17 000 eurot Hageja AS SEB Pank (registrikood 10004252), esindaja Martin Velling
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kostja XX (isikukood XXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Natalia Lausmaa Kohtuistungi toimumise aeg
07.11.2019
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 13.03.2019 otsus muutmata.
2.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda, v.a määratud esindaja tasu, mis jätta Eesti Vabariigi kanda.
3.Vabastada XX apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu 700 eurot riigituludesse tasumise kohustusest.
4.Hagejal kindlaksmääratavad apellatsioonimenetluse kulud puuduvad. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue
1.AS SEB Pank (hageja) esitas 06.01.2017 XX (kostja) vastu hagi 17 576,73 euro ja viivise alates 05.01.2017 kuni põhinõude 10 202,21 euro rahuldamiseni väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Pooled sõlmisid 22.02.2007 laenulepingu nr L070006943, mille alusel väljastas hageja kostjale laenu 49 795 eurot. Kostja kohustus tasuma alates 06.04.2007 intresse iga kuu kuuendal päeval määraga kuue kuu euribor + 0,45% aastas ja tagastama laenu ühes osas 06.04.2045, v.a juhul kui kostja ja Aktsiaselts SEB Ühispanga Elukindlustuse vahel 22.02.2007 sõlmitud elukindlustusleping öeldakse üles või muutub kindlustusmaksevabaks. Nimetatud juhul kohustus kostja tagastama laenu annuiteetgraafiku alusel osade kaupa iga kuu kuuendal päeval. Veel kohustus kostja tagama oma kontol maksete tegemiseks vajaliku raha olemasolu hiljemalt vastava makse tähtpäeval kell 18.00. Hagejal oli õigus nõuda kostjalt laenu tagasimaksete mittetähtaegsel tasumisel viivist seadusjärgses määras. Laenude tagatiseks oli TTT, Tallinn korteriomand ja NNN, Haapsalu korteriomand. Vastavalt laenulepingu L070006943 p-le 18 kohustus kostja panditud vara kindlustama ning selle kohustuse täitmata jätmisel oli hagejal õigus panditud vara kindlustada kostja eest, millise kulu kohustus kostja sellisel juhul hagejale hüvitama. Laenulepingu L070006943 p-i 15.6 kohaselt oli hagejal õigus kostjalt nõuda leppetrahvi kuni 5% ulatuses kohustuse rikkumise hetkel tagastamata laenusummast. Kuna kostja panditud vara ei kindlustanud, oli hageja sunnitud tegema seda kostja eest, nõudes igakuiselt kostjalt 31,96 eurot või 32 eurot tagatise kohta ja käsitledes seda leppetrahvina. Kuna kostja ei täinud lepingust tulenevat tasumise kohustust nõuetekohaselt, saatis hageja kostjale korduvalt teateid võlgnevuse tasumiseks. Sellest hoolimata kostja võlgnevust ei tasunud. Eelneva tõttu saatis hageja 10.11.2015 kostjale lepingu erakorralise ülesütlemise teate, nõudes kõigi maksete tasumist hiljemalt 25.11.2015. Ühtlasi pakkus hageja kostjale võimalust läbirääkimiste pidamiseks. Kostja ei tasunud lepingu erakorralise ülesütlemise teates nimetatud kuupäevaks võlgnevust ega võtnud hagejaga ühendust võimalike läbirääkimiste pidamise osas. Seetõttu ütles hageja lepingu erakorraliselt üles alates 26.11.2015. Olgu öeldud, et hageja oli kostjaga sõlmitud lepingu üles öelnud ka varem, kuid kostja esitas asjas nr 2-14-3658 sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, mille tulemusena tunnistati lepingute nr L070006943 ja L070042279 