Eduard Veismani hagi Merilyn Randeri vastu võla ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
27 324 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 20. juuni 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eduard Veismani apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
5. november 2019
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Eduard Veisman (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv Vastustaja (kostja): Merilyn Rander (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Ly Uiga
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Eduard rahuldamata.
Veismani
apellatsioonkaebus
2.Jätta Tartu Maakohtu 20. juuni 2019. a otsus muutmata.
3.Jätta maakohtu menetluskulude jaotus muutmata ning ringkonnakohtus kantud menetluskulud Eduard Veismani kanda.
Rahuldada Merilyn Randeri avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks ning määrata Merilyn Randeri menetluskulude rahaliseks suuruseks ringkonnakohtus 576 eurot (koos käibemaksuga).
Mõista Eduard Veismanilt Merilyn Randeri kasuks välja menetluskulu ringkonnakohtus 576 eurot (koos käibemaksuga). Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Eduard Veisman (hageja) esitas 13. novembril 2018 hagi Merilyn Randeri (kostja) vastu võlgnevuse 30 000 euro ja viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt suri hageja poeg M.V. XXXXX. M.V. ei olnud abielus ning tal polnud lapsi. Pärast M.V. surma pöördus kostja hageja poole sooviga saada M.V. pärandvara. Kostja põlvnemine M.V. oli tuvastatud isaduse omaksvõtuga 14. detsembril 2017. Kostja päris ainupärijana oma isa M.V. vara, mille kohta on Tartu notar Paavo Uibopuu väljastanud 16. oktoobril 2018 pärimistunnistuse. Hagejal on rahalisi nõudeid M.V. vastu, millest tulenevad kohustused läksid pärimismenetluses üle. Hageja andis 29. novembril 2014 allkirjastatud võlatunnistuse alusel M.V. laenu 4700 eurot sõiduauto ostmiseks. M.V. ema oli pojale kinkinud kinnistu asukohaga XXXXXX. M.V. soovis hakata renoveerima kinnistul asunud elamut, milleks hageja laenas talle raha ja tegi ülekandeid pangakontolt 25 300 euro ulatuses. Raha oli antud laenuks ja kokku oli lepitud, et M.V. tagastab hagejale laenu hageja esimesel nõudmisel. Enne surma M.V. mingeid tagasimakseid ei teinud. Hageja teavitas kostjat 2. oktoobril 2018 notariaalselt tõestatud avaldusega laenulepingust taganemisest ning andis kostjale 10-päevase tähtaja 30 000 euro suuruse laenusumma tagastamiseks. Kostja laenu tagastanud ei ole.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Pärast eksperdiarvamuse koostamist M.V. allkirja õigsuse kohta võlatunnistusel tunnistas kostja kohustust hageja ees 4700 euro ulatuses. Hageja kandis M.V. üle raha selgitusega „elamu renoveerimiseks“. 20. aprillil 2015 makstud 7000 euro tagasinõudmise õigus on aegunud. Ülejäänud raha ei ole hageja poolt antud laenuks. Kirjalikku laenulepingut sõlmitud ei ole, võlatunnistust laenuks saadud summade kohta antud ei ole. Laenulepingu tingimused ei ole fikseeritud. Tegemist oli tavalise ema ja isa poolse poja abistamisega. Ema kinkis pojale kinnistu ja hageja toetas poega rahaliselt kinnistul asuva elamu
renoveerimisel. Hageja teadis, et ta raha kunagi tagasi ei saa, sest M.V. puudus selleks majanduslik võimalus ja kindel sissetulek. M.V. kuritarvitas alkoholi.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 20. juuni 2019 otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja M.V. (pärandaja) ja hageja poolt 29. novembril 2014 allkirjastatud võlatunnistuse alusel põhivõla 4700 eurot ning põhivõlalt 4700 eurolt viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni võlasumma täieliku tasumiseni. Maakohus jättis hagi 25 300 euro väljamõistmiseks rahuldamata. Maakohus määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 2277 eurot, kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks 1152 eurot, jättis menetluskulud, välja arvatud tasutud 77 euro suuruse eksperditasu tagatise, 84,33 % ulatuses hageja kanda ja 15,67 % ulatuses kostja kanda, mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude katteks 421 eurot 74 senti, mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskulude katteks välja 971 eurot 48 senti, tasaarvestas vastastikused menetluskulude hüvitamise nõuded, mõistis hagejalt kostja kasuks 549 eurot 74 senti. Maakohus mõistis kostjalt riigituludesse välja 205 eurot eksperditasu katteks. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
