest ja kohustustest vabastatuks. Käesoleval juhul sätestab vastastikune testament punktis 2.2 selgesõnaliselt, et üleelanud abikaasa (hageja) on pärandvara kasutamise ja käsutamise suhtes vabastatud kõigist seaduses eelpärijale ette nähtud kitsendusest. See tähendab, et käesoleval juhul sisaldab testament PärS § 54 kohast piiranguteta eritingimust pärandvara käsutamiseks, mis tähendab, et hageja suhtes ei kohaldunud PärS § 48 lg-st 2 tulenev käsutuskeeld.
21.Asjakohatu ja arusaamatu on ka kostjate 24.05.2019 vastuse punktis 2.3 esitatud väide, et käesoleval juhul kohaldus testamendi punktis 2.2 sätestatu vaid abikaasade vahelises suhtes, mitte annakusaajate suhtes. Antud testamendi punkt 2.2 nimetab sõnaselgelt üleelanud abikaasat. Seega on eesmärgiks reguleerida selle abikaasa õigusi, kes on elus pärast esimesena surnud abikaasat, järelikult hageja. Kuna testamendi antud punkt reguleerib olukorda, kus üks abikaasa on surnud, ei saa see ilmselgelt reguleerida abikaasade vahelisi suhteid, nagu kostjad ekslikult leiavad. Testamendi antud punkt vabastab üleelanud abikaasa (hageja) kõigist seaduses eelpärijale ette nähtud kitsendustest ning järelikult puudus hagejal keeld teha tema omandisse läinud varaga tehinguid. Kuna hagejal puudus keeld teha tema omandisse läinud varaga tehingud, on alusetu kostjate väide, et neil on tekkinud PärS § 72 kohane õigus nõuda annakusaajatena kahju hüvitamist. Käesoleval juhul ei saa annakuks määratud korteriomandid enam kuuluda pärandi hulka, mistõttu on annak muutunud PärS § 67 lg 4 kohaselt kehtetuks. Eeltoodust tulenevalt on
2-19-4331 kostjate esitatud kahju hüvitamise nõue alusetu. Ühes sellega on alusetu ka kostjate tasaarvestuse avaldus, kuna kostjatel puuduvad hageja vastu nõuded, mida nad saaks VÕS § 197 lg 1 ja § 198 alusel tasaarvestada.
KOSTJATE VASTUVÄITED
22.Kostjad esitasid 12.05.2019 vastuse hagile, milles hagi ei tunnista ning taotlevad jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
23.Vaidlust ei ole selles, et hageja, L Na (surnud) ja kostjate vahel on sõlmitud VÕS § 619 kohaselt käsundusleping, mistõttu ei saa hageja kostjate vastu esitada nõuet deliktilisel alusel. Kostjad peavad vajalikuks selgitada, et eelviidatud käsunduslepingu esemeks oli lisaks üürilepingu täitmisele seotud üürileandja (hageja ja L N) õiguste teostamisele hagejale ja L Nale ka muude teenuste osutamine, s.o alates 2012 kuni 2017 aprillini hoolitsesid kostjad nii hageja, L Na kui ka M Na eest, korraldades A Na, L Na ja M Na varaliste kohustuste täitmise, ülalpidamise, arstiabi kättesaadavuse jm vajaliku hoolitsuse. Käsunduslepingu alusel kostjate poolt hagejale ja L Nale teenuste osutamise eest lubasid L N ja hageja kostjatele tasu. Samas viidatud tasu küsimus käesoleva tsiviilasja lahendamisel tähtsust ei oma, sest vastav tasu summa on kostja J Lse kontole (L Na kontolt) juba tasutud.
24.Ekslik on hageja väide, et 22.05.2016 sõlmitud üürilepingu alusel tasus üürnik üürimakseid kokku summas 7000 eurot. Üürnik T Rt kolis viidatud korterist välja juba 10.04.2017 (s.o lepingu tähtaeg kokku 10 kuud 19 päeva, periood 22.05.2016-10.04.2017) ning tasus sel põhjusel üürimakseid kokku summas 5530 eurot (s.o 10 x 500 + 530 eurot). Kostjad rõhutavad, et üürilepingu alusel saadud summad (kokku 5530 eurot) on eelviidatud käsunduslepingu alusel tervikuna kulutatud A Na, L Na ja M Na huvides ja nende tarbeks vastavalt hageja ja L Na soovidele. Sel põhjusel on hageja nõue vastava summa üleandmiseks alusetu. Kostjad esitavad hagivastuse punktis 2.6.3. ka vastava arvestuse üürilepingu alusel laekunud summade kulutamise kohta, millest nähtuvalt on vastav summa tervikuna kulutatud A Na, L Na ja M Na huvides (selgitusega „Sisse summa“ on toodud käsunduslepingu täitmise käigus laekunud summad ning selgitusega „Välja summa“ ja „Kaardimaksed“ on toodud käsunduslepingu täitmise käigus kantud kulud).
25.22.09.2014 sõlmitud abikaasade vastastikuse testamendiga määrasid abikaasad hageja ja L N (vt testamendi p 3.1) oma vara pärijateks võrdsetes mõttelistes osades kostjad ja M Na. Mh määrati testamendiga (vt testamendi p 3.3.), et pärast kauem elanud abikaasa surma saab abikaasadele kuuluva korteriomandi, asukohaga x, mille reaalosa moodustab korter nr x (registriosa nr x), annakuna pärija J L ning, et (vt testamendi p 3.4.) pärast kauem elanud abikaasa surma saab abikaasadele kuuluvad korteriomandid, asukohtadega x, mille reaalosa moodustab mitteeluruum nr x (registriosa nr x) ja x, mille reaalosa moodustab korter nr x (registriosa nr x), annakuna pärija T L. L N suri 19.10.2016. Hageja on kinkinud 13.07.2017 korteriomandite kinkelepinguga endale kuulunud järgmised korteriomandid (väärtusega minimaalselt 174 345 eurot) X Xle ja X Xle: korteriomand asukohaga x, Tallinn, reaalosana eluruum nr x, registriosa nr x, väärtusega minimaalselt 72 700 eurot; korteriomand asukohaga x, reaalosana eluruum nr x, registriosa nr x, väärtusega minimaalselt 99 085 eurot; korteriomand asukohaga x, reaalosana mitteeluruum nr x, registriosa nr x, väärtusega minimaalselt 2560 eurot.
