Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Citadele banka ja kostja 29.06.2018 laenulepingu KPP7901163247, mille kohaselt andis AS Citadele banka kostjale laenu 5 000 eurot. Laen summas 5 000 eurot kanti mõista kostja pangakontole 29.06.2018. Laen tuli tagastada igakuiste osamaksetena vastavalt maksegraafikule alates 28.08.2018 kuni 28.07.2023. 05.11.2018 saadeti kostjale meeldetuletus võlgnevuse kohta ning 31.01.2019 ütles hageja lepingu üles. Kostja hagejale laenu tagastanud ei ole. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 4 953,44 eurot, intress 437,13 eurot ja viivis VÕS § 113 lõikes 1 ettenähtud määras alates lepingu ülesütlemisest, s.o 01.02.2019 kuni 14.10.2019 summas 277,94 eurot ning lisanduv tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis 8 % aastas tasumata põhinõudelt kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja leiab, et rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei ole kostja krediidivõimelisust hinnanud. Hagejaga võlasuhte tekkimise hetkel oli kostjal täitmata kohustusi teiste kiirlaenuandjate ees kokku üle 60 000 euro. Nimetatud rikkumisega tekitas hageja kostjale kahju haginõude summa ulatuses ning kostja tasaarvestab hageja nõude kahjunõudega. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud toimiku materjalidega, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Pooled ei vaidle, et pooled sõlmisid 29.06.2018 laenulepingu KPP-79-01163247, mille kohaselt andis AS Citadele banka kostjale laenu 5 000 eurot (dtl 34-40). Laen summas 5 000 eurot kanti kostja pangakontole 29.06.2018 (dtl 45-46). Laen tuli tagastada igakuiste osamaksetena vastavalt maksegraafikule alates 28.08.2018 kuni 28.07.2023 (dtl 42-44). 05.11.2018 saadeti kostjale meeldetuletus võlgnevuse kohta (dtl 48) ja 11.01.2019 nõue võlgnevuse tasumiseks koos lepingu ülesütlemise hoiatusega (dtl 49). 31.01.2019 ütles hageja lepingu üles (dtl 50-51). Kostja ei ole hagejale võlgnevust tasunud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Tulenevalt VÕS § 401 lg 3 kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS §-st 4031 tuleneb laenuandjale kohustus laenusaajale anda selget ja arusaadavat teavet enne lepingu sõlmimist. VÕS § 4034 kohustab krediidiandjat seoses tarbijakrediidiga järgmina

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3 kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. KAS § 83 lg‐st 3 on Riigikohus järeldanud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐169‐13, p 21). Hageja on tõendanud, et ta kontrollis enne laenulepingu sõlmimist kostja sissetulekuid kostja poolt esitatud pangakonto väljavõttelt (dtl 107-119), millest nähtuvalt oli kostja palk märtsis 2018 1 618 eurot, aprillis 2018 1 693 eurot, mais 2018 2963 eurot, juunis 2018 2 307 eurot. Vaidlust ei ole, et hageja kontrollis laenutaotluse esitamisel maksehäirete puudumist Krediidiinfo kodulehelt, kostjal maksehäired puudusid. Hageja esitatud kostja maksehäirete raportist (dtl 120-121) nähtuvalt on näha Inbank võlgnevus tekkeajaga 21.06.2018. Kuna võlgnevused avaldatakse Krediidiinfos 45 päeva peale tekkimist, siis on veenev hageja väide, et kostja võlgnevus avaldati ja muutus nähtavaks hagejale alles 05.08.2018, s.o peale laenulepingu sõlmimist (dtl 120-121). Kuigi kostja märgib hagi vastuses, et kostjal oli võlasuhte tekkimise ajal teiste kiirlaenuandjate ees kohustusi kokku üle 60 000 euro, siis on tõendatud, et kostja on märkinud laenutaotluses oma kohustute suuruseks 300 eurot (dtl 106). Vastavalt VÕS § 14 lg 1 lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud peavad mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Kui isikud esitavad üksteisele lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus andmeid, peavad need olema tõesed. Seega on nii laenuandjal kui ka laenusaajal lepingueelsetel läbirääkimistel tõese info esitamise kohustus ning laenusaajal tuleb laenu taotlemise protsessis avaldada laenuandjale relevantset, täielikku ja õiget teavet oma finantsiliste võimaluste kohta, et laenuandja saaks hinnanata laenusaaja krediidivõimelisust ja võimekust laen tagasi maksta. VÕS § 4034 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Olukorras, kus kostja on avaldanud laenutaotluses, et kostjal on kohustusi 300 eurot, ei ole tõendatud kostja väide, et oleks põhjust hagejale ette heita, et hageja ei hinnanud kostja krediidivõimelisust ning hageja ei tohtinuks kostjale laenu anda. Kostjal oli seadusest tulenev kohustus esitada hagejale tõest infot tema krediidivõimelisuse hindamiseks (VÕS § 14 lg 1, §