29.novembri 2014 võlatunnistusel ei ole märgitud laenu tagastamise tähtaega. VÕS § 398 lg 1 kohaselt kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Hageja on kostjale saatnud oktoobris 2018 laenulepingu ülesütlemise teate, mille kostja on kätte saanud. Teates märgitud laenu tagastamise tähtaeg 10 päeva ei vasta seadusele, kuid käesolevaks ajaks on möödunud seaduses sätestatud vähemalt kahekuuline etteteatamise tähtaeg, mistõttu hageja nõue laenu tagastamiseks on muutnud sissenõutavaks. Hageja nõue ei ole aegunud, sest tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega. Hageja on kostjale pooleteise aasta jooksul kuue maksekorraldusega üle kandnud kokku 25 300 eurot, millise summa kostja pidi hagiavalduses märgitu kohaselt tagastama hagejale tema esimesel nõudmisel. M.V. eluajal hageja laenu tagastamise nõuet ei esitanud. M.V. ei tagastanud omal algatusel hagejale nimetatud summast ühtegi eurot. Maakohus leidis, et hageja poolt M.V. kontole maksete tegemine laenu(de)na ei ole usutavaks tehtud. Ainuüksi kontole raha kandmisega ei sõlmitud isa ja poja vahel laenulepingut. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. M.V. on surnud, mistõttu tema tahet ei ole enam võimalik välja selgitada. M.V. tahet kinkelepingu sõlmimiseks pole võimalik välja selgitada ja hageja poolt avaldatust ei nähtu hageja tahet kinkida M.V. ülekantud raha. Hageja on 21. veebruari 2019 kohtuistungil avaldanud, et andis pojale laenu elumaja renoveerimiseks kinnistul, mille oli M.V. kinkinud tema ema. Hagejaga sõlmitud kokkuleppe kohaselt pidi poeg alustama laenu tagasimaksmist sobivate summadena pärast ehitustööde lõppemist või pärast seda, kui ta on Soomes töö leidnud. Kindlat tagasimakse tähtaega ei olnud. M.V. pidi raha tagasi maksma osade kaupa vastavalt võimalustele.
VÕS § 1028 lg 2 p 1 kohaselt üleandja ei või saajalt saadut tagasi nõuda, kui üleandmisega täideti mittetäielik kohustus. VÕS § 4 lg 1 kohaselt mittetäielikku kohustust võib võlgnik täita, kuid selle täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda. Sama paragrahvi lg 2 p 2 kohaselt mittetäielik kohustus on kõlbeline kohustus, mille täitmine vastab üldisele arusaamale. Tegemist on isiklikest suhetest tuleneva kohustusega, mis ei ole õiguslikult siduv. Kõlbelisi kohustusi võib täita, kuid nende täitmata jätmisel ei saa kohaldada rikkunud poole suhtes õiguskaitsevahendeid ega nõuda täitmisena üleantut tagasi. Hageja ei pidanud oma pojale raha üle kandma, laenulepingu(te) sõlmimiseks tahteavalduste tegemine ei ole tõendatud. Kui ta seda siiski otsustas teha, sest poja ema oli pojale kinkinud kinnistu, millel olev elamu vajas renoveerimist ja pojal endal raha ei olnud, tuleb hageja poolt pojale makstud raha lugeda mittetäieliku kohustuse täitmiseks. M.V. oli õigus tagastada hagejalt saadud raha, kuid hageja ei oleks ka poja eluajal saanud raha tagastamist pojalt nõuda. Kuivõrd M.V. puudus kohustus tagastada isale raha, ei saanud see kohustusena üle minna M.V. pärijale.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus resolutsiooni p 4 osas, millega jäeti rahuldamata hagi 25 300 euro väljamõistmiseks, ning menetluskulude kindlaksmääramise osas. Hageja palub teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses ning jätta menetluskulud maakohtus täies ulatuses kostja kanda või alternatiivselt saata asi tühistatud osas tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus põhjendanud, miks hageja poolt M.V. antud 25 300 euro puhul on tegemist kõlbelise kohustusega. M.V. ema tahe teha pojale kinge ei ole hagejale omistatav. Pelgalt sugulussideme fakt ei anna alust järeldada vastupidist. M.V. sai hagejalt laenu enda jaoks ülimalt soodsatel tingimustel ehk intressivabalt ning võimaluse alustada laenu tagastamist tema majandusliku olukorra paranemisel. Maakohus on tuvastanud, et M.V. on 29. novembril 2014 allkirjastanud võlatunnistuse 4700 euro kohta ning selle summa ulatuses eksisteeris hageja ja M.V. vahel laenuleping VÕS § 396 lg 1 mõttes. Hageja kandis M.V. 25 300 eurot 6 ülekandega. Esimene ülekanne on tehtud vähem kui viis kuud ning viimane ülekanne veidi rohkem kui kaks aastat peale 29. novembri 2014 võlatunnistuse allkirjastamist. Sellist ajavahemikku arvestades ei ole eluliselt usutav, et tehtud tehingud oleksid olnud õiguslikult erinevad. Hageja andis pojale maja renoveerimiseks laenu vastavalt vajadusele, millest tuleneb ka ülekannete arvukus. Selle kasuks, et 25 300 euro suuruse summa puhul oli tegu sihtotstarbelise laenuga elumaja renoveerimiseks, räägib ka see, et hageja tegi vaidlusalusel perioodil pojale ka muid ülekandeid.