2-19-4331
26.PärS § 90 lg 2 kohaselt kui abikaasade vastastikuses testamendis on määratud, et üleelanud abikaasa surma korral läheb tema pärand üle kolmandale isikule, ei ole üleelanud abikaasal, kes on pärandi vastu võtnud, õigust seda abikaasade vastastikuse testamendi korraldust muuta ega oma surma korraks teistsuguseid korraldusi teha. Samasisuline notaripoolne selgitus on toodud ka 22.09.2014 abikaasade vastastikuse testamendi p-s 4.2. 22.09.2014 abikaasade vastastikuse testamendiga on määratud pärandi üleminek kolmandale isikule (kostjatele), mistõttu ei olnud hagejal õigust seda korraldust muuta ega teistsuguseid korraldusi teha. Vastuolus eelnevaga on hageja aga kinkinud eelviidatud korteriomandid kolmandatele isikutele, millise tegevusega on hageja muutnud 22.09.2014 abikaasade vastastikuse testamendiga määratud korraldust (mida hageja aga ühepoolselt muuta ei saa), mille kohaselt pidid vastavad korteriomandid omandama kostjad. Sellega on hageja rikkunud 22.09.2014 abikaasade vastastikuse testamendiga kindlaksmääratud kohustust kostjate ees. Hagejapoolse eelviidatud rikkumise tagajärjel ei ole kostjatel vastavalt testamendis toodule võimalik tulevikus (pärandi avanemisel) omandada eespool nimetatud korteriomandeid, millega on hageja poolt tekitanud kostjatele otsest varalist kahju summas, mis on võrdne eelviidatud korteriomandite väärtusega pärandi avanemise hetkel. Kuigi pärandi avanemine toimub tulevikus, tuleb kostjate hinnangul lugeda kostjatele tekkinud kahju suuruseks minimaalselt 174 345 eurot (s.o korteriomandite käesoleva hetke turuväärtus), sest üldteada asjaolu kohaselt reeglina kinnisvara väärtus ajas vaid tõuseb, mitte ei lange.
27.Kostjad on esitanud seoses vastuse p-s 2.7.6. nimetatud kahjuga hagejale 13.07.2018 tasaarvestuse avalduse, millega kostjad tasaarvestasid VÕS § 197 lg 1 ja § 198 kohaselt oma eelviidatud rahalise nõude hageja vastu hageja väidetava rahalise nõudega (mida tegelikkuses ei eksisteeri), mille tulemusena on kõik hageja väidetavad rahalised nõuded kostjate vastu tervikuna lõppenud. Vaidlust ei ole, et hageja on kostjate tasaarvestuse avalduse kätte saanud, sest hageja on sellele 18.09.2018 esitanud omapoolse vastuse. Siinjuures osutavad kostjad, et Riigikohus on selgitanud, et lubatav on esitada tasaarvestuse avaldus alternatiivselt juhuks, kui kohus hagi rahuldab (vt Riigikohtu 27.04.2011. a lahend nr 3-2-1-23-11, p 10). VÕS § 197 lg 2 kohaselt tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Hageja tekitas kostjatele kahju 13.07.2017 sõlmitud korteriomandite kinkelepingu sõlmimisega (mille tagajärjel ei ole kostjatel võimalik pärandi avanemisel testamendi kohaselt omandada eelviidatud korteriomandeid), mistõttu on hageja väidetav nõue kostjate poolse tasaarvestusega lõppenud enne kui hagejal oli oma väidetavalt nõudelt õigus arvestada viivist. Sel põhjusel on ka hageja viiviste nõue kostjate vastu alusetu.
28.VÕS § 6 lg 2 kohaselt võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et hea usu põhimõtte funktsiooniks on piirata lepingust või seadusest tulenevate õiguste kuritarvitamist. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (Riigikohtu 20.12.2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 14). Seejuures on hea usu põhimõtte kohaldamine õiguse kohaldamine, mida kõigi astmete kohtud saavad teha TsMS § 436 lg 7,§ 652 lg 8 ja § 688 lg 2 kohaselt sõltumata poolte õiguslikest väidetest (Riigikohtu 30.04.2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-13, p 14 ja Riigikohtu 22.04.2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-15, p 13). Hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju (vt nt 06.12.2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-07, p 16; 07.11.2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10207, p 16; 09.03.2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-06, p 17). Hageja väidetav nõue on vastuolus hea usu põhimõttega ja seega lubamatu käesoleva vastuse p-s 2.7.5 toodud põhjustel. Nimelt on
2-19-4331 hageja oma tegevusega (s.o 13.07.2017 korteriomandite kinkelepingu sõlmimisega) muutnud pahatahtlikult 22.09.2014 sõlmitud abikaasade vastastikuse testamendiga määratud korraldust (mida hageja ühepoolselt muuta ei saa), mille tulemusena ei ole kostjatel võimalik pärandina omandada testamendis määratud korteriomandeid (väärtusega minimaalselt 174 345 eurot). Sellises olukorras ei saa hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks pidada hageja rahalist nõuet kostjate vastu.