4034). Vaidlust ei ole, et kostja taotles laenu 10 000 eurot (dtl 106), kuid hinnates kostja krediidivõimelisust, väljastas hageja kostjale laenu vaid 5 000 eurot. Lähtudes eeltoodust, leiab kohus, et hageja on täitnud oma kohustuse enne laenulepingu sõlmist kostja krediidivõimekuse hindamisel ning ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on omandanud teabe, mis võimaldas hinnata, kas kostja oli võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (kostja sissetulekud, kohustused, maksehäirete olemasolu). Hageja hindas kostja krediidivõimelisust piisava hoolsusega, kontrollides kostja sissetulekuid ja maksehäirete olemasolu ning võttis nimetatud asjaolusid arvesse kostjale laenu andmisel. Kohtu hinnangul oli kostja sissetulek piisav laenu tagamismaksmiseks igakuiste osamaksetena suuruses 150,95 eurot, arvestades kostja sissetuleku suurust, kostja poolt laenutaotluses märgitud kohustusi 300 eurot ning, et laenutaotluse esitamise ajal puudusid kostjal maksehäired. Vastavalt VÕS § 76 lg-e 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Vaidlust ei ole, et poolte vahel sõlmitud laenuleping on hageja poolt üles öeldud ning kostja ei ole hagejale tagastanud põhivõlgnevust 4 953,44 eurot. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu puhul tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Vaidlust ei ole, et kostjal oli laenulepingu punkti 3 kohaselt kohustus tasuda hagejale intressi 25 % aastas ning krediidi kulukuse määr oli 29,43 % aastas. Kuna vaidlust ei ole, et Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr oli krediidi andmise hetkel 19,97 %, siis on tuvastatud, et pooltevahelises lepingus ei ületa krediidi kulukuse määr VÕS § 4062 lg 1 sätestatud maksimummäära. Vaidlust ei ole, et kostja intressivõlgnevus hageja ees on 437,13 eurot. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda viivist. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuna poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostjal on olnud laenu tasumisega viivituses alates lepingu ülesütlemisest, s.o 01.02.2019, siis on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis alates lepingu ülesütlemisest, s.o 01.02.2019 kuni 14.10.2019 summas 277,94 eurot ning tulevikus sissenõutavaks muutunud viivis VÕS § 113 lõikes 1 teises lauses ettenähtud määras kuni põhinõude tasumiseni. Lähtuvalt eeltoodust tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 4 953,44 eurot, intressivõlgnevus 437,13 eurot, viivis 277,94 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis VÕS § 113 lõikes 1 ettenähtud ulatuses tasumata põhinõudelt kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Kostja on leidnud, et kuna hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, tekitas hageja kostjale kahju haginõude ulatuses, kuid kuna kohus asus eelnevalt seisukohale, et hageja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis ei ole põhistatud kostja väide nagu kostjal võiks olla vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevat kahju nõuet hageja vastu. Asja lahendamisel ei ole tähtsust poolte väidetel ja tõenditel (dtl 103-104, 138-141), millistele kohus käesoleva lahendi tegemisel ei ole tuginenud ja neid kohus ei hinda. Menetluskulude jaotus ja hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi, jäävad menetluskulud kostja kanda.

TsMS § 174 lg 1 ja 2 alusel määrab kohus menetluskulud kindlaks käesolevas kohtuotsuses. Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 450 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse menetluskulu 20 eurot. TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukulud on mh riigilõiv ja asja läbivaatamise kulud. Hagihinnaks on 6 722,05 eurot ning sellise hinnaga hagilt tuli riigilõivuseaduse kohaselt tasuda riigilõivu 450 eurot. Hageja tasus nõutava riigilõivu. Riigilõivukulu on põhjendatud. TsMS § 4842 kohaselt maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu käesoleva seadustiku §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Eeltoodu põhjal määrab kohus hageja põhjendatud ja vajalike menetluskuludena kindlaks riigilõivu 450 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks, kokku 470 eurot. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja taotlusel mõistab kohus välja viivise menetluskuludelt.

/allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.