23.veebruaril 2015 summas 1500 eurot selgitusega „ülekanne“, 7. aprillil 2015 summas 3000 eurot selgitusega „ülekanne“. Samuti on hageja oma pojale teinud pangaülekande 3. mail 2017 summas 3200 eurot selgitusega „ülekanne“. Nimetatu tõendamiseks on hageja lisanud apellatsioonkaebusele maksekorraldused. Nende summade puhul oli tegemist kõlbeliste kohustustega. Maksekorraldustest nähtub, et kõlbeliste kohustuste täitmiseks kasutas hageja ülekande selgitusena hoopis midagi muud, kui vaidlusaluse 25 300 euro puhul. Erinevalt 4700 euro suurusest laenust ei vormistatud 25 300 euro osas laenulepingut kirjalikult põhjusel, et 4700 eurot sai M.V. hagejalt sularahas. Kuivõrd 25 300 eurot kanti M.V. pangaülekandega ning maksekorraldused olid pangasüsteemist leitavad, ei pidanud hageja usaldusest oma poja vastu vajalikuks midagi täiendavat kirjalikult vormistada.
Maakohus jättis käsitlemata hageja taotluse kuulata tunnistajatena üle L.V. ja V.O., kes oleksid saanud anda ütlusi, et 25 300 euro puhul oli tegemist laenuga. Kohtuistungi päeval oli viimane kohtusaali ukse taga valmis ütlusi andma, kuid kohus teda saali ei kutsunud. L.V. ei olnud võimalik sel päeval kohtusse ilmuda, kuid sellegi poolest vormistas ta oma ütlused kirjalikult.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Kirjalikku laenulepingut sõlmitud ei ole. Hageja ei ole tõendanud, et M.V. oli kohustus raha tagastada. Ülekannete selgitustesse on kirjutatud „maja renoveerimiseks“, mitte „laen“, „laenu osamakse“ vms. Hageja ei ole kuidagi väidetava laenu tagasisaamist taganud (nt hüpoteegiga). Hageja ei ole tõendanud väidetavat kokkulepet laenulepingu tähtaja osas (tähtajaline või tähtajatu). Hageja väited tähtaja osas on vastuolulised. Kuna hageja oli varasemalt pojale laenu andnud, siis teadis ta, kuidas võla tagasisaamise kohustust fikseerida. Tunnistajate ärakuulamist ei pidanud maakohus vajalikuks, kuivõrd need ei saa tõendada surnud isiku tahet. Lisaks ei saa tunnistajad olla objektiivseteks tõendi allikaks, kuna nad on kallutatud ning suhtusid kostjasse vaenulikult. Hageja pole menetluses väitnud, et ta oleks väidetava laenulepingu sõlminud tunnistajate juuresolekul.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ning hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jätab maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotuse muutmata ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja ei korda neid kõiki TsMS § 654 lg 6 alusel.
7.Hageja nõuab kostjalt kui võlgniku õigusjärglaselt laenulepingust tuleneva kohustuse täitmist. TsMS § 230 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hagejal tuleb tõendada kehtiva laenulepingu sõlmimist ja sellest tuleneva nõude sissenõutavaks muutumist. Selline tõendamiskoormis kehtib ka siis, kui soorituse (õigushüve) saaja tugineb sellele, et ta on saanud soorituse tasuta. Maakohus luges tuvastatuks ja pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses selle üle, et hageja ja tema poja vahel oli sõlmitud kirjalik laenuleping 4700 euro saamiseks auto ostmise eesmärgil. Kostja on hageja poja pärija, kellele on üle läinud kõik pärandaja õigused ja kohustused. Nimetatud summa on maakohus kostjalt hageja kasuks välja mõistnud ning selles osas on maakohtu otsus jõustunud.