29.24.05.2019 esitasid kostjad täiendava seisukoha. Kostjad peavad vajalikuks täpsustada oma seisukohti seoses kostjate poolse tasaarvestusega. 22.09.2014 sõlmitud abikaasade vastastikuse testamendiga on abikaasad selgelt väljendanud ühist tahet, et pärand peab M Nale ja kostjatele üle minema varem surnud abikaasa surma päeval olnud koosseisus, millele osutavad üheselt mh testamendi punktid 3.3. ja 3.4., kus on ära nimetatud konkreetsed korteriomandid, millised peaks endale annakuna saama kostjad. Seega ei olnud hagejal õigust peale L Na surma neid korteriomandeid kolmandale isikule kinkida, sest selline kinketehing välistab annaku täitmise. Testamendi p-s 2.2. sätestatu kohaldus vaid abikaasade vahelises suhtes, kuid mitte annakusaajate suhtes (sellele osutab üheselt mh asjaolu, et testamendi p-s 3 sellist sätet ei sisaldu). Seega pärandi vastuvõtmisel L Nalt tekkis hagejal kostjate kui annakusaajate suhtes kohustus tagada, et annaku täitmise nõude tekkimisel (PärS § 91) oleks võimalik annakuna määratud korteriomandid kostjatele üle anda. PärS § 72 kohaselt kui annakuks määratud ese on hävinud või selle väärtus on vähenenud annakutäitja süül, on annakusaajal õigus nõuda temalt kahju hüvitamist. PärS § 133 kohaselt pärandi vastu võtnud pärija on kohustatud täitma testamendi või pärimislepinguga ettenähtud korraldused, annakud, sihtkäsundid, sihtmäärangud, sundosa nõuded ja muud kohustused. Kuigi annaku täitmise nõue tekib alles pärandi avanemisel, on hagejal testamendi kohaselt kohustus tagada, et annaku täitmine kostjate suhtes oleks pärandi avanemise hetkel võimalik, millist kohustust hageja aga täitnud ei ole (kinkides annakuna määratletud kinnisvara kolmandatele isikutele eesmärgiga välistada annaku täitmine). Selle rikkumise tõttu on kostjatel õigus hagejalt nõuda kahju hüvitamist summas, mis on võrdne kolmandatele isikutele kingitud korteriomandite väärtusega. Seega on kostjate tasaarvestuse avaldus põhjendatud ja tõendatud. Kostjad esitavad käesolevaga kohtule kostjatel olemasolevad kuludokumendid, mis tõendavad hagi vastuse p-s 2.6.3. toodud kulutuste kandmist.
30.Kostjad esitasid 04.06.2019 toimunud kohtuistungil alternatiivse kulude tasaarvestamise nõude viitega VÕS 628 lg-le 2. Kui kohus peaks asuma seisukohale, et poolte vahel polnud lepingulisi suhteid, siis viitavad kostjad VÕS §-le 1023 lg-le 1 või VÕS §-le 1041. Kulusid on tehtud kokku summas 11 377,10 eurot ja kostjad tasaarvestavad antud summa kogu hageja nõudega.
KOHTU PÕHJENDUSED
31.Kohus, hinnanud poolte esitatud seisukohti ja asjas esitatud tõendeid, jõudis järeldusele, et hagiavaldus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohus käsitleb esmalt hageja ja kostjate vahelist käsunduslepingut ja sellest tulenevat väljaandmiskohustust (I); järgnevalt hindab kohus kostjate tasaarvestuse vastuväidet ja hageja nõude kooskõla hea usu põhimõttega (II); seejärel hindab kohus kostjate poolt 04.06.2019 kohtuistungil esitatud alternatiivset tasaarvestuse avaldust (III); ning lõpuks võtab kohus kokku asja lahendamise tulemuse, lahendab hageja nõude ja jaotab menetluskulud (IV). I
2-19-4331
32.Vaidlus puudub selles, et hageja A N andis 03.10.2014 kostjatele notariaalse volikirja, millega volitas viimaseid muuhulgas käsutama tema arvelduskontosid ja tegema sellega seonduvalt muid toiminguid, samuti vastu võtma rahasummasid kõigilt isikutelt (tl 8). Hagejalt ja L Nalt saadud volituse alusel sõlmisid kostjad hageja ja L Na kui üürileandjate nimel T Rega 22.05.2016 eluruumi üürilepingu, mille esemeks oli x asuv korteriomand. Igakuine üürisumma üürilepingu punkti 6.1 kohaselt oli 500 eurot (tl 9-11). L Na surmaga 19.10.2016 läksid üürilepingust tulenevad üürileandja õigused üle hagejale, kuna hageja oli L Na ainupärija (tl 14). Hageja esitas 08.02.2017 notariaalse avalduse, et tühistada kostjatele välja antud volikiri (tl 12). Üürileping öeldi hageja poolt 22.04.2017 ülesütlemisavalduse alusel korraliselt üles alates 31.07.2017 (tl 13).
33.Hageja on seisukohal, et hageja ja L Na antud volituse täitmisel täitsid kostjad ühtlasi ka VÕS § 619 kohast käsundussuhet, millest tulenevalt oli hageja (ja algselt ka L Na) ning kostjate vahel sõlmitud käsundusleping, mille esemeks oli üürilepingu täitmisega seotud üürileandja õiguste teostamine. Kostjad märkisid oma 12.05.2019 vastuses, et käsunduslepingu olemasolu suhtes vaidlus puudub ning käsunduslepingu esemeks oli mh üürilepingu täitmine. Seega lähtub ka kohus vaidlustamata asjaolust, et hageja ja L Na antud volituse täitmisel täitsid kostjad ühtlasi ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 619 kohast käsundussuhet, milles tulenevalt oli hageja (ja algselt ka L Na) ning kostjate vahel sõlmitud käsundusleping, mille esemeks oli üürilepingu täitmisega seotud üürileandja õiguste teostamine.
34.Hagi põhineb sellele, et kostjad said üürilepingu alusel makseid kokku summas 7000 eurot, kuid jätsid need summad endale ja rikkusid sellega VÕS § 626 lg 1 kohast käsundisaaja kohustust anda käsundiandjale üle käsundi täitmise käigus saadu. Algselt tugines hageja sellele, et üürilepingu kehtivuse ajal tasus üürnik T Rt kostjatele üürimakseid kokku summas 14 x 500 = 7000 eurot ning et nimetatud summat ei ole kostjad hagejale üle andnud. Kostjate hagivastuse kohaselt kolis üürnik välja juba 10.04.2017 ja tasus üürimakseid üksnes summas 5530 eurot ja seda on kinnitanud ka üürnik ise (vt tl 89-90). Kuigi hageja märkis, et üürniku varasem väljakolimine ei lõpetanud üürilepingut, mis lõppes korralise ülesütlemisega 31.07.2017, on hageja kostjate vastusele lisatud tabeli (tl 85 pöördel) alusel siiski järeldanud, et kostjad on saanud üürnikult koos kommunaalkuludega üle 7000 euro. Seega, kui algselt esitas hageja üksnes üüritulu väljaandmise nõude, siis hilisema täpsustuse kohaselt nõuab hageja 7000 euro kooseisus lisaks üüritulule ka kostjate poolt käsunduslepingu alusel saadud kommunaalmaksete väljaandmist. Kohus märgib, et selline nõue on iseenesest lubatav, sest VÕS § 626 lg 1 ei sätesta piiranguid käsundiandja poolt saadu väljaandmisele sõltuvalt sellest, millise kohustuse täitmise katteks käsundisaaja raha sai. VÕS § 626 lg 1 on sätestatud, et käsundisaaja peab käsundiandjale välja andma selle, mis ta seoses käsundi täitmisega on saanud või loonud, samuti selle, mis ta käsundi täitmiseks sai ja mida ta käsundi täitmiseks ei kasutanud. Kostjad ei ole üürilepingu alusel kokku vähemalt 7000 euro saamisele (s.t üür + kommunaalmaksed) vastu vaielnud, kuid on leidnud, et kommunaalmaksed on antud üle kas ühistule või hagejale sularahas (tl 151 pöördel).