ülesütlemine tühiseks ja sundtäitmine nende lepingute osas lubamatuks. Ka pärast lepingute ennistamist kostja kohustusi ei täitnud. Kostja lepingust tulenev võlgnevus hageja ees 05.01.2017 seisuga oli kokku 17 576,73 eurot, s.o põhiosa 10 202,21 eurot, intressid 2 313,35 eurot, viivised 2 971 eurot ning leppetrahv tagatiste kindlustamata jätmise eest 2 090,09 eurot. Tegu ei olnud ainsa hageja ja kostja vahel sõlmitud lepinguga, vaid pooled olid sõlminud kokku neli väikelaenulepingut. Neid kõiki tagasid globaalse tagatiskokkuleppega samad tagatised. Rikkumiste tõttu alustas hageja täitmist kõikide laenude suhtes (seda asjaolu kostja tsiviilasjas nr 2-14-3658 ei vaidlustanud). Laenude tagatiseks olnud TTT korteriomandi müügist laekus hagejale 29 839,59 eurot ja NNN korteriomandi müügist 11 887,05 eurot. Seega kokku laekus täitemenetluses hagejale tagatiseks olnud kinnisasjade müügist 41 726,64 eurot. Saadud raha jagas hageja kostja laenulepingute vahel järgmiselt: 4 751,89 eurot kandis hageja laenulepingu nr L070042279 põhiosa katteks, 337,4 eurot kandis laenulepingu nr A040009278 põhiosa katteks, 1 348,98 eurot laenulepingu nr 2007044684 põhiosa katteks ja ülejäänud rahasumma 35 288,37 eurot kandis laenulepingu nr L070006943 põhiosa katteks. Nimetatud laenulepingute kõrvalnõuetest hageja loobus. Kõikide kostja kohustuste täitmiseks saadud rahast ei jätkunud.
Vastuseks kostja väidetele selgitas hageja, et oli teadlik TTT ostuhuvilisest CC-st. Kuid DD ostuhuvist kuulis ta alles hagivastuses. Hageja ei teinud kostjale takistusi tagatise vabatahtlikuks müümiseks. Täitemenetlus tagatise suhtes toimus pärast seda, kui oli selgunud, et kohtutäitur ega teised võlausaldajad ei anna nõusolekut vabatahtlikuks müügiks. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hagi oli ebatäpne ja nõutava summa kujunemine arusaamatu. Hageja viitas hagis üksnes laenulepingule nr L070006943, kuid poolte vahel oli tegelikult sõlmitud neli laenulepingut, n.o L070006943, L070042279, A040009278 ja 2007044684. Laenude tagatiseks oli seatud ühishüpoteek kostjale kuuluvatele kinnistutele TTT ja NNN (hiljem väitis kostja, et hüpoteek tagas laenulepinguid nr L070006943 ja nr L070042279). Mõlemad kostjale kuuluvad kinnistud realiseeriti sundtäitemenetluses ning nende mõlema müügist laekunud summadest pidanuks jätkuma kõigi laenulepingujärgsete kohustuste katmiseks. Kostja oleks saanud TTT korteriomandi müümisest oluliselt suurema summa ning ei oleks pidanud NNN korteriomandit müüma, kuid mõlemad võõrandati väikeste summade eest hageja ebamõistliku käitumise tõttu. Nimelt oli kostja 2014. aasta veebruaris leidnud TTT korteriomandile ostja DDD, kes oli nõus maksma 54 000 eurot ja temaga sõlmiti eelleping. Ostusumma 54 000 eurot olnuks küllaldane, et katta kogu täitmisel olevat hageja nõuet, mis oli täitmisteate kohaselt 51 439,16 eurot. Olenevalt tehinguga kaasnevate kulutuste suurusest (notaritasu, kohtutäituri tasu, riigilõivud jms), piisanuks ostuhinnast ka osaliselt teiste laenulepingute jääkide katmiseks. Tasumata summade osas tegi kostja ettepaneku sõlmida refinantseerimise leping, mille tagatiseks oleks jäänud kostjale kuuluv teine kinnisvara, s.o NNN korteriomand. Korteriomandi müük jäi ära, sest