Võlaõigus › Muud võlaõigusasjad

Asjaolud ja hageja nõue A F esitas 12.06.2018 Viru Maakohtule hagiavalduse V M vastu võlgnevuse nõudes. Hagiavalduse kohaselt andis hageja 14.08.2015 kostjale laenu summas 18 000.00 eurot, mille kostja kohustus hagejale tagastama ühe aasta jooksul. Kostja tagastas hagejale laenusummast vaid 5 000.00 eurot, hageja palub kostjalt välja mõista seega ülejäänud 13 000.00 eurot ning viivised. Hagi täpsustusest nähtub, et hageja palub kostjalt välja mõista vaid põhivõlgnevuse summas 13 000.00 eurot, viivise nõudest hageja loobus (tlk 25). Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Ühes hagiavaldusega esitas hageja tõendina kostja poolt allkirjastatud 14.08.2015 võlakirja (tlk 3-4), millest nähtub, et kostja sai hagejalt 18 000.00 eurot ning kohustus nimetatud summa tagastama ühe aasta jooksul. Kostja vastus hagile Kostja vaidleb hagile vastu ning leiab, et poolte vahel ei olnud laenulepingut sõlmitud ning kostja ei ole hagejalt raha saanud. Üksnes sellest, et hagejal on kostja võlakiri, ei saa laenulepingu sõlmimist järeldada. Hagejal ei olnud ka raha selleks, et anda kostjale laenu sellises summas. Võlakirja andmine oli seotud hoopis sellega, et kostja ema ostis hagejale kuuluvalt ettevõttelt korteri. Korteri hinnaks oli 28 000.00 eurot, millest 10 000.00 oli tasutud sularahas notari juures, 18 000.00 eurot pidi aga kostja oma ema eest hagejale tasuma ning andis selle kohta võlakirja. Tegelikkuses on 18 000.00 eurot hagejale tagastatud - selleks on kostja kandnud raha oma isale ning palus isal see välja võtta, kuna kostja ise ei saanud sularahana nii suurt summat välja võtta. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja esitas taotlused enda vande all ja tunnistajate ülekuulamiseks. Kostja soovis anda vande all selgitusi hagejale raha tagastamise kohta ning ka tunnistajate ütlustega tõendada muuhulgas raha tagastamist hagejale. Kohus jättis kostja taotlused rahuldamata. Kohus selgitas pooltele tõendamiskoormust ning andis täiendava tähtaja lõplike seisukohtade ja tõendite esitamiseks kuni 31.10.2019 (tlk 157-159). Pooled ei ole lõplikke seisukohti ega tõendeid kohtule esitanud. Kohtu seisukoht Kohus, tutvunud tsiviilasjas esitatud nõude ning tõenditega, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja allkirjastas 14.08.2015 võlatunnistuse, millest nähtub, et ta on hagejalt saanud 18 000.00 eurot, kohustusega tagastada hagejale nimetatud summa ühe aasta jooksul (tlk 3-4). Algul väitis küll kostja, et ta ei ole hagejalt raha saanud, seejärel tuleneb aga kostja vastustest, et ta on hagejalt siiski raha saanud ning see on ka kostja hinnangul hagejale tagastatud.