35.Kohus on seisukohal, et kostjate väide saadud kommunaalmaksete üleandmisest kas ühistule või hagejale sularahas ei ole tõendatud. Hageja on selgitanud, et L N ja hageja tasusid perioodi eest, millal kostjate väitel üürnik üürilepingu esemeks olevat xkorterit kasutas, ise selle korteri kommunaalarveid. Hageja esitas selle kohta tõendina L Na ja hageja pangakonto väljavõtted (vt tl 114-147). Kostjad ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, nagu oleks hoopis kostjad teostanud üürilepingu kehtivuse ajal kommunaalmakseid ühistule. Asjassepuutuv ei ole kommunaalmaksete
2-19-4331 tasumine enne üürilepingu algust (tl 98-99). Samuti on paljasõnaline kostjate väide kommunaalmaksete hagejale sularahas üleandmisest. Kuigi kostjad selgitasid kohtuistungil, et kõiki kuludokumente poolte usalduslike suhete tõttu alles ei hoitud ning seetõttu ei ole võimalik raha kättesaamise kinnitusi ning kõiki kulusid kohtule esitada, ei anna see alust kostjaid vabastada oma väidete tõendamise kohustusest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 on sätestatud, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.
36.Kokkuvõtlikult leiab kohus, et hagejal on kostjate vastu VÕS § 626 lg 1 alusel nõue summas 7000 eurot.
II
37.Järgnevalt kontrollib kohus, kas hageja nõue kostjate vastu võib olla lõppenud tulenevalt kostjate 13.07.2018 tasaarvestusest (vt tl 26-29), mida kostja on täpsustanud oma hagivastuses. Kostjad leiavad hagivastuse punktis 2.7. (tl 86-87), et kostjate väidetav kohustus on tasaarvestusega lõppenud. Kostjad märgivad, et abikaasade vastastikuse testamendiga (vt tl 6-7) määrasid hageja ja L N oma vara pärijateks võrdsetes mõttelistes osades kostjad ja M N ́a (vt testamendi p 3.1). Mh määrati testamendiga p-ga 3.3., et pärast kauem elanud abikaasa surma saab abikaasadele kuuluva korteriomandi, asukohaga x annakuna pärija J L ning et pärast kauem elanud abikaasa surma saab abikaasadele kuuluvad korteriomandid, asukohtadega x, Tallinn annakuna pärija T L (vt testamendi p 3.4.). Pärast L Na surma on hageja aga kinkinud 13.07.2017 korteriomandite kinkelepinguga (vt tl 61-69) nimetatud hagejale kuulunud korteriomandid X P ́ule ja X P ́ule. Kostjad leiavad, et antud kinkelepinguga on hageja rikkunud pärimisseaduse (PärS) § 90 lg 2, milles on sätestatud, et kui abikaasade vastastikuses testamendis on määratud, et üleelanud abikaasa surma korral läheb tema pärand üle kolmandale isikule, ei ole üleelanud abikaasal, kes on pärandi vastu võtnud, õigust seda abikaasade vastastikuse testamendi korraldust muuta ega oma surma korraks teistsuguseid korraldusi teha.
38.Kostjad leiavad, et kuna abikaasade vastastikuse testamendiga on määratud pärandi üleminek kolmandale isikule (kostjatele), ei olnud hagejal õigust seda korraldust muuta ega teistsuguseid korraldusi teha. Kinkides eelviidatud korteriomandid kolmandatele isikutele, on hageja kostjate arvates muutnud abikaasade vastastikuse testamendiga määratud korraldust, mille kohaselt pidid vastavad korteriomandid omandama kostjad. Sellega on hageja kostjate arvates rikkunud abikaasade vastastikuse testamendiga kindlaksmääratud kohustust kostjate ees. Hagejapoolse rikkumise tagajärjel ei ole kostjatel vastavalt testamendis toodule võimalik tulevikus (pärandi avanemisel) omandada eespool nimetatud korteriomandeid. Seetõttu leiavad kostjad, et neile on hageja poolt tekitanud otsest varalist kahju summas, mis on võrdne eelviidatud korteriomandite väärtusega pärandi avanemise hetkel. Kuigi pärandi avanemine toimub tulevikus, tuleb kostjate hinnangul lugeda kostjatele tekkinud kahju suuruseks minimaalselt 174 345 eurot (so korteriomandite turuväärtus).
39.Hageja ei tunnista kostjate tasaarvestust ega nõustu sellega. Hageja märgib, et vastavalt 03.10.2014 testamendi punktile 2.1 nimetasid L N ja hageja kui abikaasad teineteise vastastikku kogu oma vara ainupärijaks. L Na surmaga läks kogu pärandvara täies koosseisus üle hageja omandisse. PärS § 90 lg 2 ei sisalda keeldu, et üleelanud abikaasal oleks keeld teha tema omandis oleva varaga käsutustehinguid. See tähendab hageja arvates, et hagejal ei olnud käsutuskeeldu
2-19-4331 tema omandis oleva vara käsutamise osas, sealhulgas vara osas, mis on loetletud testamendi punktis 3. Jäädes eeltoodu juurde, viitab hageja ka testamendi punktile 2.2, mille kohaselt on üleelanud abikaasa pärandvara kasutamise ja käsutamise suhtes vabastatud kõigist seaduses eelpärijale ette nähtud kitsendustest. See tähendab hageja arvates, et hagejal oli täielik õigus käsutada testamendis loetletud vara, sealhulgas suhtes antud varaga käsutustehinguid vastavalt enda äranägemisele. Seetõttu leiab hageja, et ta ei ole hageja rikkunud testamendist või seadusest tulenevaid kohustusi, mistõttu on kostjate esitatud kahju hüvitamise nõue alusetu.