hageja esindaja keeldus kategooriliselt andmast nõusolekut ühishüpoteegiga koormatud TTT kinnistu müügiks, väites, et ta võib anda nõusoleku ühe kinnistu realiseerimiseks üksnes juhul, kui selle müügist tasutakse kõikide laenulepingute võla jääk täielikult koos täituri kuludega, kuid selleks 54 000 eurost ei piisanud. Hiljem väitis kostja, et hageja seadis tehingu tingimuseks kolmandate isikute nõusoleku müügile, kes olid samuti esitanud kohtutäitur Mati Kadakule oma nõuded, kuid kolmandate isikute nõusoleku saamine osutus kostjal ilmselgelt võimatuks. Seetõttu loobus ostja ostust. 2014. aasta novembris leidis kostja uue ostja, kes oli nõus tasuma 43 000 eurot, kuid ka see jäi hageja vastuseisu tõttu ära. Kostja tasus laenulepingute alusel hagejale enam, kui hagejalt laenuks sai. Kostja sai 15.12.2005 eluasemelaenu 50 522 eurot. Ajavahemikul 12.2005-01.2014 tasus kostja laenu eest kokku (intress+põhiosa) 13 599,35 eurot. Kostja sai hagejalt 08.08.2007 hüpoteeklaenu 6 071,6 eurot. Kokku sai kostja hagejalt laenu 56 593 eurot. Ajavahemikul 08.2007-01.2014 tasus kostja laenu eest kokku (intress+põhiosa) 3 164,26 eurot. TTT korter realiseeriti 04.2016 täitemenetluse enampakkumisel hinnaga 35 000 eurot ja NNN korter 11.2016 enampakkumisel hinnaga 14 200 eurot. Kokku oli enampakkumise tulem (kui arvata maha kohtutäituri tasud) 41 736 eurot, mille kohtutäitur edastas hagejale. Seega sai hageja kostjalt osamaksete ja täitemenetluse tulemina kokku 58 491,66 eurot. Hoopis hageja tekitas kostjale varalist kahju, sest sundis teda loobuma kahest temale kuulunud kinnisvaraobjektist hinnaga, mis ei vastanud kummagi objekti turuväärtusele ja sundis teda tasuma sundtäitemenetluse kulusid perioodi eest, mille vältel kestis poolte vahel õigusvaidlus. Hageja tekitas kostjale kahju saamata jäänud tulu näol 19 000 eurot, mis oli 12.03.2014 pakutud ostuhinna 54 000 eurot ja korteriomandi reaalse ostuhinna 35 000 eurot vahe. Kostja
tasaarvestas enda nõude käesolevas tsiviilasjas esitatud nõudega. Tehingu toimumiseks oli asjakohatu ja seadusega vastuolus nõuda kõikidelt kolmandatelt võlausaldajatelt nõusolekut, kuivõrd nende isikute laenud ei olnud hüpoteekidega tagatud ja nad ei oleks saanud esitada üldse mingeid vastuväiteid hüpoteegipidaja poolt vara müümisele. Pealegi puudus hagejal krediidiandjana võlaõigusseaduse (VÕS) § 415 lg 4 kohaselt õigus keelduda ebapiisavate maksete vastuvõtmisest. Maakohtu otsus
3.Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja laenulepingust nr L070006943 tekkinud põhivõlgnevuse 10 202,21 eurot, intressi 2 313,35 eurot, 04.01.2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 2 971 eurot, leppetrahvi 2 090,09 eurot ning viivise põhinõudelt (10 202,21 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates 05.01.2017 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja menetluskulud jättis kohus kostja kanda, mõistes välja 750 eurot ja jättes kostjale määratud esindaja kulud riigi kanda. Esmalt käsitles kohus vastuväiteid, mis puudutasid laenulepingutest tulenevate kohustuste täidetuks lugemist ja hageja nõude põhjendatud suurust ning seejärel andis hinnangu kostja tasaarvestuse vastuväite põhjendatusele. Lõpuks lahendas kohus asjaga seotud