Pooled ei vaidle ka, et kostja on hagejale võlgnevusest 5 000.00 eurot tagastanud. Poolte vahel on põhiliseks vaidluseks, kas kostja on hagejale ülejäänud võlgnevuse, s.o 13 000.00 eurot, tagastanud. Üldise tõendamiskoormise reeglite kohaselt (TsMS § 230 lg 1) peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millel põhinevad tema väited. Kohus on seisukohal, et hageja esitatud tõendid on piisavad pooltevaheliste lepinguliste suhete olemasolu fakti tuvastamiseks. Hageja väidab, et andis kostjale laenu. Ka võlakirja sõnastus viitab laenu andmisele, kuna selles on selgelt märgitud, et kostja sai hagejalt 18 000.00 eurot. Hageja on tõendina esitanud ka enda konto väljavõtte, millest nähtub, et ta on saanud 29.07.2015 korteri müügist 43 635.22 eurot (tlk 129). Seega ei ole kohtul alust kahelda ka, et hagejal oli raha kostjale laenu andmiseks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 alusel on leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, võlatunnistus. VÕS § 29 lg 4 kohaselt kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Riigikohus selgitas lahendi nr 3-2-1-149-11 p-des 20-21, et võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13). Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). Mõlema võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). Kohus selgitab ka, et konstitutiivse võlatunnistuse puhul on tegemist ühepoolselt kohustava lepinguga, millega luuakse poolte vahel uus iseseisev lepinguline võlasuhe. Sellisel võlatunnistusel on spetsiifiline abstraktne iseloom ehk selline võlatunnistus loob uue, kinnitatavast aluslepingust sõltumatu kohustuse, luues võlausaldaja jaoks iseseisva nõudealuse. Võlatunnistuse abstraktsus ja sõltumatus tähendab, et võlatunnistusega tunnistatud aluskohustuse olemasolu, puudumine või selle kehtetus ei oma võlatunnistuse kehtivusele mõju. Seega konstitutiivse võlatunnistuse puhul ei oma tähtsust, kas poolte vahel oli laenuleping sõlmitud, millise tähtajaga ning kas leping oli üles öeldud või mitte. Võlatunnistuse tunnistamisel konstitutiivseks on seega määravaks poolte tahe luua uus iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Võlatunnistus on konstitutiivne, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu iseseisev nõudealus. Võlatunnistuse sõlmimiseks piisab, kui poolte kokkuleppest nähtub uue või sõltumatu nõudealuse loomise tahe. Tahet luua iseseisev kohustus peab tõendama pool, kes võlatunnistuse konstitutiivsusele tugineb. Kahtluse korral eeldatakse, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Kuivõrd kohtule esitatud võlatunnistusest ega muudest tõenditest ei nähtu poolte tahe luua sõltumatu nõudealus, s.o et võlatunnistausega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, ning pooled ei ole ka sellele tuginenud, on kohus seisukohal, et 14.08.2015 võlatunnistuse puhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega.

Deklaratiivsel võlatunnistusel on kaks tagajärge. Esmaseks ja põhiliseks tagajärjeks on see, et sellise võlatunnistusega loobub võlgnik võlale vastuväidete esitamisest. Teiseks tagajärjeks on see, et deklaratiivse võlatunnistusega kinnitab võlgnik olemasolevat võlga. Hagi rahuldamata jätmiseks peab võlgnik (kostja) tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga või et see on lõppenud ehk et temal ei ole võlatunnistusega tunnistatud kohustusi. Kohus on juhtinud kostja tähelepanu tõendamiskoormusele 16.10.2019 määruses (tlk 157-159). Kuivõrd hageja on lepinguliste suhete kinnitamiseks tõendeid esitanud ning kostja on raha tagastamise kohustuse omaks võtnud, siis lasus kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet, et ta on raha hagejale täies ulatuses tagastanud, omakorda tõendada. Kohus selgitas, et kuna negatiivse asjaolu tõendamist (s.o et hageja ei ole raha saanud) ei saa hagejalt oodata, tuleb kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel anda hageja väiteid ja tõendeid ümberlükkav selgitus nende asjaolude ja tõendite kohta, mida hageja raha saamise kohta esitas (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-84-03 p 11). See tähendab, kui kostja on raha tagastanud, peab ta seda asjaolu ka tõendama. Kostja on küll menetluse käigus väitnud, et raha on hagejale tagastatud, kuid mistahes usaldusväärseid tõendeid selle kohta kohtule esitatud ei ole. Kostja on ka alguses väitnud, et ta ei ole hagejalt raha saanud, seejärel aga soovis enda vande all antud selgitustega ning tunnistaja ütlustega tõendada raha tagastamist hagejale. Kohus on seisukohal, et kostja nimetatud selgitused on olnud vastuolulised ning seega mitteusaldusväärsed. Kostja väited hagejale raha tagastamise kohta on ka paljasõnalised ning tõendamata. Pooled vaidlevad ka, millise tehingu alusel sai kostja hagejalt raha, s.o kas laenuna või korteri müügilepinguga seonduvalt. Samas ei ole kostja selgitanud, millist tähtsust antud asjaolu omab, kuna ta ei vaidlusta ei hagejalt raha saamist ega selle tagastamise kohustust ega kohustuse suurust. Kostja põhiliseks väiteks on, et raha oli hagejale tagastatud. Seega raha saamise fakt ning selle aluseks olev tehing praegusel juhul vaidluse all ei ole. Kohus on seisukohal ka, et kui kostja oleks pidanud tasuma hagejale ostuhinna korteri eest, ei oleks ta ka ilmselt hagejalt raha saanud, nagu see tuleneb 14.08.2015 võlatunnistusest. Kostja ei vaidle ka fakti vastu, et tal oli kohustus hagejale raha tagastada. Kohus on seega eelnevast tulenevalt seisukohal, et kuna hageja on esitanud tõendina võlatunnistuse, millest nähtub, et kostja on saanud hagejalt 18 000.00 eurot, kostja on hagejale tagastanud 5 000.00 eurot, siis võlgneb kostja hagejale 13 000.00 eurot. Kuna kostja ei ole ühtegi tõendit võla puudumise kohta esitanud, asub kohus seisukohale, et hagi on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Kohtul ei ole alust kahelda väljastatud võlatunnistuse ehtsuses. Pooled ei ole ka selle ehtsust vaidlustanud. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi täies ulatuses ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse summas 13 000.00 eurot. Kõik kohtuotsuses käsitlemata poolte väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.

Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, jäävad menetluskulud kostja kanda.

TsMS § 174 lg 2 alusel maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kohus on palunud pooltel esitatada menetluskulude nimekirjad hiljemalt 31.10.2019. Pooled ei ole menetluskulude nimekirju esitanud. Toimiku materjalidest nähtub aga, et hageja on tasunud riigilõivu summas 650.00 eurot. Hageja on tasunud riigilõivu seadusega kooskõlas. Nimetatud summa tuleb kostjalt välja mõista. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka õigusabikulud. Hageja esitas menetluse käigus arved õigusabiteenuse osutamise eest (tlk 10, 120), s.o hagiavalduse koostamine – 90.00 eurot ning hageja vastus – 240.00 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Hageja esitas kohtule volikirja, millest nähtub, et Jevgenia Tušinskaja on tema esindaja (tlk 83). Esindaja esitas ka haridust tõendava dokumendi. Hagejal oli seega menetluses lepinguline esindaja, kes vastas TsMs § 218 lg 1 p 1 nõuetele. Esindaja esitas enda nimel vastuse kajale ühes taotlusega tähtaja pikendamiseks (tlk 81-82) ning seisukoha kostja vastuse suhtes (tlk 127). Kõik muud hageja esitatud dokumendid ei olnud esindaja poolt allkirjastatud ning neist ei nähtu, et need oleksid esindaja poolt koostatud (tlk 89-90, 95, 119). Toimiku materjalidest nähtub ka, et esindaja poolt allkirjastatud dokumendid ei sisalda õiguslikku analüüsi ega argumentatsiooni, viiteid seaduste sätetele või seisukohti, milleks oleks õigusteadmisi vaja. Samuti ei ole hageja esitanud selliseid tõendeid, millega tutvumiseks peaks esindajal kuluma palju aega. Ka kostja ei ole selliseid tõendeid, millega tutvumiseks peaks esindajal kuluma palju aega või mis nõuaksid juriidilisi teadmisi, kohtule esitanud. Käesoleva tsivillasja menetlus toimus kirjalikus menetluses ning poolte esindajad ei pidanud istungil osalema ega istungiks ette valmistuma. Arvestades asja keerukust, mahtu ja hageja esindaja tehtud tööd, loeb kohus põhjendatuks ajakuluks õigusabile 1 tund. Esindaja esitatud arvetest nähtub, et esindaja tunnitasu on summas 60.00 eurot. Kohus leiab, et 60.00 eurot on antud asjas põhjendatud ja vajalik kulu õigusabile. Nimetatud summas tuleb hageja õigusabikulud kostjalt välja mõista. Kostjalt tuleb seega hageja kasuks välja mõista menetluskulud kokku summas 710.00 eurot (s.o tasutud riigilõiv summas 650.00 eurot ja põhjendatud kulud õigusabile summas 60.00 eurot).

/allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.