40.Kohus nõustub kostja tasaarvestuse avalduse osas hageja poolt väljendatud seisukohtadega. PärS § 90 lg 2 ei sisalda ka kohtu hinnangul üleelanud abikaasale keeldu teha tema omandis oleva varaga käsutustehinguid. Kohus nõustub hagejaga, et testament ei garanteeri soodustatud isikule testamendis mainitud vara saamist tulevikus (vt tl 112 pöördel). Hagejal ei olnud seetõttu käsutuskeeldu tema omandis oleva vara käsutamise osas, sealhulgas vara osas, mis on loetletud testamendi punktis 3. Eelnevat kinnitab kohtu hinnangul ka asjaolu, et vaidlusalune korteriomandite kinkeleping on notariaalselt tõestatud ja notar tehingu õiguspärasust kahtluse alla ei seadnud (vt tl 61). Tõestamisseaduse § 4 on sätestatud, et notar keeldub tõestamistoimingu tegemisest, kui taotletava toimingu eesmärgid on vastuolus seaduse, muu õigusakti või heade kommetega või on ilmselt lubamatud ja ebaausad või kui ilmneb, et tehingupoolel või muul asjaosalisel puudub vajalik õigus-, teo- või otsusevõime või esindusõigus. Samuti on hageja õigustatult viidanud testamendi punktile 2.2, mille kohaselt on üleelanud abikaasa pärandvara kasutamise ja käsutamise suhtes vabastatud kõigist seaduses eelpärijale ette nähtud kitsendustest (vt tl 6). Ekslik on kostjate arusaam, et testamendi punkt 2.2. kohaldus vaid abikaasade vahelises suhtes, kuid mitte annakusaajate suhtes. Hageja märgib õigesti, et testamendi punkt 2.2 nimetab sõnaselgelt üleelanud abikaasat. Seega on antud punkti eesmärgiks reguleerida selle abikaasa õigusi, kes on elus pärast esimesena surnud abikaasat, järelikult hageja õigusi. Kuna testamendi antud punkt reguleerib olukorda, kus üks abikaasa on surnud, ei saa see reguleerida abikaasade vahelisi suhteid, nagu kostjad ekslikult leiavad.
41.Arvestades eeltoodud asjaolusid, ei ole hageja talle kuulunud korteriomandeid kinkides rikkunud seadust ega 03.10.2014 abikaasade vastastikust testamenti, samuti ei ole hageja rikkunud oma kohustusi kostjate ees. Rikkumise puudumise tõttu ei ole hageja tekitanud kostjatele varalist kahju. Seetõttu on alusetu ka kostjate tasaarvestuse avaldus, kuna kostjatel puudub testamendis kindlaksmääratud kohustuste rikkumisega seotud kahjunõue hageja vastu, mida nad saaks VÕS § 197 lg 1 ja § 198 alusel hageja nõudega tasaarvestada.
42.Juba eelmärgitud põhjustel (vt käesoleva kohtuotsuse p-d 40-41) on alusetu ka kostjate väide, nagu oleks hageja nõue kostjate vastu vastuolus hea usu põhimõttega ja seega lubamatu. Väidetavat hea usu põhimõtte rikkumist seostavad kostjad asjaoluga, justkui oleks hageja rikkunud abikaasade vastastikuse testamendiga kindlaksmääratud kohustust kostjate ees. Kuna kohus sellist rikkumist ei tuvastanud, siis ei ole ka hageja nõue kostjate vastu hea usu põhimõttega vastuolus. Kohtu hinnangul ei ole võimalik hinnata hageja seaduspärast käitumist hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Kohus rõhutab veelkord ka juba eelnevalt mainitut, et testament ei garanteeri soodustatud isikule testamendis mainitud vara saamist tulevikus.
III
Kostjad esitasid 04.06.2019 toimunud kohtuistungil alternatiivse kulude tasaarvestamise
2-19-4331 nõude viitega VÕS 628 lg-le 2. Kostjad avaldasid kohtuistungil, et „Meie seisukoht jääb samaks, mis oleme juba eelnevalt avaldanud, et kogu summa on kasutatud vastavalt hageja soovidele ja huvidele. Kulude nimekiri on välja toodud kostjate 12.05.2019 vastuse p. 2.6.3 (tl 85 pöördel). Esitame tulenevalt hageja poolt esitatud väitest, et hageja ja kostjate vahel polnud kokkulepet ning et kostjad peaksid kulusid kandma, alternatiivse kulude tasaarvestamise nõude. Viitame siinkohal VÕS 628 lg 2. Kui kohus peaks asuma seisukohale, et poolte vahel polnud lepingulisi suhteid, siis viitame VÕS § 1023 lg 1 või VÕS § 1041. Kulusid on tehtud kokku summas 11 377,10 eurot (tl 85 pöördel). Tasaarvestame antud summa kogu hageja nõudega“ (vt tl 151 pöördel).
44.Kohus nõustub hagejaga, et kostjate poolt kohtuistungil esitatud alternatiivne tasaarvestuse avaldus esitati hilinenult. Siiski peab kohus võimalikuks seda avaldust menetleda, sest hageja sai antud tasaarvestuse osas kohtuistungil oma seisukohta avaldada ja käesolevas otsuses kostjate alternatiivse tasaarvestuse avalduse osas seisukoha võtmine ei põhjusta asja lahendamise viibimist. Kohus leiab, et hageja aegumise vastuväide kostjate alternatiivsele tasaarvestuse avaldusele ei ole põhjendatud, sest VÕS § 200 lg 2 kohaselt võib tasaarvestav pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada ka juhul, kui tasaarvestava poole nõue on aegunud, kui õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist. Kostjate väite kohaselt põhineb tasaarvestuse avaldus tl 85 pöördel tabelis olevatele kuludele, mis on tehtud 2016-2017 aastal. Hageja esitas oma nõude kostjate vastu 29.06.2018 (vt tl 23-24). Seega, eeldades, et kostjate kulutused annaksid alust tasaarvestuse avalduse esitamiseks, oleks kostjate õigus hageja nõuet tasaarvestada tekkinud enne kostjate nõude aegumist.