menetluskulude jaotuse. Pooltel ei olnud vaidlust selles, et hageja ja kostja sõlmisid 22.02.2007 laenulepingu nr L070006943, millega hageja laenas kostjale 47 795 eurot. Kostja kohustus tagastama laenu maksegraafiku alusel. Poolte vahel olid veel sõlmitud laenulepingud nr L070006973 ja L07004227. Hageja ütles laenulepingu nr L070006943 uuesti üles 10.11.2015 teate alusel alates 26.11.2015. Pooled pidasid kirjavahetust ja arutasid võimalust nõuet tagavate kinnisasjade müügiks kohtutäituri loal võlgniku poolt. Hageja esitas 17.12.2015 täitemenetluse algatamise avalduse laenulepingutest nr L070006973 ja L070042279 tuleneva võlgnevuse 54 759,82 euro sissenõudmiseks kostjalt hüpoteekidega koormatud kinnisvara arvelt. Kostjale kuulunud kinnisasi TTT müüdi 12.04.2016 toimunud kordusenampakkumisel hinnaga 35 000 eurot ja sellest laekus hagejale kõigi laenulepingute katteks 29 839,59 eurot. Kostjale kuulunud kinnisasi Niine 34a müüdi 27.09.2016 toimunud kordusenampakkumisel hinnaga 14 200 eurot ning sellest laekus hagejale kõigi laenulepingute katteks 11 887,05 eurot. Hageja on täitemenetluses saadud summadest lugenud kaetuks laenulepingutest nr L070042279, A040009278 ja 2007044684 tulenevad põhinõuded kogu ulatuses (loobudes kõrvalnõuetest) ning laenulepingust nr L070006973 tuleneva põhiosa osaliselt. Menetlusosalised vaidlesid selle üle, kas hageja oli õigustatud lugema kinnistute müügist saadud summad kõikide laenulepingutest tulenevate nõuete katteks, s.o kas hüpoteegiga olid tagatud kõikidest laenulepingutest tulenevad nõuded; kas nõuete täitmise järjekord oli õige ja kas kostjal tekkis kahju ning kas kahju hüvitamise eeldused olid täidetud. Hageja kinnitusel oli seatud ühishüpoteek kostjale kuuluvale mõlemale kinnistule kõigist neljast laenulepingust tulenevate kohustuste katteks. Kostja asus mingil hetkel tuginema menetluses sellele, et hüpoteek tagas vaid laenulepingutest nr L070006943 ja L070042279 tulenevaid nõudeid. Kostja kirjeldatud väide oli vastuoluline, sest oma vastustes väitis ta korduvalt, et hüpoteegi realiseerimisest oleks pidanud piisama kõigist neljast laenulepingust tulenevate kohustuste katteks. Sellele, et ühishüpoteek tagas kõigist neljast laenulepingust tulenevaid kohustusi, viitasid ka tõendid: Riigikohtu 30.09.2015 otsus asjas nr 3-2-1-85-15, 08.01.2014 täitemenetluse algatamise avaldus, hageja 12.11.2015 kiri kostjale, 12.05.2016 jaotuskava. Seega oli põhjendatud lugeda täitemenetluses saadud summadest kaetuks nendest lepingutest tulenevad nõuded.
Hageja nõude arvestus oli arusaadav: 1) intressi arvestati laenulepingult nr L070006943 kuni selle teistkordse ülesütlemiseni 25.11.2015. Samast tabelist nähtus, et intressi arvestati arvestuslikult laenu saldolt (mis oli ajas muutuv). Intressi oli kogunenud alates 08.01.2014 kuni 25.11.2015 kokku 2 313,35 eurot. Samas summas nõudis hageja kostjalt ka intressi; 2) viivist arvestati laenulepingu nr L070006943 puhul alates 06.06.2013 kuni 04.01.2017. Viimasel real toodi hagi esitamisega veel sissenõutavaks muutumata viivis ajavahemiku 05.01.2017-04.01.2018 eest. Viivisearvestuses oli põhinõude muutumisel arvestatud põhiosa võlgnevuse suurenemisega ajavahemikus 06.06.2013-25.11.2015 ning alates lepingu