8.Hageja väitel on hageja ja tema poja vahel lisaks sellele sõlmitud laenuleping elamu renoveerimiseks. Hageja on selle laenulepingu täitmiseks väidetavalt kandnud üle 25 300 eurot. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole nimetatud summa osas laenulepingu sõlmimist tõendanud ning apellatsioonkaebuses esitatu ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ainuüksi pooleteise aasta jooksul isa poolt pojale tehtud pangaülekanded ei tõenda laenulepingu sõlmimist. Ülekanded tehti, kuna ema oli kinkinud pojale kinnisasja, millel asus remonti vajav elamu. Ülekannete selgituseks on hageja märkinud maja või elumaja renoveerimiseks. Apellatsioonkaebuse kohaselt on hageja teinud oma pojale selle ajavahemiku jooksul poja toetamiseks ka teisi ülekandeid, märkides selgitusse
üksnes „ülekanne“. Nimetatu ei tõenda aga laenulepingu sõlmimist teiste ülekannete suhtes. Laenu väljamaksmise kohustus on laenuandja põhikohustuseks. Pigem kinnitavad ebaregulaarsed ja erinevas suuruses tehtud raha ülekanded isa soovi oma poega aidata. Ekslik on hageja väljendatu, mille kohaselt on perekonnaliikmete vaheliste pangakonto ülekannete puhul eelduslikult tegemist laenuga. Kui hageja tugineb kehtivale laenulepingule, tuleb tal selle sõlmimist tõendada. Nimetatu ei ole ka vastuolus Riigikohtu seisukohaga, mille kohaselt tuleb raha väljamaksmise järel laenusaajal tõendada, et laenuandjal pole õigust seda tagasi saada (vt Riigikohtu 27. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-08, p 11). Praegusel juhul ei ole hageja tõendanud hageja ja kostja õiguseellase vahelise laenulepingu sõlmimist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ei ole midagi ebatavalist selles, kui vanemad toetavad enda võimaluste piires oma lapsi pärast seda, kui lapsed on omandanud kinnisasja. Ühe kirjaliku laenulepingu sõlmimine ei tähenda seda, et ka teiste summade osas oli poolte vahel sõlmitud kokkulepe saadu tagastamiseks. Maakohus leidis, et isa on täitnud raha ülekandmisega VÕS § 4 lg-st 1 tulenevat mittetäielikku kohustust. Põhimõtteliselt on õiguskirjanduses käsitletud kõlbelise kohustusena täiskasvanud lapse toimetuleku toetamist (vt Võlaõigusseadus I, Kommenteeritud väljaanne, Juura 2016, VÕS § 4 komm. 4.2.2).
9.Hageja on esitanud hagis maakohtule taotluse tunnistajate L.V. ja V.O. vande all ärakuulamiseks. Maakohus ei ole tunnistajaid ära kuulanud. 10. juuni 2019 kohtuistungil leidis hageja esindaja, et: „oleme kõik öelnud. Lisada ei soovi midagi“. Kostja ei esitanud vastuväidet kohtu tegevusele istungil ega väidetavale rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis ning kostja ei saa enam sellele kohtu väidetavale rikkumisele tugineda (TsMS § 333 lg-d 2 ja 3).
10.Kuna ringkonnakohus ei muuda maakohtu otsust, puudub vajadus muuta menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole diskretsiooniõiguse piire ületanud ning maakohtu poolt määratud menetluskulude suurus on põhjendatud ja vajalik.
11.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Ringkonnakohus loeb kostja esindaja tunnitasu 120 eurot, millele lisandub käibemaks, mõistlikuks. Kostja menetluskuludeks ringkonnakohtus on lepingulise esindaja kulud 3,5 töötunni eest 504 eurot (koos käibemaksuga), millele lisandub esindaja kulu kohtuistungil esindamise eest. Esindaja palus arvestada menetluskulude juurde kulu kohtuistungil esindamise eest kooskõlas istungi kehtivuse ajaga. Ringkonnakohtu istung
5.novembril 2019 kestis ca pool tundi, seega on põhjendatud esindaja kulu istungil osalemise eest 60 eurot (120/2, lisandub käibemaks). Tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades on kostja esindaja ajakulu taotluses märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalik. Seega on kostja põhjendatud ja vajalik menetluskulu ringkonnakohtus, mis kuulub hagejalt väljamõistmisele, 576 eurot (koos käibemaksuga) (s.o 4 tunni eest tunnitasuga 120 eurot, millele lisandub käibemaks).
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest
Üllar Roostoja
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.