45.Seoses kostjate alternatiivse tasaarvestuse sisuga leiab kohus, et see on täies ulatuses põhjendamatu ja tõendamata. VÕS § 197 lg 1 on sätestatud, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Seega eeldab tasaarvestusavalduse tegemine tasaarvestaval poolel ehk käesoleval juhul kostjatel reaalselt eksisteeriva nõude olemasolu. Kohus leiab, et reaalselt eksisteerivaks nõudeks ja võlasuhte tekkimise aluseks VÕS § 3 tähenduses ei saa pidada kostja lepingulise esindaja kirjaliku vastuse sees olevat väidetavat kulude ülevaadet. Toimiku lk 85 pöördel olev kostjate väidetavate kulude ülevaade summas 11 377,10 ei ole vaadeldav tõendina, tegemist on pelgalt kostjate versiooniga nende poolt tehtud kulutuste osas.
46.Nimetatud kulude ülevaate osas on kostjad esitanud kohtule olemasolevad kuludokumendid oma 24.05.2019 menetlusdokumendi lisana (vt tl 98-108). Kostjad viitasid alternatiivset tasaarvestusavaldust esitades VÕS 628 lg 2. VÕS § 628 lg 2 on sätestatud, et käsundiandja peab käsundisaajale hüvitama mõistlikud kulud, mida käsundisaaja on teinud käsundi täitmiseks ja mida ta võis vastavalt asjaoludele vajalikuks pidada, välja arvatud, kui kulud tuleb katta käsundisaaja tasu arvel. Käsunduslepingu olemasolu suhtes vaidlus puudub ning samuti ei ole vaidlust selles, et käsunduslepingu esemeks oli mh üürilepingu täitmine, sisuliselt üürileandja ülesannete täitmine. Seetõttu nõustub kohus hagejaga, et käsunduslepingu täitmisega seotud mõistlikeks kuludeks saaks olla nt üürileandmisega seotud kulud. Kostjate poolt tl 98-108 esitatud kuludokumendid ei oma aga puutumust 22.05.2016 eluruumi üürilepingu täitmisega (vt tl 9-11). Seetõttu nõustub kohus, et kostjate poolt välja toodud kulud ei ole seotud pooltevahelise üürilepingu täitmise käsundisuhtega.
Kostjate arvates oli käsunduslepingu esemeks lisaks üürilepingu täitmisega seotud
2-19-4331 üürileandja õiguste teostamisele hagejale ja L Nale ka muude teenuste osutamine. Kostjate väitel hoolitsesid nad alates 2012 kuni 2017 aprillini nii hageja, L Na kui ka M Na eest, korraldades A Na, L Na ja M Na varaliste kohustuste täitmise, ülalpidamise, arstiabi kättesaadavuse jm vajaliku hoolitsuse. Kostjad väidavad, et käsunduslepingu alusel kostjate poolt hagejale ja L Nale teenuste osutamise eest lubasid L N ja hageja kostjatele tasu. Samas viidatud tasu küsimus kostjate hinnangul käesoleva tsiviilasja lahendamisel tähtsust ei oma, sest vastav tasu summa on kostja J Lse kontole (L Na kontolt) juba tasutud (vt tl 84 pöördel – 85).
48.Hageja eitab kostjate väidet, nagu olnuks kõnealuse käsundussuhte esemeks ka hagejale, L Nale ja M Nale teenuste osutamine ajavahemikul 2012 – 2017. aprill, mille eest kostjad pidid saama tasu. Hageja kinnitab, et sellistel tingimustel käsunduslepingut ei ole poolte vahel sõlmitud ning hageja ega L N ei olnud kohustatud tasuma kostjatele mistahes tasu käsunduslepingu alusel. Kohus nõustub hagejaga, et olukorras, kus kostjad väidavad, et sõlmiti nende kirjeldatud tingimustel käsundusleping, on kostjatel TsMS § 230 lg 1 kohane tõendamiskoormis sellist väidet tõendada. Hageja märgib õigesti, et kostjad ei ole esitanud mistahes tõendeid nende poolt väidetud tingimustel käsunduslepingu sõlmimise kohta. Samuti viitab hageja õigustatult sellele, et kuna pole tõendatud käsunduslepingu tasukokkulepe ning kuna tegemist ei olnud majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepinguga, tuleneb VÕS § 627 lg-st 1 eeldus, et pooled ei olnud kokku leppinud, et käsundi täitjad (kostjad) pidanuks saama käsundi täitmise eest tasu. Ühtlasi, nagu kostjad 12.05.2019 vastuse punktis 2.5.3 möönavad, ei oma käsunduslepingu järgse tasu küsimus käesoleva tsiviilasja lahendamisel tähtsust, sest vastav tasu summa on kostja J Lse kontole (L Na kontolt) juba tasutud (vt tl 85). Järelikult ka kostjate enda seisukoha järgi ei saa neil olla hageja vastu käsunduslepingust tulenevat tasunõuet.
49.Kokkuvõtlikult leiab kohus, et kostjate väited, justkui oleks neil hageja vastu tasaarvestatav nõue tulenevalt pooltevahelisest käsundussuhtest, on täielikult paljasõnalised ja tõendamata. Tl 98-108 esitatud dokumentidest ei ilmne nende seos eluruumi üürilepingu täitmisega, muu käsunduslepingu olemasolu kohta kohtule tõendeid esitatud pole. Samuti puudutavad tl 98-108 esitatud dokumendid vaid väikest osa kostjate poolt tl 85 pöördel esitletud hüpoteetilistest kulutustest. Kostjate väide, nagu oleks ta teinud käsunduslepingu täitmise käigus kulutusi kokku summas 11 377,10 eurot, on tõendamata. Tõendamist ei leidnud ka kostjate väide, nagu oleks üürilepingu alusel saadud summad käsunduslepingu alusel tervikuna kulutatud A N ́a, L N ́a ja M N ́a huvides ja nende tarbeks vastavalt hageja ja L N ́a soovidele. Pealegi on hageja juhtinud tähelepanu asjaolule, et kostjate poolt väidetud kulude ülevaate (tl 85 pöördel) kohaselt on kostjad saanud väidetavate kulude tegemiseks vähemalt osaliselt rahalisi vahendeid hagejalt, samuti on kulusid osaliselt kantud hageja ja L Na pangakaardiga. Nimetatu on kooskõlas asjaoluga, et kostjate enda kinnituse kohaselt ei oma käsunduslepingu järgse tasu küsimus käesoleva tsiviilasja lahendamisel tähtsust, sest vastav tasu summa on kostja J Lse kontole (L Na kontolt) juba tasutud.