ülesütlemisest, s.o 26.11.2015 arvestati viivist kogu laenujäägilt 45 490,58 eurot. Põhinõue oli omakorda vähenenud 12.05.2016 jaotuskava alusel 23 401,32 euro võrra ning seejärel 11.10.2016 jaotuskava alusel veel 11 887,05 euro võrra. Laenu arvestusest nähtuv viivisenõue vastas hagis toodud viivisenõudele 04.01.2017 seisuga 2 971 eurot; 3) hageja laenulepingust nr L070006943 tulenev põhinõue enne kinnistute müüki oli seega 45 490,58 eurot. Laenulepingust nr L070006943 tulenev põhinõue oli pärast täitemenetluses saadud (23 401,32+11 887,05) 35 288,37 euro mahaarvamist (45 490,58-35 228,37) 10 262,21 eurot, mida hageja hagis ka nõudis; 4) leppetrahvi kohustuse tekkimine oli jälgitav ja selle arvestus oli arusaadav. Laenuarvestusest nähtuvalt arvestas hageja leppetrahvi alates 08.09.2009 perioodiliselt. Algselt olid summad 32,01 eurot kuus ning 2016. aasta lõpus 32 eurot. Kostja tasus need summad osaliselt. Teenustasude võlgnevus oli 10.11.2015 seisuga 1 418,09 eurot ning 20.12.2016 seisuga 2 090,09 eurot. Kostja sisulisi argumente leppetrahvi vastu ei esitanud, aga kui ta oleks need esitanud, tulnuks lugeda, et nendele tuginemine pärast nii pika aja möödumist temalt vastava kohustuse täitmise nõudmist ei olnud kooskõlas hea usu põhimõttega. Hageja esitatud laenuarvestusest nähtus, et hageja kattis täitemenetluses saadud summadest põhjendatult lepingutest nr L070042279, A040009278 ja 2007044684 tulenevad nõuded hageja viidatud ulatuses. Kohus nõustus hagejaga, et jättes kostjalt välja nõudmata eeltoodud laenude kõrvalnõuded, käitus hageja kostja suhtes heatahtlikult. Kui kostjale jäi nõude arvestus ebaselgeks, pidi ta sellele tuginema viivitusteta, mitte aastaid hiljem. Kohtule esitatud menetlusdokumentidest nähtus, et hageja lähtus raha jagamisel erinevate kohustuste katteks VÕS § 88 lg-st 6. Kuivõrd laenulepingutest nr A040009278 ja 2007044684 tulenevad kohustused muutusid sissenõutavaks kõige varem, oli põhjendatud katta need täitemenetluses saadud raha arvelt esimesena. Laenulepingutest nr L070006943 ja L070042279 tulenevad kohustused muutusid sissenõutavaks samal ajal, s.o 25.11.2015. Mõlemad kohustused olid tagatud pandiga. Mõlema kohustuse korral oli viivise määr 8,05% tähtaegselt tagastamata põhiosalt aastas. Kostja huve ei rikutud, kui hageja luges esmalt täies ulatuses kaetuks laenulepingust nr L070042279 tuleneva põhinõude (loobudes viivisenõudest) ning seejärel laenulepingust nr L070006943 tuleneva põhinõude osaliselt. Selline jaotus ei olnud vastuolus ka VÕS § 415 lg-s 2 tooduga. See ei suurendanud ka kostja viivise tasumise kohustust. Täitemenetluse käigus saadud rahast ei piisanud kõikide kostja kohustuste katmiseks. Kostja viited kohtutäituri tasu liigsele suurusele ei olnud praeguses menetluses asjakohased. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel oli võimalik rahuldada ka hageja taotlus välja mõista viivis, mis ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud. Kostja esitas menetlusliku tasaarvestuse vastuväite. Kostja väitis, et temale tekkis kahju saamata jäänud tulu näol, kui hageja keeldus pahauskselt andmast kostjale nõusolekut kostja kinnistute müügiks kohtutäituri kontrolli all täitemenetluse seadustiku (TMS) § 102 mõttes.
