2-18-17158/43 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on pooltel õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse läbivaatamist kohtuistungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue E. V. i poeg M. V. suri XX.XX.XXXX. Hagejale teadaolevalt tema pojal lapsi ei olnud. Kuid pärast poja surma pöördus hageja poole M. R. , kelle põlvnemine M. V. ist oli tuvastatud isaduse omaksvõtuga XX.XX.XXXX. M. R. päris ainupärijana oma isa M. V. vara, mille kohta on Tartu notar Paavo Uibopuu väljastanud XX.XX.XXXX pärimistunnistuse. E. V. on seisukohal, et temal on rahalisi nõudeid oma poja vastu, millest tulenevad kohustused läksid pärimismenetluses üle M. R. ile. Hageja nõuab 30 000 euro tagastamist. E. V.andis XX.XX.XXXX allkirjastatud võlatunnistuse alusel M. V.ile laenu 4 700 eurot sõiduauto ostmiseks. 2014. aastal oli M. V. i ema L. V. kinkinud pojale kinnistu asukohaga XXX. M. V. soovis hakata renoveerima kinnistul asunud elamut. Selleks laenas hageja oma pojale raha, tehes ülekandeid pangakontolt kokku 25 300 euro ulatuses. Raha oli antud laenuks ja kokku oli lepitud, et M. V. tagastab hagejale laenu hageja esimesel nõudmisel. Enne surma M. V. mingeid tagasimakseid ei teinud. Hageja teavitas kostjat XX.XX.XXXX notariaalselt tõestatud avaldusega laenulepingust taganemisest ning andis kostjale 10-päevase tähtaja kokku 30 000 euro suuruse laenusumma tagastamiseks. Kostja laenu tagastanud ei ole. Hageja palub kostjalt välja mõista 30 000

eurot ja seaduses sätestatud määras viivis alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täieliku täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja oma kirjalikus vastuses hagi ei tunnista. Võlatunnistuses märgitud nõue 4 700 eurot on aegunud kolme aasta möödumise tõttu XX.XX.XXXX toimunud võlatunnistuse andmisest 26.11.2014 üleantud laenusumma kohta. Lisaks vaidlustab kostja M. V. i allkirja võlatunnistusel. Kostja vaidleb vastu ka hageja ülejäänud nõudele. Hageja kandis M. V. ile üle rahasummad selgitusega „elamu renoveerimiseks“. Sealjuures on 20.04.2015 makstud 7 000 euro suuruse summa tagasinõudmise õigus aegunud. Ülejäänud rahasummad ei ole antud hageja poolt laenuks. Kirjalikku laenulepingut sõlmitud ei ole, võlatunnistust laenuks saadud summade kohta antud ei ole. Laenulepingu tingimused ei ole kuskil fikseeritud. Tegemist oli tavalise ema ja isa poolt oma poja abistamisega, sest L. V. kinkis pojale kinnistu ja hageja toetas poega rahaliselt kinnistul asuva elamu renoveerimisel. Hageja teadis, et ta pojalt raha kunagi tagasi ei saa, sest M. V. il puudusid selleks majanduslikud võimalused: tal puudus kindel sissetulek ja ta kuritarvitas alkoholi. Pärast eksperdiarvamuse laekumist M. V. i allkirja õigsuse kohta võlatunnistusel tunnistas kostja kohustust hageja ees 4 700 euro ulatuses. Muus osas jäi kostja oma vastuväidete juurde. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus rahuldab hageja nõude XX.XX.XXXX allkirjastatud võlatunnistusel põhineva laenusumma 4 700 euro ulatuses. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt ) laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. XX.XX.XXXX võlatunnistusel ei olnud märgitud laenu tagastamise tähtaega. VÕS § 398 lg 1 kohaselt kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Hageja on kostjale saatnud oktoobris 2018 laenulepingu ülesütlemise teate, mille kostja on kätte saanud. Teates märgitud laenu tagastamise tähtaeg – 10 päeva, ei vasta seadusele, kuid käesolevaks ajaks on möödunud seaduses sätestatud vähemalt kahekuuline etteteatamise tähtaeg, mistõttu hageja nõue laenu tagastamiseks on muutnud sissenõutavaks. Hageja nõue ei ole aegunud, sest Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega. Ülejäänud nõue jääb rahuldamata. Hageja on esitanud kostja vastu rahalise nõude, tuginedes väidetavalt hageja ja tema poja M. V. i vahel sõlmitud laenulepingu(te)le. Hageja on kostjale pooleteise aasta jooksul kuue maksekorraldusega üle kandnud kokku 25 300 eurot, millise summa kostja pidi hagiavalduses märgitu kohaselt tagastama hagejale tema esimesel nõudmisel. M. V. i eluajal hageja laenu tagastamise nõuet ei esitanud, M. V. ei tagastanud omal algatusel hagejale nimetatud summast ühtegi eurot.

lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. ... Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. Kolleegium on seisukohal, et üksnes rahasumma ülekandmine kostja arvelduskontole ei anna alust lugeda laenuleping sõlmituks ... .“ Kohus on seisukohal, et hageja poolt M. V. i kontole maksete tegemine laenu(de)na ei ole kohtule usutavaks tehtud. Ainuüksi M. V. i kontole raha kandmisega ei sõlmitud isa ja poja vahel laenulepingut. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. M. V. on surnud, mistõttu tema tahet ei ole enam võimalik välja selgitada. E. V. i ütluste kohaselt pidi M. V. isalt saadud raha tagastama, kuid ainult temale sobival ajal ja sobivates suurustes maksete tegemisega, seega ei pidanud raha tagastama hageja esimesel nõudmisel terves ulatuses. VÕS § 259 lg 1 kohaselt kohustub kinkelepinguga üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Riigikohtu lahendi 3-2-1-145-16 p 13.1 kohaselt „Kolleegium selgitab, et kinkelepingu põhitunnusteks on kokkulepe, millega kinkija kohustub mingit hüve üle andma, kohustuse võtmise vabatahtlikkus ning tahe teist lepingupoolt tasuta rikastada. Kolleegium rõhutab, et otsustamaks, kas tegemist on kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes, on mh oluline tuvastada, kas kinkijal oli tahe kingisaajat tasuta rikastada. Üksnes põhjendamatu makse tegemisest ei saa järeldada, et sõlmitud on kinkeleping.“ Hageja on jäänud kohtumenetluses seisukoha juurde, et ta ei ole tahtnud pojale raha kinkida, vaid lootis raha ajapikku siiski tagasi saada. M. V. i tahet kinkelepingu sõlmimiseks pole võimalik välja selgitada ja hageja poolt avaldatust ei nähtu hageja tahet kinkida M. V. ile ülekantud raha. Hageja on kohtule 21.02.2019 kohtuistungil avaldanud, et andis oma pojale laenu elumaja renoveerimiseks kinnistul, mille oli M. V. ile kinkinud tema ema. Tl 67 oleva väljatrüki kohaselt on L. V. kinkinud tema omandis oleva kinnistu asukohaga XXX M. V. ile 16.09.2014. L. V. i ja E. V. i abielu on lahutatud, ühisvara on jagatud ühisvara jagamise lepinguga 2001. aastal (vt tl 37 kinnistusregistri väljatrükk). Seega on käesolevas asjas tuvastatud, et L. V. kinkis pojale ainuomandis olnud kinnisasja ja E. V. andis pojale ainuomandina pangakontolt raha saamise õigusega saadud summad. Hageja poolt avaldatu kohaselt L. V. kingitust tagasi ei nõua, kuid E. V. iga sõlmitud kokkuleppe kohaselt pidi poeg alustama laenu tagasi maksmist sobivate summadena pärast ehitustööde lõppemist või pärast seda, kui poeg on Soomes töö leidnud. Kindlat tagasimakse tähtaega ei olnud. Poeg pidi raha tagasi maksma osade kaupa vastavalt oma võimalustele.

Kostjale teadaolevalt aitas hageja rahaliselt oma poega kui pereliiget ning mingist laenust ja selle tagastamisest ei olnud juttu enne, kui E. V. esitas kostjale kirjaliku nõude. TsMS § 438 lg 1 järgi peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Seega tuleb kohtul kvalifitseerida haginõue sõltumata hageja taotlusest, st kohus kohaldab õigust omal algatusel. VÕS § 1028 lg 2 p 1 kohaselt üleandja ei või saajalt saadut tagasi nõuda, kui üleandmisega täideti mittetäielik kohustus. VÕS § 4 lg 1 kohaselt mittetäielikku kohustust võib võlgnik täita, kuid selle täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda. Sama paragrahvi lg 2 p 2 kohaselt mittetäielik kohustus on kõlbeline kohustus, mille täitmine vastab üldisele arusaamale. Tegemist on isiklikest suhetest tuleneva kohustusega, mis ei ole õiguslikult siduv. Kõlbelisi kohustusi võib täita, kuid nende täitmata jätmisel ei saa kohaldada rikkunud poole suhtes õiguskaitsevahendeid ega nõuda täitmisena üleantut tagasi. E. V. ei pidanud oma pojale raha üle kandma, laenulepingu(te) sõlmimiseks tahteavalduste tegemine ei ole tõendatud. Kui ta seda siiski otsustas teha, sest poja ema oli pojale kinkinud kinnistu, millel olev elamu vajas renoveerimist ja pojal endal raha ei olnud, tuleb isa poolt pojale makstud raha lugeda mittetäieliku kohustuse täitmiseks. M. V. il oli õigus tagastada isalt saadud raha, kuid E. V. ei oleks ka poja eluajal saanud raha tagastamist pojalt nõuda. Kuivõrd M. V. il puudus kohustus tagastada isale raha, ei saanud see kohustusena üle minna M. V. i pärijale. Kohus rahuldab hageja viivisenõude osaliselt, so 4 700 eurot puudutava summa osas. Hagiavalduses märgitu kohaselt tuleb viivisemääraks lugeda VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määr ja hageja nõuab viivist alates kohtulahendi jõustumisest, st ainult edasiulatuvalt. Tulenevalt TsMS §-s 367 sätestatust võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulude jaotus TsMS § 16 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hageja 30 000 euro suuruse rahalise nõude 4 700 euro, so 15,67 % ulatuses. Hageja menetluskulud on riigilõiv 1000 eurot, õigusabi kulu 1 200 eurot ja eksperditasu 77 eurot. Kostja menetluskulud on õigusabikulud kokku 8 tunni eest 1 152 eurot. Kumbki pool ei esitanud vastuväiteid vastaspoole menetluskuludele. Kohus on seisukohal, et eksperditasu jääb terves ulatuses kostja kanda, sest kostja vastuväide osutus eksperdiarvamusele tuginedes põhjendamatuks. Kohus on ekslikult nõudnud hagejalt väiksema tagatise eksperditasu katteks, so 77 eurot. Õiendist ekspertiisi maksumuse kohta (tl 150) nähtub, et käekirjaekspertiisi maksumus on 282 eurot. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele 77 eurot eksperditasu osaliseks katteks ja riigituludesse 205 eurot eksperditasu katteks.