50.Kuigi kostjad selgitasid kohtuistungil, et kõiki kuludokumente poolte usalduslike suhete tõttu alles ei hoitud ning seetõttu ei ole võimalik raha kättesaamise kinnitusi ning kõiki kulusid kohtule esitada (vt tl 151 pöördel), ei anna see alust kostjaid vabastada oma väidete tõendamise kohustusest. Seonduvalt kostjate väidetud L Na matusekuludega on kostja J L kohtule esitatud kuludokumendi kohaselt kandnud 25.10.2016 kulu kokku 1152 eurot (vt tl 105 pöördel). Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et pooltel oleks olnud kokkulepe, mille kohaselt hageja peaks kostjatele hüvitama L Na matusekulud. Samuti ole kostjad enne 04.06.2019 kohtuistungil tehtud alternatiivset tasaarvestusavaldust esitanud hagejale nõuet matusekulude hüvitamiseks. Kohus nõustub hagejaga, et isegi kui kostja I J L võis kanda osa L Na matusekuludest, siis sellega ei
2-19-4331 kaasne puutumust käesoleva tsiviilasjaga. Kostjad kuuluvad L Na ja hageja vastastikuse testamendi kohaselt üleelanud abikaasa pärijate hulka (vt tl 6 ja tl 6 pöördel). PärS § 131 lg 1 kohaselt on pärandaja matuse kulude kandmine pärija kohustus. Seega kostja I, tasudes L Na matusekulud, täitis sellega PärS § 131 lg 1 järgset kohustust. Kohtu hinnangul ei sõltu PäS § 131 lg 1 sätestatud kohustuse täitmine asjaolust, kas pärand oli vastavate kulude tegemise hetkel tehtud või mitte ega ka sellest, kas kulutuste kandja on eelpärija või järelpärija. Kohus nõustub hagejaga, et kostjatel (täpsemalt kostjal I) ei saa tekkida seoses L Na matusekulude kandmisega õiguslikku alust mitte üle anda hagiavalduse alusel nõutavaid üürilepingu alusel saadud summasid. Kohus leiab eelnevat arvestades, et kostjatel ei saa olla hageja vastu nõuet ka lepinguvälisel alusel.
51.Arvestades eeltoodud asjaolusid, on kostjate alternatiivne tasaarvestuse avaldus alusetu. Kostjatel puudub käsundussuhtest tulenev tasunõue hagejate vastu (ka kostjate enda seisukoha järgi ei saa neil olla hagejate vastu käsunduslepingust tulenevat tasunõuet) või lepinguvälisel alusel nõue hageja vastu, mida nad saanuks VÕS § 197 lg 1 ja § 198 alusel tasaarvestada. Lepinguvälisel alusel tasaarvestuse välistab ka asjaolu, et 04.06.2019 kohtuistungil esitatud tasaarvestusavaldus on esitatud lepingulisel alusel ning kostjad palusid lepinguvälisel alusel nõude olemasolu kaaluda üksnes eeldusel, kui kohus peaks asuma seisukohale, et poolte vahel polnud lepingulisi suhteid (vt tl 151 pöördel). Kohus on käesolevas asjas aga tuvastanud ning mõlemad pooled on nõustunud, et nende vahel oli lepinguline käsundussuhe (vt käesoleva kohtuotsuse p 33).
IV
52.Käesoleva kohtuotsuse I osas tuvastas kohus, et hagejal on kostjate vastu VÕS § 626 lg 1 alusel nõue summas 7000 eurot. Kostjad olid mõlemad volitatud hageja ja L Na esindajateks üürilepingu täitmisel. Seetõttu leiab kohus, et käsunduslepinguga täitmisega seotud kohustuste osas on kostjad VÕS § 65 lg-st 4 tulenevalt solidaarvõlgnikud. Kostjad said üürilepingu alusel makseid kokku (s.t üür + kommunaalmaksed) vähemalt 7000 euro, kuid pole neid makseid hagejale edasi andnud. Kostjad on jätnud need rahasumad endale ja rikkunud sellega VÕS § 626 lg 1 kohast käsundisaaja kohustust anda käsundiandjale üle käsundi täitmise käigus saadu. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjatelt kui solidaarvõlgnikelt VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel 7000 euro tasumist.
53.Käesoleva kohtuotsuse II ja III osast järeldub, et kostjate poolt hageja vastu esitatud tasaarvestusavaldus ja alternatiivne tasaarvestusavaldus on alusetud. Seega ei ole hagejate nõue kostjate vastu tasaarvestusega lõppenud. Järelikult kuulub hagiavaldus rahuldamisele. Kohus rahuldab hagi ja mõistab kostjatelt J L ja T L solidaarselt hageja A N kasuks välja põhivõlgnevuse summas 7000 eurot. Kohus ei hinda kohtuotsuse põhjendavas osas käsitlemata poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi rahuldamise kohta.
54.Samuti on põhjendatud hageja viivisenõue. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.
2-19-4331 Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. VÕS § 113 lg 2 on sätestatud, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi. Hageja oli nõudnud enda 29.06.2018 nõudekirjas 7000 eurot tasumist hiljemalt 15.07.2018 (vt tl 24), mistõttu võib hageja VÕS § 113 lg 2 alusel lugeda viivituse kulgemise alguse kuupäevaks 16.07.2018. Kostjad hageja viivisearvestusele vastu ei ole vaielnud. Seega mõistab kohus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise summas 382,03 eurot. Samuti mõistab kohus vastavalt hageja taotlusele kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja viivise hageja põhinõudelt summas 7000 alates 22.03.2019 võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.