Menetluses esitatud tõendites nähtus, et kostjal tekkis kahju. Kahju seisnes selles, et kui kostja oleks saanud võõrandada kinnistu kohtutäituri nõusolekul kostja enda leitud ostjale, oleks ta saanud kinnistu müügist oluliselt suurema summa. Samas ei tekkinud sellega kostjale kahju väidetud suuruses. Kohtule esitatud kirjavahetusest nähtus, et müügihind oli pärast maakleritasu mahaarvamist 52 000 eurot. Seega ei saanud kostja kahju ületada 17 000 eurot. Tõenäoliselt oli see aga veel väiksem, sest kinnisasja müügiga kaasneb notari tasu ja riigilõivu tasumise kohustus. Kostja esitatud 15.11.2014 broneerimislepingust CC-ga nähtus oluliselt väiksem müügisumma, s.o 43 000 eurot. Järgmisena hindas kohus, kas hageja rikkus lepingulist kohustust. TMS § 102 lg-s 1 on sätestatud, et võlgniku avalduse alusel ja sissenõudja nõusolekul võib kohtutäitur lubada võlgnikul endal müüa arestitud asja kohtutäituri kontrolli all. Sõna „võib“ viitab sellele, et nõusoleku andmine ka juhul, kui sissenõudja on nõus, jääb siiski kohtutäituri otsustada. Seega võib kohtutäitur ka juhul, kui kõik sissenõudjad on selleks nõusoleku andnud, selliseks müügiks loa andmisest keelduda. TMS § 102 lg 2 järgi võib kohtutäitur lubada võlgnikul müüa asi kohtutäituri kontrolli all ka siis, kui sissenõudja selleks nõusolekut ei anna. TMS § 102 lg-st 3 tuleneb, et vastava sooviavaldusega tuleb pöörduda kohtutäituri, mitte sissenõudja poole. Kostja ei tõendanud, et pöördus vastava sooviga kohtutäituri poole. Samas nähtus kirjavahetusest, et kohtutäitur oli vastava soovi olemasolust teadlik. Veel nähtus kirjavahetusest, et hageja soovitas kostjal vastava avaldusega kohtutäituri poole pöörduda, selgitamaks muu hulgas välja ka teiste sissenõudjate seisukoht. Samast kirjavahetusest ei nähtu, et hageja oleks keeldunud nõusoleku andmisest, pigem vastupidi. Kui ka hageja oleks rikkunud oma kohustusi, ei olnud tõendatud põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel. Nimelt kostja taotletud viisil kinnisvara müügiks täitemenetluses oli esmatähtis kohtutäituri luba ning sekundaarne sissenõudja nõusolek. Samuti ei tõendanud kostja, et teised sissenõudjad vastava nõusoleku andsid ning puudu oli vaid hageja nõusolek. See, et kostja suhtes olid täitmisel ka teiste sissenõudjate nõuded, nähtus nii arestimistoimingu 25.02.2014 edasilükkamise taotlusest, mille kohaselt oli sel hetkel kohtutäitur Mati Kadaku menetluses kostja suhtes neli täiteasja kui ka 25.02.2014 kinnisasja arestimise aktist, mille järgi oli lisaks hagejale kostja suhtes täitmisel veel ühe võlausaldaja nõue. Samuti nähtus 12.05.2016 jaotuskavast, et lisaks hagejale oli kostja suhtes täitmisel veel 14 sissenõudja nõuded. Seega tuli TMS § 102 nõusoleku saamiseks arvestada veel paljude sissenõudjate seisukohaga. Tõendatud ei olnud, et ainuüksi hageja takistas kinnistu müümist kohtutäituri kontrolli all või kostja üldse tegi omalt poolt vajalikud sammud (esitas kohtutäiturile vajaliku avalduse), et sellist nõusolekut saada. Kuivõrd hageja kohustusi ei rikkunud, ei käsitlenud kohus teisi kahju hüvitamise eeldusi. Kohus pidas aga vajalikuks käsitleda kostja enda osa kahju tekkimises. Isegi kui oleks tuvastatud, et kostjal tekkis konkreetne kahju ning olemas oleks ka põhjuslik seos hageja võimaliku rikkumise ja kostja kahju vahel, oleks kahju tekkinud valdavas ulatuses kostjast endast tulenevatel asjaoludel. Nimelt oli just kostja see, kes jättis laenumaksed maksmata ning põhjustas hagejal vajaduse pöörduda oma õiguste kaitseks kohtutäituri poole. Mitmed menetluses esitatud väited olid asjakohatud ja/või eksitavad ning nendega kohus lahendi tegemisel ei arvestanud. Seega vaidles hageja põhjendatult vastu kostja tasaarvestusele. Tasaarvestus ei olnud eeltoodud asjaoludel lubatud. Kohus rahuldas hagi kogu resolutsioonis toodud ulatuses. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda, v.a ulatuses, milles kostjale anti riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu. Kostjalt tuli hageja kasuks välja mõista riigilõiv 750 eurot.
Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas maakohtu otsusele kaebuse, milles palus maakohtu otsus osaliselt tühistada ja teha tühistatud osas uus otsus, millega tasaarvestada kostja tasaarvestuse nõue 17 000 eurot hageja nõudega ja määrata kostja rahaline kohustus hageja ees hageja nõude ja kostja tasaarvestuse nõude jäägina. Menetluskulud palus kostja jätta poolte endi kanda. Kohtul tulnuks rahuldada kostja tasaarvestuse avaldus vähemalt sellises suuruses, milles maakohus kostjale kahju tekitamise DDD-ga tehingu toimumata jäämise tõttu 17 000 euro suuruses tuvastas. Maakohus leidis ebaõigesti, et põhjuslikku seost kahju ja rikkumise vahel ei olnud. Kostja oleks saanud põhjusliku seose olemasolu tõendada tunnistaja UU ütlustega, kelle kohus jättis ebaõigest tunnistajana üle kuulamata. Taotletud tunnistaja oleks saanud anda ütlusi selle kohta, et kohtutäitur ei oleks keeldunud oma luba müügiks andmast, kui sissenõudja olnuks sellega nõus. Sissenõudja nõustumus oli kohtutäituri jaoks seda kaalukam, et pärast kostja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude menetlusse võtmist kohtutäitur enam menetlustoiminguid ei teinud, enampakkumist välja ei kuulutanud, oodates kohtulahendi tulemusi. Lõppkokkuvõttes jäi notariaalne tehing DDD-ga toimumata ja kostja kaotas võimaluse müügitehingust laekuva maksega, mille suuruseks eellepingu teksti kohaselt oli 52 000 eurot, katta suures osas selleks ajaks kujunenud võlgnevus. Kohtu viide kohtuotsuse põhjendava osa lõpus sellele, et kostjal oli sundtäitemenetluses niikuinii võlgnevusi üle 100 000 euro, millest tegi järelduse, et kostjal polnudki õigust nõuda võlgnevuse osalise makse vastuvõtmist hagejalt, oli asjakohatu ja vastuolus isikute seaduse ees võrdse kohtlemise põhimõttega. Veel juhtis kostja kohtu tähelepanu sellele, et hageja käitus menetluse käigus hea usu põhimõttega vastuolus olevalt, sest väitis esmalt, et ei teadnud DDD-ga sõlmitud eellepingust ja hiljem muutis oma positsiooni. Hageja vaidlustas ka menetluskulude tema kanda jätmise, sest see oli tema suhtes äärmiselt ebamõistlik ja ebaõiglane. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, kuulanud ära apellandi esindaja seletuse ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohus kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli
õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Apellatsioonkaebuses kordas apellant maakohtus hagile esitatud vastuväiteid, millistele on kohus piisava põhjalikkusega vastanud ja ringkonnakohus ei korda põhjendusi. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Asjas puudus vaidlus selles, et pooled olid sõlminud 4 laenulepingut ja laenulepingutest tulenevate kohustuste katteks oli seatud ühishüpoteek kostjale kuuluvatele kinnistutele. Kuigi kostja esitas menetluses vastuolulisi väiteid, nagu oleks ühishüpoteek taganud vaid kahest laenulepingust tulenevaid kohustusi, siis on maakohus veenvalt tuvastanud, et hüpoteekidega tagati kõiki neljast laenulepingust tulenevaid kohustusi. Pooltel ei olnud vaidlust selles, et kostjal oli hageja ees laenulepingutest tulenev võlgnevus, mille sissenõudmiseks oli algatatud täitemenetlus Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et täitemenetluses saadud raha jagamisel lähtus hageja VÕS § 88 lg-st 6, s.o esimesena kaeti varem sissenõutavaks muutunud kohustused, ning sellega ei rikutud kostja huve ja jaotus ei olnud vastuolus ka VÕS § 415 lg-ga 2. Järgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väitele, mille kohaselt rikkus hageja lepingulisi kohustusi, kuivõrd ei lubanud kostjal võõrandada tagatiseks olnud kinnistut enda valitud ostjale ja tekitas sellega kostjale kahju. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole rikkunud oma kohustusi ega tekitanud kostjale kahju, mistõttu ei ole kostjal põhjust rääkida tasaarvestuse olukorrast. Täitemenetlus hüpoteekide realiseerimiseks oli alustatud hageja 17.12.2015 täitemenetluse algatamise avalduse alusel pärast seda, kui selgus, et kohtutäitur ega teised võlausaldajad ei andnud nõusolekut kinnistu vabatahtlikuks müügiks. Asjas esitatud tõenditest nähtuvalt ei takistanud hageja tagatiste vabatahtlikku müüki ja esindaja kinnitusel oli olukord pigem vastupidi, st hageja huvi oli võõrandada tagatis võimalikult kõrge hinnaga, et kõik kostja vastu esitatud nõuded saaksid rahuldatud. Hageja esitas kohtule kirjavahetuse kostjaga, millest nähtuvalt oli hageja tehinguga nõus ja nõustus vajadusel broneerima notari aja (I kd, lk 198). Samas jäi müügitehing toimumata, kuivõrd teised võlausaldajad ja kohtutäitur ei andnud nõusolekut kostjale kinnistu vabatahtlikuks müügiks. 12.05.2016 jaotuskavast nähtuvalt oli kostja suhtes täitmisel lisaks hagejale veel 14 sissenõudja nõuded. TMS § 102 lg-s 1 on sätestatud, et võlgniku avalduse alusel ja sissenõudja nõusolekul võib kohtutäitur lubada võlgnikul endal müüa arestitud asja kohtutäituri kontrolli all. Seega ei tekitanud hageja kostjale kahju, kuivõrd ka hageja nõusoleku olemasolul oli otsustusõigus kohtutäituril ja seda isegi juhul, kui teised 14 võlausaldajat oleksid oma nõusoleku tagatise vabatahtlikuks müügiks andnud. Lõplik otsustusõigus on kohtutäituril, sest TMS § 102 lg 2 järgi võib kohtutäitur lubada võlgnikul müüa asi kohtutäituri kontrolli all ka siis, kui sissenõudja selleks nõusolekut ei anna. TMS § 102 lg-st 3 tuleneb, et vastava sooviavaldusega tuleb pöörduda kohtutäituri, mitte sissenõudja poole. Hageja on kohtutäituri poole pöördumise vajadust kostjale selgitanud (I kd, lk 159). Kostja ei tõendanud, et ta oleks vastava sooviga kohtutäituri poole pöördunud, kuigi oli sellisest hageja soovitusest teadlik. Põhjendatud ei ole kostja väide, et maakohus tuvastas hageja poolt kostjale kahju tekitamise 17 000 euro ulatuses. Maakohtu arutluskäik võimalikust kahju suurusest ei ole aluseks väideteks, et hageja on oma kohustusi rikkunud, keeldudes andmast nõusolekut kinnistu
müügiks ja sellega tekitanud kostjale kahju. Pigem vastupidi, hageja on käitunud kostja suhtes heatahtlikult, vähendades oma nõudeid, s.o jättes välja nõudmata kõrvalnõuded, samas, kui kostja on jätnud laenumaksed tasumata ja põhjustanud hagejale vajaduse pöörduda õiguste kaitseks kohtutäituri poole. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuna hageja ei rikkunud oma lepingulisi kohustusi, ei olnud kohtul vaja käsitleda teisi kahju hüvitamise eeldusi, nagu kaebuses on väitnud kostja. Seega ei ole alust rääkida tasaarvestuse lubatavusest. Menetluskulud
7.Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti kostja kanda, v.a määratud esindaja tasu, milline kulu jääb Eesti Vabariigi kanda. Kostja oli 18.06.2019 määrusega vabastatud apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivust 700 eurot (II kd, lk 56-57). Kuna puuduvad andmed, et kostja majanduslik olukord oleks muutunud, loeb ringkonnakohus selle mõjuvaks põhjuseks ja vabastab kostja TsMS § 190 lg 7 alusel riigilõivu 700 eurot riigituludesse tasumise kohustusest. Hagejal apellatsioonimenetluse kulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.