55.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus tegi otsuse kostjate kahjuks, tuleb menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda.
56.Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja või kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja on taotlenud menetluskuluna välja mõista solidaarselt kostjatelt hagiavalduselt tasutud riigilõiv 475 eurot ja õigusabikulu 19 h 10 min eest 3344,99 eurot, kokku 3819,99 eurot ning kohustada kostjaid solidaarselt tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Samuti palus hageja 04.06.2019 kohtuistungil lisaks esitatud menetluskuludele arvestada lisaks 1 tund kohtuistungi ettevalmist ja istungi ajakulu arvestusega 174 eurot tunnis koos käibemaksuga. Seega lisandub hageja õigusabikuludele veel 333,5 eurot. Hageja õigusabikulu moodustab kokku 3678,49 eurot (3344,99+333,5).
57.TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv 475 eurot. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu 174 eurot (käibemaksuga) ei ole vaidluse keerukust ja senist kõrgema astme kohtute praktikat arvestades iseenesest ülemääraselt kõrge. Hageja on esitanud kohtule kinnituse, et ta ei ole käibemaksukohuslane, mistõttu kuuluvad menetluskulud TsMS § 174 lg 10 kohaselt hüvitamisele koos käibemaksuga.
58.Kostjad avaldasid 04.06.2019 kohtuistungil oma vastuväite hageja menetluskulude osas. Kostjatel on vastuväited hageja menetluskuludele eelkõige ajakulu osas. Hageja menetlusdokumentide mõistlik ajakulu ei ületa kostjate arvates 10 tundi. Hinnates hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust, leiab kohus asja keerukust ja mahtu arvestades, et hageja lepingulise esindaja menetluskulud (õigusabikulud) on põhjendatud ja vajalikud ajalises mahus mitte rohkem kui 15 h, mis hageja lepingulise esindaja töö tunnihinda 174 eurot arvestades vastab summale 2610 eurot. Ühelt poolt on hageja pidanud täitma oma tõendamiskoormust ning pidanud vastama ka kostjate põhjendamatuks osutunud taotlustele ja seisukohtadele. Teisalt on kohtu hinnangul hageja poolt näidatud õigusabikulud ajalises mahus
2-19-4331 ligi 21 tundi siiski ülemäärased, arvestades mh võrdlevalt ka seda, et kostjate esindaja ajakulu käesolevale menetlusele oli 9 tundi. Kohtu hinnangul ei ole hageja esindaja võrreldes kostjate esindajaga teinud käesolevas menetluses sedavõrd palju rohkem tööd, mis õigustaks kostjate esindajast üle kahe korra suuremat ajakulu. Samuti märgib kohus seoses hageja menetluskulude koosesisus oleva menetluskulude nimekirja koostamise kuluga, et Riigikohtu 11.11.2014 määruses nr 3-2-1-77-14 p-s 12 on selgitatud, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ja menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada menetlusosaline ka ise ilma lepingulise esindajata, mistõttu ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes. Kokkuvõttes leiab kohus, et hageja menetluses kantud vajalikud ja põhjendatud menetluskulud on kokku 3085 eurot (riigilõiv 475 eurot + õigusabikulu 2610 eurot). Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 3085 eurot ning menetluskuludelt (3085 eurot) viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.
59.TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
60.Kostjad esitasid 06.06.2019 taotluse kohtuistungi protokolli parandamiseks, paludes teha 04.06.2019 kohtuistungi protokollis järgmised parandused: 1. Istungi protokolli lk 2 esimene lõik: ... Rõhutan, et ekslik on see, nagu kostjad kohustusid L Na (kustutada: hageja ja lisada: L Na) matusekulud kandma. Hageja pidi ainuisikuliselt kandma L Na (lisada) matusekulud; 2. Istungi protokolli lk 2 kolmas lõik: ... Seega on hagejal ainuisikuline kohustus kanda L Na (lisada) matusekulud. Kostjatel on õigus käsunduslepingu alusel või alusetu rikastumise sätete alusel nõuda L Na (lisada) matusekulude hüvitamist (kustutada: kandmist ja lisada: hüvitamist) hagejalt. Hageja teatas 10.06.2019 kohtule, et hagejal puuduvad vastuväited kostja 06.06.2019 taotlusele 04.06.2019 kohtuistungi protokolli parandamiseks.
61.Kohus leiab, et kostjate taotlus kohtuistungi protokolli parandamiseks on põhjendatud osaliselt. Kohus parandab kohtuistungi protokolli teisel lehel laused „Rõhutan, et ekslik on see, nagu kostjad kohustusid hageja matusekulud kandma. Hageja pidi ainuisikuliselt kandma matusekulud“, lugedes õigeks antud laused järgmises sõnastuses: „Rõhutan, et ekslik on see, nagu kostjad kohustusid L Na matusekulud kandma. Hageja pidi ainuisikuliselt kandma L Na matusekulud.“ Muus osas jätab kohus kostjate taotluse 04.06.2019 kohtuistungi protokolli parandamiseks rahuldamata. Vastavalt TsMS § 50 lg 1 peab protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Sama paragrahvi lõige 1 p 8 kohaselt peab protokollis olema kirjas menetlusosaliste nõuete ja vastuväidete põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides. Kohus leiab, et põhisisu osas on nii hageja kui kostjate seisukohad protokollis piisavalt kajastatud, samuti on poolte seisukohad kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides. Arvestades kohtu poolt tehtud protokolli parandust, on üheselt selge, et kohtuistungil leidis käsitlemist L Na matusekulude hüvitamine, sellest on kohus lähtunud ka asja sisuliselt lahendamisel sõltumata kostjate poolt taotletud protokolli parandustest (vt nt käesoleva kohtuotsuse p 50). Seetõttu ei ole vajalik kõikides kohtades protokollis lisada sõna „matusekulud“
2-19-4331 ette isiku nime. Kohus juhib ühtlasi kostjate tähelepanu asjaolule, et vastavalt TsMS § 229 ei ole poolte ega nende esindajate seletused (välja arvatud menetlusosalise vande all antud seletus) hagimenetluses tõendiks. Kooskõlas TsMS § 53 lg 4 jääb taotlus protokolli parandamiseks asja materjalide juurde.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna RK 28.11.2019 lahendiga.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.